Teema: Kägu, kes sa toidad 150¤/kuus 5 inimest, jaga nippe ja retsepte!

Üks asi on see, kui on tõesti vaja mingi konkreetse, olulise ja vajaliku asja jaoks kõhu kõrvalt kokku hoida, aga teine asi on see, kui seda tehakse nö. nimme.
Olen ka tähele pannud, et sellelaadsete teemade all liigub 1-2 sellist inimest, kes uhkusest pakatades kirjeldavad, kuidas nad oma 5- või 7-liikmelise pere põhimõtteliselt olematu summaga ära toidavad ning sinna juurde veel väidavad, et söövad iga päev liha ja tervislikku kraami.
Mina seda lihtsalt ei usu ning kaldun ka arvama, et see on pigem üks närutamine. Ilmaski ei usu, et selle pere lapsed saavad näiteks puuvilju, jäätist, jogurtit vmt. kraami. See pole lapse suhtes aus ja õiglane!

Ma ise olen ka tohutult kokkuhoidlik inimene. Ma ei armasta priiskamist ja ületarbimist, aga söögi osas leian, et inimese toidulaud peab siiski mitmekesine ja tervislik olema ning endale ei tohi seada väga karme piiranguid. Puuviljad võiksid ideaalis koguaeg laual olla ning mõnikord peaks lapsi ka hellitama jäätise vmt. maiusega.

Mu tütrel on klassiõde, kelle vanemad hakkasid mitu aastat tagasi maja ehitama. No arusaadav, et sellises olukorras tõmmatakse kulud kokku ning selge see, et kõik pereliikmed peavad tegema loobumisi, kui vanemate palk pole selline, et jätkub vabalt nii majaehituseks kui ka muus osas samade tarbimisharjumuste jätkamiseks.
Aga selles peres on olukord nüüd selline, et see laps pole aastaid mitte ühelgi klassiüritusel (mis eeldab pisikestki rahalist väljaminekut) osalenud. Klassiekskursioonidest muidugi rääkimata. Klassiõdede sünnipäevadel ei osaleta jmt. Kas sellise hinnaga maja ehitamine on ikka päris õige? Kas saadav kasu kaalub üles saadava kahju? Ilmselt mitte!
Saan aru, et see kestab mingi lühikese perioodi elust, aga et see kestab aastaid ja aastaid?
Kahtlemata on see mõjutanud lapse suhteid klassikaaslastega.

wow! 80 eur 2 täiskasvanut kuu aega normaalselt söönud (sh müsli, puuviljad) ja pesnud – kõlab nagu ulme eriti eelmiste vastajate taustal kes 150 euriga pmst nagu ainult makarone ja subprodukte saavad lubada…

http://toidupildid.blogspot.com/2010/05/kokkuhoiu-kokaklubi-retseptide-register.html

kas seda suurt mõttetööd närutamise asemel rohkem teenimise suunas ei saaks arendada??

ma sellest majapidamisvahendite kulust ei saa aru – mina ostan nõudepesuvahendit, vannipuhastusvahendit jmt kord või poolteist korda aastas liitrise pudeli, Mahemarketist (seda kahjuks igas Eesti linnas pole). Need ökoasjandused vahutavad nii hästi, et lihtsalt ei kulu palju. Du¨igeeli kulub mul enda peale ka ca liitrine pudel aastas, kasutan seda kord nädalas, ülejäänud pesukorrad ikka veega.
Toidu pealt ei oska tõesti veel eriti kokku hoida, aga pole ka väga pühendunud.

Meie peres on nipp selles, et teeme sellist toitu, mis kõigile maitseb. Paljud nö säästutoidud on sellised, mida meie pere süüa ei taha ja siis ongi varsti jälle kõht tühi. Toidud, mis alati sobivad on õnneks ka üsna odavad: hakklihakaste kartulite- ja peedisalatiga; gulja¨¨ kartuliga; vorsti- või viinerikaste kartuliga; plohv; tatrapuder võiga; makaronid hakklihaga; pannkoogid moosiga. Suppidest sobivad bor¨¨, seljanka ja hakklihasupp. Olen teinud bor¨¨i ja seljankat isegi lihata purgisuppide põhjaga ning lisanud siis ise maitseaineid ja liha. Magustoiduks ostame puuvilja, jäätist ja ¨okolaadi. Sügisel teen purki igasuguseid hoidised: seeni, kurke, let¨ot, kõrvitsat, peeti. Aiamaad endal küll pole, aga sügisel turul kraam üsna odav ja talvel siis hea võtta:).Endale ostan tavaliselt rohkem rohelist(segasalatid ruccola, spinat vms), lisan maitseaineid ja tükk kanafileed või ahjus grillitud juustu või kala. Aga seda ei kulu palju, sest ülejäänud pere keeldub sellist toitu söömast. Õnneks muidugi:).Küpsetan ise üsna palju. Väga hästi sobivad pärmitaignast väikesed lihapirukad või kaneelirullid, mida mõnel laupäeval valmistan umbes 100 ja siis panen sügavkülma, et hommikusöökideks süüa. Võileivale olen ise teinud pasteeti ja soolanud kala, aga neid lapsed väga ei armasta. Seega rohke endale ja mehele no ja tegelikult küll pole see kõige parem säästmine(:. Liha ostame pigem kallima tüki, aga ilma naha- ja kondita, sest tean juba ette, et ei keeda ülejäägist suppi, vaid viskan lihtsalt minema. Sama kehtib ka kala ja kana kohta. Kunagi ei osta tervet kana vaid ainult fileed. Minu arvates on see kasulikum ja odavam, sest jääkidest suppi ei keeda. Seega, kui soovime lihtsalt liha, siis ostangi kõigile viilu, vasardan ära, paneerin ja pakungi praena. Sama ka siis kanafilee puhul. Tähtis osa on ka toidu serveerimisel, sest söömine algab ju silmadega:).

Huvi pärast kysin, et kas tõesti sellise menyyga õnnestub kuus 150 euroga hakkama saada?[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie peres on nipp selles, et teeme sellist toitu, mis kõigile maitseb. Paljud nö säästutoidud on sellised, mida meie pere süüa ei taha ja siis ongi varsti jälle kõht tühi. Toidud, mis alati sobivad on õnneks ka üsna odavad: hakklihakaste kartulite- ja peedisalatiga; gulja¨¨ kartuliga; vorsti- või viinerikaste kartuliga; tatrapuder võiga; makaronid hakklihaga; pannkoogid moosiga. Suppidest sobivad bor¨¨, seljanka ja hakklihasupp. Olen teinud bor¨¨i ja seljankat isegi lihata purgisuppide põhjaga ning lisanud siis ise maitseaineid ja liha. Magustoiduks ostame puuvilja, jäätist ja ¨okolaadi. Sügisel teen purki igasuguseid hoidised: seeni, kurke, let¨ot, kõrvitsat, peeti. Aiamaad endal küll pole, aga sügisel turul kraam üsna odav ja talvel siis hea võtta:).Endale ostan tavaliselt rohkem rohelist(segasalatid ruccola, spinat vms), lisan maitseaineid ja tükk kanafileed või ahjus grillitud juustu või kala. Aga seda ei kulu palju, sest ülejäänud pere keeldub sellist toitu söömast. Õnneks muidugi:).Küpsetan ise üsna palju. Väga hästi sobivad pärmitaignast väikesed lihapirukad või kaneelirullid, mida mõnel laupäeval valmistan umbes 100 ja siis panen sügavkülma, et hommikusöökideks süüa. Võileivale olen ise teinud pasteeti ja soolanud kala, aga neid lapsed väga ei armasta. Seega rohke endale ja mehele no ja tegelikult küll pole see kõige parem säästmine(:. Liha ostame pigem kallima tüki, aga ilma naha- ja kondita, sest tean juba ette, et ei keeda ülejäägist suppi, vaid viskan lihtsalt minema. Sama kehtib ka kala ja kana kohta. Kunagi ei osta tervet kana vaid ainult fileed. Minu arvates on see kasulikum ja odavam, sest jääkidest suppi ei keeda. Seega, kui soovime lihtsalt liha, siis ostangi kõigile viilu, vasardan ära, paneerin ja pakungi praena. Sama ka siis kanafilee puhul. Tähtis osa on ka toidu serveerimisel, sest söömine algab ju silmadega:).[/tsitaat]

Peaaegu õnnestub:).Näit. võin tuua selle nädala menüü ja orienteeruva hinna:
E:võileivad pasteediga(see oli isetehtud ja võtsin karbi sügavkülmast), hommikuhelbed piimaga
Õhtuks hakklihakaste kartuliga (400 g hakkliha- 1.60/Rakvere maitsestatud kotletisegu)
T võileivad pasteediga ja hommikuhelbed piimaga
Õhtuks Bor¨¨ (purgisupp 1.10, lisasin pizzakatet 1.60)
K:sügavkülmast lihapirukad
Õhtuks viinerikaste kartuliga(1.90 Rakvere viinerid)
N: ahjus tehtud juustusaiad
Õhtuks paneeritud kanafilee kartulipüreega (kanafilee Talleggi 2.80) Ühe filee lõikan pooleks, vasardan õhemaks ja paneerin muna ja jahuga)
R röstsai moosiga
Õhtuks hakklihakaste (1.60) kartuliga
L:pannkoogid moosiga
Õhtuks tatrapuder võiga:)Kõik tahtsid.
P: sügavkülmast kaneelisaiad
Õhtuks paneerin liha (3.00) ja keedan kartuleid.
Nädala kulud: 13.60+piim(4.20)+ juust (2.00)/seda jäi ka järgmiseks nädalaks/+röstsai (1.00)/ka seda jäi alles +karp salatit(ruccola) 1.60+ pakk kohvi 3.90(President)/jagub ka järgmiseks nädalaks; 2 melonit(0.90 senti kg 3.60), 2 pakki kommi(Tõmmu)1.80. Seega selle nädala kulu oli 31.70 Osa asju oli tõesti varem sügavkülmast või siis kapist, kuid iga nädal ei osta ma ka kohvi, kommi. Samuti 4korda 31,70=126,8, seega on ka laveerimisruumi(tatar, jahu, õli, või, hommikuhelbed). No ja see 150 on ikka ligikaudne summa. Vahel läheb natuke rohkem, vahel aga natuke vähem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väikelinnades ei ole töökohti jalaga segada, et muudkui mine ja vaheta. Tölketeenuse pakkumisega see ka nii lihtne ei ole. Tõlkebürood eelistavad kogemustega tõlkijaid ja eelistavad filoloogiharidusega. Sinna on tavainimesel väga raske jalga ukse vahele saada. Ja käsitööpakkujaid on terve Eesti täis. Käsitööd on seetõttu praktiliselt võimatu müüa. Olen proovinud mõlemat varianti. Minu puhul ei tule ka teiste laste hoidmine kõne alla, kuna ma saan alles esimese lapse ja varasem igasugune kokkupuude nende väikeste olevustega puudub. Imiku kõrvale, kellega ei tea isegi kuidas toime hakkab saama, veel võõraid lapsi võtta on vastutustundetu. Pole emalik-naiselik tüüp.
Lisaks meie seadused ei soodusta lisateenimist. Kui ka leiaks tööotsa läbi pimeda juhuse, rahad laekuks ametlikult ja tööle tagasinaastes tööandja koondab su ära, siis töötuhüvitis tuleb miinimum palga pealt. [/tsitaat]Ära hakka mulle üles lugema põhjuseid, miks sa ühte või teist asja teha ei saa.
Mõtle parem niimoodi, et mida ma saan teha, selleks, et elu paremaks läheb, mitte ära hakka otsima vabandusi, miks ei saa. Perekoolis kurtmine ei aita sind mitte kuidagi edasi. Negatiivne eelhäälestus samuti mitte.
Nagu ma juba oma eelmises kommentaaris ütlesin, siis inimene saab, kui ise väga, väga tahab.
Kuidas seda saavutada, selle tee peaks ikka ise leidma. See ongi see koht, kus inimene peab oma pea tööle panema ning mõtlema, mida ta saaks, kuidas seda saavutada ning kuidas seda teha kõige kiiremal ja paremal viisil. Kahtlemata nõuab see pingutust ning oma mugavustsoonist välja tulemist.
Lihtsalt eeldan, et kui inimene on nii nutikas, et mõistab koostada olematu eelaarve eest mitmekülgseid ja tervislikke säästumenüüsid, siis on tal ka piisavalt nutti muu eluolu paremaks muutmiseks ja korraldamiseks.

Tõlketöö all ei pidanudki ma seda silmas, et hakkaksid ilukirjanduslikke raamatuid tõlkima. On olemas ka näiteks sellised tööd, nagu kauba pakenditele eestikeelse info tõlkimine või mõne masina või seadme manuaali eesti keelde ümber tõlkimine. See viimane ei eelda sult mingit aastatepikkust tõlkija staazhi või sõnaseadmise oskust. Sellega saaks hakkama ilmselt isegi mitte kuigi tugev keeleoskaja sõnaraamatu abil.

Lapsehoidmisega saavad hakkama noored neiud, kellel endal lapsi pole. Oma vastsündinud lapse kõrval oleks vast tõesti raske võõraid lapsi hoida, kuid kui su laps on veel nii väike, siis saad ju vanemahüvitist ja esialgu ehk polegi nii suur rahapuudus. Kui vanemahüvitis on läbi, siis selleks ajaks oled kohanenud emarolliga ning tavaliselt ka mitte emalikud tüübid leiavad, et lapsed on tegelikult päris armsad olevused.

Tegelikult ma oma kommentaariga ei mõelnudki seda, et pead hakkama tõlkijaks, käsitöö tegijaks või lapsehoidjaks. Need olid vaid paar minu poolt toodud näidet. Tegelikult on võimalusi ju küll ja veel. Selleks tulekski oma pea tööle panna ning leida endale sobiv lisasissetulek.

Sa peaksid sellest aru saama, et see on küsimus, mida mitte keegi teine sinu eest ära lahendada ei saa. Ikka ainult sina ise pead selle nimel tegutsema ja vaeva nägema.

Huvitav, mis mu jutus nii miinustamisväärset oli?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

nalja teed või? vanapaberiga vetsus??? kas ummistusi ei karda? isiklikult mulle küll e meeldi kui mingi pissihaisune prügikast mul vetsus haiseb, aga vanapaberit ju ei tohi kanalisatsiooni visata. või on sul kuivkäimla?[/tsitaat]

Kui vana sa oled? Ma olen 40, minu lapsepõlves polnud WC-paberit lihtsalt saada. Pakkepaberi, vanade vihikute, ajalehtede jms tükeldamine oli minu töö. Ja kemps oli veega, umbe ei läinud.
Muidugi on spetsiaalne WC-paber parem! Aga kui söögiga on kitsas, kõlbab muu paber pee jaoks küll. Sadism laste suhtes on nende näljashoidmine, mitte vanapaberiga pühkimine.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui alternatiiv on üldse mitte süüa, on kartulikoored paremad tõesti.[/tsitaat]

no kui lapsevanemal lapsele peale kartulikoorte midagi pakkuda pole ja ajalehepaberiga tagumenti pühkima sunnitakse eks siis peab vallaga ühendust võtma ja nõu ja abi paluma.
ei ole jah normaalne selline olukord,e riti kui lapsevanem jõuab interneti eest maksta ja perekoolis olla aga lapsele vetsupaberit ei jõua osta ja kartulikoori söötma peab.
ei saa jah aru, kuidas neil vähem kui 100 euroga oma 7 liikmelist pere toitjad raha on neti eest maksmiseks näiteks. ehk tuleks ajutiselt neti tarbimine ära jätta ja lastele rulli vetsupaberit osta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enamasti olen kogujaks ja majandajaks siiski mina, sest mehel lihtsalt pole kuskilt säästa. Tema hoolitseb selle eest, et korterilaen, autoliising, kommunaalid, bensiin, kindlustused jne oleksid makstud, selle alla läheb kogu tema palk.

Aga ilmselt on mul siiski toidule liiga kõrged nõudmised, sest kanasupp ilma lihata ei ole kanasupp vaid juurviljasupp ja sellest juba kõhtu täis ei saa. Riis ja hakkliha kokku ei sobi, samuti ei pane ühte patta riisi ja makaroni. Puder on hea söök küll, aga paraku see ei täida kõhtu, õigemini täidab, aga ainult hetkeks- ma söön hommikul suure portsu putru ja juba tunni aja pärast on kõht nii tühi nagu polekski hommikust söönud, sama on mehe ja lastega. Maksimaalselt tund peale hommikuputru hakkab lastekari uuesti süüa küsima, portsud kusjuures on korralikud. Tita püreed teen enamasti ise, aga puuviljapüreesid pean ikkagi poest ostma, päevas sööb ta ära ühe 200g purgitäie puuviljapüreed, poes maksab üks purk 1.50¤, terve kuu peale juba 45¤, mähkmed 14¤pakk, kuus läheb kaks pakki. Väga harva on meil laual käntsakas liha, tavaliselt on meil liha ikka mingi kotletina, kastmena, supi sees, vormiroas vmt. Kahe päeva toidu jaoks kasutan nt. 400g hakkliha või kana. Maksa ostan väga harva, ei oska maksa teha nii, et see hea oleks, ikka tulevad vastikud kõvad junnid, mida keegi läbi närida ei suuda, tihtipeale on maks täis mingisuguseid kilejaid kelmeid, mida ka kõige parema tahtmise juures katki närida ei saa, seega maks puudub meie söögilaualt pea täielikult. Tavalisemad söögid on kanasupp, kartulivorm juustuga, makaronivorm juustuga, seljanka, nuudliwok, riisiwok, kartulipuder mingi lihakastmega, makaronid hakklihaga, tatar kastmega jne, tavalised kodused toidud, mitte mingi raketiteadus.
Tunnistan, et puuvilju ostan palju, alla 50c kilo ei saagi minu meelest ühtegi puuvilja ega ka köögivilja, kuna suurem poiss kannatab pideva kõhukinnisuse all, siis on puuviljadel tema menüüs väga oluline osa, toore porgandi või kapsaga seda efekti ei saavuta, mida paar õuna või mandariini teevad. Kurk-tomat ka lihtsalt peavad olema, hispaania kurki ei osta juba selle pärast, et mu (meri)sead ka seda ei söö, peipsi või luunja kurk läheb aga väga hästi kaubaks, järelikult on selle hispaania kurgiga mingi jama. Küpsetan ise väga palju, ka leiba küpsetan ise.
Aga olgu söök söögiks, kuid terve kuu peale on ju vaja ka kõike muud- vetsupaberit, seepi, ¨ampooni, hambapastat, nõudepesuvahendit, pesupulbrit jne. Tavaliselt planeerin ma ühe poeskäigu peale mingi summa, kuid poes meenub, et nõudepesusvammid, küpsetuspaber, kellapatarei, lambipirn või foolium on otsas ja nii rändavad ka need minu ostukorvi. Riietega on nii, et osad asjad ongi juba teisel või kolmandal ringil, kuid avalikku kohta minnes peaks ikka viisakamad asjad seljas olema ning mitu ringi kantud ja pestud asjad ei ole teps mitte ilusad ja viisakad. Lisaks, suuremad kasvavad nii mis mühiseb. Tüdruku garderoobi tuleb iga paari kuu tagant uuendada, sest ta kasvab oma asjadest ülikiiresti välja. Poistega on suts lihtsam, suurema poiss kannab vennapoja riideid ja väikseks jäänud asjad lähevad kappi väiksema kasvamist ootama.
Ühesõnaga ving-ving-ving, ma tõesti püüan muuta oma tarbimisharjumusi, kuid väga raske on sissejuurdunud kommetest lahti saada [/tsitaat]

Minu lapsed on peaaegu 5, peaaegu 3 ja beebi. Raha kulutame siiski umbes 400 eurot kuus toidule, mitte 150, aga paljud asjad Sinu jutust jäid mulle siiski silma.

Osta.ee-s näiteks ei müüda ainult kaltse, mul on päris suur osa laste garderoobist just sealt soetatud. Peaaegu kõik, mis olen ostnud, on osutunud viisakaks ja kenaks. Ja üldse, kuidas mõista juttu, et mitu korda pestud asja selga ei pane? Eriti, kui üks laps kasvab riietest ülikiiresti välja?

Pesupulbrit, vetsupaberit, patareisid ostan ma siis, kui need on sooduspakkumises. Mähkmeid muide samamoodi. Kogu aeg on kas mõned mähkmed või mõni kohvisort alla hinnatud mõnes poes.

Miks riis ja hakkliha kokku ei sobi? Miks ei saa porgandist vitamiine? Miks üks õun (ms on ka pidevalt sooduspakkumises) sobib kõhukinnisust ennetama, aga kapsas, hapukapsas, värske porgand ja muu säärane ei sobi mitte? See on ikka harjumustes kinni. Ja mis vitamiine on talvises kurgis või tomatis, mida täisväärtuslik porgand ei anna?

Samamoodi pole õun ju kallis puuvili, selliseid 80 senti kilo müüakse iga nädal kuskil poes. Ja ei ole ka kõige närusemad need odavamad.

Sama magustoitudega. No ei ole kallis teha ise kohupiimakooki või koduseid kisselle. Ja ei ole ju midagi rasket lapsele puuviljapüree keetmises. Ostad õunu või pirne ja keedad, püreestad ja pistad purki. Ja tuleb ikka kordades odavam kui purkide ostmine. Tean, sest olen teinud, ja pool mu tutvusringkonda teeb.

Järelikult Su kokkuhoiuvajadus pole väga suur, kui Sa ikkagi ei soostu mitte kuskilt järele andma.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Niisugused \”mitte kuigi tugevad keeleoskajad\” ilmselt ongi suure osa tootepakendeid sõnaraamatu abil kuidagi ära tõlkinud peaaegu et aitähi eest, millele lisaks said veel mõne euro.

Ma loodan, et sa teed nalja, kui pead ükskõik mille tõlkimist lihttööks, mis sobib igale keskharidusega tüübile, kes parasjagu tööd ei leia?

Ilukirjanduse tõlkimine sobib tõlgieelduste ja vastava haridusega inimesele VÕI väga andekale isikule. Tootemanuaalide, ravimiinfolehtede ja muu tõlkimine eeldab valdkonna tundmist, mitte seda, et suvaline tüüp võtab sõnaraamatu välja ja hakkab lauseid kokku veerima. Konverentsitõlgiks saamine eeldab andekust, pingetaluvust ja haridust. Jne jne jne.

See, et sa oskad oma emakeeles lugeda ja kirjutada ning oled koolis ka võõrkeelt õppinud, on ju elementaarne. See ei tee sinust tõlkijat, ei tee arsti, ei tee inseneri.

Ja ikka väga masendav on lugeda mõne masina manuaali, kui tõlkija on seda teinud sinu kirjeldatud moel. Kui masin pole just saumikser või muu sarnane, mida me kõik ka manuaalita kasutada mõistame. [/tsitaat]Ei pea päris lihttööks, kuid arvan, et lausa filoloogi või tõlkija elukutsega selle jaoks ka pole vaja olla.
Kui sa praegu räägid sellest kraamist, mida kuskil turuputkades müüakse, mida venelane on üritanud google otsetõlke abil eesti keelde panna, siis olen sinuga muidugi täiesti nõus. See ei kõlba kuhugile.
Ilukirjanduse tõlkimise kohta kirjutasin, et selleks peab ikka vajalik haridus ja eeldus olema. Ravimi infolehtedest pole sõnagi kirjutanud. Selge see, et valdkondi, mis eeldavad siiski vastavat haridust ja oskust.
Kindlasti pole ka seda väitnud, et lausa igaüks võiks tõlkimisega hakkama saada. See oli vaid üks näide ja ettepanek, mida saab kodus teha. Ju iga inimene tunneb ja tajub ise oma oskuseid ja võimeid ning valib vastavalt sellele endale selle lisatöö.

Paluks mitte nüüd kinni hakata minu pakutud variantidest. Kordan veel kord, et see oli vaid üks näide, mida inimene võiks teha.
Aga see on muidugi tüüpiline, et keskendume ebaolulisele, hakkame nokkima, vigu otsima ning jällegi mõttetult energiat raiskama sellele, miks me üht või teist teha ei saa.

Põhimõtteliselt seisneb minu kommentaaride mõte selles, et kui inimesel on kaks tervet kätt ja jalga olemas, mõistus peas ning ise on terve ning võimeline tööd tegema, siis ei ole mõtet vinguda ja viriseda, vaid pigem tegutseda.

Ma pole kunagi mõistnud selliseid hädaldavaid inimesi, kes selle asemel, et leida lahendusi, hoopis iseendale kaikaid kodarasse loobivad ja leiavad sadu põhjendusi, miks nad ühte või teist asja teha ei saa.

Peaksin vist siinkohal eeskujuks tooma oma ratastoolis, raske liikumispuudega kolleegi, kes käib täiskohaga tööl, teenib nii palju, et elatab end ideaalselt ära. Tal on ka pruut, ta elab väga aktiivset sotsiaalset elu, käib üritustel, välismaareisidel jne.
Pole teda veel mitte kunagi kuulnud virisemas, et ei saa või pole võimalik…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kas sa ise oled pidanud lisatööd otsima? Tõlkinud midagi? Müünud käsitööd? Või on kogu su jutt ainult selline teoreetiline välisvaatleja nõuanne?[/tsitaat]Kahju, et oled mu kommentaare nii pealiskaudselt lugenud.

Ühes oma kommentaaris kirjutasin ju, et nii kaua, kuni olin väikeste lastega kodune, siis hoidsin ka teiste lapsi.
Kahjuks mu keelevaist on väga nõrk, seega tõlkijaks ei sobi ning käsitöö tegemise oskus pole mu kõige tugevam külg. Seega, valisin selle, millega sain hakkama.
Ja lõppkokkuvõttes kujunes sellest päris arvestatav sissetulek. Muide, see oli sel ajal, kui vanemahüvitisest ei osanud veel keegi undki näha! Täitsa ellu jäin ja hakkama sain!
Kui see poleks olnud lapsehoidmisetöö, küll oleks siis midagi muud välja nuputanud.

Ei ole vaja arvata, et teistele inimestele tuleb midagi niisama kätte. Enamusel meist on vaja pingutada ja vaeva näha.