Teema: “Kärgperendus” ja jõulud

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vot siinkohal sa eksid. Laps jääb mehe perre igaveseks, eksnaine(lapse ema) on põhjusega eelmine naine, kes ei ole enam mehe pere. [/tsitaat] Vot siinkohal sa eksid. Läbi lapse on mõlemad perekonnad seotud igaveseks. See on lapse perekond.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mõtle natuke sellele. Lähed jõulupeole oma vanemate juurde. Õed-vennad on seal oma lastega. Tuleb Jõuluvana, avatakse pakke ja sina vahid kurvalt kuidas teised oma lastega seda jõulurõõmu jagavad. Mind see küll kurvastaks. Kui eksmehel pole kuskile minna, siis tulgu ja olgu koos meiega.
4,5aastane laps on just nii vana, et tal on ehk alles teised jõulud, kus ta jõuludest, jõuluvanast ja kingitustest aru ka saab, oskab oodata Jõuluvana, on õppinud salme. Üks ema tahab ju ometi rõõmustada sellel päeval koos lapsega ja lapse üle.[/tsitaat]

Jaa, see kõik on väga tore ja òige KUI sul pole uut meest. Kui on uus mees, siis on tema ju tähtsam kui eelmine mees. Vastasel juhul pole mõtet partnerit vahetada.

Kui vanemad on nii ehk nii lahus, siis laps ei eeldagi, et mòlemad vanemad mingist teatud x üritusest osa võtaks. Igapäevaselt laps ju nagunii oma vanemaid koos ei näe elu jagamas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina olen see, kes jõuluõhtutel üksi on olnud. Jõuluõhtul ma jalutasin üksinda. Ma ei jõlkunud, noortekambad jõlguvad. Ja kirukus käime jõuluõhtul ei ole ju jõlkumine. Eks ole!
Olukorrad on erinevad. Mind ei kutsutud eksabikaasa vanemate juurde ja ise ma sinna ka ei lähe. Oma lapsel aga ma ei saa keelta sinna minemast, kui on jõuluvana ja kõik isapoolsed tädid- onud on seal koos oma lastega. Ma ei taha lapselt seda rõõmu ära võtta, las ta olla õnnelik. Kunagi kui tal oma pere on , siis loomulikult on ta alati minu juurde oodatud, aga ma mõistan ka seda, kui ta tahab koos olla oma isaga. Ega seetõttu, kui ta on koos oma isaga, ei armasta ta mind vähem. Lahutuse puhul tuleb teha vahel kompromisse ja ei saa vaadata olukorda enda suhtes( et mina olen jõuluõhtul kurb), tähtis on see, et laps on õnnelik. Ja kui ta on jõuluõhtul õnnelik, siis olen ka mina õnnelik. Lahutuse puhul tuleb alati seada laps esikohale. Ja seetõttu ma kirjutasingi, ka sundolukordadest võib olla oma võlu. Aga vahel tuleb seda võlu otsida. Aga olukorraga leppimiseks ja endaga rahu tegemiseks ongi võib- olla jõuluõhtu kõige parem aeg. On aega elu ja tulevinu üle järele mõelda. Ja loodan väga, et Sina kunagi ei pea lahutama, ega olema nende valikute ees, mis mina. Elu ei ole alati must ja valge.[/tsitaat]

Väga õige suhtumine. Minu lapsed käivad juba aastaid jõuluõhtul oma isa juures, sest neil on seal terve suur suguvõsa koos. Olin minagi sinna kogu aeg kutsutud, aga ma ise loobusin, sest tundsin, et ma ei taha oma eksmehega veeta jõuluõhtut, kui ma võin hoopis korraks nautida omaette olemist, käin üksinda surnuaias ja panen kodus küünla põlema. Arvasin ka, et ehk eksi uuele naisele eriti ei meeldi minuga ühe laua taga istuda. Ja ka nüüd, kui ka minul on juba uus mees, ongi meil nii korraldatud, et 24. õhtul on lapsed koos isa suguvõsaga ja 25. õhtul on minu suguvõsaga suur jõululaud, nii saavad minu lapsed oma mõlema vanemaga ühe ilusa jõulupeo.
Kuna lapsed elavad nagunii kogu aeg minuga ja ma näen neid palju rohkem kui nende isa, siis tundub ikka väga väiklane vaielda lihtsalt ühe kuupäeva üle. Meil toimib ja kõik on rahul.

Kuna laps on väikene, siis ma ikkagi mõtleks peoga liitumisele. Tundub, et kogunev seltskond on suur – kas ei anna piisavalt kaugele teineteisest paigutada? Seda kõike mitte mehe vanemate vaid just mehe lapse nimel. Kui mehe eksil ongi hüsteeriahood, siis olekski mõistlik luua usalduslik suhe lapsel isaga ja ka sinuga, et oleks kellele tulevikus toetuda.

Mul on olnud selles mõttes lihtsam, et mehe laps oli meie kooselu alguses 7-aastane ning alates 11. eluaastast on kõik jõulud ta üksi meil veetnud. Lapse enda soov.

Et justnimelt lapse huvides oleks lapsel veeta jõule ainult oma isaga, mitte oma emaga?

Hahahaa, ausalt ka vä? VCbl tõesti, kui lastel on emaga halvad suhted, aga me siin räägime 4aastasest lapsest!

Minu lapsed oleksid jõuludega rahul ka siis, kui jõuluvana tuleb ja verivorste süüakse ainult meie oma kodus.
See sinna-tänna mitmed jõulupeod on pigem täiskasvanute huvid lapse suhtes…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jaa, see kõik on väga tore ja òige KUI sul pole uut meest. Kui on uus mees, siis on tema ju tähtsam kui eelmine mees. Vastasel juhul pole mõtet partnerit vahetada.

Kui vanemad on nii ehk nii lahus, siis laps ei eeldagi, et mòlemad vanemad mingist teatud x üritusest osa võtaks. Igapäevaselt laps ju nagunii oma vanemaid koos ei näe elu jagamas.[/tsitaat] Kui mul on uus mees, siis mu 4 aastane veedab jõuluõhtu meiega või läheme koos uue mehega eksmehe juurde. Perekoolikate jaoks on see muidugi mõeldamatu, et praegused ja eksid võiks rahumeelselt koos eksisteerida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Lapse perekond, mis on purunenud. Isa ellu kuulub laps igavesti ja isa on moodustanud uue naisega oma pere. Mehe vanemad ja sugulased on lapse suguvõsa kuhu eksnaine ei kuulu.[/tsitaat] Kui laps on alaealine, siis kuulub ikka küll. Võtame olukorra, kus isa on tõeline lontrus ja ei huvitu lapsest või on lapse isa surnud. Sinu loogika järgi ei tohiks ema sellisel juhul kontakt lapse tädide-onude ja vanavanematega hoida, sest no mis ta kiibitseb, ta on ju eksnaine, ta ei kuulu lapse suguvõssa.
Perekoolist võib igasugu imelikke arvamusi lugeda ja mida rohkem ma seda teemat loen, seda selgemaks saavad kurtmised, et pole korralikku tugivõrgustikku või pole kelleltki raha laenata või abi paluda. Jah, sellise suhtumisega ongi teil väike maailm, vähe lähedasi ja toetajaid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ei läinud just sellepärast, et ei saa mehe eksiga läbi, oleme liiga erinevad inimesed, erineva huumori ja ka elustiiliga. Ei tahtnud pingeid tekitada.

Eelmine aasta sai mees suht viimasel minutil teada, et ta eks tulemas peole ja siis loobusin kaasa minemast.

Enne oma otsuse teatamist sain mehe eksilt hüsteerilise telefonikõne kus ta nuttis röökis, et ma ei tohi temalt ja lapselt jõule ära võtta jms. Ole kahjuks varem ka kokku puutunud tema viha/nutu hoogudega.
lihtsalt nuttis ja röökis telefonisse.

Ma ei mõistaks teemaalgataja muret absoluutselt, kui teemaalgatuses poleks seda lõiku.
Aga see lõik on ja, ausõna, mind ka ei jätaks külmaks teadmine, et istun jõululauas koos inimesega, kes peab minu sealolekut “jõulurööviks” ja arvab, et tal on õigust mulle hüsteerilisi telefonikõnesid teha.
Aga kindlasti ei jätaks ma minemata. Selliste eksidega on paraku nii, et annad sõrme, võtavad käe. Nähes, et tal on võimu sind keelata ja käskida, ei jää see hüsteeria kindlasti viimaseks. Pealegi on sind kutsunud mehe ema, kelle pidu see, teda mehe õde, kes on ise peol külaline.
Mine kohale, naudi pidu ja ärge püüdke vähemalgi määral eksi meele järele olla – tundke ennast koos mehega hästi ja naudi oma naise ja minijarolli.
Veelkord – hüsteerikute manipulatsioonidele allumine ei vii kuhugi.

Sellised olukorrad on kõige paremad indikaatorid näitamaks, milliste inimestega on tegu – ehk kui suure südame ja sisemaailmaga keegi on. Pole reeglit tõesti, et olema peaks nii või naa, kuid see, kuidas sellised uued-vanad naised uues-vanas koosluses, nende vahepeal lapsed, vanaemad, vanaisad, onud, tädid, nende hulgaski uusi ja vanu, ühesõnaga paras kompott.

Ei kiitle ja silmi ka häbist maha ei löö, kuid oman olude sunnil kahtemoodi kogemust – seda, kuidas peale lahkuminekut endised ja uued ja kõige uuemad kõik omavahel suhtlevad ja läbi saavad ja aeg-ajalt ka ühises sünnipäevalauas istuvad või lihtsalt külas käivad ja vanaemad-vanaisad on hoidnud ka endiste uusi lapsi ja nende kärgede lapsedki omavahel tunnevad miskitpidi sugulust omavahel…

ja teine mu kogemus kuulub ilmselt samasugusesse kategooriasse, nagu siin osad etendavad – uus naine/mees ei ole mitte uus lehekülg eluraamatus, vaid uus raamat, kusjuures vana tuleb minema visata, veel parem – põletada.

Täiesti erinevad maailmad.

Omast kogemusest lähtuvalt oskan ka põhjused sellisteks stsenaariumiteks nimetada – see, kas ja kuidas inimesed peale lahkuminekut edasi suhtlevad, ei sõltu mitte kooselust, vaid sellest, kuidas lahku mindi. Sageli on isegi aastaid peale lahkuminekut asjaosalistel silmad häbi täis, selge, et kõigil on siis kas ebamugav või valus kokkukeeratud sita pärast.

Lapse jaoks moodustavad perekonna ikkagi ema ja isa. Abiellugu nad või pärast lahutust 100 korda, nad jäävad lapsele vanemateks. Ja kui on tegemist lapse jaoks olulise päevaga, siis peaks seal olema nii ema kui isa.

Kui eksnaine koos lapsega on kutsutud su mehe vanemate jõulupeole, siis järelikult on ta mehe vanemate (õe jne)jaoks siiski pereliige vaatamata sellele, et ta su mehega koos ei ela. Samuti oled sina selle pere liige (kutsutud nii eelmine kord, kui nüüd). Seega vähegi võimalusel võtaksin end kokku ja üritaksin (mehe eksiga) saada suhted neutraalseks, nii et üks õhtu mõningase vestlusega (ei pea ju mehe eksiga kogu aeg ninapidi koos olema)ülejõu ei käiks (olgu siis seekordsed jõulud või tulevikus lapse sünnipäev või muu sellelaadne üritus).
Kui sinu suhted mehe endise naisega(oled 3a mehega koos ja endise naise laps alles 4,5-aastane, siis võib olla asi selles, et sinu tõttu on pere lagunenud ning haavad ei parane kiiresti) on hetkel veel siiski väga problemaatilised, siis ütlekski ilmselt, et ei taha tekitada ebamugavaid olukordi, ilmselt vajate mõlemad (nii sina kui eksnaine)veel aega. Kas mehe pere teab, et te ei saa läbi. Või teavad, et olete lihtsalt erinevad ja pole suured sõbrannad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina jälle ei saa neist inimestest aru, kes eksiga läbi ei saa. Siin teemas on mitu kord käinud läbi küsimus “siis milleks üldse lahku minna?” Kas siis lahkuminek tähendab teie jaoks tõesti seda, et see inimene on päevapealt võõras, kellega enam millestki rääkida pole? Kuidas te sellise inimesega üldse koos saite olla?
Lapsed on naise monopol, kui isad nad emade monopoliks teevad. Kui tuntakse huvi heal juhul paar korda kuus ja tähtpäevadel. Sinu arust on siis normaalne, et emadele argipäevad ja isadele pidupäevad? Ja kui ema julgeb tahta ka pidupäevast osa saada, siis on ta “emotsionaalselt nõrk inimene; klammerduja; emontsionaalselt sandistaja”?
P.S. Kui lastel pole peret ja täiskasvanutel on, siis kas lapse täiskasvanuks saades muutuvad need kaks peret üheks, kui laps nii otsustab?[/tsitaat]
Ma saan oma eksiga normaalselt läbi. Lihtsalt me ei sõbrusta. Nagu ma aru saan teemaalgatajast, siis pole ka tema mees oma eksiga eriline sõbrustaja. Miks siis peaks eksnaine ronima eksmehe suguvõsa jõululauda, kui nad eksmehega pole suured sõbrad?
Teemaalgataja jutust ei saa aru, kui palju tema mees oma lapsega tähtpäevade väliselt suhtleb. Seega ei saa ka väita, et see mees oleks teinud lapse oma naise monopoliks.
Vaadake nüüd kalendrisse ka. Sel aastal on järjest viis vaba päeva, kolmapäev kuni pühapäev. Kas tõesti pole võimalik kokku leppida, et osa päevi veedab laps emaga, aga osa päevi isaga?
Lisaks sellele on lähestikku kaks püha, jõulud ja aastavahetus. Saab ju kokku leppida, ühed pühad emaga, teised isaga.
Jään selle juurde, et kui laps jõulude ajal on ühe õhtu kodunt ära koos isaga, ja ema sel ajal patja ulub, siis see ema peaks ennast ravima, muidu on ohuks lapse vaimselt tervisele tulevikus.
Sellest viimasest küsimusest ma ei saa aru, et millised pered peaks üheks saama. Aga kui laps saab suureks, siis ta loomulikult loob ise oma pere.

Vahe on ikka sees, kas minnakse tulevikus külla ühise lapse koju või minnakse eksmehe vanematekoju.
MInu meelest oleks selle loo lahendus, et teemaalgataja jääb koos mehega koju. Juba eelmisel aastal oleks võinud nii teha. On oma kodus ja ongi kogu lugu. Mehe pere peab siis järgmisel aastal valima, kas oma poeg uue naisega või eksnaine.
Kas see jõuluõhtu on 24.detsember? Oleme nüüd ausad, see on ju lihtsalt üks kokkuleppeline päev. Vabalt võib ema endale ja tütrele teha harda õhtu suvalisel kuupäeval. Muide katoliikliku taustaga maades pole 24. üldse mingi püha. Tavaline tööpäev on. Nende õige päev on 25.
Selles loos ei ole ju probleem, et ema ja isa ei suudaks omavahel päevi ära jagada. Probleem on selles, et ema on üksinda maailmas, pole tal sõpru ega sugulasi. Tema ainuke side ülejäänud inimkonnaga on see väike tüdruk, kelle külge ta nii klammerdub, et peab isegi eksämma kapsakausi juurde kaasa minema.
Veelkord, kordan, teemaalgataja: ärge kumbki mehega sinna minge ja ongi asi lahendatud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]järjest enam tundub, et perekooli mudel ongi üksteisega pidutsevad kärgpered ning selle heaks tavaks või isegi toredaks ettevõtmiseks pidamine. usun, et lapsel on aga edaspidi tulevikus kindlasti lihtsam oma suhteid purustada kui ta näeb, et nii käibki – minnakse lahku aga siis jälle kuskile jõulukuuse alla tullakse kokku , igaüks oma “hetkel aktuaalse õige armastusega”. ma ei arva, et peaks vaenu pidama, kuid kõik eelmised ja praegused ja tulevased ühe kuuse all – ma ei saa sellist gängbängi küll normaalseks pidada. päris iiveldama võtab.[/tsitaat]

Lahutatud lapsevanemad ei läinud teineteisele külla, vaid kolmanda isiku(ämma) juurde.
Nad peaksid juba ka tuleviku peale mötlema, kuna edaspidi saavad nad kuskil ühises seltskonnas ikka kokku. Kas siis ühised söbrad peavad nende pärast juubeleid ja pulmi hakkama kaks korda pidama?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vahe on ikka sees, kas minnakse tulevikus külla ühise lapse koju või minnakse eksmehe vanematekoju.
MInu meelest oleks selle loo lahendus, et teemaalgataja jääb koos mehega koju. Juba eelmisel aastal oleks võinud nii teha. On oma kodus ja ongi kogu lugu. Mehe pere peab siis järgmisel aastal valima, kas oma poeg uue naisega või eksnaine.
Kas see jõuluõhtu on 24.detsember? Oleme nüüd ausad, see on ju lihtsalt üks kokkuleppeline päev. Vabalt võib ema endale ja tütrele teha harda õhtu suvalisel kuupäeval. Muide katoliikliku taustaga maades pole 24. üldse mingi püha. Tavaline tööpäev on. Nende õige päev on 25.
Selles loos ei ole ju probleem, et ema ja isa ei suudaks omavahel päevi ära jagada. Probleem on selles, et ema on üksinda maailmas, pole tal sõpru ega sugulasi. Tema ainuke side ülejäänud inimkonnaga on see väike tüdruk, kelle külge ta nii klammerdub, et peab isegi eksämma kapsakausi juurde kaasa minema.
Veelkord, kordan, teemaalgataja: ärge kumbki mehega sinna minge ja ongi asi lahendatud. [/tsitaat] Aga ära siis pea jõule 24ndal. Istu oma perega 3 märtsil jõulupuu all ja löö igasugustele pühadele käega. Aga ära soovita teistel sind järgida, las teised peavad oma pühi neil päevadel, kui pühad tegelikult on.
Kust sa võtad, et see laps tüdruk on?
Kordan veel, mehe eks on jõulupeole kutsutud.
Kui mina oleks mees ja minu uus naine paneks mu fakti ette, et mina ei tohi oma ema juurde jõuludele minna, siis oleks see suhe üsna kiirelt läbi.
Uuh, kuidas mulle sellised eided ei meeldi, kes panevad mehi valiku ette – mina või…