Ma arvan, et niimoodi teisele halba soovides ja ennustades tõmbad sa hoopis endale kurja kaela. On ju näha, et ega sa isegi just õnnelikku elu ei ela, kui ikka veel oma päevi endise mehe ja tema uue kaasa siunamisele kulutad.
inimesed muutuvad elu jooksul, seega ka suhted. ei ole keegi, sh ka lapsed õnnelikud, kui mees ja naine hambad ristis koos elavad, et lapsed suureks saaks kasvatatud.
Juba jälle see “hambad ristis”. Laske hambad ristist lahti ja mõelge vahel ka kellegi teise, vähemalt oma lastegi peale, kes pole omal tahtel siia ilma sündinud, vaid te ise soetasite nad oma hetke eluarmastusega.
Ebastabiilsed ja maksimaalselt egoistlikud ning reeturigeeniga olendid ei peaks lapsi saama.
Ärge petke ennast selle lalinaga, et lapsed on õnnelikumad bla-bla-blaa. Laste nimel tulebki elada õnnelikku pereelu nende teise vanemaga, mitte joosta õielt õiele. Töötan lastega ja ütlen: kui iial on lapsel depressioon, õpiraskused, kompleksid, siis on see lahutatud pere laps. Eriti raskesti esinevad kõik sümptomid värskelt lahku läinud perede lastel, mõni ei tulegi sellest välja. Ma ei räägi siin võimetest – enamasti on tegemist just võimekate lastega, kes võiksid normaalses peres kasvades olla õnnelikud, rahulikud ja hästi õppida. Paraku vanematel on oma uue õnnega ilmselgelt liiga palju tegemist, et üldse tähele panna, kui “õnnelik” nende laps parajasti on või ei ole. Lihtsam on endale valetada, et “laps on nüüd õnnelikum”. See on vale, kulla vanemad, tehke silmad lahti. Õpetajad koolis näevad teie lapse häda, aga teie ise ei näe. Liiga keskendunud oma uuele eluarmastusele. Vähemalt ärge valetage endale!
Õppige elama ja vastutama. Kuni seda ei oska, seni hoiduge lastesaamisest.
Küsitigi, kas usud sellesse, mitte seda, kui totakaks kedagi pead. Mõtlema pani see teema kuna inimene, kes kunagi aitas mu esimese pere purunemisele kaasa kaotas vähi läbi ema.
Ja miks sa arvad, et see ilmtingimata halb oli konkreetse inimese jaoks? Ka mina olen vähi läbi ema kaotanud, aga ausalt öeldes oli see kergendus nii mulle kui minu õele, sest meil oli emaga juba aastaid igasuguseid muid, vähiga mitte seotud probleeme. Loomulikult on ema kaotus ikkagi kaotus, aga mitte alati ei ole see läbinisti negatiivne kogemus.
Laste nimel tulebki elada õnnelikku pereelu nende teise vanemaga, mitte joosta õielt õiele. Töötan lastega ja ütlen: kui iial on lapsel depressioon, õpiraskused, kompleksid, siis on see lahutatud pere laps.
Nii ja kuidas peaks see õnnelik pereelu välja nägema, kui teine pool seda absoluutselt ei soovi? Vägisi kuidagi? Lased armuloitsu peale panna?
Ja joodiku ja peksjaga peab ka muidugi nui-neljaks koos elama, kuna lahutamise korral tekiksid lapsel õpiraskused? Mitte siis, kui iga päev tülitsevate vanematega või alkohoolikust isaga, kes ema peksab, koos elama peab?
Ilus on muidugi sellises must-valges maailmas elada, nagu sul see on, aga paraku päris igale meesterahvale ei ole otsaette kirjutatud, et hakkan abielu 5. aastal jooma ja petma.
Siiralt loodan, et inimene, kes nii rumalat ja eluvõõrast juttu suust välja ajab, päriselt ikkagi lastega ei tööta.
Laste nimel tulebki elada õnnelikku pereelu nende teise vanemaga, mitte joosta õielt õiele. Töötan lastega ja ütlen: kui iial on lapsel depressioon, õpiraskused, kompleksid, siis on see lahutatud pere laps.
Nii ja kuidas peaks see õnnelik pereelu välja nägema, kui teine pool seda absoluutselt ei soovi? Vägisi kuidagi? Lased armuloitsu peale panna?
Ja joodiku ja peksjaga peab ka muidugi nui-neljaks koos elama, kuna lahutamise korral tekiksid lapsel õpiraskused? Mitte siis, kui iga päev tülitsevate vanematega või alkohoolikust isaga, kes ema peksab, koos elama peab?
Ilus on muidugi sellises must-valges maailmas elada, nagu sul see on, aga paraku päris igale meesterahvale ei ole otsaette kirjutatud, et hakkan abielu 5. aastal jooma ja petma.Siiralt loodan, et inimene, kes nii rumalat ja eluvõõrast juttu suust välja ajab, päriselt ikkagi lastega ei tööta.
Jaa, muidugi, joodikud ja peksjad jälle platsis. Ja ikka teine süüdi!
Joodikuga ei tehta lapsi, see on üks. (Ei hakka ta sul 5. aastal jooma ja petma. Jõi juba enne ja ilmselt ka ajas teisi taga, aga sul polnud silmi ega mõistust peas.)
Joodiku ja peksja juurest tuleb muidugi ära minna, see on kaks.
Nähes lahutuste ja lahkukolinute arvu ja teades suurt hulka neist inimestest väidan täiesti kindlalt: enamik lahkuläinud peredest ei läinud lahku joomise ja peksmise pärast. Muidugi, kui selleks ei taheta lumehelbeklikult nimetada üht-kaht piiripealset olukorda, mida lihtsalt ei suudeta ära klaarida, vaid parem minnakse lahku, sest ollaksegi tegelikult juba teisest tüdinud. Enamik läheb lahku tõenäoliselt petmise pärast. Abielu rikutakse täiesti enesestmõistetavalt ja see on ju perekooliski tavaline keskmine seisukoht – kõik tõmbavad ringi. Ja muidugi järgneb sellele varem või hiljem lahutus.
Siis räägitakse joomisest ja peksmisest. See on ikka äärmus, siin ei teki kellelgi küsimust. Tegelikult on peamine põhjus maksimaalne isekus ja petmine.
Lastest on väga väga kahju. Kahju, et teie lastest peab kahju olema võõrastel inimestel, aga teil endil neist kahju ei ole. Te valetate nad õnnelikuks, sest te ei suuda vaadata peeglisse.
Laste nimel tulebki elada õnnelikku pereelu nende teise vanemaga,
Mismoodi “tuleb”. Mismoodi sa sunnid oma meest sind armastama, kui ta ühel päeval sind lihtsalt enam ei armasta? Ja ära räägi nüüd, et sa teda iga päev erinevas teenijatüdruku, koolilapse või mustas lateksis vambina kodus vastu võtad ja kõik tema salajaseimadki seksuaalunistused täida. Ära räägi, et 365 päeva elus lüpsad ta hommikul nii tühjaks, et tal enam ei tõusegi. Ära räägi nüüd, et iga päev sa annad talle üha uusi neljakäigulisi hõrgutisi. Iga päev kiidad teda? Sa ju ei vanane ka, ega?
Muide, mina olen sellest parteist, kes on veendunud, et suur osa meestest ei peta kunagi. Samas on mulle see käskiv kõneviis ehk “tuleb” arusaamatu. Mismoodi sa teda sunnid? Haledalt nuttes, paludes? Kle, ta ei tule sinuga isegi pereterapeudi juurde…ei, ta ei tule sinuga ka enam samasse trepikotta, kui ta ühel päeval ei taha.
Või on sul meheks zombistatud tahteta limukas, keda sa lisaks näiteks hoiad ähvarduste ja kaeblemisega pidevalt endast kahe meetri kaugusel. Või oled sa tõesti seksuaalkuninganna-chef-suhtemeister-Missis Universum?
Aga mis saab siis, kui ta ühel päeval armub teisesse sügavalt. Lähed ja lööd maha? Ja arvad, et see aitab?
Miks sa arvad, et mu jutt on mõeldud ainult emadele? Täpselt samamoodi räägin isadest, ilmselt enamasti koguni just isadest.
Loomulikult saab vähe ära teha see pool, keda petetakse. Mul on väga kahju ka kõigist neist emadest, kes lastega maha jäetakse. Aga lugege perekooli teemasid: perelõhkumist pole olemas, armukesed lõhkevad omas ülbuses, iga teine perekoolikägu on armuke olnud ega leia endas mingit süüd.
Ma kordan: ma ei räägi neist kes on teinud omalt poolt kõik mõistliku, et pere koos püsiks ja oleks normaalne. Kui teine pool osutub kellegi kolmanda kaasabil reeturiks ja rongavanemaks, siis on kogu süü temal. Ära siis sina ole see, kes osutub reeturiks ja rongavanemaks ja ära õigusta sellist käitumist ega hõiska, kui tore on lastel, kui üks vanem lahkub.
Muud midagi.
Enamik läheb lahku tõenäoliselt petmise pärast. Abielu rikutakse täiesti enesestmõistetavalt
Ei. Kindlasti mitte. Mis tutvusringkond sinul küll selline on?
Mis tutvusringkond? Ma töötan inimestega, tean väga paljusid. Teiseks, kas sinu tutvuringkonnas on lahutatuid? Kui ei, siis on väga tore. Kui jah, siis on tegu joodikute ja peksjatega. Sel juhul küsin, mis tutvusringkond sinul on?
Sa muidu perekooli oled lugenud? Oled kursis keskmise abielunaise või lihtsalt lasteema moraalsete hoiakutega? Kui ei, siis loe, saad targemaks. Tutvusringkonda ei pruugi siis kaasatagi, kuigi muidugi ma tunnen kohe päris paljusid abielurikkujaid.
(Väga huvitav, kus nüüd ujub korraga lagedale suur seltskond absoluutselt moraalseid, pühade põhimõtetega, truusid ja karskeid pereemasid. Kus te siis olete, kui armukese- või muudes abieluteemades räägitakse petmisest ja lahutamisest nagu hommikuvõileivast?)
Su maailm on väga must ja sa vaidled mittekellegagi. Ilmseltgelt on 99% perekooli naistest ja meestest nõus, et kui teine pool pole kurjategija, pätt, vägivaldur, alkohoolik, hüsteerik, haiglaselt armukade või narkar, vaid on kena normaalne naine/mees, siis ise lihtsalt teisesse armuda ja ära minna ei ole ilus.
Lahutusi on rohkem kui abiellumisi, statistiliselt. Niisama kooselud veel statistikas ei kajastugi.
Seega on üle poole täiskasvanud inimestest ja lapsevanematest kurjategijad, pätid, vägivaldurid, alkohoolikud, hüsteerikud ja narkarid? Päris huvitav.
No kuule teemaalgataja. Absoluutselt igal inimesel on elus negatiivseid asju – haigusi, õnnetusi, lähedaste surmasid. Ei ole see ainult perelõhkujatel nii, ikka väga paljudel teistel ka. Seda seostada mingi eelneva tegevusega on üsna meelevaldne.
Mul lähedane abiellus 19-aastaselt 23-aastase mehega. Mõlemad olid noored, vabad, vallalised, armunud, kellegi peret ei lõhutud. 13 aasta pärast jäi see lähedane kahe lapsega leseks. Ei olnud seal mingit perelõhkumist teemaks, vahel õnnetused lihtsalt juhtuvad.
Jah, teine sugulane tõesti sai infarkti ajal, kus ta oli oma naise kahe lapsega just maha jätnud ja uuega elu alustas. No mis me nüüd siis teeme? Ütleme, et selle teise sugulase sai karma kätte ja esimesel oli lihtsalt rumal juhus? No ei ole nii. Elu on üks suur juhuste jada, vahel asjad lihtsalt juhtuvad.
Minu ema ja isa ei saanud omavahel läbi – minul lapsena oli kohutavalt raske pidevaid tülisid pealt vaadata. Totaalne kodurahu puudumine. Hakkasin enamisi soovima, et nad lahutaks. Isa leidis teise ja lahkus pere juurest teise naise juurde, said lapse ka. Eks seda võib ka perelõhkumiseks nimetada – aga mina lapsena olin küll väga õnnelik. Mina sain selle, mida ma igatsenud olin – kodurahu.Tänaseni arvan, olgu muuga kuidas on, aga lahkuminek oli vanematel oli õige. Emal ja isal on muidu mõlemal läinud, võib öelda, hästi.
Isa ja tema uus läksid küll lahku. Aga ma arvan, et siin ei tasu otsida mingit müstilist seletust, vaid üks kägu on asja väga lihtsalt ja loogiliselt ära seletanud: nimelt, kui lahkuläinud inimene on “raske inimene” perekonnaeluks (näiteks kergesti ärrituv ja konfliktne) – siis jääb ka uues kooselus/abielus ligikaudu samasuguseks. Võibolla tutvumis/armumisperioodil uus partner seda kohe ei märka, aga kui argipäev kätte jõuab, siis…
Kui avalikkusel tuntutest, siis THI ei olnud ilmselt kuldne perekonnainimene, Savisaar väga raske iseloomuga… Oli ainult ajaküsimus, millal ka nn. uus naine seda omal nahalt tunda sai. Ja võib juba vaielda, kas see, et elu uue naisega ka lõhki läks, oli naise jaoks karistus või õnnistus – selleks ajaks uus naine ilmselt juba TAHTIS tollest kunagi nii ihaldatud mehest pääseda. Nii et kuidas võtta?
Mõni lihtsalt on nii sant pereinimene, et sobib tegelikult ainult üksi elama.
(Lisaks on muidugi ka neid, kes pole väga sandid pereinimesed, aga kellel lihtsalt oli esimene partner veidi halvasti valitud – ja teise valiku teevad sobivama ja püsivad elu lõpuni koos.)
Ei, miks. Osa on neid litsakaid inimesi, kes lihtsalt teise peale mineva jooksevad. Aga neid ju põlatakse ja sina ei pea seda selgitama. See on ju teada.
Ah tõesti? Mina seda küll ei näe, ma näen, et neid austatakse, mõistetakse ja neile kiidetakse takka.
Nad poseerivad pidulikel üritustel iga kord uue kaasaga, ja neil surutakse lugupidavalt kätt, nende arvamus on väga kõrgelt koteeritud ja tiražeeritud jne.
Perekoolis, ma pean jälle kordama, on abielurikkumine igati au sees ja selle hukkamõistjaid kutsutakse keskajast tänapäeva tulema.
Ja et mina ei pea seda selgitama, et teisega minemajooksmine on põlgusväärne? Ilmselgelt pean.
Ahajaa – kui vähist rääkida, siis tean sellist vähijuhtumit: mees oli/on väga naistele meeldiva välimusega. Pealegi oskas veel pilli mängida. Ta oli abielus (ja laps), aga tõmbas teiste naistega ringi. Naine kodus oli tal väga vihane ja stressis mehe truudusetuse pärast. Vahel ta tormas oma mehe armukeste juurde sisse ja tegi skandaale, vahel oli neil kuuldavasti nõude lõhkumise stiilis tülisid kodus. Naine suri vähki kuskil 50a. Mees võttis uue naise ja jätkas oma elustiili. Tänaseks on üle 90, üsna hea tervisega ja soliidne härra, jätkuvalt naised vaatavavad: “Ooo!”.
Vähi, üldse mingi raske haiguse (südamehaigus jt.) väljalöömise tõenäosust suurendab ilmselt see, kui inimene on pikaaegses stressis. Naine võttis kõike väga raskelt, mees võttis kõike kergelt – pole raske arvata, kummma tervis suurema löögi all oli.
Vähk kui kõrgema võimu karistus moraalitule? Siis oleks pidanud ju vastupidi minema.
Hm, aga võib ju ka nii võtta, et kehv suhe iseenesest on juba karmavõlg. Satud probleemsesse suhtesse – maksad karmavõlga. Kui seda teadvustad ja järeldused teed, eluga edasi minna otsustad – siis saad nö uuele levelile, oled seda elu kannatanud ja võla tasunud. Seda juhul kui oled selle teema endas nö läbi töötanud.
Juhtub ju puhta lehena alustatud kooseluski igasugu asju – kuidas neid siis põhjendada? Mul nt suri esimese mehega abielus olles laps.
Õnnelikku suhet ei saa rikkuda keegi kolmas. Kui keegi tuleb vahele, on suhtes mingil põhjusel mõra nagunii. Esimene abielu lõppes minu initsiatiivil. Pole kahetsenud, pigem on kadunud igasugused terviseprobleemid, mis enne stressiga välja lõid. On õige, et pole mõtet suhte küljes rippuda kui inimesed ei sobi tegelikult. Muidugi, lastel on raske, selle vastu ei vaidle. Aga lastel on raske ka pinget täis õhkkonnas elada. Siit edasi võib filosofeerida juba laste karmavõla teemadel jne. Lõputu ring, aga igaüks elab ikka nii nagu ta parasjagu paremini oskab.
Ei, miks. Osa on neid litsakaid inimesi, kes lihtsalt teise peale mineva jooksevad. Aga neid ju põlatakse ja sina ei pea seda selgitama. See on ju teada.
Ah tõesti? Mina seda küll ei näe, ma näen, et neid austatakse, mõistetakse ja neile kiidetakse takka.
Nad poseerivad pidulikel üritustel iga kord uue kaasaga, ja neil surutakse lugupidavalt kätt, nende arvamus on väga kõrgelt koteeritud ja tiražeeritud jne.
Perekoolis, ma pean jälle kordama, on abielurikkumine igati au sees ja selle hukkamõistjaid kutsutakse keskajast tänapäeva tulema.Ja et mina ei pea seda selgitama, et teisega minemajooksmine on põlgusväärne? Ilmselgelt pean.
Ei pea, rahune maha.
Sa pole arvamusliider. Ja siis PKs oleme me sinu arvamusi juba 30-40 teemas minu arust lugenud. Tee väike vahe sisse, kirjuta arvamuslugu Delfile – avaldavad suurima heameelega. Või Postimehele. Või mõlemale. PKs on auditoorium amendunud. Misjonitöö asemel on nüüd paljukuuldud kriisked. See PK lugejaskond on sul kaetud.
No ega ma nüüd nii üksi ka ei ole oma arvamusega, et mitmekümnesse teemasse jaguda.
Ma ei saa aru, miks sul nii väga on vaja, et mitte keegi ei kõneleks armukesepidamise ja lahutuste vastu?
Vasta iseendale selle küsimuse peale.
Niikaua kui see teema jätkuvalt õhus püsib, laste elusid ja psüühikat rikub, seni tuleb sellest ka rääkida. Arvamusliider või mitte, perekoolis ei peagi vist ainult arvamusliidrid käima, või peavad? Auditoorium kindlasti veel ammendunud pole, vastupidi, üle ühe perekonnateema selgitataske, kui tore on lahutus ja kui õnnelikuks see lapsed teeb.
Järelikult see illusioon ikka veel elab ja õitseb, ning järelikuklt tuleb ka seda järjepidevalt kustutada. Ega see ole lapiku maa teooria, et ükskõik, mida mingi hullude kamp arvab. Lahutuse ja petmise kasulikkuse illusioonis elajad rikuvad konkreetselt teiste inimeste elusid.
Nii et pole midagi parata. Tuleb rääkida. Õnneks ma pole päris üksi selles, nii et sul on lausa mulje jääud, et kõik teemad on kaetud. See on tore. Loodetavasti mõni ka ärkab nende jutluste peale ja vaatab ka korraks, mis sünnib tema laste hinges.
Joodikuga ei tehta lapsi, see on üks. (Ei hakka ta sul 5. aastal jooma ja petma. Jõi juba enne ja ilmselt ka ajas teisi taga, aga sul polnud silmi ega mõistust peas.)
Jajah, jälle see 20-aastane jõhkra elukogemusega tibin platsis, teistele suhtenõu andmas 🙂
Tõesti, mine kirjuta vahelduseks kuskile Delhvi naistekasse oma moraalipostitusi must-valgest ideaalmaailmast.
Ennast lohutada võib mitmeti, aga kaudselt soovida perelõhkujale või tema lähedastele vähki… see on libe tee, vaata, et sulle endale tagasi ei tule. Vähki pidid põhjustama ka negatiivsed mõtted ja see, kes teisele halba soovib, on kindlasti negatiivne. Pealegi vähk on niiiivõrd levinud haigus, et see võib tabada keda iganes. Mingiks karmavõlaks või “Jumal ise maksab minu kannatuste eest kätte!”, no see on suht oma naba keskne maailmanägemine.
Minu isa pettis minu ema siis kui me õdede, vendadega väikesed olime. Ema võttis meid kõiki kaasa ja läks isa ja selle naise käest õiglust nõudma, isa tuli koju, suhe lõpetati. Karma on see, et mina, kõige noorem tütar, kaotasin süütuse abielumehele, kõigis minu suhetes on mind või minuga petetud. Minu vanemad on tänaseni koos, ma olen kõik suhted ära lõpetanud, kohe kui olen teada saanud mehe abielusuhtest/peresuhtest aga jah, võib öelda, et minu isa karma elab minus edasi.
Annaks Jumal, et minu abikaasa mind ei petaks, omal moel olen koguaeg hirmul, et ka minuga võib sama juhtuda, mis juhtus minu vanematega ja minu meespartnerite abikaasadega abielusuhete ajal. Pean oma isa võlad tasuma, mis parata, olen sellepärast oma abielus õnnetu, sest kahtlustan igal sammul. Otsin koguaeg kinnitust oma abikaasa truudusele, mis on mehele paras katsumus, eks näis, kas ja kui kaua sellele “karmale” vastu peame.
‘
Aga ära siis teistel ka seda tee, kui ise ei taha?
Misasi see perelõhkumine on ja miks peab seda karistama? Kui totakaks inimesed ikka lähevad?
Küsitigi, kas usud sellesse, mitte seda, kui totakaks kedagi pead. Mõtlema pani see teema kuna inimene, kes kunagi aitas mu esimese pere purunemisele kaasa kaotas vähi läbi ema. Minu tutvuskonnas juba mitmes selline juhtum.
Kas ma usun karmasse ja kas perelõhkumise taga järjel karma karistab inimest? Ma ei usu karmasse, vähemalt mitte nii labasesse nagu teemasse on tehtud. Kui igat inimese otsust hakkab karma karistama, siis mis on üldse elu mõte? Sa pead olema ülimalt allaheitlik, vastasel korral karma karistab sind. Absurd. Ükski pere pole kivisse raiutud, see kestab seni kuni kõik pereliikmed soovivad selles osaleda. Miks peaks karma karistama inimest kui tema soovid ja valikud on elus muutunud? Manipuleerija siis üritab karmaga teise valikuid kaetada, naljakas Sureb vähki jne. Äkki teemaalgataja sureb nüüd ise samuti vähki, ka karma karistab? Soovib teisele halba
ei hakanud kogu teemat läbi lugema, aga jah- usun karmasse vägagi. elu on seda korduvalt kinnitanud. aeg paneb kõik paika, nende situatsioonide kirjeldamine siin läheks pikale.
Ärge petke ennast selle lalinaga, et lapsed on õnnelikumad bla-bla-blaa. Laste nimel tulebki elada õnnelikku pereelu nende teise vanemaga, mitte joosta õielt õiele. Töötan lastega ja ütlen: kui iial on lapsel depressioon, õpiraskused, kompleksid, siis on see lahutatud pere laps.
Ära ise peta ennast. Minu abielu oli lõpus nii kohutavate tülidega täidetud, et kaheaastane laps keeldus rääkimast. Pärast seda, kui mehe lõpuks välja viskasin, hakkas laps kahe nädalaga täislausetega rääkima. Kui tal millestki psüühikahäired tekkisid, siis just meie eelnevast kooselust, mitte lahkuminekust.
Mingit õielt õiele jooksmist ei olnud, lihtsalt täiesti talumatuks muutunud suhe tuli lõpetada. Mis õielt õiele jooksmisest sa jahud? Lahku minnakse enamasti sellepärast, et elu on talumatu, mitte sellepärast, et mujal oleks parem.
Ohjah, mees muidugi leidis kohe pärast lahkuminekut uue pruudi… ja siis järgmise ja siis järgmise. Aga see ei olnud õnneks enam minu mure. Lapsest sain ma selle frukti eemale.
Lahutusi on rohkem kui abiellumisi, statistiliselt.
Mis valemiga see veel peaks võimalik olema?
https://www.stat.ee/34272 Statistika järgi on abielusid siiski pea kaks korda rohkem kui lahutusi.
https://www.stat.ee/34272 Statistika järgi on abielusid siiski pea kaks korda rohkem kui lahutusi.
No ma jäin ka mõtlema, et see matemaatika eriti ei klapi.
On rohkem nagu selles anekdoodis:
“Matemaatik, füüsik ja bioloog istuvad tänavakohvikus ning vahivad vastasmajast väljuvaid ja sisse minevaid inimesi. Näevad, et esmalt läheb majja 2 inimest. Läheb mõni aeg mööda ja märkavad, et majast väljub 3 inimest.
Füüsik: “See on mõõteviga.”
Bioloog: “Nad on seal sees paljunenud.”
Matemaatik: “Kui nüüd täpselt üks inimene majja sisse läheks, oleks see jälle tühi.””
Ära ise peta ennast. Minu abielu oli lõpus nii kohutavate tülidega täidetud, et kaheaastane laps keeldus rääkimast. Pärast seda, kui mehe lõpuks välja viskasin, hakkas laps kahe nädalaga täislausetega rääkima. Kui tal millestki psüühikahäired tekkisid, siis just meie eelnevast kooselust, mitte lahkuminekust.
Väga kahju, et te nii kohutavalt tülitsesite.
Lahutusi on rohkem kui abiellumisi, statistiliselt.
Mis valemiga see veel peaks võimalik olema?
Hea tähelepanek, väljendusin tõesti väga rumalasti. Mõtlesin, et enam kui pooled abieludest lahutatakse.
Kägu kirjutas:
Ära ise peta ennast. Minu abielu oli lõpus nii kohutavate tülidega täidetud, et kaheaastane laps keeldus rääkimast. Pärast seda, kui mehe lõpuks välja viskasin, hakkas laps kahe nädalaga täislausetega rääkima. Kui tal millestki psüühikahäired tekkisid, siis just meie eelnevast kooselust, mitte lahkuminekust.Väga kahju, et te nii kohutavalt tülitsesite.
Väga paljudel nendest lastest, kellega sa tegeled, võivadki emotsionaalsed ja vaimsed probleemid olla mitte sellest, et nende vanemad on lahus, vaid sellest, et nende vanemad jäid liiga kauaks kokku, jätkavad tülitsemist ka pärast lahkuminekut või lihtsalt see, mis lahkumineku faktile eelnes, oli traumeeriv.
Lahkuminek üksi saab lapsele traumeeriv olla ainult juhul, kui enne seda on kõik ideaalne, ja kui palju neid inimesi ikka on, kes ideaalsest suhtest jalga lasevad? Nonsenss on sellele rõhuda.
Kõige hullemate probleemidega laps, keda ma näinud olen, pärines tuumikperest, kus ema sai igapäevaselt peksa. Lahku nad ei läinud – see on sulle meelepärane retsept. Poeg kasvas sadistiks, kes tegi elu põrguks ka oma klassikaaslastel. Kuna ma põhimõtteliselt usun laste süütusse meelde, siis olen ma ka kindel, et kui see ema oleks vähemalt enne esimest klassi oma lapse isast lahku läinud ja last üksi kasvatanud, siis oleks sellel poisil probleeme oluliselt vähem olnud.
Mõnikord on asja taga ka geneetika. Autismi ja ATH-d peetakse suurel määral geneetilise päritoluga häireteks. Tundub üsna loogiline, et kui need geenid on päritud ühelt täiskasvanult, siis on sellel ühel täiskasvanul ka tugevaid sotsiaalseid probleeme, sh probleeme lähisuhete pidamisega. Jah, vanal heal ajal oleks enamik naisi need probleemid välja kannatanud, tänapäeval minnakse pigem lahku, aga seda võiks ka näha, et lapse probleemidel võib küll olla sama põhjus, mis viis lahkuminekuni, ent esimene ei sõltu teisest.
Samamoodi, nagu neandertallased ei ole meie esivanemad, ent meil on nendega ühised esivanemad.
Lastest on väga väga kahju. Kahju, et teie lastest peab kahju olema võõrastel inimestel, aga teil endil neist kahju ei ole. Te valetate nad õnnelikuks, sest te ei suuda vaadata peeglisse.
hoidku hea saatus lapsi sellise inimese eest!
isegi kui lahutatud pere laps ennast muidu halvasti ehk ei tunnegi, siis sinusugused “heategijad” juba hoolitsevad selle eest, et see nii saaks olema.
mäletan oma kooliajast mõnd sellist õpetajat. näib, et see tõug ei ole kuhugi kadunud.
oh, kuidas ma seda õpetajat põlgasin. minul temaga probleemi ei olnud, mul olid nii ema kui isa, aga see, mida too inimene mu headele sõpradele tegi, ei unune ka vana eas.
isegi kui lahutatud pere laps ennast muidu halvasti ehk ei tunnegi, siis sinusugused “heategijad” juba hoolitsevad selle eest, et see nii saaks olema.
Kas sa annad endale ikka aru, mida sa räägid?
Mida sa kujutled?
Tean paari, kus mõlemad surid vähki, aga teadaolevalt polnud kumbki perelõhkuja ega ka oma kaaslast petnud. Ma arvan, et sellised haigused võivad tabada igaüht, eriti seda kes suitsetab või kel on geneetiline eelsoodumus, perelõhkumisega on sel vähe pistmist.
Kas on petja õnnetusest rõõmu või rahulolu petetule?
Me kõik teame, et palju on suhteid, mis pole alanud just päris õigetel alustel. On naisi ja mehi, kes on olnud pere lõhkujateks, väga tihti ka lastega pere lõhkujateks. Suhted, mis on alanud kellegi valu läbi.
Olles just näinud üht välismaist artiklit selle kohta, küsin, kas teie tutvuskonnas on juhtumeid, kus perelõhkuja on saanud karistada? Minu tuttavate seas Eestis on juhus, kus mehe üle löönud naine suri 30ndates vähki. Välismaa artikkel, mida lugesin, seal kirjutas, et sama haigus võib tabada ka perelõhkujale väga lähedast inimest. Kas usute karmat? Kas peate pere lõhkumist üldse inetuks või usute müüti, et armastuses ja sõjas..?
Sellest nagu võiks arvata, et vallalised on vähi vastu kindlustatud, nagu perelõhkumistes mitteosalenud. Mis siis kui naisel oli vähk ja saatus pigem premeeris tema viimaseid elupäevi õnneliku kooseluga? Ja perelõhkuja on ikka see, kes on abielus. Sa ei tea iial mis juttu mees ajanud naisele on. “kooselu ammu läbi, kodus käin lapsi vaatamas jne” jne. Ja uuel naisel puudub igasugune võimalus kontrollida, kas jutt vastab tõele või mitte.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
