Mina venitasin lahkuminemise kummi mitu aastat. Palusin meest, kraapisin, alandasin, käisin mehe armukest sõimamas, palumas. Mees lubas, et lõpetab kõrvalsuhte (loomulikult ei lõpetanud).
Kas viitsib mõni sellise käitumisviisiga naine selgitada, miks ta nii teeb? Kas see on päriselt ka andnud kellelgi soovitud tulemust? Et palusid meest, et ta ei jätaks sind maha, ja ta siis ei jätnudki? Või et käisid sõimasid armukesel näo täis, ja siis said oma kullatükikese tagasi ning teie elu jätkus õnnelikult ja “veel paremini kui enne” (see viimane on perekooli trafarett)?
Tean, et on väga palju sellise mõtteviisiga naisi (ka siin, perekoolis), kes leiavad, et kui mehel on armuke, siis naine peaks enda mehe eest võitlema.
Tead, ei ole siin vaja teiste käitumist hukka mõista, enne, kui ise samas olukorras ei ole olnud. Petmisest teadasaamine on ikka paljude puhul šokiseisund ja inimene võib käituda sellises olukorras täiesti teistmoodi, kui tavaliselt. Enamasti saadakse sellest mingi hetk üle, aga see võib aega võtta. Ja siin ei ole kaugeltki tegemist materiaalse sõltuvuse vms. nagu siin mõned tarkpead arvavad. Naine annaks kõik oma kinnisvara ja säästud, et abielu päästa. Õnneks tuleb ka üsna ruttu taipamine ja minnalaskmine, aga sellele võib eelneda tõesti mehe tagasivõitmise soov. Et ära targuta, kui ise pole sellises olukorras olnud.