Teema: kas olete sattunud seksuaalse ahistamise ohvriks?

Kägu kirjutas:

Seda siis kõike lapsena, alla 10-aastasena ja varateismelisena päise päeva ajal koolis ja avalikes kohtades 90ndatel. Niimoodi kirja panduna on seda isegi kohutav lugeda. Ma ei olnud kena välimusega laps, olin paksuke ning isegi naiivne, tagasihoidlik ja uje, nii et mingi minupoolse provokatsiooni või väljakutsuva välimuse peale sellised asjad küll ei juhtunud. Korralikust perekonnast, käisin korralikult koolis ja lollustega ei tegelenud. Aga ju siis välimuselt paistsin vanem ja ohvri moodi välja.

Mul vastupidine teooria: see just neile ahistajatele peale läkski, et paistsid naiivne ja uje. Mul õnneks nii palju halbu kogemusi pole, aga on üks, mis siiani tekitab jälkust ja vastikust ja ei lähe kuidagi meelest.
Kord sõitsin bussiga (teismelisena) ja buss oli pooltühi. Üks mees tuli minu kõrvale istuma, mina istusin akna all oleval istmel. See oli väga imelik, sest kohti oli piisavalt, aga olin nii rumal ja naiivne, et ei osanud sellest midagi halba arvata. Mitu korda ta riivas mind – jalg jala vastu või midagi taolist – ma ei saanud aru, kas see oli tahtlikult või mitte. Igatahes üritasin akna poole nihkuda ja rõõmsat nägu teha ja püüda unustada. Kuni hetkeni, kui ta katsus mu rindu – siis ma vist enam-vähem kiljatasin ja kisasin, et mida te teete vms. Asi oli tal perfektselt ajastatud, sain hiljem kainelt mõeldes aru: samal hetkel oli bussil peatus ja ta väljus koheselt.
Mul oli pärast seda intsidenti nii paha, et ma oleks äärepealt oksendanud. See polnud ju iseenesest veel midagi hullu, keegi noaga kallale ei tulnud ja vahetult seksuaalselt ei ahistanud, aga see rüvetatuse ja alanduse tunne, kuidas naiivselt last niimoodi ära kasutatakse – õudne :(.

Ja kunagi veel palju varem uks sugulane ka ahistas – ta oli veel ise noor, võib-olla teismeline või isegi veel noorem, aga mina olin veel palju väiksem. Ma ei saanud tollal isegi aru, mida ta tegi, aga see tundus väga imelik. Siiani mõtlen vastikusega sellele hetkele ja kuidas ma oma lapsearuga ei osanud ju mitte midagi ette võtta.

Mul on tütar, väike, ja ma ei tea mida ära teeks, et tema selliseid jubedusi ei peaks üle elama.

kui nüüd mõelda, siis lapsena oli mitugi korda. ja praegu sellele mõeldes tundub väga hirmus:

jalutasime sõbrannaga pelgulinnast stromkale läbi selle metsa, kus hobuseid jalutatakse. mina olin äkki nii 12, sõbranna oli noorem ja nägi lapsem välja. igatahes kõnnime, rätikud üle õla ja jutustame, kui võsast kargab välja mees, kes hakkab mind puude vahele kiskuma. ma ise ei saanud sõnagi suust, aga sõbranna pistis kohe röökima. pääsesin nii, et mees katsus mu praemuna suurust rinda (appi, see läheb siin praegu pedofiiliakirjanduse alla) ja jooksis minema. mäletan ainult, et hästi suur mees oli. teine kord oli, kui sõitsin klassiõe juurde trammis ja meie taga istusid kaks meest, kes ei rääkinud ei eesti ega vene keeles (aga mingi slaavi keel oli), ja see mees hakkas mu kõrvalesta silitama. põgenesime. kolmas kord, kui käisin klassiõega trennis, esimest korda mingis mustamäe hallis, ja peatuses haakis mu külge keskealine välismaalane (vist?), kes hakkas juttu ajama, kogu vestlus toimus inglise keeles. kuna ma olen keeltes hea, siis rääkisime viisakalt. mingil hetkel pidin trollist väljuma ja ta tuli kaasa, kutsus mind kuhugi. ma keeldusin viisakalt ja ta küll proovis mind kuhugi kutsuda, aga jättis lõpuks rahule, ja mäletan, et vaatasin koduteel pidevalt tagasi, et teda seal poleks.

appi, ikka väga õudne. täiskasvanuna tean ühte korda, kui kohtusin tudengina väga purjus peaga kuskil baaris ühte pooltuttavat, kes lubas mu koju saata, ja ma jäin mäluauku, aga rääkisin pikalt sellele mehele, et ma ei taha temaga midagi. igatahes ärkasin selle peale, et olin oma voodis ja ta oli mu peal. õnneks ma olin riides ja sain kohe šokist kaineks ja viskasin ta välja.

Huvitav, et siinsed ahistamiskogemused on peamiselt võõraste poolt ja mitte näiteks sõprade või tuttavate. Tegelikult suurem osa ahistamiskogemusi on ju tuttavate meeste poolt, näiteks kutsutakse külla ilma igasuguse seksuaalse eesmärgita, mõnikord on lausa õpilasomavalitsuse koosolek või treeninglaagri planeerimine, teinekord pole inimene kunagi huvi üles näidanud. Ja kui isegi on, näiteks on sinu enda poiss, eksmees, mehe sõber, uus meestuttav vms, siis on olukordi, mida võib ikkagi vägistamiseks või ahistamiseks pidada. Isegi juhul, kui kohtutakse eesmärgiga seksida – näiteks tõmmatakse kohe püksid maha ja hakatakse sõnatult p.sse raiuma. Või kohting, kus saad aru, et siiski seksuaalset tõmmet ei tunne, aga teine ei lase ära tulla, vaid hakkab enda meelest poolnaljatledes voodisse vedama ja lahti ka ei lase. Äkki ei tunnegi paljud naised ahistamist ära ja peavad seda naljaks, sest mees naeris. Olen nii palju kuulnud, et “mind küll ahistatud pole” ja siis on need naljaga tehtud töökaaslasepoolsed vastusurumised ja katsumised või tuttavapoolne vägistamine ikka välja tulnud.

otseselt kätt külge pole pandud aga ebamugavaid olukordi on küll ette tulnud, kus tungitakse minu isiklikku ruumi ja hakatakse flirtima. Olen jäänud viisakalt rahulikuks ja vestluse lõpetanud. Ei teagi, vb mõni peabki suhtlema hästi lähedalt ja kätt teisele toetama. Lõuga pole sõitnud, äkki tuleb orientatsiooni vahetada. Ei tea, mis elu toob. Never say never 😀
Ükskord üks onkel silitas kintsu, kui olid lühkarid jalas. Laps olin siis. Mõtlesin, et ju ta teeb nahakreeme vms ja huvitub noorte nahkadest. Panin kohe vehkat sealt. Päris kaua oli rõve olla.
Naiste poolt ahistamisi võibki ootama jääda. Kuna ma eriti kellegagi ei suhtle, siis suurem kokkupuude vastassooga on olnud koolides. Seal on mitmed flirtinud. Kunagi üks rinnakas õpetaja lähenes selja tagant ja midagi aitas mul laual. Tuli tal kummardada ja vajutas oma pallid mulle ôlale 🙂 Ok, see pole ahistamine aga hea oli küll. Kahju, et olin noor ja tagasihoidlik. Hiljemgi oli sarnast ja ega vanusevahe polnud suur ka.

Olin 13. Talvine aeg – teatrietendus oli lõppenud ning hakkasime klassiõdedega koju kõndima. Kodu polnud üldse kaugel, kellaaeg polnud hiline, küll aga oli väljas pime. Äkki hakkas meid jälitama kamp poisse – vanuselt ehk 14-17. Kuna mul oli hiljuti olnud spordivigastus, ei suutnud ma ära joosta, erinevalt klassiõdedest. 5 poissi piirasid mu sisse ning hoidsid mu käsi kinni, et ma ei saaks vastu hakata. Telefon võeti käest, et ei saaks abi kutsuda. Ja siis hakati mind näperdama – ma olin tol hetkel kindlasti laps, tundsin ennast nii kohutavalt ja nii väikse ja jõuetuna. Lihtsalt ei suutnud ennast kaitsta, kui jõuga kinni hoiti. Sülitasin, üritasin hammustada… Lubati ära vägistada.

Ma ei tea, kuidas tol hetkel mõelda suutsin, aga ütlesin, et isa lubas mulle järgi tulla, ja täpselt mööda seda teed. Tuligi üks auto, hõikasin neile, et see on mu isa auto, ja poisid panid jooksu. Pääsesin hullemast, aga oma jälje jättis ikka. Jube. : (

Ei mäleta, et väiksena oleks keegi ahistanud. Kui veel vallaline olin, käskisin ligitikkujatel alati ära kaduda, kui nad mulle ei meeldinud või mõni sõbranna nendega hädas oli. Sellest hoolimata olnud kaks korda, kus ma olen jätnud “ei” ütlemata, kuigi tegelikult väga vaimustuses toimuvast ei olnud. Ei teagi, miks ei julgenud, kumbki meestest polnud seda tüüpi, et oleks vägisi võtnud.

On olnud üks kord, kus läksin puhtast naiivsusest noormehega (oli sõbra sõber) peale pidu tema koju kaasa, sest ta pakkus, et näitab oma korterit. Mulle meeldib teiste inimeste kodudes ringi vaadata ja on tõesti ei tea, miks ma arvasin, et sel pakkumisel mingit tagamõtet polnud. Võib-olla sellepärast, et peol polnud ta kordagi teinud ühtegi lähenemiskatset. Peale seda, kui ta mind enda käte vahele haaras, ütlesin, et pean kohe koju minema ja õnneks sain sealt tulema. Pärast veel helistas mitu korda, et ma ei pidavat teadma, et kuidas ma meestele mõjun ja et me võiks uuesti kokku saada. Ei saanud.

tuttavate kuttidega on lihtsalt see, et teed selgeks, et ei mina
ja sina pole teema. no ega ma väga hullus seltskonnas liikunud ei ole ka.

Samas mu sõbrants elas üks aasta suht ohtliku ELU ja reisis palju häälega mööda Eestis ja nüüd tagant järgi mõtleb, et tal ikka hullult vedas. Ta muidugi oli ise suht vabameelne ja meestel ei tarvitsenudki palju teda piirata aga ta ei saanud yhtegi räiget haigust oma seiklustest.

Ma saan seda teemat lugedes aru, et mul selles suhtes on päris vedanud elus, et mind ei ole ahistatud ei lapsena ega ka mitte täiskasvanuna. Inetuks end ei pea, suisa ilus võiks öelda.
Küll aga mind paneb imestama, et paar mulle tuttavat naist on rääkinud oma teatud seikadest mida mina peaks ebaviisakaks, hoopis kelmikuse ja uhkusega. Näiteks kui ehitusmessile mineva ehituskaupade naismüüjale soovitab ülemus, et ta pangu selga miniseelik, sügav dekoltee, lakkigu küüned ja olgu muidu armas. Siis ma mõtlesin, et krt. sellise ülemuse alluvuses ma ei suudaks töötada. Aga tuttav rääkis sellest uhkusega, nagu oleks ülemuselt komplimendi saanud.
On veel sarnaseid seiku kui mõni sõbranna läheb elevile meestepoolsest käitumisest, mis mulle oleks pigem ebameeldiv.

Mind on korduvalt ahistatud. Algas juba lapseeast. Esimene kokkupuude oli sellega siis, kui olin umbes 11-aastane. Olime sõbrannaga kelgumäel. Istusin kelgule ja valmistusin mäest alla laskma, kui tuli üks minust palju vanem poiss, kes pani oma käe mulle kahe jala vahele ja katsus mind sealt.

Olin umbes 14-aastane, kui vana-aastaõhtul olime kelgumäel. Uue aasta saabumisel tuli meiega samas olnud klassivenna vanaisa minu juurde ja kallistas mind uue aasta saabumise puhul. Samal ajal suudles mind otse suule ja üritas keelt suhu ajada. Vat see oli rõve ja jälk kogemus. Klassivend vaatas kõike pealt ja ei osanud reageerida.

Noorena üritati mind korduvalt vägisi suudelda.

Teatud vanuses (11-18) puutusin lausa regulaarselt kokku liputajatega. Erinevad mehed.

Kui olin rase, siis läksid rinnad hästi suureks. Tänaval tuli vastu üks kalkar, kes katsus möödaminnes mu rindu.

Tänaval ja bussis on vastikult kõnetatud ning üritatud ligilitsuda. Bussis on korduvalt kintsu katsutud.

Kägu kirjutas:

Äkki sa riietud nagu hoor?

Aga äkki ta ei riietu nagu hoor? Äkki on kurgust pahkluuni kaetud? Sinul aga on juba terve tige fantaasiamaalm hooga valmis meisterdatud, et kirjutajat solvata kuidas veel vähegi saad. Perekooli päikesejänku ja rõõmurull.

Kägu kirjutas:

Lausa arglik.

Neile arglikele ongi kergem ligi tikkuda, väljakutsuvaid naisi pigem peljtakse, sest need võivad tõesti füüsiliselt ohtlikud olla. Aga sellised “ohvrivälimusega” piigad on ahistamiseks parimad.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Lausa arglik.

Neile arglikele ongi kergem ligi tikkuda, väljakutsuvaid naisi pigem peljtakse, sest need võivad tõesti füüsiliselt ohtlikud olla. Aga sellised “ohvrivälimusega” piigad on ahistamiseks parimad.

Jah, seda olen ka ise mõelnud, et ju see kartus pervertide ees, tõmbab neid just ligi.

Kusjuures ei ole nii. Mina just kirjutasin, et ahistamisega pole eriti kokku puutunud, kuigi olen iseloomult ülimalt arglik, samas riietun edevalt ja mõneti väljakutsuvalt, kole ka kindlasti pole. Mõneti on aidanud kindlasti see, et pidudel ei käi ja õhtuti/öösiti olen kodus, aga eelkõige on see lihtsalt VEDAMINE.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Lausa arglik.

Neile arglikele ongi kergem ligi tikkuda, väljakutsuvaid naisi pigem peljtakse, sest need võivad tõesti füüsiliselt ohtlikud olla. Aga sellised “ohvrivälimusega” piigad on ahistamiseks parimad.

Jah, seda olen ka ise mõelnud, et ju see kartus pervertide ees, tõmbab neid just ligi.

Jah, nii see on, noorus, arglik, häbelik olek, vaikne hääl, varjav riietus – need signaliseerivad teatu tüüpidele, et vaat seda võib ahistada, ta ei hakka vastu ja igal juhul ei tõsta kisa. Kõige kindlam vahend tropimagneti väljalülitamiseks on tanksaapad, huuleneet ja räige gootilik meik, pluss hoiak, et kuigi sa seda välja ei näita on sul pussnuga saapasääres ja sa ei kõhkle seda vajadusel kasutada.

Kägu kirjutas:

Neile, keda on ahistatud – kas see kuidagi on mõjutanud ka teie hilisemat suhtumist seksi. Just seksi, mitte intiimsuhtesse. Kas see on mõjutanud seda, mida seks teie jaoks tähendab? Ja ka seda, mis seksuaalselt erutab. No näiteks kui liputajat lapsena näed, siis kas see muudab visuaalselt suhet alasti mehesse? Kui käsi on kuhugi topitud, siis kas see mõjutab seda, kuidas suhtute puudutamisse, ka siis kui seda teeb armastud inimene?

Usalduse tekkimine võtab kaua aega, sealt seksini jõudmine siis veel kauem, kui sinna üldse jõuab. Tavaliselt annavad mehed ammu enne seda alla. Alasti mehe nägemine ja puudutamine otseselt vastik ei ole. Suhtes olles ei ole probleeme. Aga seksi ilma usaldusliku suhteta ei kujuta ette ja selle loomine on alati olnud komplitseeritud ning oma osa on ahistamistel kindlasti olnud. Kui meest väga hästi veel ei tunne, siis on ka tavaline füüsiline lähedus, käest kinni hoidmine või kallistamine, ikka natuke pingelised. Aga seda on mõjutanud ka see, et vanemad ei ole kunagi füüsiliselt oma hoolivust välja näidata osanud.

midagi sellist: https://i.warosu.org/data/fa/img/0115/46/1469285718711.jpg