Teema: Kas teil on peres ühisraha?

Ühist kontot pole. Maksame üldjoontes võrdselt arveid, aga kuna mina hetkel olen suurema või pigem stabiilsema sissetulekuga, on põhilised arved ja toidu ostmine minu peal, kaaslane maksab mulle osa eluasemelaenu raha tagasi ja teeb ka toidukulutusi, lisaks muud juhuslikud kulud. Ja kannab mulle raha juurde, kui mul rohkem kulutusi ja tal juhtumisi rohkem sissetulekut. Eks kui peaks mõlemad stabiilselt tööl hakkama käima (ülikool saab läbi), saab uuesti mõelda, aga kuna meil umbes samaväärsed sissetulekud ilmselt ka tulevikus, siis jääb ikka see, et rahaliselt umbes võrdselt maksame arved.

Meil on kummalgi oma pangakontod ja lisaks üks selline, kus minul on mehe konto küljes deebet- ja krediitkaart. Minu sissetulek on väiksem ja selle “ühise” konto pealt maksan kõiki suuremaid asju (nt kui vaja kodumasin välja vahetada), lisaks ostan nii mehele kui lastele riideid jne. Meil on niimoodi jagatud, et mina tegelengi kõikide jooksvate asjadega, laste ja koduga, mees pühendub peamiselt tööle. Töötab palju ja teenib hästi. Kinnisvarasid on mitu ja need on kõik ühisvara.

Varasemates suhetes (2 erinevat kaua aega tagasi nooremana) olid rahakotid eraldi ja seda peamiselt seetõttu, et sissetulekud olid väiksemad. Sel juhul oli jagatud, et üks maksis üüri/kommunaalid ja teine ostis süüa, autot mul toona polnudki, sellega seotud kulud olid elukaaslase kanda, sest tema auto ja tema sõidud (vahel muidugi koos ka). Väljas söömas käies on alati pigem mehed maksnud, mul on juhtunud endast edukamad elukaaslased olema, aga kui võrdselt teenitakse, on minu meelest loogiline ka võrdselt maksta.

Meil on nii, et me peame oma raha ühiseks rahaks aga ühist kontot ei ole ja arvet ka ei pea, kes mille eest maksab, sest lõpuks pole vahet kummal raha rohkem või vähem kulub. Lihtsalt kogu raha, mis mõlemal üle jääb, läheb niikuinii ühise kinnisvara ostmise fondi.
Tuleb aga tõdeda, et see nö süsteem toimib ainult tänu sellele, et meil on raha kulutamise osas väga sarnased põhimõtted ja arvamused. Kui üks meist oleks laristaja ja teine kooner, siis kindlasti nii ei saaks. Samas ma ilmselt ka ei elaks ühegi laristaja või liigse kooneriga koos, sest elu on õpetanud, et raha on üks neid teemasid, mille osas on oluline kaaslasega ühel meelel olla. See hoiab kohe ära väga palju potentsiaalseid tülisid ja probleeme.

Kontod on eraldi, enamasti ostan mina süüa, lapsele asju, ka mehele ostan riideid, kui nt endale tellimust teen ja märkan, et tal on sokid/alukad/t-särgid otsas. Proovimist vajavaid asju ostab ta ise. Mees siis maksab ühise laenu ja kõik arved. Vajadusel küsin mehelt juurde (olen lapsega kodus, VH sai just läbi), annab vastuvaidlemata 😀

Meil on ühisraha. Ühist pangakontot pole. Ajaga on välja kujunenud nii, et kõik arved (va mu mingid e-poe ja taludest ostud, ajakirjatellimused jms minu initsiatiivil tehtud e-ostud) maksab mees. Mina kannan talle juurde, kui vaja. Tema kannab mulle juurde, kui vaja. Lihtsalt ütleme, et ole hea, kanna mulle 50 eur vms. Sageli küsime, kui tundub, et teine on palju maksnud asju, et kas tahad, saadan sulle raha. Füüsilises toidupoes käime väga harva, ehk kord kuus. Siis maksab see, kes rahakoti kiiremini kätte saab.

Lapsed on küll suured, aga enne maksis see, kellel oli mugavam. Mees töötas näiteks lasteriiete poe kõrvalhoones. Kui ma ütlesin, et too palun pisikesele kombekas suuruses seejasee talveks ja ära roosat võta, siis ta ostis kombeka.

Minu kontori kõrval on aga kinnitustarvikute pood. Kui mehel on mingeid jubinaid vaja, ta saadab mulle nimekirja ja ma prindin, lähen ning ulatan selle teenindajale, toon vastavad metallikolakad-asjad koju.

Säästukonto on minul, sinna kannan 40-80 eur kuus. Aktsiakonto vms selle nimi on, on mehel, midagi ta sinna aegajalt ostab.

Mina teenin umbes kolmandiku mehest rohkem, kuigi ega ma olen unustanud, palju ta saab. Umbes nii peaks olema, aga vahet pole, meil on ühine majapidamine.

Ühisrahast ja mehe kaartide kasutamisest olulisem on minu jaoks see, kes on vara tegelik omanik. Jube raske oleks kogu oma raha panna ühisesse kasutusse ja igapäevast elu jagada, kui kinnisvara on mehe oma ja naise enda tagatis null.

Ühist raha ei ole, aga see, millele ja kes kuidas panustab, on kuidagi iseenesest välja kujunenud. Kuna sissetulekud on mõlemal sellised, et senti otseselt poolitama ei pea ning suhtumine rahasse sarnane, ei olegi sellel teemal mingeid ütlemisi või planeerimist kunagi tekkinud.

Et me ei hakanud koos elama päris esimeses nooruses, st mõlemal olid oma kodud-kohustused juba olemas, siis on jäänudki nii, et mehe elamispinnale elades kannab kõik koduga seonduvad kulud tema. Minu korter on välja üüritud.
Süüa ja esmatabekaupu ostan peamiselt mina, ehkki mees käib ka poes, kui vaja on. Meelelahutusea on kuidas kunagi – nt kui mul tekib mõte teatrisse minna, ostan mina piletid, kui tal tekib plaan, siis tema.
Oma isiklikud kulud (nt telefoniarve, tankimine) maksab kumbki ise, samas riideid ostan vahel ka mina talle, kui endale midagi tellin.

Reisimiste puhul on nii olnud, et kui üks tuleb mõttega kuskile minna ning otsustame seda teha, siis on teine küsinud, kas ja palju raha juurde vaja on. Olenevalt olukorrast kas pole kummalgi poolel vaja või siis see, kes maksab, ütleb, mis tal puudu jääb.

Meil on nii, et metallraha on ühisraha ja paberraha on igaühe eralõbu. Väga mugav lahendus, kaasa viib kogu aeg taarat ära, ju siis saab selle eest ühisraha.

#3388014:

Minu jaoks tähendab ühisraha seda, et isiklikud kulutused arutatakse ka läbi. Isegi näiteks riiete ost.

Meil on ühine raha, mõlemad panevad sisse ja mõlemad võtavad vajadusel sealt. Täiesti kindlasti ei helista ma mehele ja ei raporteeri, et ostan nüüd endale teksased. Mees tuli ja tõi paar päeva tagasi endale kampsuni. Mingit 50-eurost ostu pole vajadust küll läbi rääkida. Kui mu mees hakkaks minuga arutama iga riidetüki ostu, oleks see maru tüütu. Kui tal on vaja saapaid või pintsakut, ostku. Minu jaoks oleks see vaid infomüra. 500-euroseid kingi ta ju ei osta. Ta teab meie selle kuu edasisi väljaminekuid ja selle info baasil teeb ka otsuseid. Kumbki ei ole riiete asjus raiskaja, aga kvaliteetsele toidule armastame küll panustada.

Meie jaoks ühisraha just seda tähendabki, et mõlemad panevad sisse, palju saavad. Ja mõlemad võtavad sealt, palju vaja. Usalduse küsimus. Kui aga enam pole, siis lihtsalt pole. On see siis usaldus või raha, mida pole 🙂

Ma imestan neid, kellel on kõik ühine. Te pole elus vastu näppe saanud. Vahel võib välk selgest taevast tulla (lahutus). Endal peab ka mingi tagala olema. Teist inimest ei saa kunagi 100% usaldada.

#3388128:

Ma imestan neid, kellel on kõik ühine. Te pole elus vastu näppe saanud. Vahel võib välk selgest taevast tulla (lahutus). Endal peab ka mingi tagala olema. Teist inimest ei saa kunagi 100% usaldada.

Ma näiteks rääkisin, et jooksev raha on ühisel kontol. Mõlemad mehega ka investeerime. Praegu jh teeme neid otsuseid ühiselt aga mõlemal on oma nimel investeeringud olemas. Kinnisvara on 50/50. Puhvri konto on küll ainult minu nimel (Vaene mees). Ma küll ei kujuta ette, et see mõni tuhat jooksva konto raha mind lahutuse puhul jubedalt päästaks.

#3388272:

Me ei osta iga kuu riideid, vaid näiteks üks kord aastas.

Meil umbes sama, vast 2 korda aastas. Ülikonnad kestavad kauem ja viit paari teksapükse kulutaks mu mees vist 15 aastat.

Jaa, ühine. Mu abikaasa on alati seda rõhutanud, kuigi kui kokku saime, siis olin mina tema kõrval nagu kirikurott, taskud tühjad.
Mingi periood oli nii, et mees tegi mulle oma pangaarve jaoks lisakaardi, no minu sissetulekud olid siis üliväikesed, enda pangaarvet ma temaga ei jaganud. Siis veel teisel perioodil ta lihtsalt saatis mulle raha, kui mul oli otsas ja ma küsisin. Nüüd tuleb mul endal ka lõpuks raha sisse ojadena (võrreldes varasemaga) ja päris kummaline on oma isiklikul pangaarvel nii suurt summat näha. Hea meeelega annaks talle ära :).
Aga oma investeeringutest ja aktsiatest räägib ta alati nagu “meie” investeeringud, maja on tema nimel, aga siiski meie maja. Ja eks selles mõttes ongi ju, et oleme abielus ja pool tema varast ongi minu vara ning pool minu varast ongi tema vara, kui temaga peaks midagi juhtuma, siis pärin mina. Lahku ei lähe me ealeski, seda tean sügaval südames, kuigi olen ka kindel, et kui see peaks juhutma, siis on ta piisav aumees ja ei saadaks mind kuuse alla. Kuigi ka kuuse all saaksin ma omadega väga hästi hakkama. Armastan metsa.

Aga mis puutub igapäevaostusid. Ostab see, kel aega ja/või viitsimist on. Ma ise vihkan poeskäike, kõik mis võimalik ostan internetist, aga noh, riideid ja toitu tahaks enne ostmist ikka kontrollida ja katsuda. Päris poes käimata ikka elada ei saa. Kui raha pole, siis ei lähe poodi (hurraa!) või palun abikaasalt ülekannet.

#3388571:

Ma alati imestan, kui on sellised teemad, siis taovad kõik ühtäkki rinnale, kui ühine kõik on. Ja kui on lahkuminek, siis selgub alles, millise kuuse alla ennast naine oma “võrdsete ühiskuludega” (söögi ja laste kulude maksmisega) tegelikult mänginud on.

Minul seda ohtu ei ole.

Ja miks peaks abielunaine kuuse alla jääma, eriti kui tal lapsed juba on. Siis on ta ka ilmselt abielus ja on mingi ühisvara.

#3388652:

#3388594:

#3388571:

Ma alati imestan, kui on sellised teemad, siis taovad kõik ühtäkki rinnale, kui ühine kõik on. Ja kui on lahkuminek, siis selgub alles, millise kuuse alla ennast naine oma “võrdsete ühiskuludega” (söögi ja laste kulude maksmisega) tegelikult mänginud on.

Minul seda ohtu ei ole.

Ja miks peaks abielunaine kuuse alla jääma, eriti kui tal lapsed juba on. Siis on ta ka ilmselt abielus ja on mingi ühisvara.

Abielu ei ole mingi näitaja. Enne abielu soetatud vara võib vabalt mehe oma olla. Lapsed muidugi on kaitstud, aga naine ise abielustaatuse tõttu ei tarvitse olla, kui ta ise selleks eraldi vaeva ei näe või ennast ekstra ei kehtesta. Igapäevaelu siin foorumis näitab kahjuks muud, kui naiste tegelikku kindlustatust.

Ega nüüd oma palgaraha varjamine mehe eest tuleviku kindlustamiseks ei aita. Ei aita kinnisvara soetamiseks ka see, kui sendi täpsusega kõik arved kodus pooleks lüüa. Kui naine kolib mehe kinnisvarasse, siis on ta juba siis riskiga silmitsi ja peab sellega ette arvestama. Mina seda ei teeks (va ajutiselt, näiteks majaehituse ajaks või kahe kolimise vahel kuukeseks).
Üldse tahaks näha neid naisi, kes abielu ajal suudavad salaja korteriraha kõrvale panna. Salaja kinnisvara nad varuks ka osta ei saa, see on ühisvara. Ainult kui see kinnisvara oli tal enne. Aga siis pole ju lahutuse korral tegemist metsa ja kuusealusega vaid lihtsalt oma nooruspõlvekoju tagasiminekuga, kui senine kinnisvara oli mehe oma enne abielu.