Kuidas on küll selle inimese aju üles ehitatud, kes tajub eputamisena, kui keegi teine näiteks lemmiksöökide teemas julgem öelda midagi veidi kallimat kui tatar kanarinnaga? Kust peab kirjutaja teadma, et sina seepeale kahvatud, nutad ja end alandatuna tunned.
Su toon ja suhtumine jätavad ikka kõvasti soovida – sa kirjutad: “sina seepeale kahvatud, nutad ja ennast alandatuna tunned”. Kust sa võtad, et just mina seepeale kahvatun ja nutma hakkan? Olen ma midagi sellist öelnud? Ei, see on sinu enda üleolev suhtumine, mis paneb sind kaasvestlejast niimoodi arvama. Ja midagi ei ole teha, üleolev suhtumine paistab su kirjast ilmselgelt mujal ka välja.
Aga siis ongi su enda valida – kui sa üleoleval toonil kirjutamist jätkata tahad, siis jäädki siin erinevate inimeste käest vastu pead saama – virtuaalselt ikka – ja see on puhtalt su enda valik. Nii et ära vingu, et sind ei mõisteta või et sa vaeseke ei saa oma heast elust rääkida, ilma et seda sulle pahaks pandaks.
Mina ei pane pahaks su head elu, küll aga sinu tooni. Ülbitsejaid pole ma tõesti kunagi sallinud.