Teema: Kingituse üle pahurdav laps

Jah, laps käitus pahasti. Aga täiskasvanu, kes viib ühele lapsele raamatu ja teisele maiustuse, on käitunud veel pahemini. Tänapäeval, kus enamus lapsi peab lugemist karistuseks (paraku).

Viimasele.

Ma tean, et mul on kummaline arusaam, kuigi täpselt nii ma mõtlesingi. Loomulikult EI PEA keegi eeldama, et talle midagi tuuakse. Meil näiteks käib üldse nii harva külalisi, et minu lapsed saavad külakosti vaid tähtpäevade puhul. Ma ei keskendunud oma kommentaaris mitte niivõrd asjade saamisele, vaid häiris just see teeskluse-moment. Selle koha pelt ma olen tõesti ilmselt imelik, aga ma ei suuda ette kujutada, et ma treeniksin oma lapsi teesklema. Kui neile miski ei meeldi, siis nad ei pea sellega mängima lihtsalt seetõttu, et see neile toodi või sööma midagi, mis neile tegelikult ei maitse. Võtavad vastu, ütlevadki, et tänan, aga ma ei soovi praegu, asi rändab kõrvale ja sellega on teema lõpetatud. Keegi ei jonni, ei jaura ega nõua toojalt midagi muud. Vanaemale-vanaisale on tõesti lapsed öelnud, et “Tänan, aga ma teine kord sooviksin nt lagritsaid, sest ma armastan neid”. Nii ma mõtlesin. Vanematele lastele ma sellist keeldumist õpetada ei osanud ja nemad võivad ka pubekana veel plärtsatada vabalt, et ei taha või ei maitse või ei huvita. Siis on mul tõesti piinlik, sest see on puhtalt minu tegemata töö. Piinlik mitte selle pärast, et nad keelduvad millestki, vaid kuidas nad seda teevad.
Muide, minu väikesed on lasteaias ainsad oma rühmades, kes oskavad söögitädile öelda: “Tänan, ei soovi”, selline on tagasiside õpetajatelt, kes olid väga meeldivalt üllatunud.

Kägu kirjutas:

Viimasele.

Ma tean, et mul on kummaline arusaam, kuigi täpselt nii ma mõtlesingi. Loomulikult EI PEA keegi eeldama, et talle midagi tuuakse. Meil näiteks käib üldse nii harva külalisi, et minu lapsed saavad külakosti vaid tähtpäevade puhul. Ma ei keskendunud oma kommentaaris mitte niivõrd asjade saamisele, vaid häiris just see teeskluse-moment. Selle koha pelt ma olen tõesti ilmselt imelik, aga ma ei suuda ette kujutada, et ma treeniksin oma lapsi teesklema. Kui neile miski ei meeldi, siis nad ei pea sellega mängima lihtsalt seetõttu, et see neile toodi või sööma midagi, mis neile tegelikult ei maitse. Võtavad vastu, ütlevadki, et tänan, aga ma ei soovi praegu, asi rändab kõrvale ja sellega on teema lõpetatud. Keegi ei jonni, ei jaura ega nõua toojalt midagi muud. Vanaemale-vanaisale on tõesti lapsed öelnud, et “Tänan, aga ma teine kord sooviksin nt lagritsaid, sest ma armastan neid”. Nii ma mõtlesin. Vanematele lastele ma sellist keeldumist õpetada ei osanud ja nemad võivad ka pubekana veel plärtsatada vabalt, et ei taha või ei maitse või ei huvita. Siis on mul tõesti piinlik, sest see on puhtalt minu tegemata töö. Piinlik mitte selle pärast, et nad keelduvad millestki, vaid kuidas nad seda teevad.
Muide, minu väikesed on lasteaias ainsad oma rühmades, kes oskavad söögitädile öelda: “Tänan, ei soovi”, selline on tagasiside õpetajatelt, kes olid väga meeldivalt üllatunud.

Ma ei saa praegu täpselt aru, keda vastanutest sa silmas pead, kelle lapsed on treenitud teesklema? Lähtuvalt teemast ja millele kõik vastanud on siis see antud laps ju käitus väga ebaviisakalt. Või sina ei leia? Tema hakkas karjuma, et ei taha seda raamatud ja miks tema seda muna ei saanud. Ja nii terve külaskäigu jooksul. Laps ei suutnud üle saada, et talle ei toodud just seda asja, mida tema oleks soovinud. See on ju ebaviisakas. Tema vanemad ei ole talle õpetanud, et sulle toodud asja eest öelda aitäh ja kui ei meeldi või ei soovi siis pane rahulikult kõrvale ja tegele oma asjadega edasi, et sellest ei sure ära, kui toodus asi ei sobi. Keegi ei kirjuta ju siin, et laps oleks pidanud teesklema, et on raamatust vaimustuses ja kaduma oma tuppa lugema. Oleks piisanud ju lihtsalt aitähist ja kõik, muna oleks saanud õega pooleks teha. Ja mis õpetus see on, et laps ütleb “aitäh aga ma ei soovi praegu” talle kingitud asja kohta? Et võtab küll vastu, tänab ja siis lisab, et tegelikult ma ei soovi? Muidu siis ei julge söömata või mängimata jätta, kui pole seda mitte soovimise osa rõhutanud? Meil pole üksi külaline käskinud kohe komm paberist välja võtta ja nahka pista või ekstra kontrollima läinud, kas laps ikka mängib toodud asjaga. Lapse enda asi, mis sellega edasi teeb, mingeid selgitusi jagama ei pea. Tema võtab lihtsalt asja vastu ja tänab. Sellega see kohutav teesklus lõpebki. Et su vanemad lapsed siis plärtsuvad külakosti üle sellepärast, et sa väiksena õpetasid neid tänama ja siis vastu tahtmist sööma ja mängima või milles see tehtud viga täpsemalt seisnes? Sa selgitad nii segaselt oma juttu. Sa ei ole ju nooremaid neile toodud nännist keelduma õpetanud, vaid ikka tänama aga mitte kohustanud neid seda kasutama. Nad ju ikka võtavad vastu ja tänavad aga lisavad, et praegu ei soovi. Ilmselt nad siis pärast ka ei soovi või siis ikka sunnitakse sööma, sest muidu ju oleks see “praegu ei soovi ” valetamine? Kui nad keelduksid siis nad ju ei võtaks seda asja vastugi, vaid keelduksidki sellest. Minu lapsed ja ka sõpruskonna lapsed suudavad lisaks viisakaks jäämisele ka öelda, et “ma ei soovi”, need kaks asja saavad ka käsikäes käia.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Tüdruk hakkas aga lausa jonnima ja karjus, et raamat on igav ja tema tahab ka üllatusmuna. Ühesõnaga meie laste sõbralikust zhestist sai hoopis draama. No viimaks tüdruk siiski rahunes maha, aga veel õhtu jooksul mitu korda võttis ta selle teema üles, kuidas tema oleks ka raamatu asemel muna tahtnud.

Ja mina ütleks jälle – ja siis? Õudne asi nüüd, kui laps vähe jonnib. Ema polnud ju ignorantne, ta püüdis lastele selgitada. Mina oleks olnud ema suhtumise peale tänulik ja ülejäänud draamast mitte mingit suurt numbrit teinud. Oma lastele oleks ehk öelnud, et näe, kingitusega läks niipidi, teinekord mõtleme midagi muud välja – ja asi unustatud.

Kas sa ikka tead, et see lause “Ema polnud ju ignorantne” tähendab “Ema polnud ju asjatundmatu”, mitte “Ema polnud ju ükskõikne”?

ema ju reageeriski täiesti asjatundlikult, kas pole?:)

Kägu kirjutas:

No mulle jääb endiselt see jutt täiesti arusaamatuks. Viitegi kuni x vanuseni kõikidele pere lastele samaväärse kingituse? Minu jaoks tundub täiesti absurdne, et lähen 5-aastase sünnipäevale, viin talle legokomplekti – ja siis peaksin samaväärse viima ka pere 4-aastasele ja 7-aastasele??? Täiesti jabur ju! Rääkimata sellest, et kinkija jaoks ju ajuvaba lisakulutus. Millal ja kuidas te siis oma lastele õpetate, et kingi saab siiski vaid päevakangelane?

Teemaalgataja, sul vist endal tegelikult lapsi pole. Või on ainult üks. Või kui ongi rohkem, siis on neil suur vanusevahe.
Miks ma seda arvan? Sest sul ei tundu tegelikult üldse lastega kogemust olevat. Seda, et lapsed ajavad taga võrdust ja et maiustus on asi, mida enamus lapsi armastavad, teab iga lapsevanem. Loomulikult on erandeid, on olemas lapsi, kes magusat ei armasta ja on olemas lapsi, kes iga kell on raamatu üle rõõmsad. Aga selliseis lapsi on päris kindlasti vähemuses. Ja sina täiskasvanuna, selle asemel, et mõtelda, kus sa vea tegid, tuled teed foorumisse teema, et laps ei ole kingi üle tänulik. Kas sa raamatut kinkides enne lapsevanemaga konsulteerisid?
Neile, kes siin lapse õigustamist ette heidavad. Jah, laps käitus valesti ja teda tuleb selles vallas veel harida. Aga tegelikult alustas valesti käitumist täiskasvanu, kes on väidetavalt lapsevanem ja kes tuli tegi lapse valesti käitumise peale foorumisse teema. Oodates ilmselt, et kõik talle kooris takka kiidavad ning võib-olla isegi lootes, et selle lapse ema seda teemat loeb ja saaks teada kui solvunud ta ikka on. Mis on täiskasvanu puhul sellise käitumise vabandus?

Üldiselt oma last (lapsi) kasvatades on ilmselt iga lapsevaenem kogenud olukorda, kus laps ütleb/käitub, peab end ülal vähem viisakamalt, kui lapsevanem sooviks või laps tavapäraselt käitub. Seetõttu sellises (ühekordses, erandlikus) olukorras kõrvalvaatajana pead ei vanguta teiste laste kasvatuse või kasvatamatuse üle ja kohe nende üldise käitumise kohta hinnanguid ei anna.
Magusat (kui lapsevanemale sobib) olen alati viinud midagi väiksemat ja igale ühele eraldi või siis suurem ja kohe ise viidanud, et kõigile (see justkui külakost, mitte kink). Muidugi võivad lapsed ühele kingitud väiksemat magusat ka omavahel jagada, aga konreetselt ühele kingitud magasa jagamine melus ei pruugi seda konkreetset maiust väga armastavatel lastel lihtsalt sekunditega ja esimese asjane päha tulla. Kingid (võib sisaldada ka magusat, aga kindlasti mitte ainult magus) siis muidugi tähtpäevalisele.

Kägu kirjutas:

Sa tõepoolest leiad, et peaksin külla minnes lapsele kingitust viies vanemaga konsulteerima??? Me ei läinud ometigi sünnipäevale, samuti pole ma jõuluvana, kes peaks midagi etteantud nimekirjast valima. Päris uskumatuid avaldusi loen siit …

Nüüd ma olen päris kindel, et sul endal pole lapsi.
Jah, enne raamatu kinkimist tuleks vanematega konsulteerida. Sest peres võib see raamat juba olemas olla. Või ei paku see raamat antud lapsele üldse huvi.
Teemaalgataja käitumine muutub minu jaoks üha uskumatuks. Valib välja oma maitse järgi kingi lapsele, keda ta väga hästi ei tunne ja siis on pahane, et see kink ei meeldi.

Kägu kirjutas:

Seega olin arvestanud sellega, et kõik söövad magusat koos. Suuremale lapsele sai üllatusmuna ostetud pigem munas peituva asjakese, mitte sele shokolaadiriba pärast. My bad, teinekord ei osta enam üllatusmuna, ostan mõne muu pisividina. Aga siis tuleks keegi kindlasti ette heitma, et lapsele toodi odavat nänni, mida isegi süüa ei saa. Kas teie meelest oleks sedasi õiglasem olnud? Ja mis siis, kui noorem laps oleks hakanud seepeale nutma, et tema tahab ka sellist vidinat ja mitte raamatut? Olen endiselt seda meelt, et kingituse peab saama vaid päevakangelane ja koolilapsel on paras aeg sellega harjuma hakata

Soe soovitus. Jäta need pisikesed mõttetud nännid üldse ostmata. Kui sa viisid tervele perele maiustusi, siis teine laps läks sinna hulka ja talle poleks eraldi kinki vaja olnudki. Sinu jaoks on üllatusmuna tühine asi, aga laste jaoks mitte. Ja seda muna sees olevat mänguasja nad poolitada ju ei saa. Miks sa püüad oma tõekspidamisi teise pere lastele peale suruda?

Kui mul sündis teine laps, väikese vahega, siis lugesin ka kirjandust kuidas vältida suurema lapse armukadedust noorema suhtes. Saatus kätte selline tarkus, et kui tullakse katsikule võiks paluda katsikulistelt tuua mingi vidin k vanema lapse jaoks. Et mahendada seda, et pisike saab nagunii rohkem tähelepanu ja siis veel ka kinke. Kinke millest väikesel pole algul ei sooja ega külma. Nii meil ongi jäänud, et kui on ühel lapsel sünnipäev, saab ka teine mingi vidina. Mitte samaväärse kingi, aga midagi siiski. Selline traditsioon oli meil päris pikka aega ja nüüd, kui nad on suured teen nalja pärast ikka samamoodi. Üks saab kingi ja teine saab nt shampooni.

Teemaalgataja: sa tulid siia just kui nõu, arvamusi ja kogemusi küsima, said neid… ja hakkasid plärtsuma nende kallal, kelle arvamus sulle ei sobi. Laps sai sobimatu kingi, hakkas jonnima. Sina said sobimatud arvamused, hakkasid jonnima. Jonnid nii et maa must… ja sina oled täiskasvanu!

Ah, edaspidi ära vii kellelegi midagi. Alati on mingi tragöödia. Saavad niigi palju nänni.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui mul sündis teine laps, väikese vahega, siis lugesin ka kirjandust kuidas vältida suurema lapse armukadedust noorema suhtes. Saatus kätte selline tarkus, et kui tullakse katsikule võiks paluda katsikulistelt tuua mingi vidin k vanema lapse jaoks. Et mahendada seda, et pisike saab nagunii rohkem tähelepanu ja siis veel ka kinke. Kinke millest väikesel pole algul ei sooja ega külma. Nii meil ongi jäänud, et kui on ühel lapsel sünnipäev, saab ka teine mingi vidina. Mitte samaväärse kingi, aga midagi siiski. Selline traditsioon oli meil päris pikka aega ja nüüd, kui nad on suured teen nalja pärast ikka samamoodi. Üks saab kingi ja teine saab nt shampooni.

Täpselt selle tarkuse järgi ma ju käitusingi: päevakangelasele viisin kingituse ja teisele lapsele vidina. Tekkis aga vastupidine probleem: päevakangelane tahtis vidinat KA (vanem laps kusjuures pakkus, et vahetavad kingitused ära – see ei sobinud nooremale sugugi).

vaevalt küll, et suurem vahetust pakkus ja väiksem nõus polnud. see paistab rohkem nagu praegu jutule külgemõeldud fakt, et seda väikest päevakangelast veelgi mustemates värvides näidata.

Kägu kirjutas:

Jeerum. Tegelikult okeks ju täisjasvanud võinud öelda lapsele, et too on tatine jõmpsikas,kes ei peaks üldse teisest ruumist välha tulema. See on ju ka tõde. Selle asemel võeti teda kui endaga samaväärselt ja toodi isegi kingitus.
Miskipärast eelavad inimesed et kõik teised peavad nende vastu kohutavalt viisakad ja tähelepanelikud olema, szmas pakutakse seda imevähe vastu.

Jeerum, et keegi nii leili läheb, et enam kirjutada ei oska. Ps! Mul on su lastest siiralt kahju 🙁

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina siin äsja kooli läinud lapsele etteheiteid ei teeks. Minu lapsed oleks ka ilmselt solvunud olnud … mõlemad. Ja ma oleks ka ise olnud häiritud külalise käitumisest. Inimene kel on omal rohkem kui üks laps võiks teada, et viia ühele maiustust ja teisele mitte, ei ole õige. Siin ei ole tegemist kasvatamatusega. Usun, et probleemi poleks tekkinud, kui kooli mineja oleks saanud raamatu ja teine laps mitte midagi. Laps oleks aru saanud. Aga maiustuse puhul on asi teine.Ma oleks võtnud maiustuse kõikidele lastele, ka enda omadele.

Ilmselgelt oleks jah sinu lapsed solvunud, kui juba ema sellisest asjast ennast häirituna tunneb. Mis põhjusel see maiustus siis tänapäeva maailmas nii haruldane ja erakordne on, et terve pere kohe rivist välja läheb, kui ainult ühele antakse? Kas lapsed siis jagama pole õpetatud? Minu vanem on 6-aastane ja kui õde saaks selle üllatusmuna siis tema lihtsalt küsiks ampsu, mille ta kindlasti ka saaks ja kõik oleks endiselt omadega rahul. Minu suurem valib vahest ise külla minnes teistele midagi magusat kaasa ja endale sealjuures ei võta midagi, külas ka röökima ei pista, kui teised lapsed tema viidud kommi söövad. Mis magusaorjuses need lapsed teil elavad? Meil on olnud mitu juhust, kus vanem laps on pidanud olema kodust ära, kui külalised tulevad aga on otsustanud siiski koju jääda. Kui külla tulev pere teab, et kodus on ainult noorem laps siis ma ei ole selle pealegi tulnud, et ikka teada anda, et vanem jääb ka koju, et tooge kindlasti talle ka midagi. Siis küsibki väiksema õe käest, kui soovib ja mingit solvumist pole. Ma leian siiski, et sellises vanuses laps, kes karjub ja jonnib väikese üllatusmuna pärast on kasvatamatu. Koolis tulevad ju varsti jõulupakid ja see vaene õpetaja, kui keegi saab maiustuse ja see tüdruk mitte, terve koolipäev siis kisa ja jonni täis.

“Mina mina mina, MEIL toimib NII, ja kui teil ei toimi, siis on teil lapsed kasvatamata, te olete üldse lollid, saamatud ja nõmedad.”

Ma olen täiesti kindel, et ka teie peres on asju, mille peale teised saavad samamoodi silmi pööritada. Ei ole see kommisöömine ainus indikaator – neid on sadu, ja palju olulisemaid. Mina nt teid ei tahaks oma pere lähedale üldse, olen kindel, et oma empaatiavõimetu mürgi oled ka oma laste iseloomu sisse süstinud.