kuulen esimest korda, et lastele peab kõikidele viima ühesugused kingitused? jeerum, kust see reegel nüüd välja tuli. samamoodi sain siit kunagi teada, et kui lähed sünnipäevale, siis pead viima ka teistele lastele kingitused. Kuulge – ärge kasvatage oma lapsi manipulaatoriteks. Mul on endal ka 2 last ja kui sellist tsirkust nad küll ei tee, et hakkavad kuliste nähes sedasi lolli mängima.
Täiskasvanud lapse vanemana väidan minagi, et teemaalgatuse jonniv laps on lihtsalt kasvatamatu.
Ja ärge tulge ütlema, et see on normaalsus – pole millegi sellisega kunagi kokku puutunud, sõprade-sugulaste lapsed on kõik viisakad ja kasvatatud “kingitud hobuse suhu ei vaadata”- vaimus.
Mina siin äsja kooli läinud lapsele etteheiteid ei teeks. Minu lapsed oleks ka ilmselt solvunud olnud … mõlemad. Ja ma oleks ka ise olnud häiritud külalise käitumisest. Inimene kel on omal rohkem kui üks laps võiks teada, et viia ühele maiustust ja teisele mitte, ei ole õige. Siin ei ole tegemist kasvatamatusega. Usun, et probleemi poleks tekkinud, kui kooli mineja oleks saanud raamatu ja teine laps mitte midagi. Laps oleks aru saanud. Aga maiustuse puhul on asi teine.Ma oleks võtnud maiustuse kõikidele lastele, ka enda omadele.
Ilmselgelt oleks jah sinu lapsed solvunud, kui juba ema sellisest asjast ennast häirituna tunneb. Mis põhjusel see maiustus siis tänapäeva maailmas nii haruldane ja erakordne on, et terve pere kohe rivist välja läheb, kui ainult ühele antakse? Kas lapsed siis jagama pole õpetatud? Minu vanem on 6-aastane ja kui õde saaks selle üllatusmuna siis tema lihtsalt küsiks ampsu, mille ta kindlasti ka saaks ja kõik oleks endiselt omadega rahul. Minu suurem valib vahest ise külla minnes teistele midagi magusat kaasa ja endale sealjuures ei võta midagi, külas ka röökima ei pista, kui teised lapsed tema viidud kommi söövad. Mis magusaorjuses need lapsed teil elavad? Meil on olnud mitu juhust, kus vanem laps on pidanud olema kodust ära, kui külalised tulevad aga on otsustanud siiski koju jääda. Kui külla tulev pere teab, et kodus on ainult noorem laps siis ma ei ole selle pealegi tulnud, et ikka teada anda, et vanem jääb ka koju, et tooge kindlasti talle ka midagi. Siis küsibki väiksema õe käest, kui soovib ja mingit solvumist pole. Ma leian siiski, et sellises vanuses laps, kes karjub ja jonnib väikese üllatusmuna pärast on kasvatamatu. Koolis tulevad ju varsti jõulupakid ja see vaene õpetaja, kui keegi saab maiustuse ja see tüdruk mitte, terve koolipäev siis kisa ja jonni täis.
Ma oleks häiritud sellest, et mingi totaalne tujurikkuja sajab mulle külla ja tekitab probleeme. Kingitust pole mõtet viia, kui sa vastutasuks medalit ootad. Kui sa nagunii viisid muud nänni, oli see üllatusmuna ühele lapsele liigne.
Ma väga loodan, et see “sõbranna” loeb seda teemat ja saab aru, et sinusugusest on targem eemale hoida. Minu arust oled sa oluliselt kasvatamatum kui su sõbranna laps.
“Mina mina mina, MEIL toimib NII, ja kui teil ei toimi, siis on teil lapsed kasvatamata, te olete üldse lollid, saamatud ja nõmedad.”
Ma olen täiesti kindel, et ka teie peres on asju, mille peale teised saavad samamoodi silmi pööritada. Ei ole see kommisöömine ainus indikaator – neid on sadu, ja palju olulisemaid. Mina nt teid ei tahaks oma pere lähedale üldse, olen kindel, et oma empaatiavõimetu mürgi oled ka oma laste iseloomu sisse süstinud.
Kui sa just nii arvad, et oled saamatu ja nõme jne. Kahju. Ei räägi ju mina ainult kommisaamisest, kuigi see tõesti ju kõige tühisem asi, mille pärast draamat teha. Mina ei saa aru sellest, miks lapsi ei õpetata, et neile heast südamest toodud kingitused või maiustused ei kuulu arvustamisele selle kinkijale. Minu lapsed on nii empaatilised küll, et aru saada, et neile kingi toonud inimene on selle välja valinud, et rõõmu teha ja suudavad aru saada, mis tunne neil oleks, kui nende viidud kingi peale keegi karjuma hakkaks ja ütleks, et see on nõme. Seega minu laste empaatiavõime puudumise pärast pole vaja üldse muret tunda. Olen vaeva ka näinud. Jah on pööritaud küll silmi, näiteks mänguplatsil, kui mõni ema kohe nähtavalt ärritub, et minu lapsed nii viisakad on ja nende kasvatamata laps siis eriti hull tundub. On mindud siis enda lapse peale närvi, kuigi endal töö tegemata. Ja ausalt, ma ei sooviksi olla halvasti käituvate lastega pere lähedal, sest midagi peale laste kisa ja vanemate keelamise siis kuulda ei olegi.
Ma oleks häiritud sellest, et mingi totaalne tujurikkuja sajab mulle külla ja tekitab probleeme. Kingitust pole mõtet viia, kui sa vastutasuks medalit ootad. Kui sa nagunii viisid muud nänni, oli see üllatusmuna ühele lapsele liigne.
Ma väga loodan, et see “sõbranna” loeb seda teemat ja saab aru, et sinusugusest on targem eemale hoida. Minu arust oled sa oluliselt kasvatamatum kui su sõbranna laps.
Midagi läks nüüd sassi? Mina pole kuskile üllatusmune viinud :D. Ja minu sõbrannadel ei ole selliseid lapsi, kes nänni saades või mitte saades lõugama kukuvad. Ja mul on siiralt kahju, et teie peres piisab probleemi tekkimiseks ühest üllatusmunast. Mõttekoht, ma leian.
Ja seda väikest seitsemaastase intsidenti nämmutad sina mõru maitsega juba paar nädalat? Vähe üle ei mõtle või? Kui lapse ema lapsele veel tagantjärele seletas (nagu seletas juba kohapeal, aga laps oli jonnitujus), miks kingitud hobuse suhu ei vaadata, sina seletasid sama oma lastele, et kinkija tahab headmeelt teha ja selle üle tuleb alati tänu avaldada, siis pole midagi suurt juhtunud ja maailm p66rleb ikka edasi. Lapsed on lapsed, kui vanemad viitsivad seletada, siis on sellest olukorrast õppida nii nendel lastel kui sinu oma lastel.
Minul on kodus 10-a laps, kes võib täitsa sarnaselt reageerida ka veel praeguses vanuses. Lapsel on diagnoositud aspergeri sündroom ja ATH. Laps käib tavakoolis, tavaklassis, on normintellektiga ning pealt näha ei oska keegi sellist diagnoosi näha. Samuti ei kuuluta ma ka ise sellest kõigile.
See, et laps niimoodi reageeris, ei tähenda, et ta on kasvatamatu. Ta on lihtsalt vahetu ning ei oska veel mõelda, mis on sobiv ja viiskas ning ei oska ka veel kõige paremini emotsioone juhtida.
Me teeme igapäevaselt oma lapsega selles osas kodus tööd, laps käib korra nädalas psühhoogi juures ja lisaks ka loovteraapias, kus samuti õpetatakse teda emotsioonidega hakkama saama ja neid juhtima ühiskonnale aksepteeritaval viisil.
Raamatu üle oleks mu laps tõenäoliselt rõõmus olnud, sest talle väga meeldib lugeda, kuid oleks võibolla ka pahahäälselt nördimust väljendanud, et ta oleks ka üllatusmuna tahtnud.Kindlasti ei pruugi teemaalgatuses kirjas olnud lapsel olla sama diagnoosi, kuid eelkooliealistel lastel võib siiski olla keeruline hoida tagasi oma emotsioone, eriti pettumust ning kõik ei oska käituda taktitundeliselt.
Teemaalgataja, ära võta isiklikult. Järgmine kord võibolla siis kingi mõlemale üllatusmuna ????
Ma logisin ekstra siia, et su süüdimatut vastust kommenteerida.
Ükski psühholoog ei õpeta lapsele kombeid, neid õpetavad lastele ikka ja ainult vanemad. Ei tasu pugeda ühegi diagnoosi taha ja õnnelikult õhata, et laps on vahetu. Vahetu laps ei tee skandaali, skandaali teeb kasvatamata laps.
Küsimus ei ole eelkooliealises lapses, lugeda ei oska või?
Mina jälle logisin ekstra sinu kommentaari peale sisse. Kui sa erivajadusega lastest midagi ei tea siis ära sõna võta. Minul on kaheksa aastane laps , kes samamoodi võib minna teise inimese sünnipäevalegi nii, et küsib mis sa mulle kingid. Kasvatuses on ta igati viisakas.
Aga kes vanematele peaks kombeid õpetama? Tõesti, teemaalgataja on nagu kasvatamatu jonniv laps, kes jaurab ja jaurab sellest, kui õigesti ja üllasti tema ikka käitus (mõtle, viis lapsele üllatusmuna!), ja kui kasvatamatu oli selle pere 7-aastane, kes oleks ka tahtnud üllatusmuna. EI OLE VIISAKAS EGA ÜLLAS viia lastele ebavõrdseid kingitusi. Midagi poleks juhtunud, kui 7-aastane oleks saanud raamatu ja teine mitte midagi, midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna, ja midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna ja 7-aastane lisaks raamatu. Teemaalgataja tegi AINSA vale käigu, mis võimalik oli, tekitas lastes ebavõrdsuse ja ebaõigluse tunde, ja nüüd nõuab siin oma õigust taga, süüdistades tervet ilma, selle asemel, et tunnistada, ah, ma ei mõelnud asja läbi, käitusin valesti ja põhjustasin ühele 7-aastasele frustratsiooni, täiesti ilmaasjata…
Kui oled käitunud halvasti, ei pea tervet maailma hakkama süüdistama, võiks pisut peeglisse vaadata…
Aga kes vanematele peaks kombeid õpetama? Tõesti, teemaalgataja on nagu kasvatamatu jonniv laps, kes jaurab ja jaurab sellest, kui õigesti ja üllasti tema ikka käitus (mõtle, viis lapsele üllatusmuna!), ja kui kasvatamatu oli selle pere 7-aastane, kes oleks ka tahtnud üllatusmuna. EI OLE VIISAKAS EGA ÜLLAS viia lastele ebavõrdseid kingitusi. Midagi poleks juhtunud, kui 7-aastane oleks saanud raamatu ja teine mitte midagi, midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna, ja midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna ja 7-aastane lisaks raamatu. Teemaalgataja tegi AINSA vale käigu, mis võimalik oli, tekitas lastes ebavõrdsuse ja ebaõigluse tunde, ja nüüd nõuab siin oma õigust taga, süüdistades tervet ilma, selle asemel, et tunnistada, ah, ma ei mõelnud asja läbi, käitusin valesti ja põhjustasin ühele 7-aastasele frustratsiooni, täiesti ilmaasjata…
Kui oled käitunud halvasti, ei pea tervet maailma hakkama süüdistama, võiks pisut peeglisse vaadata…
ilmselgelt annab tunda, et mul väikseid lapsi ei ole, aga AUSALT minu loogika seab raamatu kingituste hierarhias kõrgemale, ja saaksin veel kuidagiviisi aru kui draama teeks see munasaaja laps.
Noh, igatahes teen järeldused ning edaspidi ei vaeva rahakotti ega pead laste kinkidega, viin kõigile neid nõmedaid üllatusmune.
Aga kes vanematele peaks kombeid õpetama? Tõesti, teemaalgataja on nagu kasvatamatu jonniv laps, kes jaurab ja jaurab sellest, kui õigesti ja üllasti tema ikka käitus (mõtle, viis lapsele üllatusmuna!), ja kui kasvatamatu oli selle pere 7-aastane, kes oleks ka tahtnud üllatusmuna. EI OLE VIISAKAS EGA ÜLLAS viia lastele ebavõrdseid kingitusi. Midagi poleks juhtunud, kui 7-aastane oleks saanud raamatu ja teine mitte midagi, midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna, ja midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna ja 7-aastane lisaks raamatu. Teemaalgataja tegi AINSA vale käigu, mis võimalik oli, tekitas lastes ebavõrdsuse ja ebaõigluse tunde, ja nüüd nõuab siin oma õigust taga, süüdistades tervet ilma, selle asemel, et tunnistada, ah, ma ei mõelnud asja läbi, käitusin valesti ja põhjustasin ühele 7-aastasele frustratsiooni, täiesti ilmaasjata…
Kui oled käitunud halvasti, ei pea tervet maailma hakkama süüdistama, võiks pisut peeglisse vaadata…ilmselgelt annab tunda, et mul väikseid lapsi ei ole, aga AUSALT minu loogika seab raamatu kingituste hierarhias kõrgemale, ja saaksin veel kuidagiviisi aru kui draama teeks see munasaaja laps.
Noh, igatahes teen järeldused ning edaspidi ei vaeva rahakotti ega pead laste kinkidega, viin kõigile neid nõmedaid üllatusmune.
Antud juhul pole sinu aususest ega loogikast mingit kasu, kuna kingisaaja pole mitte sina vaid laps. Jah, mina ise eelistaks ka iga kell raamatut, aga see ei tähenda, et ma kõigile teistele raamatuid kingiksin.
Aga kes vanematele peaks kombeid õpetama? Tõesti, teemaalgataja on nagu kasvatamatu jonniv laps, kes jaurab ja jaurab sellest, kui õigesti ja üllasti tema ikka käitus (mõtle, viis lapsele üllatusmuna!), ja kui kasvatamatu oli selle pere 7-aastane, kes oleks ka tahtnud üllatusmuna. EI OLE VIISAKAS EGA ÜLLAS viia lastele ebavõrdseid kingitusi. Midagi poleks juhtunud, kui 7-aastane oleks saanud raamatu ja teine mitte midagi, midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna, ja midagi poleks juhtunud, kui mõlemad oleks saanud üllatusmuna ja 7-aastane lisaks raamatu. Teemaalgataja tegi AINSA vale käigu, mis võimalik oli, tekitas lastes ebavõrdsuse ja ebaõigluse tunde, ja nüüd nõuab siin oma õigust taga, süüdistades tervet ilma, selle asemel, et tunnistada, ah, ma ei mõelnud asja läbi, käitusin valesti ja põhjustasin ühele 7-aastasele frustratsiooni, täiesti ilmaasjata…
Kui oled käitunud halvasti, ei pea tervet maailma hakkama süüdistama, võiks pisut peeglisse vaadata…ilmselgelt annab tunda, et mul väikseid lapsi ei ole, aga AUSALT minu loogika seab raamatu kingituste hierarhias kõrgemale, ja saaksin veel kuidagiviisi aru kui draama teeks see munasaaja laps.
Noh, igatahes teen järeldused ning edaspidi ei vaeva rahakotti ega pead laste kinkidega, viin kõigile neid nõmedaid üllatusmune.
Parem istu üldse kodus ja lase sõpradel rahulikult oma õhtuid pere seltsis nautida 🙂
Minul on kodus 10-a laps, kes võib täitsa sarnaselt reageerida ka veel praeguses vanuses. Lapsel on diagnoositud aspergeri sündroom ja ATH. Laps käib tavakoolis, tavaklassis, on normintellektiga ning pealt näha ei oska keegi sellist diagnoosi näha. Samuti ei kuuluta ma ka ise sellest kõigile.
Mul on diagnoositud aspergeri sündroomiga laps, kes pole kingitustele iial nii reageerinud, sest ta teab, et kingituse eest tuleb tänada ja mitte viriseda.
Teisest küljest teeb ta ise ka inimestele sobimatuid kingitusi ja imestab, kui keegi kritiseerib. Õigupoolest võtab lausa südamesse.
Minul on kodus 10-a laps, kes võib täitsa sarnaselt reageerida ka veel praeguses vanuses. Lapsel on diagnoositud aspergeri sündroom ja ATH. Laps käib tavakoolis, tavaklassis, on normintellektiga ning pealt näha ei oska keegi sellist diagnoosi näha. Samuti ei kuuluta ma ka ise sellest kõigile.
Mul on diagnoositud aspergeri sündroomiga laps, kes pole kingitustele iial nii reageerinud, sest ta teab, et kingituse eest tuleb tänada ja mitte viriseda.
Teisest küljest teeb ta ise ka inimestele sobimatuid kingitusi ja imestab, kui keegi kritiseerib. Õigupoolest võtab lausa südamesse.
Hea meel kuulda, et Teie peres sellega probleeme pole. Kuid nähtavasti võib olla Teie lapse puhul mõni teine olukord, kus ta käitub ja reageerib tavapärasest lapsest erinevalt.
Minu lapse jaoks on raske kontrollida oma emotsioone või juhtida neid ühiskonnale aksepteeritaval viisil. Eelkõige puudutab see olukordi, kus lapse ootused, lootused ei vasta tegelikkusele. Kuid võin öelda, et kindlasti ei ole tema puhul tegemist kasvatamatusega või sellega, et me lapsega ei tegeleks, juhendaks, õpetaks jne. Kuna iga inimene on erinev ja ka iga asperger on erinev, siis ma ei lasku vaidlustesse, et laps on kasvatamatu ja me poeme diagnoosi taha peitu, selle asemel, et last õpetada.
Lihtsalt tõin välja, et iga inimene võib tunda pettumust, negatiivseid emotsioone. Mõni inimene oskab neid varjata, nendega paremini hakkama saada. Lastelt ma alati seda ei oota, kuid see ei tähenda, et lapsi ei peaks juhendama, õpetama. Kuid küll võiks olla mõistev, mitte hukka mõista.
Ja seda väikest seitsemaastase intsidenti nämmutad sina mõru maitsega juba paar nädalat? Vähe üle ei mõtle või? Kui lapse ema lapsele veel tagantjärele seletas (nagu seletas juba kohapeal, aga laps oli jonnitujus), miks kingitud hobuse suhu ei vaadata, sina seletasid sama oma lastele, et kinkija tahab headmeelt teha ja selle üle tuleb alati tänu avaldada, siis pole midagi suurt juhtunud ja maailm p66rleb ikka edasi. Lapsed on lapsed, kui vanemad viitsivad seletada, siis on sellest olukorrast õppida nii nendel lastel kui sinu oma lastel.
Just-just, lapsed ei peagi alati täiuslikult käituma, ega nad robotid ei ole – aga see, kuidas lapsevanem lapse käitumisele reageerib, on väga oluline.
Üllatusmuna, kui sa oled laps, on kõige kõvem kingitus üldse!!! Ma mitteteadlikult rikkusin kord ühes peres vanemate kingituse lapsele ära sellega, et viisin üllatusmune. Lapsel läksid silmad särama, vanemate kingitud lauamängud lendasid kus seda ja teist.
See aps oli hoopis sinu aps teemaalgataja, et laps ei hinnanud sinu intellektuaalset panust tema arengusse ja sai pettumuse osaliseks. Võta huumoriga!
Ja seda väikest seitsemaastase intsidenti nämmutad sina mõru maitsega juba paar nädalat? Vähe üle ei mõtle või? Kui lapse ema lapsele veel tagantjärele seletas (nagu seletas juba kohapeal, aga laps oli jonnitujus), miks kingitud hobuse suhu ei vaadata, sina seletasid sama oma lastele, et kinkija tahab headmeelt teha ja selle üle tuleb alati tänu avaldada, siis pole midagi suurt juhtunud ja maailm p66rleb ikka edasi. Lapsed on lapsed, kui vanemad viitsivad seletada, siis on sellest olukorrast õppida nii nendel lastel kui sinu oma lastel.
Just-just, lapsed ei peagi alati täiuslikult käituma, ega nad robotid ei ole – aga see, kuidas lapsevanem lapse käitumisele reageerib, on väga oluline.
Miks ei pea lapsed täiuslikult käituma? Kas sinu arvates on OK, kui nad ütlevad kõik välja, mis sülg sugu toob? Mis vahet sel on, kas ta on laps või täiskasvanu, ennast peab suutma kontrollida (jätan siit välja diagnoosiga lapsed, see on hoopis teine teema).
Kui peres rohkem lapsi, siis tuleb maiustus siiski kõigile viia ja kingitus siis ainult sellele, kel tähtpäev. Mu meelets see on elementaarne viisakus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
