Tüdruk 2. klassis. Algas kohustuslik kooliujumine… laps ei ole olnud kunagi selline, kes hea meelega kohe vee alla hüppaks, ühesõnaga – kala vees ei ole. Pigem alalhoidlik, ettevaatlik. Ujuda ei oska üldse. Hästi haprakese kehaehitusega… esimesel korral kohe oli vaja neil suures basseinis hüpata vette, vee alla siis ka. Püüti vist küll kinni jne, aga ikkagi, teda selles olukorras on imelik ette kujutada. Tundub, et tal võis väga raske olla. Proovisime ise ka perega koos samasse basseini minna nädalavahetusel proovima, et positiivsust tekitada ja tõesti ongi suht külm vesi seal (äkki laste ujumise ajal oli soojem, ma ei tea ka). Laps värises terve selle aja, ujumise proovimisest ei tulnud miskit välja. Ise proovisin positiivsust säilitada, näitasin ette jne… aga jah, vesi oli ka minu jaoks ka seekord üsna külm, liigutades ja ujudes polnud minul hullu. Aga laps ju ujuda ei oska ju ja oli krampis seal külmas vees… Oleme ikka alati koos käinud spaades jne, seal nende täispuhutavate kätistega liugleb hea meelega, vesi on nendes kohtades enamasti soe ka. Aga vee alla ei ole ta sellegipoolest vabatahtlikult kunagi läinud.
Ta on ka palju haige. Praegu ka, üsna tavaline nohuviirus pole juba üle nädala üle läinud, pigem kipub hullemaks minema. Teised pereliikmed kõik ammu terved sellest juba.
Eks mu küsimus ongi nüüd, et mulle tundub küll, et tema puhul sellest ujumisest nõndaviisi asja ei saa? Midagi meeldivat ta selles ei leidnud, kardab juba uuesti minna, kartis kogu aeg seal olles ja see vägisi vettehüppamine kohe esimesel korral jättis ka vist jälje juba.
Ei teagi mida teha? Mulle tundub, et tema õpiks võib-olla ujuma rahulikus keskkonnas, enda tempos. Praegusel viisil saab äkki psühholoogilisi traumasid ja jääb elu aeg vett kartma?
Oeh, miks peab nii keeruline olema…
Keegi oskab nõu anda?
Kui laps on selline poolhaige kogu aeg (nohu ei lähe korralikult üle, hääl tihti kähe), siis ei ole vist nagunii mõtet saata sellisesse suht külma veega basseini teda?
Teema: Kohustuslik kooliujumine – külm vesi, vettehüpped, arg laps
Koolikohustuslik ujumine peaks olema õppekava järgselt 3.ndas klassis. Miskipärast teie koolis siis tahetakse aasta varem asi kaelast ära saada. Kui laps praegu ei käi, siis pole välistatud, et peab selle järgmisel aastal järele tegema. Ma soovitaks siiski vaadata lapse järgi – kui kardab ja on pidevalt haige, siis vägisi ikka sukeldujaks ei õpita. Tee talle kehalisest vabastus ja minge kasvõi suvel kuhugi ujumiskursusele. Kursused on tihtilugu soojema vetega basseinides (Tallinnas vähemalt), samuti on seal vähe lapsi ja ei ole mingit kohustust esimesel tunnil vee alla hüpata. Anna lapsele aega. Mingeid eluaegseid traumasid küll pole mõtet saada. Meie klassis jäigi paar tüdrukut, kes ei saanud isegi veehirmust üle. Ma ei mäleta, kuidas ujumine tunnistusel kajastus – ilmselt Arvestatud/Mitte arvestatud, aga võib-olla siis veel pandi kehalises hindeid – ei mäleta.
kui ise vabastus kirjutada, tuleb ujumine tunnistusele mittearvestatud. Mul kogemus olemas. Mul laps oli ka paar korda ujumise jooksul haige ja pärast kohe nohusena ei tahtnud vette saata. Nii et tema sai alla poolte ujumistundide, mis ette nähtud, ja tegi enamvähem ära ilma käte abita seliliujumise. Ta ei olegi õppinud ujuma. Hetkel 6. klass ja enam vabatahtlikult vette ei tule, paari aasta eest veel proovis õppida. Tagantjärele natuke kahetsen, et ei saatnud teda nohuga ujuma, ehk oleks piisava tundide arvuga selgeks saanud.
Tagantjärele natuke kahetsen, et ei saatnud teda nohuga ujuma, ehk oleks piisava tundide arvuga selgeks saanud.
No ma ei tea, pärast on selle nohuga ujumise tagajärg mingi kopsupõletik vms. Ei ole minu lapse puhul näiteks üldse ime. ????
Siis on ju päris jama, kui vette ka enam ei tule… äkki mõne puhul see “kohustus” ja “peab” mõjub hoopis vastupidides suunas. Seda ma kardan ka…
Meie lapsel on veel negatiivne kogemus ka lisaks: vajus arvestuse ajal peaaegu vee alla ja treener siis aitas ta mingi konksuga veepinnale. Ma ei tea, kui dramaatiline see asi tegelikult oli, aga laps siiani meenutab. Kuna koolil on oma bassein, siis on meil igal aastal draama, kui ujumistunnid kevade poole tulemas.
Tagantjärele natuke kahetsen, et ei saatnud teda nohuga ujuma, ehk oleks piisava tundide arvuga selgeks saanud.
No ma ei tea, pärast on selle nohuga ujumise tagajärg mingi kopsupõletik vms. Ei ole minu lapse puhul näiteks üldse ime. ????
Siis on ju päris jama, kui vette ka enam ei tule… äkki mõne puhul see “kohustus” ja “peab” mõjub hoopis vastupidides suunas. Seda ma kardan ka…
Meie lapsel on veel negatiivne kogemus ka lisaks: vajus arvestuse ajal peaaegu vee alla ja treener siis aitas ta mingi konksuga veepinnale. Ma ei tea, kui dramaatiline see asi tegelikult oli, aga laps siiani meenutab. Kuna koolil on oma bassein, siis on meil igal aastal draama, kui ujumistunnid kevade poole tulemas.
Et nagu tegelt? Kuidas see võimalik on? Kuskohast selle konksuga kinni võeti, ujumisriietest? Või kuidas see sai nõnda olla? Või ongi mingid uppujate päästmise konksud seal ujumistrennis tavaline praktika või?
Oi, ärge nüüd selle konksu peale ehmatage:) See võis vabalt olla mingi pikk pulk, kus oli midagi otsas ja kust laps pidi ise kinni haarama. Ehmatus oli seotud mitte konksuga, vaid vee alla vajumisega.
Igas ujumistrennis on see pikk pulk julgestuseks algajatel ujujatel, see pole tõesti põhjus ehmatamiseks.
Sellist last ei vabastaks tundidest vaid võtaks LISAKS kohustuslikele tundidele talle eratunde. Mis suhtumine see on, et matemaatikas saamatutele võib eraõpetaja võtta, vene keeles samuti aga kehalisest vabastame ära? Sealjuures on ujumisoskus see, mis võib elu päästa mitte matemaatikaoskus. Enamuste ujumisklubide treenerid teevad eratunde kokkuleppel.
See konks on tihti olemas aitamiseks jah. Treener saab kaldalt vajadusel nt jalgade asendit korrigeerida jne. Vaevalt et konks ise metsiku trauma tekitab.
Teine asi on aga kohe esimesel korral vette hüppamine. Minu arvates on absurdne, et sellist asja peale surutakse. Mu enda lapsed õpivad ujumist ujumisklubis ja seal alustati a-st ja o-st ehk kõigepealt veega harjumisest ja sellest, et laps julgeks üldse nägu vette panna. Vettehüpeteni pole üks neist üldse jõudnud, kuigi käib juba üle aasta. Kui nii tõesti tehti, siis on see parim viis panna laps ujumist vihkama. Ma otsisiksin teemaalgataja asemel lapsele klubi, kus rahulikult ja mõnusalt ujumist õppida.
Vettehüppamine? Esimesel korral? Väga julge õpetaja pidi olema, kui julges ilma laste oskuseid teadmata nad kohe vette hüppega ajada. Üldiselt on ujumise õppimise aluseks ikka julgus panna nägu vette ning selle harjutamisest ka alustatakse. Samuti on vettehüpe väga hea viis kohe alguses eluks ajaks lapsele ujumistrauma tekitamiseks. Olen ise ujulas olnud sageli, kui samal ajal toimub laste (äkki nii 1-3 klass) trenn. Vette hüppamise õppimist on alustatud ikka istuvast asendist basseini äärelt ja seda tehakse päris pikalt. Seejärel järk-järgult hakkavad julgemad liikuma püstise asendi ja basseini otsa poole, kust tegelikult hüpped käivad.
Ma ausalt ei saa aru.
Minu arust on ujumine selline asi, mille iga lapsevanem õpetab oma lapsele esimese asjana selgeks. See on ju elementaarne ellujäämisoskus. Ehk kooliajaks ongi juba “kala vees”.
Arvedtades veel, kui palju meil käiakse veekeskustes, spaades, soojades maades.
Ja nüüd vingume basseini külma vee ja ei tea mille üle.
Ujumist kindlasti ära ei jätaks. Eratreeneri või mingi trenni mõte on hea! Peab uurima kohe hakkama, kas neid nt ka suvel toimub.
Kindlasti uuri.
Minu lastega oli täpselt sama jama, aga mina ei otsinud põhjuseid, et laps ei peaks ujuma minema. Treener oli kuri ja karjus nagu lapsed seda rääkisid ise ei näinud ju. Ühel õhtul oli natsa selline nohu moodi, oli ja ei olnud ka, ütlesin, et kui ikka koolis nohu, siis ära ujuma küll mine ja loomulikult koolis algas hirmus nohu ja ujuma ta ei läinud, koju jõudes õhtuks nohu kadus.
Vot siis oli minu mõte et nii need asjad ei käi, kuidas saadan oma lapsed vägisi tundi kus on neil halb, midagi pean ette võtma ja võtsingi. Läksin kohaliku ujulasse ja rääkisin jutu ära, väga lahkesti soovitati mulle treenerit ja kes oli täiesti nõus minu lapsi aitama. Koolivaheajal käisid selle treeneri töögraafiku järgi ujulas ja nädal pooleteisega lapsed ujusid, sukeldusid ja hüppasid. Kooli ujumise tundi läksid oma oskusi ainult näitama, aga mitte õppima. Kursuse lõppedes said hindeks 5. Eelnevalt oli treener ikka neile pannud 3;3-
Ma tahaks ka öelda, et kus sa enne olid?
Ujumisoskus on ainuke oskus, mida õppida, mis võib päästa sinu elu. Vahet pole, kas oskad kaugust hüpata või kuuli tõugata. Midagi ei juhtu, kui ei oska. Aga kui ujuda ei oska, siis on elu ohus.
Oma lastega käisin põhimõtteliselt sünnist saadik ujumas -alguses see beebide ujumine ja siis juba ise basseinides, 4-5 aastaselt juba ujumiskursusel treeneri juures. Kooli ajaks olid mõlemad nagu kalad.
Praeguse teie olukorra juures soovitaks küll jah lisaks kooli ujumistundidele käia ise lapsega palju ujumas ja ka mõnda ujumistrenni või erakursust.
Kas teil kuskil kodu lähedal mingeid tasulisi ujumimskursusi pole? Oma laste ja tuttavate pealt arvan, et põhiosa lastest oskab 2. klassi alguseks tegelikult juba üsna hästi ujuda, sinu laps äkki tunneb seal tunnis veidi saamatuna.
Tartus näiteks Impulsis on algajate laste kursused väga soojas basseinis, algavad iga paari kuu tagant ja lastele meeldib. Ehk on teie läheduses ka.
Mina olin ise samasugune laps ja jäin ujumisega suvetööle 😀 alles siis sain tehtud.
Minu laps käis ujumiskursustel enne koolikursusi ja koolikursuste saabudes tahtsin ta sealt ära võtta, kuna kahes kohas oli raske käia.
Orca Swim treenerid ütlesid, et neil on kursustel 10-12 lapst, lapsega suhtlemine on vahetum. Koolikursustel aga 28 last, paljud ei õpi seal ujuma.
Nii, et võibolla otsite mingi väiksema lastearvuga kursuse. Maksad küll ise aga laps ei saa traumat. Ujumisoskus on eluoluline!!!
Nagu enne kirjutasin, siis olin enne ka täitsa olemas. Ei ole meelega hoidnud last “kuival maal”. Paar aastat tagasi käis suve läbi nt basseinis grupifüsioteraapias, just oma kehaehituse iseärasuste tõttu taastusraviarst määras. Muu hulgas oli seal mitte ainult füsioteraapia, vaid iga tund suunati ka ikka veega tutvuma ja ujumise poole ka. Aga ei tulnud seda julgust… nägin jah oma silmaga pealt, kuidas teised lapsed suht lennult võtsid seda ja oskused tulid kähku. Temal lihtsalt ei tulnud, oli suht krampis ja kartis teisi seal basseinis.
Lisaks oleme suvel alati rannas käinud, spaades talvel tihi.
Nii et mulle tundub, et temaga tuleb keskmisest rohkem vaeva näha ja seda on ka raske teha, sest ta on tõesti tihti haige ka (astma diagnoos oli tal ka mitu aastat, hetkel vist – loodan siiralt – on välja kasvanud)
Siis ikkagi tuleks kehalise tundidele lisaks võtta ka eratreeneriga tunde või väiksemas grupis ujumistunde. Ujumisest vabastuse kirjutamine ei aita praeguses olukorras kohe kindlasti mitte. Lisaks võiksite ikkagi ise ka lapsega käia nädalavahetuseti spades ujumas – justnimelt ujumas, mitte lastebasseinis, mullivannis või saunas istumas. Isiklik eeskuju ka aitab väga palju, kui ise ka ujute ja julgustate/õpetate teda ujuma. Saab kasvõi seal lapsevanemate juuresolekul julgemalt proovida neid asju, mida kooli ujumistunnis õpetati.
Kui on tihti haige, siis tasuks äkki perearstil lasta proovid teha, äkki on mingi vitamiini või muu aine puudus. Kunagine astma ei ole kindlasti haiguste põhjustaja, pigem on astma sellise iseloomuga, et ägestub, kui on haigus, mitte haigus ei teki seetõttu, et on astma. Mul on ka üks lastest astmaatik, ei ole välja kasvanud, nüüdseks juba teismeliseiga möödas st. et ilmselt välja ei kasva, see aga ei takista tal väga kõrgel tasemel aktiivselt spordiga tegelemast.
Niisiis, parem hilja, kui mitte kunagi! Võtke asi aktiivselt ette ja saab laps ühe eluks väga vajaliku oskuse omandatud.
Koolikohustuslik ujumine peaks olema õppekava järgselt 3.ndas klassis. Miskipärast teie koolis siis tahetakse aasta varem asi kaelast ära saada.
Riiklik õppekava ei määra kindlat klassi, millal peab olema, vaid kooliastme. Esimene kooliaste on 1.-3. klass.
kas ma olen õigesti aru saanud, et hiljem peavad lapsed hakkama oma ujumisoskust veel kord tõestama? Nt 7. klassis või 9ndas? Õppekavas on see tegelikult sees. Kas kellelgi on kogemusi, kel laps juba suurem?
Õppekavas on kohustuslik I või II kooliastmel st 1.-3. või 4.-6. klassis.
Kui koolil on oma ujula või muul moel soodne võimalus, siis käiakse rohkem ujumas.
Meie koolis on lisaks kohustuslikule algõppele kõikidel klassidel igal aastal umbes kuu aega ujumist.
Õppekavas on kohustuslik I või II kooliastmel st 1.-3. või 4.-6. klassis.
Kui koolil on oma ujula või muul moel soodne võimalus, siis käiakse rohkem ujumas.
Meie koolis on lisaks kohustuslikule algõppele kõikidel klassidel igal aastal umbes kuu aega ujumist.
Õppekava sätestab 3. kooliastme (7.-9. klass) lõpuks 50 meetrit aja peale ujumist. Meie koolis on ka igal aastal kõigil ujumistunnid. Mind huvitabki, kas seda käivad kuskil tegemas ka need, kelle koolis ujulat pole.
Õppekava sätestab 3. kooliastme (7.-9. klass) lõpuks 50 meetrit aja peale ujumist.
Seadus muutus – nüüd on: Ujumisoskus ehk 200 m kompleksharjutus: õpilane hüppab sügavasse vette, ujub 100 meetrit rinnuli asendis, sukeldub, toob käega põhjast eseme, püsib paigal puhates ja asendeid vahetades 3 minutit, ujub seejärel 100 meetrit selili asendis ja väljub veest.
Õppekava sätestab 3. kooliastme (7.-9. klass) lõpuks 50 meetrit aja peale ujumist.
Seadus muutus – nüüd on: Ujumisoskus ehk 200 m kompleksharjutus: õpilane hüppab sügavasse vette, ujub 100 meetrit rinnuli asendis, sukeldub, toob käega põhjast eseme, püsib paigal puhates ja asendeid vahetades 3 minutit, ujub seejärel 100 meetrit selili asendis ja väljub veest.
Novot, ja seda kõike peaks ju kontrollima 3. kooliastmes? Kas käiakse siis kuskil basseinis ette näitamas?
Erinevalt suusatamisest või kitsehüppest on ujumine ainus asi, mis su elu võib päästa ja parim võimalus on see koolis selgeks saada.
Meil hakkasin lapsed ujumas käima juba lasteaias ja 2 klassis ujusid ilma kätisteta, kuna käime ise palju ujumas+ oleme suved mere ääres. Kusjuures laps on ka selline haprake.
Minu laps on üleüldiselt ärevik, uued olukorrad ja kohad tekitavad stressi. Kuna ma seda teadsin, siis hakkasime ise temaga ujulas käima. Tema jaoks oli oluline juba see, et kuidas kapp lukustub ja muud protseduurid:) Selleks ajaks kui nad kooliga ujulasse kõudsid oli laps juba üsna enesekindel seal vees. Positiivne kogu selle harjutamise juures on veel see, et me jäimegi perega ujulas käima, nüüd laps ujub juba nagu vana kala.
Minu soovitus olekski võimalusel ise lapsega ujulas käia.
Minu tütar oli samuti pisike, kleenuke, arake, klassi kõige lühem laps. Alguses ujumistundidest kuuldes olime väga positiivselt meelestatud, valisime prillid, trikoo, ujumismütsi ja laps läks entusiastlikult tundi. Peale esimest ujumist oli selge, et midagi on korrast ära, sel päeval, kui oli ujumistund, oli laps juba hommikul nutune, samuti nuttis kooli minnes ja ka koolis. Hirm oli nii suur.
Proovisime temaga rääkida, teda rahustada, julgustada, toetada, klassijuhataja saatis meid koolipsühholoogi juurde, jne jne jne.
Suurt abi sellest kõigest polnud, psühholoog soovitas mõelda millelegi meeldivale, mis teda peale ujumist ees ootab, näiteks et pärast saab sokolaadi või kommi.
(Minul endal on näiteks kohutav hirm madude ees, kujutasin seal ette, kuidas psühholoog surub mulle kätte suurt jämedat madu ja hoiab teises käes kommi) Hahahaaa, seega, suurt abi sellest poleks.
Lapse põhiline hirm oli see, et vesi läheb üle pea, kuna ta oli lühike, siis seal kus teistel oli vesi rinnuni, oli temal kaelani. Õnneks oli klassijuhataja toetav, kõndis basseini kõrval ja julgustas teda.
Igatahes sai ta kuidagi selle arvestuse tehtud, aga minu point on pigem see, ära pisenda oma lapse hirmu, kuula ta ära ja vajadusel seisa tema eest! Ujumine on vajalik oskus, aga ma rõhutan, kõik lapsed ei ole ühesugused ja kui tal on vaja aega või individuaalõpet, siis peab ta seda saama. Ära jäta teda tema mures üksi. Räägi klassijuhatajaga, palu klassijuhatajal rääkida klassi lastega, et keegi ei narriks või pilkaks, räägi ujumistreeneriga. Igatahes sundida last ei tohi, see jätab trauma terveks eluks. Vajadusel räägi perearstiga ja võta vabastus.
Ujumine peab olema lõbu, mitte piin. Seda võib õppida ka hiljem ,siis kui laps selleks valmis on.
