Teema: Kohustuslik kooliujumine – külm vesi, vettehüpped, arg laps

Mina teeks lapsele vabastuse kooliujumisest ja samas läheks koheselt lapsega ise ujuma. Ma pigem säästaks lapse närvikava. Lõpuks hakkab ta sul haige olema just ujumistundide päevadel – psühhosomaatiliselt.

vette hüppamisest alustama küll ei peaks – pigem just tasapisi veega harjutada kuni tekib piisav julgus. soovitaks ka eratreenerit või ujumise algõpet väikeses rühmas ning ise lapsega ujumas käimist ja tema sihikindlat õpetamist (kasvõi enne treenerilt nõu küsida). ujumisoskus on tõesti hädavajalik ja tegelikult on vist nii, et mida noorem laps, seda lihtsam õpetada – ei ole veel ehk nii suurt hirmu tekkinud.

minu poeg oli ka selles vanuses vee suhtes ettevaatlik. tema treeneriks audenteses oli inimene, kes pahandas ja õiendas öeldes, et tema samavana tütar küll oskab, hüppab , ujub, ei karda jnejne. ilmselgelt ei tekitanud selline jutt mu pojas muud kui trotsi. mida saab võrrelda üldse laste puhul, kellest üks on ujumistreeneri lapsena sündinud ja teine vaid sooja madala basseini ja rannaveega piirdunud.
aastate möödudes hakkas laps purjetama ja sellega kaasaskäiv ujumistrenn oli hoopis meeldivama ülesehitusega, seega sai laps ujumise selgeks ja naudib seda nüüd täiega. samuti vee all ujumist, hüppeid ja kõik muud.
soovin teemaalgataja lapsele julgust ja pealehakkamist, küll kõik tuleb omal ajal.

Sellest rahulikult vette minemist või hüppamisest – kas tõesti on veel teise klassi lapsi, kes ei ole veega harjunud? Et enne last jooksma ei õpeta, kui koolis see õppekavva tuleb või varem suuski alla ei pane, kui seda alles koolis nõutakse?
Vanemad peaksid kõige sellega varem tegelema, lapsi õpetaja ja harjutama. Ei ole mingi eriline spordifänn, aga suusad said alla ikka 5-6-aastaselt ja ujumaks hakkasime käima 3-kuuselt

Ma prooviks mitut variant. Räägiks õpetajaga, et äkki saab selle ujumise veidi vaiksemas tempos ja kasvõi kahe aasta peale jagada. Otsiks lapsele mõne algajate madala basseini kursuse, äkki kuhugi veel kohti saab, kus ta saab vähehaaval ja tõesti algajatega koos harjuda. Algajate kursustel alustataksegi tõesti nullist, näo vette panemistest jne.

Meil on lastel olnud veega mitu erinevat perioodi. Titena käisin nendega beebiujumises, vesi väga meeldis, kõik oli korras. Aga vanemal lapsel tuli u 2-3-aastaselt peale täielik veehirm, röökis nagu ratta peal, ei saanud ei basseini, ei järve või merre. Mingi rahustamine ega harjutamine ei aidanud. Viieselt läks õnneks üle, aga nägu vette ikka mingi hinna eest ei pannud ja basseinis sai ta vette tõesti ainult väga madalas ja soojas vees. Aga siis läks vähehaaval üle ja 7-aastaselt sai algajate kursusele pandud ja paari kuu pärast demonstreeris juba sukeldumis- ja ujumisoskust. Nooremal olid ka oma veehirmu perioodid, nii et ei aidanud teda ka see, et juba beebina basseinis käis. Aga tema sai ujumiskursustele kuueselt, praegu on seitse saamas ja väike ujumisoskus on olemas. Nii et see, et laps praegu kardab, ega ole esimesest korrast nagu hüljes vees, ei tähenda, et temast asja ei saa. See võib aega võtta, aga ilmselt teise metoodikaga ja mitte liiga kiirustades, saab temagi kindlasti ujumise selgeks.

Kas pika vabastuse kirjutamine üldse on nii lihtne? Viimased aastad koolitatakse kehalise õpetajaid selles stiilis, et isegi kipsjalad võiks ümber koolimaja jalutada jms. Ja et ühest küljest peaks arstide meelest lapsevanem tõendi kirjutama, aga teisest küljest tahetakse arstitõendit.

Minu laps oli samasugune, 3.klassis. Tegu küll poisiga, aga vees oli krampis ja värises. Oli nagu täiesti lukus ja teda ei õnnestunud kuidagi midagi tegema saada. Ujumisõpetaja kutsus mu ükskord tundi kaasa.
Minu laps sai abi kodusest harjutusest, mida õpetaja soovitas. Hakkasime iga päev näo vette panemist harjutama. Esialgu lihtsalt pesukaussi. Laps istus laua ääres ja pani näo vette, mina hoidsin oma kätt tema seljal ja lugesin sekundeid. Aja jooksul hakkas ta ka vee all välja hingama ja lõpuks vannis pani ka pea üleni vee alla. See kõik võttis mitu kuud igapäevast tööd. Ujumistundides käis samal ajal edasi. Arvestust ta ära ei teinudki, aga tohutu arengu saavutas selle ajaga küll.
Nüüdseks, 2 aastat hiljem eelistab ta endiselt pigem madalat vett ja niisama hulpimist, kuigi oskab mingil määral ka ujuda juba.

#3235447:

Mina jäin aga praegu mõtlema, et kas tõesti on realistlik ühe trimestriga ujumine nii selgeks saada, et see test ära teha? Kui laps alustabki täiesti nullist, näiteks näo vette panemise õppimisest?

Minu 8a laps käib ujumistrennis 3-4x nädalas ja seda kolmandat aastat ja ma poleks päris kindel selles, et ta 200m järjest ujuda jõuab. Sealjuures 25m ujumises on ta omavanuste hulgas väga hea. Trimestriga ma pakuks, et ongi võimalik ära õppida vee peal püsimine, et läbida 25-50m ja vee alla sukeldumine. Aga ehk ma alahindan lapsi.

200 m on 3. kooliastmel ehk 7.-9. klass. Need on juba teismelised.

#3235895:

#3235447:

Mina jäin aga praegu mõtlema, et kas tõesti on realistlik ühe trimestriga ujumine nii selgeks saada, et see test ära teha? Kui laps alustabki täiesti nullist, näiteks näo vette panemise õppimisest?

Minu 8a laps käib ujumistrennis 3-4x nädalas ja seda kolmandat aastat ja ma poleks päris kindel selles, et ta 200m järjest ujuda jõuab. Sealjuures 25m ujumises on ta omavanuste hulgas väga hea. Trimestriga ma pakuks, et ongi võimalik ära õppida vee peal püsimine, et läbida 25-50m ja vee alla sukeldumine. Aga ehk ma alahindan lapsi.

200 m on 3. kooliastmel ehk 7.-9. klass. Need on juba teismelised.

ilmselt võivad õpetajati samuti normid erineda?
minu 3.klassi laps tegi just arvestuse: vettehüpe- 100m krooli- 100m selili – hõljumine vees 100sek. kõik järjest ilma pausideta. tallinnas, koolikohustuslik ujumine.

Minu laps käib hetkel 1.klassis. Eelmisel aastal võtsime paar eratrenni Audenteses ja kuna lapsel oli nii suur hirm, siis ei tulnud ujumistrennist midagi välja.
Plaanin arstitõendi kooli viia, kui ujumiseks läheb.
Iga asi omal ajal. Sundimisega ujumist selgeks ei saa. Lapsel peab ka huvi olema.

Minu meelest on peamine probleem hoopis see, et vesi on külm. Käisin ise lapsena ujumistrennis (mitte kohustuslikus) ja bassinivesi oli ikka täiesti jäine minu jaoks. Ujuda oskava täiskasvanuna oleks okei olnud, esialgu külm, aga peale mõnda aega ujumist hakkaks soe. Lapsena seisime seal vees, hambad plagisesid, treener rääkis, mida teha tuleb, algusevärk, need vees libistamised sirge kehaga nägu vees jne, aga sellist rapsimist, et soojemaks läheks, üldse ei olnud. Ainult järjest rohkem ja rohkem külm hakkas. Mäletan, et ei suutnud ülesannetele normaalselt keskendudagi, sest lihtsalt nii külm oli. Ujuma ei õppinudki, pärast viit-kuut korda lihtsalt enam ei läinud ja olen vanematele tänulik, et nad ei sundinud.

Keegi siin ütles, et ujumisoskus peaks olema esimene asi, mida vanemad lapsele õpetavad. Mina veetsin kõik suved maal vanavanemate juures, ühtki veekogu, kus ujumas saaks käia, lähedal ei olnud ja autot polnud ka. Basseinid olid vanasti kõik külmad, talvine harjutamine jäi seega ära. Eesti suvi on lühike ja vahel jahedavõitu, siis ei soojene ka järvedes vesi nii ruttu üles. Ja selleks, et ujuma õppida, peaks ikka mitmeid päevi veekogu juures veetma, rahus solberdama ja harjutama. Ei piisa sellest kui kaks korda käia ja siis järgmisel aastal jälle kaks korda.

Ujuma õppisin varateismelisena kui sai sõpradega nädalate kaupa rannas “hängitud”. Ja kuigi ujun nüüd hästi, pole mul endiselt erilist veesoolikat ja veekogudes-basseinides käin harva. Ka vannis käin ainult paar korda aastas, kuigi see on kodus olemas.

Minu lapsed õppisid seevasti juba lasteaiaealistena ujuma, sest elame Eestist väljas ja siin on basseinides väga mõnus soe vesi. Lastebasseinid on ujulates veel eraldi, seal ekstra soe. Panin nad ujumistrenni, neile endale väga meeldis ja tulemused tulid kiiresti. Mingit lõdisemist üldse ei olnud.

#3242699:

Minu meelest on peamine probleem hoopis see, et vesi on külm. Käisin ise lapsena ujumistrennis (mitte kohustuslikus) ja bassinivesi oli ikka täiesti jäine minu jaoks. Ujuda oskava täiskasvanuna oleks okei olnud, esialgu külm, aga peale mõnda aega ujumist hakkaks soe. Lapsena seisime seal vees, hambad plagisesid, treener rääkis, mida teha tuleb, algusevärk, need vees libistamised sirge kehaga nägu vees jne, aga sellist rapsimist, et soojemaks läheks, üldse ei olnud. Ainult järjest rohkem ja rohkem külm hakkas. Mäletan, et ei suutnud ülesannetele normaalselt keskendudagi, sest lihtsalt nii külm oli. Ujuma ei õppinudki, pärast viit-kuut korda lihtsalt enam ei läinud ja olen vanematele tänulik, et nad ei sundinud.

Keegi siin ütles, et ujumisoskus peaks olema esimene asi, mida vanemad lapsele õpetavad. Mina veetsin kõik suved maal vanavanemate juures, ühtki veekogu, kus ujumas saaks käia, lähedal ei olnud ja autot polnud ka. Basseinid olid vanasti kõik külmad, talvine harjutamine jäi seega ära. Eesti suvi on lühike ja vahel jahedavõitu, siis ei soojene ka järvedes vesi nii ruttu üles. Ja selleks, et ujuma õppida, peaks ikka mitmeid päevi veekogu juures veetma, rahus solberdama ja harjutama. Ei piisa sellest kui kaks korda käia ja siis järgmisel aastal jälle kaks korda.

.

TÄIESTI NÕUS. Vihkasin ka koolis seda kohustuslikku ujumist (kuigi tunnistan, et tänu sellele õppisin seliliujumise ära, ehkki tugevat ujujat minust ei saanud ja mina samuti ei jõua rohkem kui ühe basseiniotsa korraga ära ujuda, siis on juba vaja hinge tõmmata) just eelkõige külma vee ja sügavusekartuse pärast.

Kuidas aga aidata oma last, kui ta kardab? Usun, et ainus võimalus ongi leida mingi hea ujumistrenn või võtta eratreener ja käia ise lapsega palju-palju vees.

#3232928:

Tüdruk 2. klassis. Algas kohustuslik kooliujumine… laps ei ole olnud kunagi selline, kes hea meelega kohe vee alla hüppaks, ühesõnaga – kala vees ei ole. Pigem alalhoidlik, ettevaatlik. Ujuda ei oska üldse. Hästi haprakese kehaehitusega… esimesel korral kohe oli vaja neil suures basseinis hüpata vette, vee alla siis ka. Püüti vist küll kinni jne, aga ikkagi, teda selles olukorras on imelik ette kujutada. Tundub, et tal võis väga raske olla. Proovisime ise ka perega koos samasse basseini minna nädalavahetusel proovima, et positiivsust tekitada ja tõesti ongi suht külm vesi seal (äkki laste ujumise ajal oli soojem, ma ei tea ka). Laps värises terve selle aja, ujumise proovimisest ei tulnud miskit välja. Ise proovisin positiivsust säilitada, näitasin ette jne… aga jah, vesi oli ka minu jaoks ka seekord üsna külm, liigutades ja ujudes polnud minul hullu. Aga laps ju ujuda ei oska ju ja oli krampis seal külmas vees… Oleme ikka alati koos käinud spaades jne, seal nende täispuhutavate kätistega liugleb hea meelega, vesi on nendes kohtades enamasti soe ka. Aga vee alla ei ole ta sellegipoolest vabatahtlikult kunagi läinud.

Ta on ka palju haige. Praegu ka, üsna tavaline nohuviirus pole juba üle nädala üle läinud, pigem kipub hullemaks minema. Teised pereliikmed kõik ammu terved sellest juba.

Eks mu küsimus ongi nüüd, et mulle tundub küll, et tema puhul sellest ujumisest nõndaviisi asja ei saa? Midagi meeldivat ta selles ei leidnud, kardab juba uuesti minna, kartis kogu aeg seal olles ja see vägisi vettehüppamine kohe esimesel korral jättis ka vist jälje juba.

Ei teagi mida teha? Mulle tundub, et tema õpiks võib-olla ujuma rahulikus keskkonnas, enda tempos. Praegusel viisil saab äkki psühholoogilisi traumasid ja jääb elu aeg vett kartma?

Oeh, miks peab nii keeruline olema…

Keegi oskab nõu anda?

Kui laps on selline poolhaige kogu aeg (nohu ei lähe korralikult üle, hääl tihti kähe), siis ei ole vist nagunii mõtet saata sellisesse suht külma veega basseini teda?

Päriselt ka ujumisoskuseta lapsed pannakse kohe suurde basseini vettehüppeid tegema?
Minu lapsel on ka ujumistunde olnud aga enne küll kedagi suurde basseini ei lasta kui laps oskab 25m ujuda. Need kes oskavad, on suures basseinis ja need kes ei oska, väikeses basseinis harjutamas.

#3242221:

#3240613:

#3237702:

Tegelen regulaarselt spordiga (jooksmine, jõusaal), aga 200 m (8 otsa edasi-tagasi) ma küll järjest ära ei ujuks. Pausidega ehk. Kuus mõned korrad juhtun basseini ka, seepärast tean.

40 olen.

Oled ikka kindel? Mina olen ülekaaluline, erilist trenni ei tee, kuid käin paar korda kuus hommikuti ujumas ja ujun tavaliselt 1,2 km. Ilma igasuguse pingutuseta.

Täiesti kindel. Abikaasa tegeleb samuti jooksmisega. Maraton ja poolmaraton pole talle mingi probleem – jookseb hästi ja kiiresti, kuid ujuda ei jaksa üldse (üks ots maksimaalselt). Mõlemad oleme normaalkaalu alumises otsas.

Väga huvitav… Mida me siis ujudes erinevalt teeme? Miks üks jaksab ja teine mitte? Vale tehnika?

Siin peab midagi tõesti valesti olema, mina, ebasportlik ja ülekaalulisusele kalduv ujusin isegi rasedana seda maad vabalt… No täiesti lõpus pigem 800 meetrit või nii, tulid toonused muidu. Aga ei midagi keerulist, jah, põhikoolis sai kord nädalas ujumistunnis käidus terve aja (kus ma ka üks aeglasemaid ja äpumaid olin), kuid sellest on juba 10 aastat möödas ja uuesti hakkasin alles raseduse ajal regulaarselt ujumas käima. Ilmselt on asi vales tehnikas või ma ei tea, midagi peab seal ju olema…