Teema: Kool on karm

Mis oleks lahenduseks, kui lapsel puudub pliiats, joonlaud, sirkel või kustukas, või vihik?
Ma püüan avatult mõelda. Kas teile sobiks, et peate maksma nt mingi summa, 10e nt, et õpetaja ostaks mingi tagavara, et lapsed saaks õpetajalt neilt laenata, kasutada ja võimalik on ka nende kaotamine. seega 10e ja pole selliseid märkuseid. aga siis hakkavad kindlasti protestima nende vanemad, kelle lastel asjad kaasas, et miks nemad peavad tasuma teiste unustamiste eest.

Meile ütles õpetaja, et esimesed paar aastat on märkused suunatud vanemale. Laps ei ole süüdi, kui ta hommikul tundi hilineb, sest vanem teda õigel ajal üles ei aja. Vanema kohustus on lapsel aidata üle vaadata, kas vajalik on olemas. Ja ta ei tee seda üksi vaid koos lapsega näpuga järge ajades. Kui laps tundi segab, siis kuidas vanem sellest peaks kuulma? Õp peaks iga nädal vanemad kooli kutsuma? Peale seda aega peaks lapsel olema tekkinud juba harjumus asjad üle vaadata nagu tekib kodutööde tegemise harjumus. Ja mis puudutab kiituseid, siis nende osas meil küll kitsid polda. Neid on ikka kordades rohkem: käitumise, tunnis töötamise jne. Mis on ju tegelikult elementaarne, et nii tulebki tunnis käituda. Ei ole sugugi ainult hinnete ja võistluste eest.

#3229825:

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.
Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

#3238309:

#3229825:

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.

Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

Fakt, et alles kooliteed alustanud õpilasi jõnglaste karjaks kutsud, on selge märk, et sa ei peaks koolis ega lastega töötama. Tee endale ja lastele teene ning vali sobivam amet. ????

Kusjuures ma arvasin, et see sõna kellegi õrnahingelise vappuma paneb. See on täiesti kasutatav kirjanduses, luules, meedias. Kui sina oled sellele paha varjundi juurde mõelnud, on see pigem ikka sinu probleem.
(Kas sinupoolne. juntsu on kuidagi õigem väljendus?).

Keeleveebist ka sulle selgituseks, et mingi negatiivne varjund on vaid sinu enda peas:

jõnglane ‹-se 5 või -se 4› ‹s› Sõnaveeb
väike laps (hrl. poisi kohta). Väike, põlvepikkune, kuueaastane jõnglane. Kärsitu, ninatark jõnglane. Suuremad poisid kimbutasid esimese klassi jõnglasi.

Ja tänan, oma ameti olen just vastavalt maitsele valinud. Minu manitsemise asemel suuna oma energia oma lastele ja õpeta neile distsipliini, hoolsust, viisakust, tähelepanu. Mitte mingit õigustust ei ole ja 1.klassi õpilasele, kui ta ei oska teretada või sehkendab jätkuvalt tunnis ning ei kuula.

#3269862:

Mina ôpetajana ei pane ka märkuseid koju jäänud asjade pärast. Sest algklassis juhtub seda kofuaeg! Pidevalt on puudu kustukummid, pliiatsid, teritajad, käärid jne jne.

Nii ludri töössesuhtumisega õpetajat oma lastele küll ei sooviks. Kohuse- ja vastutustunne on elementaarsed tulevaseks eluks vajalikud omadused. Õpetan oma lastele seda kodus ja eeldan, et ka kool sellega tegeleb.

Lugesin ära pooled kommentaarid ja lisan ka siia omapoolse kommentaari.

1. Teemaalgataja on tõeline lumehelbeke! Ei viitsi oma last kasvatada, tema asju kontrollida ning hädaldab kui tema tegemata tööd kajastatakse ekoolis. Sellega on kindel, et kodus kirutakse õpetajaid lapsega koos või lapse kuuldes ning sellest lähtuvalt saab maimuke koolis olla õlbe ja üleolev õpetajatega. Sest kodus ju antakse eeskuju!
2. Õppevahendid. Jaa, ideaalne oleks kui kõik õppevahendid oleks kooli poolt. Kusjuures, ma olen isegi nõus sellega! Olen ise pea kõik õppevahendid kas ostnud (et kõigil oleks õiged ja ühesugused vihikud-paberid-kiled; paberid-kiled panin ise vihikutele ümber) või andnud nimekirja vanematele, millised vahendid võiks lisaks olla. Ka lisavihikud (kui eelmised saavad täis) olen lastele andnud. Nii on ka minul elu lihtsam kui lastel on kõigil ühesugused vihikud-ümbrispaberid-kiled. AGA tegelikult on peresid, kes sellest ei hooli, sest vihikuid hoitakse nii lohakalt, kilekaaned on katki ja õppevahendeid jäetakse koju. Õnneks on sellised pered vähemuses.
3. Kurb on kuulda, et kui laps on haige, peab ta ise omandama ainetunnis õpitu. Pigem on loogiline, et kui laps on haige, saab laps konsultatsioonitunde ning tunniväliselt saab teha ka järeltööd. Kui aga minnakse keset õppeperioodi reisile, siis küll ei ole see enam õpetaja kohustus last järele aidata.
4. Olen kokku sattunud ka perega, kus igas olukorras nõutakse õpetajalt (mitte minult) aru, miks, kuidas, kellega jne?! Igapäevased pikad kirjad on õpetajale lisakohustus. Laps on koolis tubli ja tore, kuid vanemad on nii rahulolematud. Miks te teete nii? Miks te ei lase olla ei lapsel ega õpetajal rahulikult? Kõik on ju korras, kuid ikka on vaja sorkida!
5. Vanemad on liiga kaitsvad. Esimese asjana lennatakse kohe koolile kõrri (õpetajale). Laps jätab midagi tegemata, kaasa võtmata, jms, kohe nõutakse õpetajalt aru, küll aga mitte last ei kasvatata! Vanasti olid lood ikka hoopis teisiti. Õpilastel on nii palju õigusi, kuid kohustused on millegi pärast ununenud. Tuletage kodus meelde, et “tere” on elementaarne viisakusväljend. Samuti tänamine. Jne.
6. Õnneks on ka toredaid vanemaid. Neid, kes oskavad lihtsalt tänada. Lausa kirjutada õpetajale lihtsalt, et tänada. Uskuge mind, õpetajad ei ole lastele vaenlased, vastupidi. Ja palun usaldage õpetajaid rohkem, nad on ju teie lastega mitmeid tunde koos ja õpetavad neid ning kasvatavad.
Rohkem sallivust!

Mina olin põhikooli ajal väga palju haiglas. Ei olnud siis stuudiumit ega nutitelefone ega arvuteid igas kodus. Käisin iseseisvalt ühe klassiõe juures õppimas ja haiglasoleku ajal tõid klassiõed õppimise mulle haiglasse. Kõik sai tehtud.
Tänapäeval on ju nii lihtne vaadata stuudiumit või lasta mõnel klassikaaslase emal screenshot teha lapse vihikust vms. Meie klassil on eraldi chat näit facebookis, kus arutame kõike kooliga seonduvat (emad siis).