Esileht Koolilaps Kool on karm

Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )

Teema: Kool on karm

Postitas:
Kägu

Nõustun teemaalgatusega, et tänapäeva kool on väga bürokraatlik ja laste suhtes ülekohtune. Nagu ka käesolevast teemast pedagoogide õigustusi loeme, on need märkused lisatud eesmärgiga ennast õigustada, kui 5 asemel on hoolsus 4 ja kui vanem teeb siis suured silmad. Mina, kallid pedagoogid, julgustaksin teid sama agaralt ka häid asju märkama ja lastele kiituseid jagama. Aga see pole ju vajalik, sest ei käi eneseõigustuse sunniga kuidagi kokku. 🙂 Jah, ka mul venivad silmad kaks numbrit suuremaks märkuste peale, et kollane pliiats ununes koju või laenas pinginaabrilt kustutuskummi. Need tulevad eranditult märkustena, mitte teadetena (eks koduvägivald ole ka ju lihtsalt sapu-sapu asja eest). Samuti on juhtunud olukord, kus kodutööga vihik ununes koju, tunni alguses andis laps sellest teada ja vabandas. Tulemuseks oli 2 märkust: vihik kodus ja kodutöö tegemata. Laps juhtis tähelepanu, et tegi kodutöö ära ja võtab järgmisel päeval ettenäitamiseks kaasa. Õpetaja vastas, et kust tema teab, et see tegelikult ikka tehtud on? Kui kaasas pole, järelikult tegemata! Valetajaks pidamine tegi lapsele kordades rohkem haiget. 🙁

Lugege oma eKoolides kokku, kui palju lapsed on saanud märkuseid ja kui palju kiituseid? Isegi väga tublide jaoks neid kiidusõnu millegipärast lihtsalt ei jagu. Kas meie lapsed väärivadki ainult pidevat vigadele tähelepanu juhtimist? Ja siis üllatume, miks inimesed on nii rahulolematud, negatiivsed ja stressis.

Olen aru saanud, et õpetaja pole mingi püha lehm, keda iga liigutuse eest tuleb tänutundega kummardada. Kahjuks on väga ebaprofessionaalseid ja õelaid inimesi ametis, kelle pärast kannatavad terved klassikomplektid. Nii nagu igal erialal leidub oma valdkonna tippe ja käpardeid, on see konsentratsioon samasugune ka õpetajare seas. Kõik lihtsalt ei armasta lapsi, aga see on õpetaja töö puhul möödapääsmatu. Ootan pikisilmi õpetajate palgatõusu, et sellele ametile tekiks konkurents ja ametisse jääksid pedagoogid, kes seda tõepoolest südamest soovivad ja oskavad teha.

Nii normaalne postitus, ja ometigi!, juba on miinustajad kohal!
Ma arvan, et kiitused võib tõesti terve kooliaja peale hiljem kokku võtta ja selleks ei lähe tarvis kahe käe sõrmi, ühest jääb ka üle.
Meie koolis saab vist siis kiita kui käid kooli esindamas ja tuled 1.-3. kohale:) maakonnas. Alla selle ei kvalifitseeru:)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänan Sind toetuse eest. Eks õpetajatel on siin ka raske rollist välja tulla ja jagavad miinuste näol heldelt oma märkuseid edasi. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis oleks lahenduseks, kui lapsel puudub pliiats, joonlaud, sirkel või kustukas, või vihik?
Ma püüan avatult mõelda. Kas teile sobiks, et peate maksma nt mingi summa, 10e nt, et õpetaja ostaks mingi tagavara, et lapsed saaks õpetajalt neilt laenata, kasutada ja võimalik on ka nende kaotamine. seega 10e ja pole selliseid märkuseid. aga siis hakkavad kindlasti protestima nende vanemad, kelle lastel asjad kaasas, et miks nemad peavad tasuma teiste unustamiste eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis oleks lahenduseks, kui lapsel puudub pliiats, joonlaud, sirkel või kustukas, või vihik?

Ma püüan avatult mõelda. Kas teile sobiks, et peate maksma nt mingi summa, 10e nt, et õpetaja ostaks mingi tagavara, et lapsed saaks õpetajalt neilt laenata, kasutada ja võimalik on ka nende kaotamine. seega 10e ja pole selliseid märkuseid. aga siis hakkavad kindlasti protestima nende vanemad, kelle lastel asjad kaasas, et miks nemad peavad tasuma teiste unustamiste eest.

Mulle lapsevanemana sobiks väga hästi, kui õppevahendid on soetatud kooli poolt ja püsiksidki koolis. Maksaksin meeleldi klassiraha õppevahendite eest ja selllel oleks mitu head aspekti:
– kogu klassil on ühesugused vahendid
– õpetaja saab lähtuda oma kvaliteedinõuetest, nii on kõigil õige pehmusega harilik, paksusega joonistuspaber ja tugevusega liim vms
– klassis võiks olla üks varukomplekt juhuks, kui kellelgi on kadunud/katki vms vajalik õppevahend
– unustamist ei saa juhtuda, kui asjad ongi koguaeg koolis.
Ma väga imestan, miks meie e-riigis ei ole lastel e-õpikuid, mida kodutööde jaoks kasutada ja veetakse seljas 5-6 kg koolikotte juba algkooli juntsudena?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ei ole kooliõpetaja.
Märkustehirmu panete te ise oma lapse sisse, sest minu laps loeb märkuse läbi, ütleb, et emme, kuule, mul oleks nüüd ikka tõesti joonlauda vaja, ma ütlen et ahah, issand, kuidas me selle enne ära unustasime – ja ongi kogu draama!

Ja kiituseid on mu lastel (algklassilapsed) kohe kindlasti 10x rohkem kui märkuseid! Peaaegu iga päev on õpetajalt mõnes aines kiitus – “Lugesid väga hästi!”, “Iseseisev töö tublilt tehtud!”, “Said laulmisega väga hästi hakkama!”, “Toredad mõtted arutelus koduloomade kohta!” jne jne jne. Ja asi pole minu lastes, vaid õpetjad teadlikult annavadki lastele positiivset tagasisidet – ent kui vaja, siis kirjutavad üles ka meeldetuletused, “märkused”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meile ütles õpetaja, et esimesed paar aastat on märkused suunatud vanemale. Laps ei ole süüdi, kui ta hommikul tundi hilineb, sest vanem teda õigel ajal üles ei aja. Vanema kohustus on lapsel aidata üle vaadata, kas vajalik on olemas. Ja ta ei tee seda üksi vaid koos lapsega näpuga järge ajades. Kui laps tundi segab, siis kuidas vanem sellest peaks kuulma? Õp peaks iga nädal vanemad kooli kutsuma? Peale seda aega peaks lapsel olema tekkinud juba harjumus asjad üle vaadata nagu tekib kodutööde tegemise harjumus. Ja mis puudutab kiituseid, siis nende osas meil küll kitsid polda. Neid on ikka kordades rohkem: käitumise, tunnis töötamise jne. Mis on ju tegelikult elementaarne, et nii tulebki tunnis käituda. Ei ole sugugi ainult hinnete ja võistluste eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meile ütles õpetaja, et esimesed paar aastat on märkused suunatud vanemale. Laps ei ole süüdi, kui ta hommikul tundi hilineb, sest vanem teda õigel ajal üles ei aja. Vanema kohustus on lapsel aidata üle vaadata, kas vajalik on olemas. Ja ta ei tee seda üksi vaid koos lapsega näpuga järge ajades. Kui laps tundi segab, siis kuidas vanem sellest peaks kuulma? Õp peaks iga nädal vanemad kooli kutsuma? Peale seda aega peaks lapsel olema tekkinud juba harjumus asjad üle vaadata nagu tekib kodutööde tegemise harjumus. Ja mis puudutab kiituseid, siis nende osas meil küll kitsid polda. Neid on ikka kordades rohkem: käitumise, tunnis töötamise jne. Mis on ju tegelikult elementaarne, et nii tulebki tunnis käituda. Ei ole sugugi ainult hinnete ja võistluste eest.

Sellele juhtisingi tähelepanu, et õpetajad koolides on väga erinevad, nii nagu ükskõik mis erialdel. Minu laps on 5 aastat kooli lõpetanud viitega, aga jooksvalt tunnitöö eest kiituseid ei saa, sest selles kooli pole nii kombeks. Küll aga on 3 nädala jooksul kirjutatud 3 märkust, üks neist, et olid tunnitöö ajal liiga hajevil ja püüa ennast kokku võtta. Õpetaja ei pidanud vajalikuks lapsele seda otse öelda või tähelepanu juhtida, vaid lisas lihtsalt eKooli. Laps hakkas kodutöid tegema ja avastas alles kodus, et märkuse saanud. Kas see peaks noort kuidagi edasi aitama?
Pean õigeks märkust selle kohta, kui toimub tahtlik tunni segamine, mis häirib ka kaasõpilaste keskendumisvõimet. Täiesti tarbetu on märkuseid laduda inimlike eksimuste eest, mida õpetajal endal ka kipub juhtuma. Jääb tema hommikul ummikusse ja hilineb tundi või astub õpetajate toast 2-3 minutit hiljem välja, on hilinemine aktsepteeritav. Teevad seda 10-minutiliselt söögivahetunnilt naasnud õpilased, on märkus kirjas, isegi kui inimlikult on arusaadav, et ülerahvastatud sööklas järjekorras seismine ja söömine võtabki üle 10 min. Kui Ats jääb nädal aega järjest kooli hiljaks, võiks vanematele tagasisidet anda. Kui ta ühel korral astub minut peale tunni alustamist klassiruumi, ei peaks see päädima märkusega.
Meie koolisüsteem õpetab jäigalt, et sa ei tohi mingil juhul eksida, kohe saad karistada. Vanema lapse klassijuhataja üritas juurutada süsteemi, et lapsed teiste eksijate peale kaebaksid ja paha lapse nime tahvlile kirjutaksid. Võite ette kujutada subjektiivselt hindavate laste õhinat ja “pahade” laste alandustunnet. Sama asi vastupidiselt oleks toiminud väga positiivselt, kui lapsi oleks üles kutsutud märkama heategusid ja abivalmidust. Aga seda poe ju eneseõigustuseks vaja, kui kange tahtmine 5 asemel 4 kirjutada. 🙂 Ma ei kahtlegi, et koolisüsteemis häid õpetaja Laure leidub ja õnnelikud on need, kes satuvad selliste õpetajate käe alla. Paraku on ka väga palju katkiseid isiksusi, kes oma perfektsionismi ja pidevat rahuolematust laste najal välja elavad, lapsi mõnitavad ja koolikiusamist täitsa tuima näoga pealt vaatavad. Usun, et iga õpetaja tunneb ka oma koolisüsteemis sellise kolleegi ära. Kõige kurvem on, kui selline satub olema koolidirektor ise.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen absoluutselt nõus, et koolis ei ole positiivsust ja inimlikkust.
Iga väiksemgi eksimus saab karistatud ja teinekord isegi topelt.

Näide.
Laps oli haige ja puudus 2×2 ainetunnist, kus võeti edasi uut teemat. Muidugi me vaatasime ja õppisime kodus järgi, aga ju siis midagi olulist jäi kahe silma vahele. Kui laps peale 4 puudutud tundi kooli läks, sai ta klassis ainsana tunnitöö eest “3” ja lisaks ka märkuse, et “laps ei töötanud tunnis kaasa!” Ok, kui õpetaja jaoks oli nii oluline kuidagi saada ära märkida, et see õpilane ei töötanud kaasa ja ei osanud, siis milleks kahekordne karistus. Oleks ju piisanud märkusest või siis kehvapoolest hindest, kuigi…ma ise õpetajana oleksin hoopis teistmoodi lähenenud. Näiteks pakkunud abi ja toetanud last, kes on 4 eelnevat tundi puudunud. Kindlasti ei oleks ma hinnanud ja veel vähem kirjutanud märkuse.

Sõbra ema küsis kord õpetajalt, et mille eest lapse hoolsus oli “hea”, mis on ju ka kahtlemata väga ok. Õpetaja vastas, et “laps naeris ükskord koos teistega tunnis kaasa!” See laps on tõepoolest erakordselt tubli, kohusetundlik ja kuulekas. Isegi naerda ei või, õpetaja võtab seda ka kohe isiklikult.

I kooliastmes oli ikka ka kiitusi päevikus, aga mida vanemaks lapsed saavad, seda haruldasemaks need jäävad.
Õnneks on koolis ikkagi veel ka neid õpetajaid, keda võibki ÕPETAJAKS kutsuda. Kes on õiglased, kes armastavad oma tööd ning niisama plõksimisele oma aega ei kuluta, suudavad ennast kehtestada ja kõigele oma rangusele vaatamata, lapsed armastavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.
Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.

Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

Fakt, et alles kooliteed alustanud õpilasi jõnglaste karjaks kutsud, on selge märk, et sa ei peaks koolis ega lastega töötama. Tee endale ja lastele teene ning vali sobivam amet. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.

Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

Fakt, et alles kooliteed alustanud õpilasi jõnglaste karjaks kutsud, on selge märk, et sa ei peaks koolis ega lastega töötama. Tee endale ja lastele teene ning vali sobivam amet. 🙂

Kusjuures ma arvasin, et see sõna kellegi õrnahingelise vappuma paneb. See on täiesti kasutatav kirjanduses, luules, meedias. Kui sina oled sellele paha varjundi juurde mõelnud, on see pigem ikka sinu probleem.
(Kas sinupoolne. juntsu on kuidagi õigem väljendus?).

Keeleveebist ka sulle selgituseks, et mingi negatiivne varjund on vaid sinu enda peas:

jõnglane ‹-se 5 või -se 4› ‹s› Sõnaveeb
väike laps (hrl. poisi kohta). Väike, põlvepikkune, kuueaastane jõnglane. Kärsitu, ninatark jõnglane. Suuremad poisid kimbutasid esimese klassi jõnglasi.

Ja tänan, oma ameti olen just vastavalt maitsele valinud. Minu manitsemise asemel suuna oma energia oma lastele ja õpeta neile distsipliini, hoolsust, viisakust, tähelepanu. Mitte mingit õigustust ei ole ja 1.klassi õpilasele, kui ta ei oska teretada või sehkendab jätkuvalt tunnis ning ei kuula.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lovka?

Kuidas see märkus siis elu rikub?

Nõukaaeg on visa kaduma.

Siit lugesin kunagi samasuguse kanaema “muret”, kuidas tema last olla ALANDATUD püstiseismisega. Nagu ikka, siis laps ei teinud midagi, aga see va paha-kiuslik õps pani seisma ja ALANDAS sellega tupsukest. Õudne!

Viibin igapäevaselt algklassi tundides ja näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb. Jutt, et keegi kunagi midagi lubamatut ei teinud, on tavaline – seda räägitakse ka kodus vanematele ja vanem usub loomulikult. Lihtsalt et nad unustavad, et üks lisapaar täiskasvanu silmi on ka kogu aeg kohal.

Aga muidugi keegi ei sahkerda, ei jutusta, ei tegele kõrvaliste asjadega…ja siis ongi ju märkus ehk meeldetuletus/teadaanne nii karm, nii karm…

Fakt, et alles kooliteed alustanud õpilasi jõnglaste karjaks kutsud, on selge märk, et sa ei peaks koolis ega lastega töötama. Tee endale ja lastele teene ning vali sobivam amet. 🙂

Kusjuures ma arvasin, et see sõna kellegi õrnahingelise vappuma paneb. See on täiesti kasutatav kirjanduses, luules, meedias. Kui sina oled sellele paha varjundi juurde mõelnud, on see pigem ikka sinu probleem.

(Kas sinupoolne. juntsu on kuidagi õigem väljendus?).

Keeleveebist ka sulle selgituseks, et mingi negatiivne varjund on vaid sinu enda peas:

jõnglane ‹-se 5 või -se 4› ‹s› Sõnaveeb

väike laps (hrl. poisi kohta). Väike, põlvepikkune, kuueaastane jõnglane. Kärsitu, ninatark jõnglane. Suuremad poisid kimbutasid esimese klassi jõnglasi.

Ja tänan, oma ameti olen just vastavalt maitsele valinud. Minu manitsemise asemel suuna oma energia oma lastele ja õpeta neile distsipliini, hoolsust, viisakust, tähelepanu. Mitte mingit õigustust ei ole ja 1.klassi õpilasele, kui ta ei oska teretada või sehkendab jätkuvalt tunnis ning ei kuula.

Näen, sul ongi omadus inimesi halvustavalt sildistada. Jõnglane ei olegi negatiivse varjundiga, aga “näen ometi millega see jõnglaste kari tegeleb” ei ole kindlasti neutraalne või positiivne toon laste kohta. Kas julgeksid seda sõna sõnalt ka lapsevanemate koosolekul kasutada?
Kui EKI juba lahti lõid, uuri juntsu kohta ka ja loe uuesti mu konteksti.

Minu sildistad siin õrnahingeliseks, kes juntsu peale vappuma hakkas. Ise grammigi kriitikat ei talu ja sulle antud soovituse põlgasid ära, aga mind oled kõva spetsialist õpetama ja sulle on manitsemine lubatud? Mis sind üldse arvama paneb, et minu energia pole juba lastele suunatud ja neile jagub piisavalt distsipliini, hoolsust, viisakust ja tähelepanu?

Kas sa koolis ikka suudad oma teravat keelt ja sildistamist talitseda või tekib tihti tahtmine lastele ka verbaalselt äiata?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ôpetajana ei pane ka märkuseid koju jäänud asjade pärast. Sest algklassis juhtub seda kofuaeg! Pidevalt on puudu kustukummid, pliiatsid, teritajad, käärid jne jne. Mul on oma varu lauasahtlis olemas. Samuti kaotatakse hunnikutes klassiruumi ära ôppevahendeid. Korjan aga kokku ja sahtlisse. Kui kirjutan nt lastevanematele mingi kirja ala mis tulemas on, siis mainin lôppu ära kontrollige õppevahendite olemasolu. Sirkleid tôesti pole palju. Siis lasen lapsed ise kirjutada järgmisele tunnile sirkel kaasa. Märkusteks pean ikka seda, kuj on halvasti käitumine vms halb olukord. Kiitused eraldi lahtrisse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ôpetajana ei pane ka märkuseid koju jäänud asjade pärast. Sest algklassis juhtub seda kofuaeg! Pidevalt on puudu kustukummid, pliiatsid, teritajad, käärid jne jne.

Nii ludri töössesuhtumisega õpetajat oma lastele küll ei sooviks. Kohuse- ja vastutustunne on elementaarsed tulevaseks eluks vajalikud omadused. Õpetan oma lastele seda kodus ja eeldan, et ka kool sellega tegeleb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ôpetajana ei pane ka märkuseid koju jäänud asjade pärast. Sest algklassis juhtub seda kofuaeg! Pidevalt on puudu kustukummid, pliiatsid, teritajad, käärid jne jne.

Nii ludri töössesuhtumisega õpetajat oma lastele küll ei sooviks. Kohuse- ja vastutustunne on elementaarsed tulevaseks eluks vajalikud omadused. Õpetan oma lastele seda kodus ja eeldan, et ka kool sellega tegeleb.

Näed sa, ühe vanema õpetaja Laur on teise jaoks ludri. Kunagi ei saa kõigile meele järele olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin ära pooled kommentaarid ja lisan ka siia omapoolse kommentaari.

1. Teemaalgataja on tõeline lumehelbeke! Ei viitsi oma last kasvatada, tema asju kontrollida ning hädaldab kui tema tegemata tööd kajastatakse ekoolis. Sellega on kindel, et kodus kirutakse õpetajaid lapsega koos või lapse kuuldes ning sellest lähtuvalt saab maimuke koolis olla õlbe ja üleolev õpetajatega. Sest kodus ju antakse eeskuju!
2. Õppevahendid. Jaa, ideaalne oleks kui kõik õppevahendid oleks kooli poolt. Kusjuures, ma olen isegi nõus sellega! Olen ise pea kõik õppevahendid kas ostnud (et kõigil oleks õiged ja ühesugused vihikud-paberid-kiled; paberid-kiled panin ise vihikutele ümber) või andnud nimekirja vanematele, millised vahendid võiks lisaks olla. Ka lisavihikud (kui eelmised saavad täis) olen lastele andnud. Nii on ka minul elu lihtsam kui lastel on kõigil ühesugused vihikud-ümbrispaberid-kiled. AGA tegelikult on peresid, kes sellest ei hooli, sest vihikuid hoitakse nii lohakalt, kilekaaned on katki ja õppevahendeid jäetakse koju. Õnneks on sellised pered vähemuses.
3. Kurb on kuulda, et kui laps on haige, peab ta ise omandama ainetunnis õpitu. Pigem on loogiline, et kui laps on haige, saab laps konsultatsioonitunde ning tunniväliselt saab teha ka järeltööd. Kui aga minnakse keset õppeperioodi reisile, siis küll ei ole see enam õpetaja kohustus last järele aidata.
4. Olen kokku sattunud ka perega, kus igas olukorras nõutakse õpetajalt (mitte minult) aru, miks, kuidas, kellega jne?! Igapäevased pikad kirjad on õpetajale lisakohustus. Laps on koolis tubli ja tore, kuid vanemad on nii rahulolematud. Miks te teete nii? Miks te ei lase olla ei lapsel ega õpetajal rahulikult? Kõik on ju korras, kuid ikka on vaja sorkida!
5. Vanemad on liiga kaitsvad. Esimese asjana lennatakse kohe koolile kõrri (õpetajale). Laps jätab midagi tegemata, kaasa võtmata, jms, kohe nõutakse õpetajalt aru, küll aga mitte last ei kasvatata! Vanasti olid lood ikka hoopis teisiti. Õpilastel on nii palju õigusi, kuid kohustused on millegi pärast ununenud. Tuletage kodus meelde, et “tere” on elementaarne viisakusväljend. Samuti tänamine. Jne.
6. Õnneks on ka toredaid vanemaid. Neid, kes oskavad lihtsalt tänada. Lausa kirjutada õpetajale lihtsalt, et tänada. Uskuge mind, õpetajad ei ole lastele vaenlased, vastupidi. Ja palun usaldage õpetajaid rohkem, nad on ju teie lastega mitmeid tunde koos ja õpetavad neid ning kasvatavad.
Rohkem sallivust!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küll aga on 3 nädala jooksul kirjutatud 3 märkust, üks neist, et olid tunnitöö ajal liiga hajevil ja püüa ennast kokku võtta. Õpetaja ei pidanud vajalikuks lapsele seda otse öelda või tähelepanu juhtida, vaid lisas lihtsalt eKooli.

Tõenäoliselt õpetaja ütles päris mitu korda tunni ajal lapsele, et pane tähele. Laps lihtsalt ei pannud tähele, et õpetaja seda ütles, sest oli hajevil. Miks vahel õpetajad karjuvad, sest vahel hajevil laps ei tule oma mõtetest üldse teisiti välja, ega kuulegi, mida sa talle mahedal häälel räägid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin põhikooli ajal väga palju haiglas. Ei olnud siis stuudiumit ega nutitelefone ega arvuteid igas kodus. Käisin iseseisvalt ühe klassiõe juures õppimas ja haiglasoleku ajal tõid klassiõed õppimise mulle haiglasse. Kõik sai tehtud.
Tänapäeval on ju nii lihtne vaadata stuudiumit või lasta mõnel klassikaaslase emal screenshot teha lapse vihikust vms. Meie klassil on eraldi chat näit facebookis, kus arutame kõike kooliga seonduvat (emad siis).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin põhikooli ajal väga palju haiglas. Ei olnud siis stuudiumit ega nutitelefone ega arvuteid igas kodus. Käisin iseseisvalt ühe klassiõe juures õppimas ja haiglasoleku ajal tõid klassiõed õppimise mulle haiglasse. Kõik sai tehtud.

Tänapäeval on ju nii lihtne vaadata stuudiumit või lasta mõnel klassikaaslase emal screenshot teha lapse vihikust vms. Meie klassil on eraldi chat näit facebookis, kus arutame kõike kooliga seonduvat (emad siis).

Just nimelt. Kõigil polnud kodus telefonigi, paljundamist ei tuntud, hindeid ei parandatud. Ometi saime õpitud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 20 postitust - vahemik 61 kuni 80 (kokku 80 )


Esileht Koolilaps Kool on karm