Meie pered kohtuvad esmakordselt, korraldame neile tutvumise õhtu. Loomulikult on kõikidel peredel oma traditsioonid ja harjumused, aga ma olen paari asja pärast siiski juba ette mures. Näiteks selline erinevus: meie perekondlikel õhtusöökidel istutakse lauda ja keegi ei hakka enne sööma, kui see, kes on pere sel korral enda juurde kutsunud ütleb paar sõna tervituseks: Aitäh, et tulite, häid jõule kõigile, rõõm näha, palju õnne vms, mis parasjagu teemaks on. See pole kunagi mingi pikk kõne, vaid 1-5 lauset olenevalt sündmusest. Kõik ootavad viisakalt ja seejärel on tervitusnaps ja algab söömine, soovitakse head isu.
Aga mehe peres hakkab mõni sööma juba siis, kui köögist veel toitu tuuakse ja kõik ei ole valmiski söömiseks. Või otsib ema näiteks alles lisatooli või räägib telefoniga vms. Ise olen alati nende lauas ka viisakalt oodanud, et kõik istuksid, aga sellest pole lugu. Nüüd ma pelgangi, et meie sellel tähtsal õhtul läheb ka niimoodi. Minu meelest on ikkagi viisakas hakata sööma ühiselt, kui kõik on valmis. Imelik oleks enne neile minna loengut pidama, et teate, meie peres on nii, äkki saaksite sel korral ka pisut oodata sööma hakkamisega?
Teine asi, mida muretsen – see pere on hästi vaikne ja erilist seltskondlikku juttu ei peeta, ma ei ütle, et see halb on, lihtsalt meil on teistmoodi – tuntakse huvi üksteise tegemiste vastu, räägitakse uudiseid, üldse selline rõõmsam meeleolu. Seal peres tekib pisut lahedam olemine mõne tunni pärast, kui on joodud alkoholi. Aga kardan just konarliku ja imeliku alguse pärast. Mehe pere on kokkuvõttes täitsa okei ja nad on normaalsed inimesed ja ise olen juba harjunud, et olukord on vaikne ja lobiseme siis ise mehega omavahel. Selline tobe mure mul.
Teema: Kui mehe perekonnas on teisiti
Oled sa kindel, et nad võõras kohas ka kohe hakkavad sööma? Enamik inimesi ootab ja vaatab pererahva järgi seda asja ehk kui pererahvast osa juba laua ääres sööb, siis võib juhtuda, et külalisedki liituvad, enamasti aga oodatakse ikka, kuni külalisi lauda palutakse, mitte ei söösta külalised ise kohe saabudes söögi kallale.
Imelik oleks enne neile minna loengut pidama, et teate, meie peres on nii, äkki saaksite sel korral ka pisut oodata sööma hakkamisega?
Samamoodi oleks ju imelik nende poolt tulla jutuga, et kuulge, kas te seekord suudaksite käituda nagu tavaline lihtne ja sõbralik pere ning ei käituks nii nagu oleks teil Rooma paavst lõunale tulnud?
Miks sa üldse arvad, et sinul ja sinu perel on kõiges õigus?
Või et sa peaksid mingit loengut pidama? Milleks.
Teete oma tutvumishäbenemise ära ja nägemist, rohkem te, lumehelbekesed, ei pea tavainimestega suhtlema.
Mõnel matusel ehk saate veel korra kokku.
Esiteks: mille krdi pärast te sunnite oma vanemaid mingit tutvumisõhtut läbi tegema? See abielu on teie asi, teised inimesed võite sellega tüütamata jätta, neil on oma elu ka.
Teiseks: mitte teisele perele ei pea püüdma selgitada omi kombeid, vaid oma emale-isale selgita, et selles peres on nii ja elage see üks õhtusöök üle.
Ja kolmandaks: võta vabalt. See pole mingi presidendi vastuvõtt. Lase inimestel end lihtsalt vabalt ja hästi tunda, kui sa nad juba sellel osalema sunnid.
Natuke ebameeldiv olukord jah, aga parim oleks vast käituda oma perega nii nagu olete harjunud. Kui teine pere vähegi tähelepanelik on märkavad nad, et söövad üksi ja teie pere vestleb. Meie ootame ka alati kui kõik on valmis sööma hakkama. Tervituskõnet küll ei peeta, see komme vist algselt üldse pärineb söögipalvest mida loeti enne söömahakkamist.
Mingi peenutseja mutt oled tõesti.
on ikka mured inimestel
Kus see tutvumisõhtu toimub? Kodus? Kohvikus?
Esiteks: mille krdi pärast te sunnite oma vanemaid mingit tutvumisõhtut läbi tegema? See abielu on teie asi, teised inimesed võite sellega tüütamata jätta, neil on oma elu ka.
Teiseks: mitte teisele perele ei pea püüdma selgitada omi kombeid, vaid oma emale-isale selgita, et selles peres on nii ja elage see üks õhtusöök üle.
Ja kolmandaks: võta vabalt. See pole mingi presidendi vastuvõtt. Lase inimestel end lihtsalt vabalt ja hästi tunda, kui sa nad juba sellel osalema sunnid.
Kuradi pärast? Aga seepärast, et perekonnad seda väga soovivad.
Me oleme ka lihtsad inimesed, mitte peenutsejad, aga meid on kasvatatud söögilauas teistega arvestama. Ma tean, et ma ilmselt muretsen üle, aga soovin ju, et mõlemad pered tunneksid end hästi.
Sina hoiatad oma perekonda, et mehe peres on niimoodi ja mees omakorda räägib oma perekonnale, et sinu vanemate juures tehakse naamoodi. Seejuures ütlete kõigile, et kumbki perekond teeb nii, nagu neile meeldib ja pole lugu, kui ühed hakkavad varem/hiljem sööma kui teised.
Mille üle siin pillida on?!
Kui külalised on kaugelt tulijad, siis janu tahaksid nad kindlasti kohe kustutada. Paku mingi lahja tervituskokteil.
Siis istute lauda ja peate oma kõne. Lõpuks head isu ja hakkate sööma. Tehke nii nagu te harjunud olete, las teine pere teeb nii nagu soovib, see ei sega ju teie traditsiooni, kui nad varem sööma hakkavad.
Sest ma olen veel ka rase ja hirmus tundlik ja kõik emotsioonid möllavad ja asjad ajavad nutma ja teevad haiget ja tahaks üleüldse sulguda omaette kappi ja nutta.
Leian, et see on hästi tore mõte peresid niiviisi omavahel tutvustada. Minul oleks väga hea meel, kui mu laps meile tulevikus midagi sellist korraldaks. Lepi sellega, et pered ja nende kombed ongi erinevad. Ja mis siis sellest? Ära muretse üle ja ära võta südamesse tigedaid kommentaare 🙂
Sest ma olen veel ka rase ja hirmus tundlik ja kõik emotsioonid möllavad ja asjad ajavad nutma ja teevad haiget ja tahaks üleüldse sulguda omaette kappi ja nutta.
Niisuguses seisundis pole muidugi üldse mõistlik perekooli mingit sellist nõuküsimise teemat teha, sest noh… siin ikka öeldakse pea iga asja kohta muuhulgas suht karmilt. Aga sellest tuleb muidugi üle olla ????.
Teemasse arvan seda, et pole vaja põdeda, elukogenumad inimesed (kes teie vanemad ju olla võiksid) saavad ometigi aru, et kõigis peredes ei käi asjad täpselt ühtmoodi. Ja kui mõlemad pooled on ka mõistlikud ja mõistvad, pealegi veel positiivse ürituse raames kohtuvad ja seetõttu ehk ka vastavalt meelestatud, siis loomulikult ei tehta mingitest sellistest nüanssidest suurt numbrit. No vähemalt ei tohiks teha. Kui aga inimesed pigem lasevad ennast taolistest asjadest häirida, siis muidugi võib eelnevalt nö teise poole pere harjumusi oma vanematele tutvustada, nagu siin juba korduvalt soovitati.
See abielu on teie asi, teised inimesed võite sellega tüütamata jätta, neil on oma elu ka.
Mis abielust käib jutt?
Olen ka üsna kindel, et külas olles kohaneb teiste kommetega pere võõrustaja kommetega. Olen ka ise sellisest perest, kus niisuguseid söögirituaale eriti pole, samas külas olles saaks me kõik pihta, et mida oodatakse, mitte ei hakkaks kohale jõudes vohmima. Ka minu mehe vanemad on veidi n-ö viisakamate kommetega ja mulle see väga meeldib ja sobib, aga algul oli ikka tegemist külaskäikudel selle jälgimisega, et endale piinlikkust ei teeks, kuigi ega nad mind spetsiaalselt jälginud ja ilmselt muretsesin üle. Üsna kiiresti sain pihta, millised kombed selles peres on ja hakkas juba mugav.
Imelik oleks enne neile minna loengut pidama, et teate, meie peres on nii, äkki saaksite sel korral ka pisut oodata sööma hakkamisega?
Jah, see on imelik. Aga sa võiksid enda pere ette valmistada, et mehe peres on kombed teised ja inimesed vähem jutukad. Miks pidada loengut võõrastele, kui sedasama võid teha tuttavatele.
Ma siiski arvan, et kedagi vastastikku hoiatada ei ole vaja, eks kõik on täiskasvanud inimesed ja teevad nii, nagu lastetuba võimaldab. Kui inimene ise aru ei saa, et ta midagi valesti teeb, siis hoiatamine, et ära seekord mats ole söögilauas, midagi paremaks küll kuidagi ei tee. Kui rase ka juba oled, siis on hilja ka soovitada, et otsi korralikust perest mees. Nüüd pead ära kannatama, et sinu pere kõne ajal kellelgi suu juba kapsast täis on või et keegi kurdab hapu veini üle.
Sellised tutvumisõhtud on targem teha kuskil kohvikus/restoranis, kus kõik on neutraalsel pinnal. Nii jääb ära see mure, et minu kodus nii ei käituta või meil käitutakse nii ja nii. Nii jääb ka ära see mure, et kui õhtu siiski ei suju, siis külalised ei mõtlegi minema hakata. Restoranis hakkavad üldjuhul kõik korraga sööma, nii et ka see mure saaks lahenduse.
Või siis oleks võinud vanemaid tutvustada mõne tähtpäeva raames. Eeldan, et kui oled rase, siis olete juba paar aastat koos olnud. Kas siis teie mõlema vanemad polegi olnud sinu või sinu mehe sünnipäevale kutsutud? Suuremas seltskonnas läheb ka tutvumine valutumalt.
Okei, mul pill lahti nüüd, et mind sõimatakse peenutseja mutiks, et ma arvan, et viisakas on koos söömist alustada.
Peenutseja oled sa siiski pigem sellepärast, et arvad, et sinu pere kombed on õigemad kui teise pere kombed ja et sinul on õigus mehe perele ette kirjutada, kuidas nad käituma peaksid. Ma küll ei kujuta ette, et ma hakkaks juba ennakult teise pere tuju rikkuma mingi “mina tean, kuidas asjad peavad käima, aga teil pole kombeid ollagi” hoiakuga.
Sest ma olen veel ka rase ja hirmus tundlik ja kõik emotsioonid möllavad ja asjad ajavad nutma ja teevad haiget ja tahaks üleüldse sulguda omaette kappi ja nutta.
Aga mehe pere liikmetele haiget tegemine lahendaks selle olukorra kuidagi või?
Ma teeks ka nii, et jagaks mingi tervitusjoogi välja ja avakõne või tervitussõnad lausuks selle tervitusjoogi kõrvale enne toidu serveerimist. Siis kannaks toidu ette. Kes harjunud ühiselt söömist alustama, see ootab, kellel seda kommet ei ole, võib varem. Või arvestaks sellega, et tervituskõne peetakse seekord oludes, kus osa seltskonda on juba söömist alustanud. Poleks ka see maailma lõpp.
Ära üle muretse.
Tulevad sisse, teie omad võtavad vastu. Tervitatakse, tutvustatakse, võetakse riidest lahti, jalatsid ära ja tuppa. Toas tervitusklaasid seistes pihku. Vastuvõtja ütleb kohe oma sõnad ära- nii umbes, et tere-tere-tore-tore, kõne lõpus, et istume nüüd lauda ja kõigile head isu! Istute ja sööma. Rahu majas!
Kui mehe omad muutuvad seltskondlikumaks vähe napsusena, eks siis mees hoidku veidi toostide tempot üleva. Kes palju napsu ei taha juua, tehku ainult huuled märjaks või joogu morssi.
Ma arvan küll, et ei juhtu midagi halba, kui mees enne vanematele kuue silma all mainib, et teate, naise vanematel on kombeks, et enne sööma hakkamist lausuvad võõrustajad paar tervitussõna. Jah muidugi, viisakas võõrustaja ei tee sest väljagi ja viisakad külalised saavad isegi aru, aga aru saadakse tavaliselt siiski tagantjärele ja pärast põevad veel aastaid, et esimesel kohtumisel tegid minia vanemad head nägu küll, aga tea, mis nad meist tegelikult mõtlesid.
Mul endal on lihtsalt sarnane mälestus esimesest kohtumisest mehe vanematega 🙂 et oleksin küll tahtnud, et mees oleks enne kõrva sosistanud, mida tema vanemate juures teisiti tehakse kui ma harjunud olen.
Kuradi pärast sunnime? Ahah.
Perekonnad soovivad seda ise väga. Sellest on nii pikka aega juba juttu olnud, et nad pole teineteist näinudki kunagi.
Me oleme ka lihtsad inimesed, mitte peenutsejad, aga meid on kasvatatud söögilauas teistega arvestama. Ma tean, et ma ilmselt muretsen üle, aga soovin ju, et mõlemad pered tunneksid end hästi.
Mind näiteks häirib, kui keegi vannub või ropendab.
Tõenäoliselt ei tunne end kumbki pere hästi kui hakkad neile dikteerima, mida söögilauas teha võib ja mida mitte. Keegi ei tunneks end enam hästi.
Oma mehele sunnid ka enda harjumuspäraseid kombeid peale?
Minu vanemate juures.
Järjekordne taktitus ja empaatiaga pekkipanemine. (kas meelega, tekib juba küss)
Sa suurepäraselt tead, et pered on erinevad; sa tahad minna teisele poolele lausa omast arust käitumiskursust andma ja sa ei tule kõige LIHTSAMA lahenduse peale: korralda esimene kohtumine neutraalsel pinnal.
Vahet pole, kas Hessburgeris või Leib Restoranis laud kinni panna.
Kõik istuvad lauda, kellegi pole võimalustki enne sööma hakata. Sinu vanamees saab lusikaga klaasi taguda ja oma söögipalve rahulikult ära pidada.
SIIS tuuakse joogid. (mingi tervitusnaps vms)
Ja peale seda söögid. Hundid oleks söönud ja lambad terved.
Aga siin tekib praegu tunne, et hundid tahavadki neid lambaid ära süüa.
A`la et kohe omast arust paika panna, kes on kes, eksole.
Ja mitte ainult rumalus ei domineeri, vaid ka pahatahtlikkus? Kuidas su mees selle ära hammustas ja alla neelas?
Mees võiks praegu tõesti arutada teemal, et kas tulla ja pidada teie perele enne üks väike loeng inimlikkusest, siirusest ja empaatiast?
Ma ei viitsinud kõiki vastuseid läbi lugeda, aga ma ütlen sulle võib-olla seda, mis mõni teinegi on juba öelnud: sinu pere komme on ilus.
AGA – teise pere komme ei ole ka mingi maailma lõpp. Kui teete selle söömaaja, siis ärge laske end häirida sellest, et mõni on juba sööma hakanud. Olgu sellega, nagu on. Kui kõigil on toit ees, siis ütleb sinu pere esindaja paar sõna. Kui keegi on selleks ajaks juba sööma hakanud või isegi kui edasi sööb, siis pole vaja selle pärast põdeda. Kindlasti paneb teine pere tähele, et selline komme on, ja kui meeldib, siis võtavad üle. Kui ei, siis pole ka midagi katki.
Ärge mingil juhul oma sissejuhatavaid sõnu ära jätke. See on intelligentne ja mõistlik komme söömaaegu sisse juhatada, mis vanasti algasid tegelikult söögipalvega. Kõik tänapäevased sõnavõtud on inspireeritud söögipalvest.
Kahjuks on minu enda pere selline nagu sinu mehe pere. Ja minu mehe pere on samasugune kui minu enda pere. Nii et selles suhtes klappisime küll hästi. Kuid ma ise olen aja jooksul edasi arenenud ja ütlen nüüd, et las igaüks olla, nagu on.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
