Aga kui see ärakuulamine ja terve mõistus ei aita? Sest lähedane peab ise tahtma ja jõudma selleni et ta abi vajab. Niikaua on mul endal abi vaja et jaksaks seda koormat kanda. Ja ma ei lähe seda muret oma teistele lähedastele laiali laotama. Jälle üks postitus mis süüdistab lähedasi… Palun ela ise koos depressiivse inimesega ja tule siis targutama.
Esiteks, lähedasi süüdistab ainult Sinu enese postitus. Nagu kirjutasin, mina olen see lähedane, kes depressioonis pereliikmega elab, seega tean suurepäraselt olukorda, paremini kui sina muide. Ja minu suur küsimus on – mispärast võrdsustatakse psühholoogi/psühhiaatri juurde minekut “abi saamisega”? Ei, sealt võib abi saada – ehk, võib-olla, mõnikord, teatud piirides – kuid automaatselt väljenduda nii nagu tähendaks psühh…-i juurde minemine kuidagi et nüüd inimene saab abi, on küll täielik vale.
Tavaline situatsioon elus on niisugune, et vaimsete probleemidega inimene käib psühh…-i juures, kuid samal ajal on kodus kõik needsamad seigad ikka alles, millest siin räägitakse nende võtmes, kes psühh…-i poole nn abi saamiseks ei ole pöördunud. Ja niimoodi kestab tavaliselt aastaid, aastakümneid. Jääbki kestma, tõusude-mõõnadega. Rohud mingil määral leevendavad, kuid ainult mingil määral. Ja kui inimesel on tegemist ajutise depressiooniga (nt lähedase surm, lahutus), siis sellest enamik paraneb ajaga ise nagunii.
Tavaliselt üritatakse psühhe promodes maalida silme ette pesupulbrireklaami-taoline kuvand “enne” ja “pärast”: enne psühh..-i poole pöördumist on inimesel paha olla, tema lähedased kannatavad kohutavalt, peres on ainult suur mure ja kurbus, aga kõik hea ja ilus seisvat ainuüksi psühhi poole pöördumisest keeldumise taga.
Ja siis teeb too depressioonis inimene vinge kannapöörde, võtab ennast kokku, loobub oma valehäbist ja pöördubki psühhi poole! Ning mis edasi…? Ei, nüüd ei saabugi pildile õnnelikke naeratavaid inimesi, vaid tegelikkuses kestavad probleemid perekonnas selle lähedase ümber ikka edasi. Jah, näen, et antidepressant võib natuke leevendada, jutuajamistel psühhiga annab inimene psühhile infot (ise ta sealt suurt midagi ei saa). Püüan ülal hoida selle pereliikme usku, et “näe, sa ju võtad AD, nüüd lähevad asjad paremuse poole!” Ent kõik need tema öised ärakuulamised minu poolt, tema raevuhoogude taltsutamine, tema eest paljude asjade ärategemine mida ta oma depressiooni tõttu ise ei jaksa – see kõik on endiselt täpselt samamoodi minu kui lähedase õlgadel nagu ennegi.
Seega on väga vale ja vastutustundetu väita fakti pähe, et psühhi juurde pöördumine võrdub abi saamisega ja muudab depressiooniga inimese enda või tema lähedaste elu märgatavalt kergemaks. Tegelikult läheb ju pärast pöördumist elu edasi üldjoontes nagu ennegi.
