Esileht Pereelu ja suhted Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )

Teema: Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.

Postitas:
Kägu

Psühholoogiteenuse reklaamides öeldi veel mõni aeg tagasi, et pöördu psühholoogile siis, kui sul ei ole lähedast, kellega rääkida. Nüüd aga on neis reklaamides hakatud juba konkreetselt taunima oma lähedastega suhtlemist – öeldes et ära koorma lähedasi oma muredega, vaid pöördu psühholoogi poole.

Ehk teisisõnu – kogu meie elu püütakse muuta teenuste tarbimiseks. Iga viimane kui asi, nüüd juba isegi oma abikaasa/lapsega rääkimine, püütakse asendada, delegeerida “spetsialistile”. Teise inimesega rääkimise eest tuleb tarbida vastavat teenust, riigile makse maksta jne. Mõnes mõttes nukker tendents.

On olukordi kus tõesti ei pea lähedasi koormama.

Elu pole must-valge.

Psühholoogi abi kasutamine et tähenda tingimata seda et lähedasi pole.

+3
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olin vaimselt vägivaldsest suhtest lahkumas ja viimaseks sammuks otsisin psühholoogi tuge. Psühholoog keskendus minule hoo andmise asemel hoopis mu partneri tunnetele ja sellele, et ma teda ja tema tundeid mõistaksid ning haavatavas seisus olles hakkasin psühholoogi mõjutusel muudkui toetama ja mõistma oma partnerit. Et eks partneri käitumisel on ka oma põhjused ja juured ja tema vajab ka abi ning mina peaksin teda mõistma jne.. Partner muidugi ei muutunud sellest abist ja mõistmisest, mida ma psühholoogi pealekäimisel ja suunamisel talle andsin, aga mina väsisin ja muutusin veel nõrgemaks ning kokkuvõttes kaotasin peaaegu aasta selle psühholoogi pärast. Lõpuks loobusin psühholoogist, taastusid paar kuud psühholoogi “abist”, korjasin end vaimselt kokku ja läksin lahku.

Minu sõbrannal sarnane kogemus. See, et mees on vaimselt vägivaldne, oli ka kõrvaltvaatajale näha, mitte ei olnud see vägivaldsus sõbranna kõrvade vahel. Lisaks sellele on mees särav manipulaator. Ja kui lapse käitumisprobleemide pärast mees lõpuks nõustus pereterapeudi juurde minema, siis oskas nõustajale suurepärase mulje jätta ja kõik see aeg muudkui tegeleti sellega, mida naine valesti teeb last kasvatades ja üldse. Issi jäeti lihtsalt rahule, kuigi tema oli see, kes naist ja poega pidevalt sõimas ja alandas ning tütart  jumaldas. Kogu jutt käis sellest, et mida sina, naine, oled valesti teinud, mismoodi saaksid sa perekliimat ja suhteid abikaasaga parandada jne. Sõbranna tuli nõustamiselt iga kord ära tohutu masenduse ja süütundega. Ütles tagantjärele, et see süüdistamine viis niikaugele, et ta tundis ennast süüdi kõiges halvas, mis üldse olemas oli bensuhinna tõusust kuni kehva ilmani.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lähedaste ja psühholoogiga oma murede lahkamisel on suur erinevus – psühholoogi eesmärk ei ole sind panna end paremini tundma, vaid leida su probleemidele lahendus, mis alles pikas perspektiivis su enesetunnet ja suhtemustreid korrastaks. Sõbranna ei saa nii aus olla ega tahagi – sõbranna armastab sind ja tahab lohutada. Sõbranna ütleb, et muidugi on sul õigus!

Seega – ühest küljest on tõepoolest oluline, et sul oleks kellegagi rääkida, sest rääkimine ja jagamine iseenesest teeb juba olemist kergemaks, aga samas ei ole lähedaste roll sind terveks teha, nende roll on ainult toeks olla.

Ja tõsi on ka see, et psühholoogide tase on väga erinev ning teraapiasuunad, mida nad kasutavad, samuti. Väga tähtis on leida selline, kellega klapp on.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu ema on selline inimene, kelle elus on palju asju valesti ja ta on kindlal veendumusel, et selles on kõik teised inimesed süüdi. Küll tema vanemad, küll tema õed, küll ebaõnn, küll eksmees. Ta pole mitte kunagi elus mitte ühegi asja kohta tunnistanud, et on selles ise süüdi, tema ise on alati see lilleke keset pasamerd. Kui mõnest ummikseisust püüda temaga rääkida, hakkab kohe vastu süüdistama, purskub koheselt pisaramerre ja hakkab ennast haletsema stiilis, et “ega mina ei oskagi midagi, ega mina polegi midagi kunagi õigesti teinud” ja lihtsalt ulub kõva häälega nutta. Vastutust kunagi millegi eest ei võta.

Psühholoogide juures on korduvalt käinud, aga pärast esimest-teist visiiti teatab, et see psühholoog ei tea ega oska ikka midagi ning enam ei lähe. Temale sobiks psühholoog, kes paitaks pead ja kiidaks kaasa, et tõesti on kõik teised pahad ja sina ainsana hea, aga kuna sellist ei leidu, siis polegi abi loota.

Minu ema on samasugune ja kogu kasvamise aja oli minul tema “nõustaja” ja tugiisiku roll. Mis on üsna kehv olukord, kuhu laps panna, kui nüüd järele mõelda, ja olen seetõttu väga mustadest aukudest läbi käinud ja läbi teraapia jõudnud nii kaugele, et aru saanud, et minu töö ei ole olla see peasilitaja ja kogu süükoorma kandja, kui inimene ise enda aitamiseks midagi teha ei taha ja endale otsa vaatama valmis ei ole. Ma ilmselt ei olnud tahetud laps, vaid pigem “tööõnnetus” või südames tühja koha täiteks (aga pole seda otse küsinud, ei jõuaks seda enesehaletsust ära kuulata) ja seetõttu polnud ta emotsionaalselt küps mu kasvatamiseks, pole tegelikult tänaseni. Suhtlen temaga küll, kuid olen väga ranged piirid seadnud ja pisaratemerest ennast enam heidutada ei lase. Lapsed ei ole süüdi selles, et nad sündsid ja nad ei pea oma vanemate traumasid ravima.

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

mina käin juba aastaid psühhiaater-psühhoterapeudi juures ehk siis arstiharidusega inimene, kes on juurde omandanud terapeudi kutse. minu arvates on ta ülipädev, on mind tohutult aidanud (mul on olnud sünnist alates olnud keskmisest raskem elu, lisaks geneetiline ärevus ja depressiivsus ning mu abivajadus on suur). tema peaaegu kunagi ei ütle midagi, mis ma peaks tegema, ta keerutab minu mõtet niimoodi, et ma ise jõuaks õigete lahendusteni. ta ei ütle ka siis, kui otse küsida, sest tal polevat selleks õigust.

see aastaid kestnud terapeutiline suhe on minu jaoks äärmiselt oluline, ta on minuga olnud koos minu elu kõige olulisemates asjades (näiteks mu kolmest lapsest kahe rasedused ja sünnid on olnud teraapia ajal, samuti raseduse katkemine) . ma olen oma terapeuti väga kiindunud ja mul on alati kurb lugeda nende inimeste lugusid, kellel ei ole terapeudiga olnud sarnast õnnelikku vedamist nagu minul. mina lihtsalt läksin kunagi suurte muredega töökaaslase soovitusel vastuvõtule ja kohe esimese, aga absoluutselt kindlalt teise vastuvõtuga oli selge, et tema on see õige. olin lausa lummatud terapeudi (minuga samast soost) kohalolust ja olekust.

kuna meie terapeutiline suhe on kestnud väga kaua, siis vahel oleme, kui mul on elus asjad enam-vähem korras, teinud teadlikult mõnekuulisi pause, et saaksin ka n.ö ise hakkama.

 

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

mina lihtsalt läksin kunagi suurte muredega töökaaslase soovitusel vastuvõtule ja kohe esimese, aga absoluutselt kindlalt teise vastuvõtuga oli selge, et tema on see õige. olin lausa lummatud terapeudi (minuga samast soost) kohalolust ja olekust.

Ka minul on sarnane kogemus. Olen oma terapeudile äärmiselt tänulik!

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lähedaste ja psühholoogiga oma murede lahkamisel on suur erinevus – psühholoogi eesmärk ei ole sind panna end paremini tundma, vaid leida su probleemidele lahendus, mis alles pikas perspektiivis su enesetunnet ja suhtemustreid korrastaks. Sõbranna ei saa nii aus olla ega tahagi – sõbranna armastab sind ja tahab lohutada. Sõbranna ütleb, et muidugi on sul õigus! Seega – ühest küljest on tõepoolest oluline, et sul oleks kellegagi rääkida, sest rääkimine ja jagamine iseenesest teeb juba olemist kergemaks, aga samas ei ole lähedaste roll sind terveks teha, nende roll on ainult toeks olla.

Kas on võimalik saada terveks, kui sind pannakse end hoopis halvemini tundma kui enne? Mis üldsegi on”terveks” saamine? Enamik inimesi, kes psühholoogi  juurde lähevad, jäävadki seal käima – nagu ka siinsetest vastustest lugeda võib. Ehk siis, ei toimu tervekssaamist, vaid lihtsalt püütakse psühholoogi abiga õppida mingil moel edasi elama. Psühholoogide eesmärgid on ka erinevad ja neil  juhtumitel, mida ise olen näinud, jääb vajaka just pikema perspektiivi tajumisest. Võrreldes psühholoogi oma lähedasega, siis pigem hoopis just lähedane peaks olema otseselt motiveeritud selle inimese tervekstegemisest ja tema heaolust nimelt pikemas perspektiivis. Sest masenduses ja kurb inimene on ju koormaks eelkõige lähedastele, mitte psühholoogile, eks ole. Juhul kui nt minu abikaasal peaks olema depressioon, siis on minu enese huvides teda võimalikult hästi sellest üle aidata.

Seega on täiesti vale väita, et ah, lähedane ainult niisama lohutab natsa, lähedane ei taha näha asju pikemas perspektiivis. Tahavad ikka küll, ja vägagi! Kui ma oma abikaasat nüüd ei aita, siis ootab jube elu mind ennast, halvimal  juhul kuni  elu lõpuni. Psühholoog aga võib hommepäev minna ära teisele töökohale ega kohtu mu kaasaga enam kunagi. Sellele tasub mõelda ja panustada oma lähedase aitamisse, ning sealjuures mõelda läbi sammud, mis teda ka päriselt aitavad. Ärakuulamine ja oma terve mõistusega kaasneva analüüsioskuse kasutamine on enamikule täiskasvanud inimestest jõukohane ka ilma igasuguse psühholoogidiplomita.

+4
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Psühhiaatri juurde, mitte psühholoogi juurde. Esimene on spetsialiteediga arst, kes vajadusel psühhofarmakonid välja kirjutab; teisest pole sõna otseses mõttes kasu.

+1
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lähedaste ja psühholoogiga oma murede lahkamisel on suur erinevus – psühholoogi eesmärk ei ole sind panna end paremini tundma, vaid leida su probleemidele lahendus, mis alles pikas perspektiivis su enesetunnet ja suhtemustreid korrastaks. Sõbranna ei saa nii aus olla ega tahagi – sõbranna armastab sind ja tahab lohutada. Sõbranna ütleb, et muidugi on sul õigus! Seega – ühest küljest on tõepoolest oluline, et sul oleks kellegagi rääkida, sest rääkimine ja jagamine iseenesest teeb juba olemist kergemaks, aga samas ei ole lähedaste roll sind terveks teha, nende roll on ainult toeks olla.

Kas on võimalik saada terveks, kui sind pannakse end hoopis halvemini tundma kui enne? Mis üldsegi on”terveks” saamine? Enamik inimesi, kes psühholoogi juurde lähevad, jäävadki seal käima – nagu ka siinsetest vastustest lugeda võib. Ehk siis, ei toimu tervekssaamist, vaid lihtsalt püütakse psühholoogi abiga õppida mingil moel edasi elama. Psühholoogide eesmärgid on ka erinevad ja neil juhtumitel, mida ise olen näinud, jääb vajaka just pikema perspektiivi tajumisest. Võrreldes psühholoogi oma lähedasega, siis pigem hoopis just lähedane peaks olema otseselt motiveeritud selle inimese tervekstegemisest ja tema heaolust nimelt pikemas perspektiivis. Sest masenduses ja kurb inimene on ju koormaks eelkõige lähedastele, mitte psühholoogile, eks ole. Juhul kui nt minu abikaasal peaks olema depressioon, siis on minu enese huvides teda võimalikult hästi sellest üle aidata.

Seega on täiesti vale väita, et ah, lähedane ainult niisama lohutab natsa, lähedane ei taha näha asju pikemas perspektiivis. Tahavad ikka küll, ja vägagi! Kui ma oma abikaasat nüüd ei aita, siis ootab jube elu mind ennast, halvimal juhul kuni elu lõpuni. Psühholoog aga võib hommepäev minna ära teisele töökohale ega kohtu mu kaasaga enam kunagi. Sellele tasub mõelda ja panustada oma lähedase aitamisse, ning sealjuures mõelda läbi sammud, mis teda ka päriselt aitavad. Ärakuulamine ja oma terve mõistusega kaasneva analüüsioskuse kasutamine on enamikule täiskasvanud inimestest jõukohane ka ilma igasuguse psühholoogidiplomita.

Aga kui see ärakuulamine ja terve mõistus ei aita?

Sest lähedane peab ise tahtma ja jõudma selleni et ta abi vajab.

Niikaua on mul endal abi vaja et jaksaks seda koormat kanda. Ja ma ei lähe seda muret oma teistele lähedastele laiali laotama.

Jälle üks postitus mis süüdistab lähedasi…

Palun ela ise koos depressiivse inimesega ja tule siis targutama.

+4
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

haha, tean  psühholoogi, kes teeb paaridele eduka suhte koolitusi, kuid ise saab kodus töötu ja tema kulul elava  meherootsu käest peksa.  kui pakkusin mehele selle naise kaudu tööotsa, arvas see, et nillin ta meest, ja oli armukade, käskis eemale hoida:)

 

keskkoolis andis meile psühholoogiat ysna tuntud meespsühholoog, kes vist tegelikult psühholoogia eriala too aeg lopetanud polnud, aga nõustas noori ajakirjades ja oli suht staar.  keskkooli klassides kutsus ta meid oma kabinetti günekoloogilisele läbivaatusele, sest tal olevat vastavad teadmised olemas. ma ei tea, kas teised klassiõed seda mäletavad, aga mul jäi meelde, sest mul olidki sel ajal günekoloogilised probleemid.  õnneks käisin päris arsti juures, mitte kooli kabinetis:)

ühe sõnaga mulle tunduvad psühholoogid ise suht uhhuud ja haiged peast:)

+6
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kelle hinnangul on psühholoogist kahju? Inimese enda või kõrvaltvaatajate? See on oluline erinevus. Inimesele endale võib tunduda, et tal on raskem, kuid see võib tähendada, et temas on käivitunud mingid muutused ja protsessid, mis võivad tuua edu. Kõrvaltvaataja näeb paremini.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sellel, kel abi on vaja, on muidugi lihtne öelda, et lähedased peaks aitama ja kuulaja rollis olema. Tegelikult ei ole see lähedase roll. Aitamine ei ole mingi ühekordne asi, vaid kuid või isegi aastaid kestev protsess. See ei ole lähedase töö oma pereliiget või sõpra “terveks” teha. Mina kasvasin näiteks depressiivse emaga ja tagantjärele saan aru kui palju ma ise tema haiguse tõttu kannatasin. Ta oleks pidanud endale abi otsima, selle asemel, et kogu see koorem oma alaealise lapse õlgadele panna.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu kogemus piirdub ühe koolipsühholoogiga, kelle juures oleme lapsega paar korda käinud. Tema osutus küll väga ebaprofessionaalseks, lisaks ka ebameeldivaks inimeseks.

Loen ise paju laste paügholoogia ja kasvatamise teemadel ning olen ka paar-kolm  kursust läbi kuulanud. Ja ausõna mul olid selle psühholoogi juttudest juuksed püsti, kas üks haritud inimene võiks tõesti nii arvata ja soovitada ning mis aastakümnest tema teadmised ja hoiakud tulevad.

Usun, et nagu on häid ja halbu torulukkseppasid, ei ole ka kõik psühholoogid ühtemoodi kompetentsed.

 

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sellel, kel abi on vaja, on muidugi lihtne öelda, et lähedased peaks aitama ja kuulaja rollis olema. Tegelikult ei ole see lähedase roll. Aitamine ei ole mingi ühekordne asi, vaid kuid või isegi aastaid kestev protsess. See ei ole lähedase töö oma pereliiget või sõpra “terveks” teha. Mina kasvasin näiteks depressiivse emaga ja tagantjärele saan aru kui palju ma ise tema haiguse tõttu kannatasin. Ta oleks pidanud endale abi otsima, selle asemel, et kogu see koorem oma alaealise lapse õlgadele panna.

Ma olen ka arvanud, et pean kõik katkised inimesed terveks tegema. Kuniks ise AD peal lõpetasin (siiamaani olen). Ja loomulikult kedagi ära ma ei parandanud. Küll aga sain kaasavaraks depressiooni ja ärevushäired. ((:

+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli kunagi ema leinast üle saamiseks vaja kellegiga rääkida, läksin psühholoogile. Väljusin sealt tundega, et pean oma abielu lahutama. Lisaks sain teada, et paljud asjad, mis ma teen, on imelikud ja ilmselt väljendavad minu rahulolematust oma eluga ja stressi, mis on minu sees.

Vabandust väljenduse pärast, kusjuures ma arvan, et see psühooloog on täiesti sooda.

olen sama mehega siiani abielus ja ema leinast sain üle 4 aastaga, see võtab lihtsalt aega.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga kui see ärakuulamine ja terve mõistus ei aita? Sest lähedane peab ise tahtma ja jõudma selleni et ta abi vajab. Niikaua on mul endal abi vaja et jaksaks seda koormat kanda. Ja ma ei lähe seda muret oma teistele lähedastele laiali laotama. Jälle üks postitus mis süüdistab lähedasi… Palun ela ise koos depressiivse inimesega ja tule siis targutama.

Esiteks, lähedasi süüdistab ainult Sinu enese postitus. Nagu kirjutasin, mina olen see lähedane, kes depressioonis pereliikmega elab, seega tean suurepäraselt olukorda, paremini kui sina muide. Ja minu suur küsimus on – mispärast võrdsustatakse psühholoogi/psühhiaatri juurde minekut “abi saamisega”? Ei, sealt võib abi saada – ehk, võib-olla, mõnikord, teatud piirides – kuid automaatselt väljenduda nii nagu tähendaks psühh…-i juurde minemine kuidagi et nüüd inimene saab abi, on küll täielik vale.

Tavaline situatsioon elus on niisugune, et vaimsete probleemidega inimene käib psühh…-i juures, kuid samal ajal on kodus kõik needsamad seigad ikka alles, millest siin räägitakse nende võtmes, kes psühh…-i poole nn abi saamiseks ei ole pöördunud. Ja niimoodi kestab tavaliselt aastaid, aastakümneid. Jääbki kestma, tõusude-mõõnadega. Rohud mingil määral leevendavad, kuid ainult mingil määral. Ja kui inimesel on tegemist ajutise depressiooniga (nt lähedase surm, lahutus), siis sellest enamik paraneb ajaga ise nagunii.

Tavaliselt üritatakse psühhe promodes maalida silme ette pesupulbrireklaami-taoline kuvand “enne” ja “pärast”: enne psühh..-i poole pöördumist on inimesel paha olla, tema lähedased kannatavad kohutavalt, peres on ainult suur mure ja kurbus, aga kõik hea ja ilus seisvat ainuüksi psühhi poole pöördumisest keeldumise taga.

Ja siis teeb too depressioonis inimene vinge kannapöörde, võtab ennast kokku, loobub oma valehäbist ja pöördubki psühhi poole! Ning mis edasi…? Ei, nüüd ei saabugi pildile õnnelikke naeratavaid inimesi, vaid tegelikkuses kestavad probleemid perekonnas selle lähedase ümber ikka edasi. Jah, näen, et antidepressant võib natuke leevendada, jutuajamistel psühhiga annab inimene psühhile infot (ise ta sealt suurt midagi ei saa). Püüan ülal hoida selle pereliikme usku, et “näe, sa ju võtad AD, nüüd lähevad asjad paremuse poole!” Ent kõik need tema öised ärakuulamised minu poolt, tema raevuhoogude taltsutamine, tema eest paljude asjade ärategemine mida ta oma depressiooni tõttu ise ei jaksa – see kõik on endiselt täpselt samamoodi minu kui lähedase õlgadel nagu ennegi.

Seega on väga vale ja vastutustundetu väita fakti pähe, et psühhi juurde pöördumine võrdub abi saamisega ja muudab depressiooniga inimese enda või tema lähedaste elu märgatavalt kergemaks. Tegelikult läheb ju pärast pöördumist elu edasi üldjoontes nagu ennegi.

+1
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Muidugi ei võrdu psühholoogi poole pöördumine abi saamisega. Abi saab ikka see inimene, kes ise seda tahab ja valmis on. Aga see on esimene samm. Ja nagu siin juba korduvalt öeldud, sõltub palju inimestevahelisest klapist. Kõik psühholoogid ei saagi kõikidele inimestele sobida. Ja on ka nende seas vähem kompetentseid, nagu igal teisel elualal.

Jah, lähedane saab toetada abivajajat, kuid terveneda saab ikka ainult see inimene ise ja psühholoog/vajadusel psühhiaater saab anda talle tööriistad selleks. Ei saa eeldada, et lähedane oskab ja teab, kuidas aidata, kui probleemid on keerulised. Jah, ära kuulata saab. Aga sedagi tehakse vahel oma arvamust peale surudes. Et ära nüüd muretse ja ära nüüd nii tõsiselt võta. See päriselt ju ei aita.

Ja väga kurb on lugeda, kui lapsele on pandud see koorem teismelise või isegi nooremana oma ema depressioonis aidata. Lapsel ei ole ega peagi sellist võimekust olema.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Seega on väga vale ja vastutustundetu väita fakti pähe, et psühhi juurde pöördumine võrdub abi saamisega ja muudab depressiooniga inimese enda või tema lähedaste elu märgatavalt kergemaks. Tegelikult läheb ju pärast pöördumist elu edasi üldjoontes nagu ennegi.

Sina tundud ise paras psühh ja võiksid ise abi saamiseks kuskile pöörduda.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja väga kurb on lugeda, kui lapsele on pandud see koorem teismelise või isegi nooremana oma ema depressioonis aidata. Lapsel ei ole ega peagi sellist võimekust olema.

Jutt ilus ja õige kõik, ent mismoodi psühholoog või psühhiaater vaese lapse ta koormast vabastab? Enamasti ei vabastagi ju: psühholoogi või psühhiaatri juures käimine ei välista seda, et nüüd pereliikmed, sh lapsed, kodus vabamalt hingata saavad.

See on üks paremini varjatud saladusi, mida keegi uurida ei taha – nimelt ei soovi keegi teha statistikat ega koguda üldse mingeid andmeid selle kohta, kui palju psühholoogid/ psühhiaatrid tegelikult kasu suudavad tuua. Mitte keegi ei uuri, kas ja kui palju näiteks koolikiusamine on vähenenud selles koolis, kus töötab koolipsühholoog, võrreldes kooliga, kus teda tööl ei ole, jne.

Ja kui inimesed annavad negatiivset tagasisidet, siis taandatakse see alati üksnes soovitusele otsida teine psühholoog. Ehk siis, selles et psühholoog teid “korda teeb”, on keelatud kahelda. Ja kui mõni inimene on jooksnud juba 5-6 erineva psühholoogi vahet ja tunnistab ausalt, et pole endiselt abi saanud, ka siis veeretatakse süü alati inimesele endale, et ju siis ta ei taha näha “valusat tõde” vms demagoogia.

Aastatuhandeid on inimkond  saanud hakkama ilma psühholoogide/psühhiaatriteta. Inimeste vaimse heaolu eest hoolitsemiseks olid olemas teised mehhanismid, mis nüüd on lõhutud. Kuid asemele pole pakkuda muud peale psühholoogide/psühhiaatrite. See on kõige lahjem variant kahjuks.

+2
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga kui see ärakuulamine ja terve mõistus ei aita? Sest lähedane peab ise tahtma ja jõudma selleni et ta abi vajab. Niikaua on mul endal abi vaja et jaksaks seda koormat kanda. Ja ma ei lähe seda muret oma teistele lähedastele laiali laotama. Jälle üks postitus mis süüdistab lähedasi… Palun ela ise koos depressiivse inimesega ja tule siis targutama.

Esiteks, lähedasi süüdistab ainult Sinu enese postitus. Nagu kirjutasin, mina olen see lähedane, kes depressioonis pereliikmega elab, seega tean suurepäraselt olukorda, paremini kui sina muide. Ja minu suur küsimus on – mispärast võrdsustatakse psühholoogi/psühhiaatri juurde minekut “abi saamisega”? Ei, sealt võib abi saada – ehk, võib-olla, mõnikord, teatud piirides – kuid automaatselt väljenduda nii nagu tähendaks psühh…-i juurde minemine kuidagi et nüüd inimene saab abi, on küll täielik vale.

Tavaline situatsioon elus on niisugune, et vaimsete probleemidega inimene käib psühh…-i juures, kuid samal ajal on kodus kõik needsamad seigad ikka alles, millest siin räägitakse nende võtmes, kes psühh…-i poole nn abi saamiseks ei ole pöördunud. Ja niimoodi kestab tavaliselt aastaid, aastakümneid. Jääbki kestma, tõusude-mõõnadega. Rohud mingil määral leevendavad, kuid ainult mingil määral. Ja kui inimesel on tegemist ajutise depressiooniga (nt lähedase surm, lahutus), siis sellest enamik paraneb ajaga ise nagunii.

Tavaliselt üritatakse psühhe promodes maalida silme ette pesupulbrireklaami-taoline kuvand “enne” ja “pärast”: enne psühh..-i poole pöördumist on inimesel paha olla, tema lähedased kannatavad kohutavalt, peres on ainult suur mure ja kurbus, aga kõik hea ja ilus seisvat ainuüksi psühhi poole pöördumisest keeldumise taga.

Ja siis teeb too depressioonis inimene vinge kannapöörde, võtab ennast kokku, loobub oma valehäbist ja pöördubki psühhi poole! Ning mis edasi…? Ei, nüüd ei saabugi pildile õnnelikke naeratavaid inimesi, vaid tegelikkuses kestavad probleemid perekonnas selle lähedase ümber ikka edasi. Jah, näen, et antidepressant võib natuke leevendada, jutuajamistel psühhiga annab inimene psühhile infot (ise ta sealt suurt midagi ei saa). Püüan ülal hoida selle pereliikme usku, et “näe, sa ju võtad AD, nüüd lähevad asjad paremuse poole!” Ent kõik need tema öised ärakuulamised minu poolt, tema raevuhoogude taltsutamine, tema eest paljude asjade ärategemine mida ta oma depressiooni tõttu ise ei jaksa – see kõik on endiselt täpselt samamoodi minu kui lähedase õlgadel nagu ennegi.

Seega on väga vale ja vastutustundetu väita fakti pähe, et psühhi juurde pöördumine võrdub abi saamisega ja muudab depressiooniga inimese enda või tema lähedaste elu märgatavalt kergemaks. Tegelikult läheb ju pärast pöördumist elu edasi üldjoontes nagu ennegi.

Mul on lähedane depressiivne, enesetapukatse teinud noor inimene. Mind isiklikult on tema ja enda psühholoog väga aidanud olukorraga toime tulla.  Pool aastat hiljem on meil mõlemal parem. Lähedane võtab ka AD. Eks meil on ka tagasilangusi aga psühholoog on aidanud toimetada neis olukordades.

Kahju kui teil ei ole aidanud.

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Tavaliselt üritatakse psühhe promodes maalida silme ette pesupulbrireklaami-taoline kuvand “enne” ja “pärast”: enne psühh..-i poole pöördumist on inimesel paha olla, tema lähedased kannatavad kohutavalt, peres on ainult suur mure ja kurbus, aga kõik hea ja ilus seisvat ainuüksi psühhi poole pöördumisest keeldumise taga.

Palun, kus kohas promotakse vaimse tervise spetsialiste taoliselt nagu kirjeldad? Tõesti huvitaks.

Ei psühholoog ega psühhiaater saa inimest “terveks” teha või tema muresid ära võtta. Nad saavad vaid anda niiöelda tööriistad, mida kasutades inimene ise peab iga päev omaenda mõtlemis- ja käitumismustritega tööd tegema. Muidu tõesti käib korra vastuvõtul ja edasi läheb kõik vanaviisi. Rohud saavad toetada nii palju, et kui sassis ajukeemia ei võimalda “tööriistade” kasutamist, siis rohud annavad natukene kindlama jalgealuse, mille najalt inimene jällegi ise endaga tööd saab tegema hakata. Ja ka rohud pole mingi imevits, vahel tuleb proovida mitmeid erinevaid kombinatsioone, enne kui midagi toimivat leitakse. Aga kõige aluseks on ikkagi inimese enda töö, spetsialist saab toetada ja juhendada aga ta ei saa kolpa lahti lõigata ja seal vale raja sisse kulutanud neuroniteühendusi ümber suunata.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ühes raamatus ütles psühholoog, et kui inimesed räägiksid mida nad tunnevad, selle asemel, et rääkida, mida nad mõtlevad, saaksid nad psühholoogi abiga oma probleemid palju kiiremini lahendatud.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei psühholoog ega psühhiaater saa inimest “terveks” teha või tema muresid ära võtta. Nad saavad vaid anda niiöelda tööriistad, mida kasutades inimene ise peab iga päev omaenda mõtlemis- ja käitumismustritega tööd tegema. Muidu tõesti käib korra vastuvõtul ja edasi läheb kõik vanaviisi. Rohud saavad toetada nii palju, et kui sassis ajukeemia ei võimalda “tööriistade” kasutamist, siis rohud annavad natukene kindlama jalgealuse, mille najalt inimene jällegi ise endaga tööd saab tegema hakata. Ja ka rohud pole mingi imevits, vahel tuleb proovida mitmeid erinevaid kombinatsioone, enne kui midagi toimivat leitakse. Aga kõige aluseks on ikkagi inimese enda töö

Ja nii ongi ju. Ehk siis, psühholoogid-psühhiaatrid ei mängi siin tegelikult eriti mingit rolli. Täpselt samamoodi saavad ka lähedased anda inimesele kätte tööriistad, tekitada inimesele olukorra, kus ta peab hakkama oma mõttemalle muutma ja ennast ise aitama.

Sõbrannal juhtus õnnetus – ta alaealine laps kahjuks suri. Sõbranna läks psühholoogi juurde, ent too tekitas temas veelgi kurvema tunde kui tal enne niigi oli, tuli kabinetist välja pisarates ja ainus mõte oli ennast ära tappa, et pojale järele minna. Ega ikka ei saa nüüd küll leinavale emale öelda, et näe, psühholoog rääkis sulle “valusat tõde”, ju siis nii ongi õige… Aasta aega käis spetsialisti juures, proovis erinevaid, lein jäi ikka. Lõpuks juhtus ühel päeval bussi oodates kokku ühe kodutu parmuga, kes bussipeatuses taarat korjas. Hakkasid rääkima. Veidral kombel suutis too parm leida üles täpselt need õiged sõnad, andmaks kätte õiged tööriistad, mille abil sõbranna oma elu taas järjele suutis saada. Ehk siis tegi ühe kohtumisega ära mitmete psühholoogide aastase töö.

+4
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aasta aega käis spetsialisti juures, proovis erinevaid, lein jäi ikka. Lõpuks juhtus ühel päeval bussi oodates kokku ühe kodutu parmuga, kes bussipeatuses taarat korjas. Hakkasid rääkima. Veidral kombel suutis too parm leida üles täpselt need õiged sõnad, andmaks kätte õiged tööriistad, mille abil sõbranna oma elu taas järjele suutis saada. Ehk siis tegi ühe kohtumisega ära mitmete psühholoogide aastase töö.

Ma ei oleks selles stsenaariumis nii kindel. Sellele leinavale emale ilmselt tol hetkel tundus jah, et parm nüüd leidiski need õiged sõnad, leinajas käis mingi klõps ja olidki õiged tööriistad käes, millega elu järjele saada. Tegelikult aga oli ta juba aasta aega leinanud ja kuigi talle võis tunduda, et ta tammub samal kohal, oli ta siiski tegelikult edasi liikunud ja oligi selleks klõpsuks valmis, kuigi ta ei teadvustanud seda endale. Oleks parm need sõnad talle aasta või pool aastat varem öelnud, siis vbl ei oleks need nii maagiliselt mõjunud. Lihtsalt aeg oli seal bussi oodates kätte jõudnud eluga edasi liikuda.

+7
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul oli üks kokkupuude kooli psühholoogiga, kes distantsõppe ajal helistas ja käratas mulle, miks laps zoomis kaamerat ei kasuta. Eriti sõnagi vahele öelda ei lasknud, pidin kuulama kriiskavat kõnet selle kohta, et kui ma nii vaene olen, siis saaksin koolist riistvara laenutada. Sain aru, et kuulsin vist valesti, mitte psühholoog vaid pigem psühhopaat. Ma olin sellisest käitumisest ikka täiega hämmingus. Õnneks pole meil peres keegi taoliste asjatundjate usku. Aga meil pole ka vaimseid vajadusi selleks.

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kirjutan mitte psühholoogist aga psühhiaatrist.

Vaatasi saadet “Hommik Anuga”, kus Birk R. rääkis oma raskest lapsepõlvest. Tema ema oli psühhiaater ja ometi ei osanud oma last näha ega aidata. Ema ja isa oma käitumisega tegid lapse täiesti katki.

Tsiteerin, kes on psühhiaater- p<span style=”color: #5f727f; font-family: ‘Source Sans Pro’; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant-ligatures: normal; font-variant-caps: normal; font-weight: 400; letter-spacing: normal; orphans: 2; text-align: start; text-indent: 0px; text-transform: none; white-space: normal; widows: 2; word-spacing: 0px; -webkit-text-stroke-width: 0px; background-color: #ffffff; text-decoration-thickness: initial; text-decoration-style: initial; text-decoration-color: initial; display: inline !important; float: none;”>sühhiaater on kõrgema haridusega diplomeeritud arst, kes lisaks arsti üldväljaõppele on omandanud psühhiaatri eriala täiendava väljaõppe käigus ning on spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete diagnoosimisele, hindamisele, ravimisele ja ennetamisele.</span>

Ennetamisele!!! Õppinud psühhiaater viib oma lapse eneselõikumiseni oma koduse terroriga. Et sellest välja tulla, läks Birkil üle 30a. No mai tea. Kuidas siis selline psühhiaater üldse on võimeline teisi aitama? Jääb tõesti tunne, nagu üks kägu siin ennist kirjutas, et need psühhiaatrid on ise puhta uhhuud ja hullud.

https://menu.err.ee/1608335816/birk-rohelend-kurjus-on-seotud-inimese-sisemise-angiga

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ei psühholoog ega psühhiaater saa inimest “terveks” teha või tema muresid ära võtta. Nad saavad vaid anda niiöelda tööriistad, mida kasutades inimene ise peab iga päev omaenda mõtlemis- ja käitumismustritega tööd tegema. Muidu tõesti käib korra vastuvõtul ja edasi läheb kõik vanaviisi. Rohud saavad toetada nii palju, et kui sassis ajukeemia ei võimalda “tööriistade” kasutamist, siis rohud annavad natukene kindlama jalgealuse, mille najalt inimene jällegi ise endaga tööd saab tegema hakata. Ja ka rohud pole mingi imevits, vahel tuleb proovida mitmeid erinevaid kombinatsioone, enne kui midagi toimivat leitakse. Aga kõige aluseks on ikkagi inimese enda töö

Ja nii ongi ju. Ehk siis, psühholoogid-psühhiaatrid ei mängi siin tegelikult eriti mingit rolli. Täpselt samamoodi saavad ka lähedased anda inimesele kätte tööriistad, tekitada inimesele olukorra, kus ta peab hakkama oma mõttemalle muutma ja ennast ise aitama.

Sõbrannal juhtus õnnetus – ta alaealine laps kahjuks suri. Sõbranna läks psühholoogi juurde, ent too tekitas temas veelgi kurvema tunde kui tal enne niigi oli, tuli kabinetist välja pisarates ja ainus mõte oli ennast ära tappa, et pojale järele minna. Ega ikka ei saa nüüd küll leinavale emale öelda, et näe, psühholoog rääkis sulle “valusat tõde”, ju siis nii ongi õige… Aasta aega käis spetsialisti juures, proovis erinevaid, lein jäi ikka. Lõpuks juhtus ühel päeval bussi oodates kokku ühe kodutu parmuga, kes bussipeatuses taarat korjas. Hakkasid rääkima. Veidral kombel suutis too parm leida üles täpselt need õiged sõnad, andmaks kätte õiged tööriistad, mille abil sõbranna oma elu taas järjele suutis saada. Ehk siis tegi ühe kohtumisega ära mitmete psühholoogide aastase töö.

Nii et inimene oli aasta aega endaga tööd teinud ja ühel hetkel asjad nihkusid paika ning ta leidis endas olnud jõu edasi liikuda? Kõlab nagu tal oli päris hea psühholoog ja ta ise oli vapper ja tubli.

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

On keegi kogenud, et psühholoogi juures käimine on pigem negatiivselt mõjutanud?

Ma rääkisin psühholoogile mida ta kuulda tahtis ja otsus oli, et ma ei vaja edaspidist nõustamist. Aga reaalselt ma tean, et tegelikult ma peaks käima teraapias.

0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

</p>

On keegi kogenud, et psühholoogi juures käimine on pigem negatiivselt mõjutanud?

<p style=”text-align: left;”>Ma rääkisin psühholoogile mida ta kuulda tahtis ja otsus oli, et ma ei vaja edaspidist nõustamist. Aga reaalselt ma tean, et tegelikult ma peaks käima teraapias.

Oh, kui hea. Nii asjalik käik oli. Ise said väga palju kasu ja psühholoogil ju megavõit – nii eeskujulik inimene käis, et rohkem tööd ei pidanudki tegema. Aga, et siiski tunned, et teraapias peaksid käima… Võtad ehk midagi enda jaoks kasulikku ette selleks?</p>

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Psühholoog on ju ka vaid inimene. Kas psühholoog peab unustama vastuvõtul oma seisukohad, tunded ja mõtted ja ravima mingi õpitud skeemi alusel?
Kui nt minu tuttav psühholoog ei suhelnud aastaid oma pojaga või vastupidi.
Kuidas saab see psühholoog mind aidata samas probleemis, kui ma tunnen et ei oska enam oma lastega suhelda ja kaugeneme ja see teeb mind õnnetuks.
Seda küll et ega kirurg ka ise oma jalga opereeri. Aga ta siiski teab kuidas seda opereerida.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 67 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui psühholoogist on pigem kahju kui kasu.