Teema: Kui ühised huvid on otsa saanud

#4122638:

#4122485:

#4122477:

#4122420:

siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis.

Minul on aegajalt lahkumineku mõtted peas just seepärast, et tajun, et mu mees paneb pahaks, kui ma tahan nädalavahetusel pikalt logeleda ja laiselda, Ja ma tunnen, et mul lihtsalt ei ole energiat ja jaksu, et kogu aeg kellegi teise soovide järgi ja kellegi teise rütmis elada. Mul tekkisid borellioositüsistused ja pärast seda olin sunnitud oma elu ümber hindama. Ma ei saa endale lubada ensm teise inimese rütmis elamist, ma pean saama end välja puhata, ms pean saama aeglasema tempoga elu elada, sest vastasel juhul käib see mulle täielikult üle jõu, lõppeb antidepressantide ja veel suurema tervisekrahhiga ( proovisin selle tubli kaasana läbi ka, rabasin ikka tegutsdda nagu varem). Arvestada tuleb sellega, et vanuse lisandudes lisandub sageli ka kroonilisi tervisehädasid ja siis tulebki tempot vähendada, et ellu jääda.

Arusaadav, kui on krooniline terviseprobleem või lihtsalt kõrgem vanus. Nagu ütlesin, siis see üle 9-10h unevajadus viitab terviseprobleemile sageli.

Aga tegemist oli noore 20ndates mehega. Ehk siis laiskus ja lodevus pigem. Täiesti terve oli. Oligi selline ekraanide inimene ja filmide, neti vaataja lihtsalt. Mina tegutsesin ikka oma rütmi järgi ja ega väga kuskile minna, midagi teha ei saa jah, kui kl 12ni, 13ni alles voodis. Eriti just talvisel ajal, kui tahaks väljas liikuda.

Mina olen kaua magaja, mulle on alati hommikul kaua magada meeldinud, mingit haigust diagnoositud ei ole, ei leia ka, et ma laisk olen – üleval olemise ajal teen ju asju, lpealegi on laiskus väga subjektiivne. Ja talvisel ajal just okei kaua magada, pime ja muidu ka külm. Suvel pigem on endal ka imelik valget aega raisku lasta.

Aga temal ei olnud imelik ka suvel kl 12-13ni põõnata. Ja olla ka vabalt õhtuni välja ainult toas, mitte kuskile minna ega teha. Ka suvisel ajal. Ja asjade tegemine oli tema puhul lihtsalt netis passimine või filmide vahtimine hilise kellaajani. Enesedistsipliini puudumine, kui ei suuda tööpäeviti ka normaalsel ajal magama minna ja seetõttu järgmisel päeval unevõlas.

#4122063:

#4121931:

#4121918:

Mulle jälle ei meeldi tõmblejast naised, kes koguaeg kusagil liikumises peavad vabal ajal olema.

Väsitavad ja närvilised tegelased , kõnnin kauge kaarega eemale sellistest.

Täiesti nõus, aga ka mehed on sellised, isegi hullemad veel, nagu mingi motoorne rahutus vaevaks. Keegi siin eespool kirjutas, kuidas tal mees puhkepäevadel lõunani magab, aga millal veel siis? Lihtsalt imesta, isegi puhkepäevadel ei tohi magada? Peaks hoopis selgeks tegema, miks magab, mitte laisaks pidama, põhjuseid on palju tõsisemaid, laiskusest ja vägisi ei maga keegi. Pealegi mõjub selline rahutu kaaslane väga ärritavalt, siiberdab ja lunib su ümber, tekitades põhjendamatuid süümepiinu.

Mina olin see kirjutaja. Minu meelest ongi ebanormaalne, kui tööpäeviti magatakse napp 5h, heal juhul 6-7h ja siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis. Minu jaoks see ongi laiskus. Normaalselt peaks 9h max end välja magama. Ülejäänu ongi kas laiskus või haigus.

Ei ole närviline, vaid tahan, et elus oleks MÄLESTUSI. Ja need tekivad elamustest, tegevustest, käikudest. Pean seda maha visatud eluks, kui enamus vaba aega möödub kodus peesitades, lõunani magades ja mitte kui midagi tehes. Mida sellisest elust mäletada on? Lisaks tekib tüdimus. Elangi rütmis, et tööpäeviti jõuan käia trennis ja heal juhul ka natuke jalutamas. Vabad päevad on ainuke aeg, kus saab ka midagi sisulisemat ja toredamat teha. Meeldib maailma avastada, erinevaid asju ette võtta, elamusi saada. Kelle jaoks see närviline tõmblemine, siis minu jaoks see on elamuste kogumine ja aktiivne eluviis. Soovin endale samasuguse mõtlemisega kaaslast. Selle passiivse elukaaslasega saigi saatuslikuks see, et väga palju oli seda niisama passimist ja seetõttu tekkis tüdimus. Ühised toredad tegemised ja uued elamused liidavad, tekitavad elevust ning loovad ühiseid toredaid mälestusi. Keegi ei mäleta tagantjärgi mingit järjekordset päeva, mis sai kodus voodil või diivanil maha logeletud ja ekraani vahitud.

PS! Muidugi magan vabadel päevadel kauem, aga see ongi kl 8-9ni. Ja minu meelest väga hea. Tööpäevadel tuleb ärgata märksa varem. Ei ole kunagi näinud vajadust peesitada kl 12-13ni voodis. Muutuks siis tõesti rahutuks ja närviliseks.

Na vaata, inimesed ja elud on erinevad. Sina oled uhke enda elu üle, aga minu jaoks oleks just sinu elu mõttetu raiskamine, sest sa pead 5 päeva nädalas tööl käima ja enne kukke ja koitu tõusma. Masendav elu, pidev enesevägistamine.

Mina ei pea tööl käima. Kogu mu aeg on minu enda aeg. Ärkan millal tahan. See vabadus on luksus.

#4122932:

#4122063:

#4121931:

#4121918:

Mulle jälle ei meeldi tõmblejast naised, kes koguaeg kusagil liikumises peavad vabal ajal olema.

Väsitavad ja närvilised tegelased , kõnnin kauge kaarega eemale sellistest.

Täiesti nõus, aga ka mehed on sellised, isegi hullemad veel, nagu mingi motoorne rahutus vaevaks. Keegi siin eespool kirjutas, kuidas tal mees puhkepäevadel lõunani magab, aga millal veel siis? Lihtsalt imesta, isegi puhkepäevadel ei tohi magada? Peaks hoopis selgeks tegema, miks magab, mitte laisaks pidama, põhjuseid on palju tõsisemaid, laiskusest ja vägisi ei maga keegi. Pealegi mõjub selline rahutu kaaslane väga ärritavalt, siiberdab ja lunib su ümber, tekitades põhjendamatuid süümepiinu.

Mina olin see kirjutaja. Minu meelest ongi ebanormaalne, kui tööpäeviti magatakse napp 5h, heal juhul 6-7h ja siis nädalavahetustel peesitatakse 12h jutti voodis. Minu jaoks see ongi laiskus. Normaalselt peaks 9h max end välja magama. Ülejäänu ongi kas laiskus või haigus.

Ei ole närviline, vaid tahan, et elus oleks MÄLESTUSI. Ja need tekivad elamustest, tegevustest, käikudest. Pean seda maha visatud eluks, kui enamus vaba aega möödub kodus peesitades, lõunani magades ja mitte kui midagi tehes. Mida sellisest elust mäletada on? Lisaks tekib tüdimus. Elangi rütmis, et tööpäeviti jõuan käia trennis ja heal juhul ka natuke jalutamas. Vabad päevad on ainuke aeg, kus saab ka midagi sisulisemat ja toredamat teha. Meeldib maailma avastada, erinevaid asju ette võtta, elamusi saada. Kelle jaoks see närviline tõmblemine, siis minu jaoks see on elamuste kogumine ja aktiivne eluviis. Soovin endale samasuguse mõtlemisega kaaslast. Selle passiivse elukaaslasega saigi saatuslikuks see, et väga palju oli seda niisama passimist ja seetõttu tekkis tüdimus. Ühised toredad tegemised ja uued elamused liidavad, tekitavad elevust ning loovad ühiseid toredaid mälestusi. Keegi ei mäleta tagantjärgi mingit järjekordset päeva, mis sai kodus voodil või diivanil maha logeletud ja ekraani vahitud.

PS! Muidugi magan vabadel päevadel kauem, aga see ongi kl 8-9ni. Ja minu meelest väga hea. Tööpäevadel tuleb ärgata märksa varem. Ei ole kunagi näinud vajadust peesitada kl 12-13ni voodis. Muutuks siis tõesti rahutuks ja närviliseks.

Na vaata, inimesed ja elud on erinevad. Sina oled uhke enda elu üle, aga minu jaoks oleks just sinu elu mõttetu raiskamine, sest sa pead 5 päeva nädalas tööl käima ja enne kukke ja koitu tõusma. Masendav elu, pidev enesevägistamine.

Mina ei pea tööl käima. Kogu mu aeg on minu enda aeg. Ärkan millal tahan. See vabadus on luksus.

Ongi inimesed erinevad ja minu meelest on selline päevast päeva niisama vedelemine ja logelemine, enda mitte liigutamine aja raiskamine. Ja laisa inimese tunnus ka. Eriti kui üldse füüsiliselt end ei liiguta ja ühtki ambitsiooni ka pole.

#4122963:

#4122934:

#4122417:

#4122102:

#4122063:

Ei ole närviline, vaid tahan, et elus oleks MÄLESTUSI. Ja need tekivad elamustest, tegevustest, käikudest. Pean seda maha visatud eluks, kui enamus vaba aega möödub kodus peesitades, lõunani magades ja mitte kui midagi tehes. Mida sellisest elust mäletada on? Lisaks tekib tüdimus.

Loodan, et saad ikka aru, et sinu tahtmised ja nägemus ei ole kõigile kohustuslik ja sama. Sina tahad mälestusi teise inimese vabaaja ja soovide hinnaga, teised peavad enda elu sinu järgi sättima ja ohverdama. Näiteks minu jaoks on molutamine kvaliteetaeg ja mõttetu elu raiskamisena näen pidevat ringi sahmimist ja tegevuste otsimist. Ja kui mulle meeldib mingi tegevus, siis pole mul sõltuvust seda koos kaaslasega teha.

Sinu omavoliline tõlgendus. Ei oodanud ma midagi, et mu kaaslane (rääkimata teistest inimestest) oma elu minu järgi sätiks ja ohverdaks. Hoopis mina oherdasin oma tegevusi/hobisid/käike ja sättisin oma elu tema järgi. Just suhte alguses. Sest tema tahtis olla kogu vaba aja koos. Ja kuna tal polnud huvi aktiivseid tegevusi teha, oligi palju molutamist. Hiljem, kui tahtsin oma tegevusi taastada, siis üritas ikka tirida samamoodi molutama edasi. Näiteks tahtsin minna trenni, siis korduvalt oli seda, et meelitas, et ära mine, jää minuga pikutama ja niisama olema. Siis enam õnneks ei võtnud seda kuulda. Mina ei nõudnud kordagi, et ta teeks neid asju, mis mulle meeldisid, aga teda ei kõnetanud. See ei paku mulle mitte mingit rõõmu, kui inimene teeb minuga koos asju, mis talle ei meeldi/kõneta. Tema oli see, kelle meelest olnuks see kompromiss, kui kumbki teeb teisele meeldivaid asju (mis tegelikult endale ei meeldi), lihtsalt teise meeleheaks. Minule selline asi ei meeldinud ega näinud pointi. Läksingi pigem üksi trenni, loodusesse, rattaga sõitma vms. Mis rõõmu peaks pakkuma, kui tuleb kaasa keegi, kelle puhul tean, et ta seda ei naudi ja viriseb ehk ka veel. Rikub ju elamuse ära. Mõttetu. Tema aga ootas, et käiksin temaga autosid garaazis putitamas…0 huvi ja soovi.

Mingit ohverdust ja enda järgi sättimist ei oota. Mulle sobib lihtsalt kaaslane, kel on samad huvid ja nägemus. Nii lihtne ongi. Minu jaoks on selline suhe mõttetu, kus enamus vaba aega veedetakse eraldi, ühtki hobi/tegevust koos ei harrastata, sest lihtsalt mitte ükski huvi/hobi ei klapi. Ja see ongi minu eelistus, vajadus. Räägin siin enda eest.

Aga jah, tekib küsimus, et mida elu lõpul mäletatakse, kui terve elu on veedetud niisama molutades ja kuskil käinud, midagi teinud pole. Kõik päevad, nädalad, kuud ja aastad veerevad täpselt ühel viisil, kodus tiksudes ja vedeledes.

Minu jaoks kõlab just see kui unistuste elu, saada olla kodus, tegeleda omale meelepäraste asjadega, kokata, lugeda.

Mingist tramburaist ja matkamisest ei taha kuuldagi.

Sa ei saa sellest aru, et inimeste unistused ongi väga erinevad. Ma samamoodi loen, kokkan, vaatan filme ja teen muid sarnaseid asju kodus. Kokkamine ja lugemine on ühed mu lemmikud tegevused. See ei tähenda, et teeks neid kogu või enamus vaba ajast ja veedaks oma vabad päevad kodus nelja seina vahel. Vaba päev ongi mu jaoks aeg, millal rohkem aega, et sõita kuskile kaugemale, näha ja avastada erinevaid kohti. Käia looduses.

Seda ütlengi, et inimesed on erinevad ja see et siin inimesed teevad maani maha matkamist ja aktiivne olemist, ei tähenda, et selles midagigi laiduväärset oleks. Siin lihtsalt rohkem vähese energiaga tegelasi, kellele meeldib olla kodus ja vähe liigutada.

#4122932:

#4122063:

#4121931:

Ongi inimesed erinevad ja minu meelest on selline päevast päeva niisama vedelemine ja logelemine, enda mitte liigutamine aja raiskamine. Ja laisa inimese tunnus ka. Eriti kui üldse füüsiliselt end ei liiguta ja ühtki ambitsiooni ka pole.

Aga sa ise teed maani maha ja kutsud laisaks inimesi, kes ei taha nende asjadega tegeleda. Miks see laiduväärne on?

#4123066:

#4122963:

#4122934:

#4122417:

#4122102:

#4122063:

Ei ole närviline, vaid tahan, et elus oleks MÄLESTUSI. Ja need tekivad elamustest, tegevustest, käikudest. Pean seda maha visatud eluks, kui enamus vaba aega möödub kodus peesitades, lõunani magades ja mitte kui midagi tehes. Mida sellisest elust mäletada on? Lisaks tekib tüdimus.

Loodan, et saad ikka aru, et sinu tahtmised ja nägemus ei ole kõigile kohustuslik ja sama. Sina tahad mälestusi teise inimese vabaaja ja soovide hinnaga, teised peavad enda elu sinu järgi sättima ja ohverdama. Näiteks minu jaoks on molutamine kvaliteetaeg ja mõttetu elu raiskamisena näen pidevat ringi sahmimist ja tegevuste otsimist. Ja kui mulle meeldib mingi tegevus, siis pole mul sõltuvust seda koos kaaslasega teha.

Sinu omavoliline tõlgendus. Ei oodanud ma midagi, et mu kaaslane (rääkimata teistest inimestest) oma elu minu järgi sätiks ja ohverdaks. Hoopis mina oherdasin oma tegevusi/hobisid/käike ja sättisin oma elu tema järgi. Just suhte alguses. Sest tema tahtis olla kogu vaba aja koos. Ja kuna tal polnud huvi aktiivseid tegevusi teha, oligi palju molutamist. Hiljem, kui tahtsin oma tegevusi taastada, siis üritas ikka tirida samamoodi molutama edasi. Näiteks tahtsin minna trenni, siis korduvalt oli seda, et meelitas, et ära mine, jää minuga pikutama ja niisama olema. Siis enam õnneks ei võtnud seda kuulda. Mina ei nõudnud kordagi, et ta teeks neid asju, mis mulle meeldisid, aga teda ei kõnetanud. See ei paku mulle mitte mingit rõõmu, kui inimene teeb minuga koos asju, mis talle ei meeldi/kõneta. Tema oli see, kelle meelest olnuks see kompromiss, kui kumbki teeb teisele meeldivaid asju (mis tegelikult endale ei meeldi), lihtsalt teise meeleheaks. Minule selline asi ei meeldinud ega näinud pointi. Läksingi pigem üksi trenni, loodusesse, rattaga sõitma vms. Mis rõõmu peaks pakkuma, kui tuleb kaasa keegi, kelle puhul tean, et ta seda ei naudi ja viriseb ehk ka veel. Rikub ju elamuse ära. Mõttetu. Tema aga ootas, et käiksin temaga autosid garaazis putitamas…0 huvi ja soovi.

Mingit ohverdust ja enda järgi sättimist ei oota. Mulle sobib lihtsalt kaaslane, kel on samad huvid ja nägemus. Nii lihtne ongi. Minu jaoks on selline suhe mõttetu, kus enamus vaba aega veedetakse eraldi, ühtki hobi/tegevust koos ei harrastata, sest lihtsalt mitte ükski huvi/hobi ei klapi. Ja see ongi minu eelistus, vajadus. Räägin siin enda eest.

Aga jah, tekib küsimus, et mida elu lõpul mäletatakse, kui terve elu on veedetud niisama molutades ja kuskil käinud, midagi teinud pole. Kõik päevad, nädalad, kuud ja aastad veerevad täpselt ühel viisil, kodus tiksudes ja vedeledes.

Minu jaoks kõlab just see kui unistuste elu, saada olla kodus, tegeleda omale meelepäraste asjadega, kokata, lugeda.

Mingist tramburaist ja matkamisest ei taha kuuldagi.

Sa ei saa sellest aru, et inimeste unistused ongi väga erinevad. Ma samamoodi loen, kokkan, vaatan filme ja teen muid sarnaseid asju kodus. Kokkamine ja lugemine on ühed mu lemmikud tegevused. See ei tähenda, et teeks neid kogu või enamus vaba ajast ja veedaks oma vabad päevad kodus nelja seina vahel. Vaba päev ongi mu jaoks aeg, millal rohkem aega, et sõita kuskile kaugemale, näha ja avastada erinevaid kohti. Käia looduses.

Seda ütlengi, et inimesed on erinevad ja see et siin inimesed teevad maani maha matkamist ja aktiivne olemist, ei tähenda, et selles midagigi laiduväärset oleks. Siin lihtsalt rohkem vähese energiaga tegelasi, kellele meeldib olla kodus ja vähe liigutada.

#4122932:

#4122063:

#4121931:

Ongi inimesed erinevad ja minu meelest on selline päevast päeva niisama vedelemine ja logelemine, enda mitte liigutamine aja raiskamine. Ja laisa inimese tunnus ka. Eriti kui üldse füüsiliselt end ei liiguta ja ühtki ambitsiooni ka pole.

Aga sa ise teed maani maha ja kutsud laisaks inimesi, kes ei taha nende asjadega tegeleda. Miks see laiduväärne on?

Palju rohkem halvustati siin neid inimesi, kellele meeldib tegus olla. Et igavesed närvilised tõmblejad, kellega ei suudaks iial koos olla. Ülejäänud jälle ei suudaks nende aeglaste logelejatega koos olla.

Parim on siis, kui väikelapsed ja selline iga nv lõunani põõnav mees. Naine saab siis kogu aeg kõik hommikud üksi rabada.

#4121753:

Mina läksin lahku. Meil ei olnud lapsi ja mul oma korter ootamas. Me juba magasime ka eraldi tubades, sest härra oli poole ööni üleval ja ärkas kell 11, heal juhul ja siis pool päeva luges ajalehti. Ainus ühistegevus oli paar korda kuus koos toiduostmine. Me isegi ei söönud koos, tulenevalt eri unerütmidest.

Lahkumineku algatasin mina. Aastaid sain iga oma ettepaneku peale “ei”. Ükskord sain ta kohvikusse lubadusega, et mina maksan, võttis oma kohvi ja koogi, tõstis ajalehe näo ette ja küik.

Ja mina kõndisin ära. Ta ei saanud üldse aru, et mis siis valesti on.

Karta on et teil ei saanud ainult ühised huvid otsa.

Otsa sai ikka austus, armastus ja hoolimine. Mingil põhjusel oli tal sinust täiesti ükskõik. Miks ja mis põhjusel- selle vastuse pead ise otsima, kui suudad analüüsida.

Muidugi kahju, et teil nii juhtus, kuid see ei juhtu mitte millegist, seal on põhjused.