Pakun välja intrigeeriva teema. Nimelt arvan, et paarissuhteid (abielu, kooselu) mis on õnnetud, ei lõpetata peamiselt seetõttu et puudub materiaalne iseseisvus. Ja seda just õnnetu naise vaates.
Tunnistage ausalt, kes lõpetaks oma suhte kui võidaks lotoga miljon eurot ?
Ega sinu kaasa ka sinuga kokku ei jääks, kui ta miljon eurot võdaks
Oma tutvusringkonnas nähtu põhjal – mitte iseseisvuse puudumine, vaid soov omada teatud elustandardit.
Nt üks sõbranna läks korraks lahku, leidus ka kontoritöö, aga 3 k hiljem olid taas kois ja jutt – never ever palgatöö! St iseseisvust saab saavutada, aga elustandard muutub paratamatult
Õde teenib mul väga hästi, aga mees veel paremini. Lahku minbes saaks ta kenasti hakkama, aga ilmselt ei saa enam iga 1-2a tagant uut Iphone, mitu x aastas reisida, ka ei saaka lubada 500 eur käekotte jne. Kusjuures ta ei jääks vaeseks, aga päris luksust ei saa lubada (lapsed ka ju ülal pidada)
Minu puhul see ei kehtiks, aga usun, et selliseid oleks küll, kes nt isikliku eluaseme puudumisel elavad halvas kooselus.
Mina ka ei läheks. Aga sellega olen nõus, et õnnetus suhtes ollakse pigem sellepärast, et kuhugi pole minna, eluase oleks viletsam ja laenu saaks vähem, palk on väiksem kui mehel jne.
olen mõelnud sellele, eriti kui meil on olnud suurem tüli, pingelisem olukord, et ahh, oleks miljon, koliks välja.
Meil on eluasemelaen kahepeale, laps ja kui praegu lahku läheksime, langeks mu elustandard märgatavalt. Kes ikka tahaks minna uuest ja ilusast keskmisesse või tavalisse keskkonda, n-ö tagasiminek.
Palk on keskmine, oleksin siis üksikema, vabaraha ei vedele, palju laenu ka ei saaks.
Ja õnneks kui ära lepime või asjad selgeks saame, kaovad ka need tobedad väljakolimise mõtted.
Et kui raha oleks, oleks vist läbimõtlemata kiirlahutusi rohkem.
Jah läheksin lahku….
Ei tuleks mõttessegi. Aga hiljuti üks mu mehe naistuttav mainis talle, et kui ma hakkan rohkem teenima, siis jätan kindlasti oma mehe maha. Algul ma ei saanud aru ja tundsin ennast väga solvatult, et miks üldse nii peaks nii mõtlema, kuid eks see ole sama teema. On kuulda olnud, et vaatamata välisele ei ole selle naise suhe kõige roosilisem ja eks ta rääkis seda, kuidas ise käituks.
Õde ei võitnud midagi, aga mees osutus parandamatuks petiseks. Lahutasid ja õde elab majanduslikult sama hästi edasi kui enne, aga mehe elustandard kukkus kõvasti.
Ega siis kõikidel naistel pole rikkaid mehi leitud. Suurem osa on ikka sarnased ja väga paljud paarid on aastatega koos oma elu loonud. Kodu soetanud. Kui palju teie arust on neid, kes ühist elu alustades on saanud rikka ja kohe mehe elamisse, hea elu peale kobinud?
Me oleme oma elu koos alustanud.
Kui ma võidaksin raha, ma ei jätaks kindlasti oma meest maha.
Ja noh, kui me lahku läheks, siis minu elukvaliteet materiaalselt ei muutuks.
mina vist. ehkki ka praegu ei seisa see (lahkuminek) materiaalse poole taga. see annaks lihtsalt täiendava tõuke.
No ei tasu unustada, et kui pole just lahusvara lepingut, siis pool lotovõidust läheb abikaasale.
Mina ei kardaks elustandardi langust. See tuleks, aga ma ei karda seda. Kui mees hakkas mingit jama tegema (halvasti kohtlema näiteks) vms., siis ma läheks ilma igasuguse lotovõidutagi.
Muide, olen mehele öelnud ka (küll naljatoonil), et mina ei ole kannataja tüüpi naine.
Pakun välja intrigeeriva teema. Nimelt arvan, et paarissuhteid (abielu, kooselu) mis on õnnetud, ei lõpetata peamiselt seetõttu et puudub materiaalne iseseisvus. Ja seda just õnnetu naise vaates.
Tunnistage ausalt, kes lõpetaks oma suhte kui võidaks lotoga miljon eurot ?
Ei lõpetaks ja päris ausalt. KÜLL aga ma ütleksin, et kuna mina võitsin, siis otsustan mina, kuidas me seda raha kasutame. Esmalt mehele 100 000 raiskamiseks, mulle 150 000 kui võitjale, 200 000 laste vahel jagamiseks, siis 5% ehk 50 000 kingitusteks ja annetusteks, 50 000 edasiste argiste tavaelukulude katmiseks, siis eluaseme ja autode uuendamine umbes 150 000 ja siis investeeringud, millest poole otsustame koos ja poole otsustan mina.
Jep. Osa annaks mehele ja ütleks, et palun, proovi olla õnnelik ilma minuta nüüd (kuigi pole kindel kas ta nõustuks). Osa annaks armukese naisele, et see saaks omale uue elukoha soetada. Ise koliks armukese juurde. Ei ole liba.
Kui oleksin abielus edasi, elaksin rahalises mõttes nagu kuninga kass. Nüüd olen vaene, aga tänan iga jumala päev iseennast, et sellest abielust välja rabelesin ja saan elada hirmu- ning terrorivabalt. Nii et see ei sõltu mitte miljonist, vaid abielust.
tänan iga jumala päev iseennast,
Mis kell sa täna hommikul tänamist alustasid?
Pakun välja intrigeeriva teema. Nimelt arvan, et paarissuhteid (abielu, kooselu) mis on õnnetud, ei lõpetata peamiselt seetõttu et puudub materiaalne iseseisvus.
Vales alamrubriigis pakkusid oma “teema” välja, siin pereelus on muidugi vaid luusernaised koos.
Mine paku “Ajaviidetes”, seal isegi mingi mill või paar kellelegi arvele juurde ei mõjutaks mitte kuidagi seda niigi ideaalset pereelu.
Lahutasin ilma lotovõiduta, abielus olime lahusvaralepinguga, nii et lahutusega ma rikkaks ei saanud ja kuna ühiseid lapsi polnud, siis ei tekkinud ka lisasissetulekut elatise näol. Aga rahaline olukord on nüüd isegi parem kui enne.
tänan iga jumala päev iseennast,
Mis kell sa täna hommikul tänamist alustasid?
Kella kümne paiku, lugedes uudistest pühadeaegsest koduvägivallast.
Lahutasin oma oluliselt suurema sissetulekuga mehest, lahusvara oli meil ja üllataval kombel ei ole mul majanduslikult mitte kunagi nii hea elu olnud, kui nüüd. Selgus, et kui olla abielus jubeda laristajaga, siis vahet pole, palju too teenib, ikka on pidevalt taskud tühjad ja peab see kasinama sissetulekuga tegelane oma kukrut rohkem kergendama. Praegu on nii, et tal ikka suurem sissetulek ja mul oluliselt rohkem kõrvale pandud (küll teenima, mitte madratsi alla).
Jah, aga sedapidi, et annaksin selle raha mehele ja ütleksin, et ta võib nüüd uttu tõmmata.
Muidu elab raha pärast minuga koos.
Ei ole need naised nii nõrgukesed midagi. Materiaalse mugavuse pärast elavad nii mõnedki paarid koos ja see pall ei ole alati sugugi naise väravas.
No ei tasu unustada, et kui pole just lahusvara lepingut, siis pool lotovõidust läheb abikaasale.
ja mina ei ole abielluja tüüp, just selliste jaburduste tõttu, kus elu võib tulevikus keeruliseks minna erinevatel põhjustel (loodetavasti muidugi ei lähe) ja pead veel midagi jagama hakkama. Eluase on niikuinii ühise laenuga ka vabaabielus.
Mõnedel on muidugi teistpidi, abielluvad ja saavad hoopis osa mehe vara omale, see teine keiss
Mina ei lahutaks, mulle meelib mu mees ja meie suhe 🙂 Miljoni võtaks küll, kulutaksime seda koos ja õnnetumaks see meid kindlasti ei teeks.
Ma teeks abikaasaga vinge pulmapeo siis. Kui abiellusime, ei saanud kõike lubada, oli ainult registreerimine ja pulmareis. Miljon – siis teeks korraliku peo ja hakkaks maja ehitama.
Pakun välja intrigeeriva teema. Nimelt arvan, et paarissuhteid (abielu, kooselu) mis on õnnetud, ei lõpetata peamiselt seetõttu et puudub materiaalne iseseisvus. Ja seda just õnnetu naise vaates.
Tunnistage ausalt, kes lõpetaks oma suhte kui võidaks lotoga miljon eurot ?
Miks mitte selle raha eest teha elu paremaks ja õnnelikumaks kooselades? Kui peres on probleemid selletõttu, et üks kulutab rohkem kui teine leiab, et on vajalik, siis on ju tülid kohe läinud, kui sissetulekud on piisavad. Kui inimene ei suuda luua suhteid, mis on head vaesena, ei suuda seda ta ka rikkana. Raha ei anna õnnelikkust, kuigi jah, rahaga koos õnnetu olla on parem kui ilma raha õnnetu olla. Aga raha ise ei anna sulle mingit õnne. Isegi raha võib suurendada õnnetut olemist, sest siis tekib alati küsimus, kas teine inimene suhtleb ainult raha pärast või ikka seetõttu, et inimene on oluline. Vaese inimese puhul on selge, suhete alus on inimene ise, mitte tema rahaline seis.
No ei tasu unustada, et kui pole just lahusvara lepingut, siis pool lotovõidust läheb abikaasale.
Õnneks võib siitsamast Perekoolistki lugeda, kuidas naised tahaks abielluda, aga meestele on see “ainult paber”.
Sellises suhtes oleks suur lotovõit kohe topeltmagus, jalutaks rahus oma miljoniga minema, “lihtsalt paber” ei aitaks mehel poolt saada.
Vot seda minu uhkus küll ei lubaks, et mingi elustandardi või raha pärast elaksin koos kellegagi, keda ma ei armasta ega austa. Enne elan ühetoalises kööktoas tükkis lastega. Aga enda palk ja säästud on mul piisavalt suured, et täiesti normaalset eluaset ( mitte luksuslikku) omada ka ilma meheta.
Mulle lihtsalt meeldib minu mees,selle pärast me koos elamegi.
Päevapealt ei saa lahutada.
Ja lotovõit on ühisvara muide.
