Teema: Kuidas

Varalahusus ei aita. Hea advokaadiga saab selle lahusvara ka kätte.

Endal oli samasugune mees. Jäi üürikortereid võlgu kuni välja visati. Meil oli ühisvara ning kuigi kodulaenu maksin ise alati tähtpäevaks ära, siis kodu läks kohtutäiturile mehe maksmata krediitkaardi pärast. Esialgne 1000 eur võlgnevus oli kasvanud 10-kordseks koos kõigi kuludega. Mina ei saanudki enne teada kui maja läks. Edasi tegime lahusvaralepingu. Ma saabas, ei osanud meest välja visata ja lahutada. Aga peale lahutust selgus, et ka lahusvaraleping sind ei päästa isegi kui oled kõik ise teinud ja maksnud siis hea advokaat teeb 1:0.

Teemaalgatajale hea soovitus – lahuta! Päriselt. Sinu närvid ja rahu on ka midagi väärt. Kui soovid, siis kooselu võid jätkata, aga parem on kui selline inimene ei ole sinuga juriidiliselt seotud. Lahutus ehk lükkab ka mehe selle koha pealt rohkem paika.

Lahutus on raske, aga igapäevane pingesolek lihtsalt laastab sinu nii ära, et …. sa ei taha teadagi.

#3982384:

#3982192:

Lahendus on eraldi elamispinnad ja lahutus. Sellist inimest ei muuda kahjuks.

Kuule sa ei tea seda. Ja teda polegi vaja nuuta, piisab kui annab raha naise majandada.

Miks siis kohe lahutama peaks, juhul kui selle asja korda saavad? Nagu need arved oleks elus küige tähtsamad nüüd.

No mina sain TA-st väga selgelt aru, et mees tahab hoida oma raha laristamiseks, seega ei anna ta ju seda naise kätte. Siis maksaks ta ju samahasti juba arved ära!

Ja ma pole sinuga nous, et rahaasjad pole kooselus tähtsad. On ikka kyll. Üks väheseid valdkondi, milles partneritel peab yks ja sama arusaamine olema, vastasel juhul ei saa suhe kesta.

Arvete mittemaksmine on loomulikult ekstreemne näide ja enamik normaalseid peresid sellega kokku ei puutu. Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.

Siht tulevikuks, kuhu jõuda tahetakse, peab ikka väga selgelt olema yhine.

Ja ausalt öeldes, mis lugupidamist peaks minus tekitama mees, kellelt kogu raha tuleb kiirelt käest ära korjata, sest muidu ta eluga hakkama ei saa?! 🙂 Ettekujuteldamatu olukord minu jaoks.

Kust küll selliseid mehi võetakse ja miks nendega abiellutakse ja lapsi tehakse?? Ega kui on kombeks Ema Theresa kombel asotsiaale poputada, siis poputage, aga miks sellepärast halada?

#3982353:

Nende arvete puhul kasutan mina varianti, et nagu arve tuleb, nii panen selle panka üles, maksekuupäeva valin vastavalt tasumistähtajale. Seda kuupäeva on ju võimalik ise valida, ülekanne ei pea toimuma samal hetkel, kui andmed oled sisestanud.

Kas ei ole palju mugavam teha püsikorraldus? Siis ei ole ju vaja igal kuul andmeid sisestada, päevi valida ja makseid üles panna? Tasuma pead ju nagunii. Miks siis mitte teha seda mugavalt?

See toimib ju vaid suurte firmadega, mis panka e-arveid väljastavad. Mul on ka kõik, mis võimalik, e-arvete ja püsimaksetega lahendatud, aga mitte ühegi laste huviringi ega ka KÜ kommunaalarve puhul seda võimalust pole, ikka tuleb need käsitsi maksta.
Nende arvete puhul kasutan mina varianti, et nagu arve tuleb, nii panen selle panka üles, maksekuupäeva valin vastavalt tasumistähtajale. Seda kuupäeva on ju võimalik ise valida, ülekanne ei pea toimuma samal hetkel, kui andmed oled sisestanud.

Kas ei ole palju mugavam teha püsikorraldus? Siis ei ole ju vaja igal kuul andmeid sisestada, päevi valida ja makseid üles panna? Tasuma pead ju nagunii. Miks siis mitte teha seda mugavalt?[/quote]

Kommunaalarved ei ole ju alati samas summas. Kuidas sa seda püsikorraldust siis ette kujutad?
Huviringidega võib olla nii-ja-naa, võivad ka erinevad olla või siis kui juba nagunii mingeid arveid vaja ise maksta, siis see ei ole mingi vaev nad määratud maksete alt välja otsida ja minema panna (tuleviku kuupäeval)

#3983358:

Kommunaalarved ei ole ju alati samas summas. Kuidas sa seda püsikorraldust siis ette kujutad?

Issand jumal, missugune ignorantsus! Kas tohiks paluda, et sa lähed või vähemalt helistad oma panka ja lased endale seletada, kuidas see toimib, e-arve alusel otsekorralduse tegemine?

#3983327:

#3982674:

Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.

Miks ei või mees osta mootorpaati või 2000 eurot maksvat kutsikat, kui meil see raha kahepeale on?

Üsna arusaamatu mõttekäik. See lause oleks loogiline siis, kui lause teine pool oleks “kui see on tema raha”. Kui see raha on kahepeale, siis pead sina ka ju mootorpaadi või kutsika ostuga nõus olema? Ma ei kujutaks sellist olukorda ette, et perel on ühine rahakott, üks maksab arveid ja ostab perele vajalikke asju ja teine kogub ja ostab pere ühise raha eest mootorpaadi, millega mina isegi sõita ei saa?
Samuti pole ma kunagi aru saanud raha edasi-tagasi kandmisest omavahel. Meil on üks arve ühine, mõlemal on selle konto kaardid ja sealt maksame kõik perega seotud kulud. Jällegi, ei kujutaks ette, et peaks pidevalt omavahel arutama, kes mida see kuu maksab, ega kellegi konto nullis pole vms. Ühiselt kontolt lähevad kõik arved e-arvega automaatselt ja pole mingit pidevat sekeldamist.

#3983667:

See, kes laseb kõvasti muutuvate kommunaalide (gaas, elekter) esitajal ning pankadel ohjeldamatult oma rahakotis tuuseldada, see heal meelel lubab ka vanematel omale abikaasa valida

Mis mõttes nagu!?

Ilmselt see ongi lihtsakeste ja küündimatute inimeste jutt, et kõigepealt ei saa püsimakset sellepärast teha, et on arvamus, et siis peab iga kuu summa olema ühesuurune. Ja siis tuleb jutt, et pank tuuseldab sinu rahakotis. Usu mind, ei ole seal mitte kedagi tuuseldamas. Ükski inimene oma nina sinu rahakotti ei topi, vaid programm ise kontrollib ja maksab sinu eest. Ja täpselt õige summa, mitte ei võta rohkem või vähem.

Kui sa kardad nii hirmsasti, et tehnoloogia sind kontrollib, siis kuidas sa üldse julged oma raha pangakontol hoida? Kuidas sa ise julged seda ülekannet teha? Seal on ju masin vahel. Ja masin ju näeb palju sul raha konto peal on ja kuidas sa seda liigutad.

Ehk siis, mida oligi vaja tõestada, et inimene ei kasuta mugavat ja soodsat varianti ainult sellepärast, et tal puuduvad täiesti teadmised, mida konkreetne funktsioon endast kujutab. Ja nagu aru saada, ta ei ole väga võimeline omale seda selgeks tegema ka. Taob iga kuu käsitsi makseid teha. Ja halvimal juhul maksab iga ülekande pealt veel teenustasusid. Ja, kui mälu alt veab, siis jääb oma maksetega hiljaks või halvimal juhul unustab üldse maksta. Olen veendunud, et kõik need võlglased (kellel vabanduseks unustamine) on valdavalt need, kes oma makseid käsitsi maksavad.

Mida puutub teemasse see, et vanemad valivad oma lapsele abikaasa, see jäi muidugi täiesti selgusetuks. Aga siiski viitab sellele, et inimene vist ei ole kuigi tugev kriit, kui segaseid ja täiesti asjakohatuid võrdlusi teemasse loobib.

#3983670:

#3983327:

#3982674:

Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.

Miks ei või mees osta mootorpaati või 2000 eurot maksvat kutsikat, kui meil see raha kahepeale on?

Üsna arusaamatu mõttekäik. See lause oleks loogiline siis, kui lause teine pool oleks “kui see on tema raha”. Kui see raha on kahepeale, siis pead sina ka ju mootorpaadi või kutsika ostuga nõus olema? Ma ei kujutaks sellist olukorda ette, et perel on ühine rahakott, üks maksab arveid ja ostab perele vajalikke asju ja teine kogub ja ostab pere ühise raha eest mootorpaadi, millega mina isegi sõita ei saa?

Samuti pole ma kunagi aru saanud raha edasi-tagasi kandmisest omavahel. Meil on üks arve ühine, mõlemal on selle konto kaardid ja sealt maksame kõik perega seotud kulud. Jällegi, ei kujutaks ette, et peaks pidevalt omavahel arutama, kes mida see kuu maksab, ega kellegi konto nullis pole vms. Ühiselt kontolt lähevad kõik arved e-arvega automaatselt ja pole mingit pidevat sekeldamist.

Sedama ütlesin algatuseks, et arved peavad olema makstud. Söök muidugi ka.

Armastavas peres ei ole tõesti probleeem, kui üks kogub mingi 4000 asja jaoks aasta aga teine läööb sama – sarnase summa kord koolaastas surnuks mille peale iganes.

#3983748:

Ilmselt see ongi lihtsakeste ja küündimatute inimeste jutt, et kõigepealt ei saa püsimakset sellepärast teha, et on arvamus, et siis peab iga kuu summa olema ühesuurune. Ja siis tuleb jutt, et pank tuuseldab sinu rahakotis. Usu mind, ei ole seal mitte kedagi tuuseldamas. Ükski inimene oma nina sinu rahakotti ei topi, vaid programm ise kontrollib ja maksab sinu eest. Ja täpselt õige summa, mitte ei võta rohkem või vähem. Kui sa kardad nii hirmsasti, et tehnoloogia sind kontrollib, siis kuidas sa üldse julged oma raha pangakontol hoida?

Mida puutub teemasse see, et vanemad valivad oma lapsele abikaasa, see jäi muidugi täiesti selgusetuks. Aga siiski viitab sellele, et inimene vist ei ole kuigi tugev kriit, kui segaseid ja täiesti asjakohatuid võrdlusi teemasse loobib.

Ajad ise jambuuri. Kui sa pimesi usaldad teiste kirjutatud arveid ja pimesi lased kolmandal neid oma arvelt välja maksta, siis ma toon sulle näite kuidas ei tasu arve koostajat usaldada. Näiteks kauplused on hinnapoliitika sedasi koostanud, et kui mingi kampaania vms käigus kassas oh teistsugused hinnad kui müügisaalis, siis mitte iialgi ei tule hinnaerinevus ostja kasuks. No ei saa ju usaldada!

Teiseks mainisin suure usaldamise kohta, et kui nii, siis usalda juba niipalju, et las ema valib sulle mehe. Mis seal erilist Suur osa maailmast teeb nii. Aga sina mängid rumaluksest, et justnagu ei saanud aru, kuidas mina ironiseerin suure usaldamise teemal. Kui tahad teada, siis mina oma äripinnal (käesoleva talve küttehindadega) läksin ülisuurte kommunaalide pärast õiendama ja saingi õiguse. Aga sina oma usaldusega maksnuks mitusada eurot rohkem

#3983555:

E-arve püsimakse leping on sama, mis vanasti oli otsekorraldus. Ehk siis, pole oluline, et summa oleks iga kuu ühesuurune. Võetakse maha see summa, mis on vaja konkreetsel kuul tasuda.

No jeerum küll!!! Tee silmad lahti ja loe enne postitus läbi, mida sa ISE tsiteerisid!
Ta ütles, et teeb ise ülekanded sel juhul kui:

Mul on ka kõik, mis võimalik, e-arvete ja püsimaksetega lahendatud, aga mitte ühegi laste huviringi ega ka KÜ kommunaalarve puhul

seda võimalust pole

, ikka tuleb need käsitsi maksta.

Tahad veel sõimata ja oma püsimaksest jaurata?

#3983915:

Ehk siis, sa iga kuu jaurad Eesti Energiaga, et ta on sulle vale arve esitanud? Ok! Ilmselt, sa väga kaugele ei ole jõudnud nende vaidlustega. #3983860:

Näiteks kauplused on hinnapoliitika sedasi koostanud, et kui mingi kampaania vms käigus kassas oh teistsugused hinnad kui müügisaalis, siis mitte iialgi ei tule hinnaerinevus ostja kasuks. No ei saa ju usaldada!

See on konkreetne pläma ja ei puutu mitte ühelgi moel püsimaksetesse. Ülejäänud osa ei kommenteeri, sest see on vaimselt haige inimese jutt. Ja vaimupuudega inimesi ma halvutada ei soovi.

Oled selline vaidleja, kes igaks juhuks oponenti kostitab inetustega. Eesti energia saadab arve osaühingule, mis registreeritud eramajja. Riik kompenseerib hinnatõusu ainult eraisikutele. Inimene vaatab arvelt, et jaanuari eest võeti kolmekordne tasu. Oleks vaja kiiresti vormistada gaas ja elekter eraisiku nimele, et mitu sotti tagasi saada. Kogu tegutsemine oli seaduse piirides ja pole mingi pettus. Sina aga räägid, et saab kenasti elada nagu linnukene oksal ja kõik arveldamised sujuvad libedalt.

Kaupluse näide oli selle kohta, et sa usaldad asutuste poolt esitatavaid arveid. Mina pole poes viitsinud kviitungeid vahtida ja olen tihti tünga saanud. Soodushinna asemel täishind.  Näiteks kui ostad tavahinnaga 18 euri kohvi kampaania ajal üheksaga neli pakki ja kassas väänatakse ikka täishind, siis ilma kontrollimata oled ühe ropsuga kaotanud 36E.

Ära palun sõima inetult. Mis kasu on su usaldavast natuurist, kui kahtlustavat ligimest pahade väljenditega kostitad. Mõni su sõber paneb küll plussi, aga enamus vangutab pead

#3983967:

lmselgelt on sul miski hälve ja jälitusmaania! Kahjuks, see ei aita sind mitte kuidagi esitatud arvete tasumisest pääseda.

On näha, et elad oma elu väikseid summasid käes hoides. See selgitab ka kibestumist nähes kedagi, kel kitsikust pole. Toon sulle veel ühe näite, kus jõukas inimene peab olema tähelepanelik ja tüõlikate muutustega rinda pistma, et liialt pügada ei saaks. Näiteks minule on asjaolude kokkusattumiste ja oma pingutuste tulemusena kätte jäänud hulga kinnistuid Tallinna linnas. Maksud olid nagu nad olid endistest aegadest. Ninasarviku korraldusel võeti 10 a tagasi vastu otsus, et inimene vabastatakse täielikult kodualuse maa maksust, aga kõigi ülejäänud kruntide eest peab maaomanik tasuma et veri ninast väljas. Ühesõnaga sunnitakse suuremaid maaomanikke linnas kas maksma või siis maast loobuma. Mitu aastat lolli peaga plettisin tuimalt (nagu sa ütled, et mis seal mõelda?) Siis aga võtsin asja kätte ja notari juures sai vormistatud selliseid tehinguid, et tulid kogumaksed nagu vanasti. Ega rikkus ei tule inimese juurde iseenesest. Ikka selle eest peab hoolitsema ka. On sul mõnisada tuhat vaba raha ja inflatsioon sööb seda. Kulla ostmiseks õige aja lasid mööda. Mees sügab kukalt ja ostab tonni hõbedat. Asi seegi raskel ajal. Sina kallike oled sellistest muredest ja jälitusmaaniast vaba. Sulle pole vahet, kas sotsialism või kapitalism, teed samamoodi oma palgatööd ja elad peost suhu. Ja kannatad kroonilise frustratsiooni all

#3983327:

#3982674:

Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.

Aga üldsegi mitte. Ainult see on küll, et arved makstakse esmalt, kummal raha on. Meil ei ole mehega varalahusust ja on ühine rahakott selles mõttes, et vahet pole, kes maksab, peaasi, et kõik makstud saab ning kummagi arve pole palgapäevaks nullis. Kui on nullis, siis teine annab juurde. Aga vaba rahaga käitume täiesti erinevalt. Mina käin restoranides ja raamatupoes, mees paneb muidugi minu teadmisel (spets ei raporteeri, aga ikka arutleb minuga, et millal tahaks midagi osta) kõrvale, sööb tööl kaasavõetud sööki, kannab riided ribadeks, vahepeal investeerib, ja siis müüb positsioonid maha ja ostab mingi kalli asja. Viimati endale mootorpaadi. Mina sellega ei sõida, sest olen merehaige gradus gravis. Enne seda kogus aasta ja ostis ägedad elektrijalgrattad meile mõlemale. Miks ei või perekonna iga teeniv liige ülejääva rahaga, on seda siis palju või vähe, teha midagi HEAD. Mida väga tahaks. See on ju perekonna raha. Kuidas ma saaksin meest keelata ja miks peaksingi, kui ta tahab oma arve nulli lüüa? Miks ei või mees osta mootorpaati või 2000 eurot maksvat kutsikat, kui meil see raha kahepeale on? Miks naine ei või aga sõita nädalavahetuseks kasvõi Türile külla onu Jürile, kui see raha majas on ja väga tahaks. Kirstul ei ole taskuid. Kui aastajagu tagavararaha on olemas, peotäis investeeringuid ka, eluase ja tervis kindlustatud, oskused näiteks süüa teha ka, miks peavad siis ikka mõlemad ruudulisse vihikusse märkima, kui ostavad grillkana või, issand hoia, lennupiletid Viini.

Palun!

Aga kui mina tahan investeerida aktsiaportfelli ja kinnisvarasse Eestis ning Vahemeremaades, et oma vanaduspõlv sel viisil kindlustada, siis ilmselgelt saab see vormistatud sinu naite korral kui lahusvara.

Sest su mees ei jaga sama sihti, sama maailmavaadet. Tema soovib ägedat tehnikat ja elektitõuksi soetada, siis ongi see tema lahusvara (seda kyll võimatu vormistada, vaid aumeeste kokkulepe).

Koosolemine ja varayhisus ei toimi sellistel tingimustel. Kui yks kulutab kiirelt amortiseeruvasse käibevarasse, teine aga püsivarasse, siis ilmselgelt esimene rikastub ning teine lihtsalt tarbib.

Mis puudutab raamatu ostmist ja lennupileteid Viini, siis need on ometi nii väikesed asjad, et neid loomulikult soetab igayks oma raha eest nagu soovib. Pole teemagi.

Ma pidasin silmas üldist sihti elus, vara kasvatamist v mitte kasvatamist, kuhu kolida v mitte kolida, millistes koolides anda lastele haridus ja millistes mitte.

#3984040:

#3983327:

#3982674:

Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.

Aga üldsegi mitte. Ainult see on küll, et arved makstakse esmalt, kummal raha on. Meil ei ole mehega varalahusust ja on ühine rahakott selles mõttes, et vahet pole, kes maksab, peaasi, et kõik makstud saab ning kummagi arve pole palgapäevaks nullis. Kui on nullis, siis teine annab juurde. Aga vaba rahaga käitume täiesti erinevalt. Mina käin restoranides ja raamatupoes, mees paneb muidugi minu teadmisel (spets ei raporteeri, aga ikka arutleb minuga, et millal tahaks midagi osta) kõrvale, sööb tööl kaasavõetud sööki, kannab riided ribadeks, vahepeal investeerib, ja siis müüb positsioonid maha ja ostab mingi kalli asja. Viimati endale mootorpaadi. Mina sellega ei sõida, sest olen merehaige gradus gravis. Enne seda kogus aasta ja ostis ägedad elektrijalgrattad meile mõlemale. Miks ei või perekonna iga teeniv liige ülejääva rahaga, on seda siis palju või vähe, teha midagi HEAD. Mida väga tahaks. See on ju perekonna raha. Kuidas ma saaksin meest keelata ja miks peaksingi, kui ta tahab oma arve nulli lüüa? Miks ei või mees osta mootorpaati või 2000 eurot maksvat kutsikat, kui meil see raha kahepeale on? Miks naine ei või aga sõita nädalavahetuseks kasvõi Türile külla onu Jürile, kui see raha majas on ja väga tahaks. Kirstul ei ole taskuid. Kui aastajagu tagavararaha on olemas, peotäis investeeringuid ka, eluase ja tervis kindlustatud, oskused näiteks süüa teha ka, miks peavad siis ikka mõlemad ruudulisse vihikusse märkima, kui ostavad grillkana või, issand hoia, lennupiletid Viini.

Palun!

Aga kui mina tahan investeerida aktsiaportfelli ja kinnisvarasse Eestis ning Vahemeremaades, et oma vanaduspõlv sel viisil kindlustada, siis ilmselgelt saab see vormistatud sinu naite korral kui lahusvara.

Sest su mees ei jaga sama sihti, sama maailmavaadet. Tema soovib ägedat tehnikat ja elektitõuksi soetada, siis ongi see tema lahusvara (seda kyll võimatu vormistada, vaid aumeeste kokkulepe).

Koosolemine ja varayhisus ei toimi sellistel tingimustel. Kui yks kulutab kiirelt amortiseeruvasse käibevarasse, teine aga püsivarasse, siis ilmselgelt esimene rikastub ning teine lihtsalt tarbib.

Mis puudutab raamatu ostmist ja lennupileteid Viini, siis need on ometi nii väikesed asjad, et neid loomulikult soetab igayks oma raha eest nagu soovib. Pole teemagi.

Ma pidasin silmas üldist sihti elus, vara kasvatamist v mitte kasvatamist, kuhu kolida v mitte kolida, millistes koolides anda lastele haridus ja millistes mitte.

Meie ei vea oma pares tekki teise pealt enda peale, ega ka põhine meie suhted rahal.

Mis haridus lastel on, kus nad elavad, mis investeeringud on – need on 30+ aastat vanad kokkulepped ja oleme alati elanud arusaamises, et arved enne, siis muu kõik rivitult. Usaldus on ennast ära tasunud ja pole mingit märki, et see edasi ära ei tasuks. Meil pole vaja enam mammonat. No pole vaja. Kirstul taskuid pole. Minul täiesti kama, kas mees ostab jääääävaid vääääärtusi nagu sutsu kulda või teeb sama raha eest väikelaevajuhi paberid või mida iganes.

Lapsed saadud noorelt, neid on putitatud, koolitatud, aidatud esimese eluasemega – neil on juba oma vara. Mingit vajadust ei näe, miks peaks veel mina raha koguma, et me ligi 40-aastane poeg saaks arstiameti kõrvalt veel meilt rahanutsu. Või paar aastat nooremad juhiametites töötavad kaksikud. Või veel aasta noorem tippteadlase staatuse poole liikuv poeg. Juba paar aastakümmet pole vähimatki vajadust, pigem pakuvad nemad meile mingeid mõttetult kalleid kingitusi.

Investeeringuid on natukene – kaks väikest üürikorterit. Sääste on nii, et vabalt saaks üle aasta ära elada, kui ka ei saaks ei töötukassast eba pensionist abi ja kõik aktsiad kukuksid ka äkki nulli. Oskusi raha juurde teenida on ja üpime juurde. Elu ja tervis on kindlustusfirmas kindlustatud. Maja-korterid ka. Kui vaja, müüme metsa. Pensioni hakkab ka saama. Käed kasvavad õlgadest, mitte tagumikust, oskusi on. Mida siin veel küüned enda poole kraapida ja luubiga uurida, ega teine juhtumisi ei osta amortiseeruvat vara. See pole ju abielu, vaid majandustehing. Ja nii terve elu eelada 🙂 Päriselt? No ei, aitäh! Vuih.