Aga isegi see, kui yks peale arvete tasumist tahab ylejäänu eest restodes käia ja vidinaid osta ja teine leiab, et vaba raha tuleb investeerida, teeb ju kooselu absoluutselt voimatuks, isegi varalahususe korral.
Aga üldsegi mitte. Ainult see on küll, et arved makstakse esmalt, kummal raha on. Meil ei ole mehega varalahusust ja on ühine rahakott selles mõttes, et vahet pole, kes maksab, peaasi, et kõik makstud saab ning kummagi arve pole palgapäevaks nullis. Kui on nullis, siis teine annab juurde. Aga vaba rahaga käitume täiesti erinevalt. Mina käin restoranides ja raamatupoes, mees paneb muidugi minu teadmisel (spets ei raporteeri, aga ikka arutleb minuga, et millal tahaks midagi osta) kõrvale, sööb tööl kaasavõetud sööki, kannab riided ribadeks, vahepeal investeerib, ja siis müüb positsioonid maha ja ostab mingi kalli asja. Viimati endale mootorpaadi. Mina sellega ei sõida, sest olen merehaige gradus gravis. Enne seda kogus aasta ja ostis ägedad elektrijalgrattad meile mõlemale. Miks ei või perekonna iga teeniv liige ülejääva rahaga, on seda siis palju või vähe, teha midagi HEAD. Mida väga tahaks. See on ju perekonna raha. Kuidas ma saaksin meest keelata ja miks peaksingi, kui ta tahab oma arve nulli lüüa? Miks ei või mees osta mootorpaati või 2000 eurot maksvat kutsikat, kui meil see raha kahepeale on? Miks naine ei või aga sõita nädalavahetuseks kasvõi Türile külla onu Jürile, kui see raha majas on ja väga tahaks. Kirstul ei ole taskuid. Kui aastajagu tagavararaha on olemas, peotäis investeeringuid ka, eluase ja tervis kindlustatud, oskused näiteks süüa teha ka, miks peavad siis ikka mõlemad ruudulisse vihikusse märkima, kui ostavad grillkana või, issand hoia, lennupiletid Viini.
Palun!
Aga kui mina tahan investeerida aktsiaportfelli ja kinnisvarasse Eestis ning Vahemeremaades, et oma vanaduspõlv sel viisil kindlustada, siis ilmselgelt saab see vormistatud sinu naite korral kui lahusvara.
Sest su mees ei jaga sama sihti, sama maailmavaadet. Tema soovib ägedat tehnikat ja elektitõuksi soetada, siis ongi see tema lahusvara (seda kyll võimatu vormistada, vaid aumeeste kokkulepe).
Koosolemine ja varayhisus ei toimi sellistel tingimustel. Kui yks kulutab kiirelt amortiseeruvasse käibevarasse, teine aga püsivarasse, siis ilmselgelt esimene rikastub ning teine lihtsalt tarbib.
Mis puudutab raamatu ostmist ja lennupileteid Viini, siis need on ometi nii väikesed asjad, et neid loomulikult soetab igayks oma raha eest nagu soovib. Pole teemagi.
Ma pidasin silmas üldist sihti elus, vara kasvatamist v mitte kasvatamist, kuhu kolida v mitte kolida, millistes koolides anda lastele haridus ja millistes mitte.
Meie ei vea oma pares tekki teise pealt enda peale, ega ka põhine meie suhted rahal.
Mis haridus lastel on, kus nad elavad, mis investeeringud on – need on 30+ aastat vanad kokkulepped ja oleme alati elanud arusaamises, et arved enne, siis muu kõik rivitult. Usaldus on ennast ära tasunud ja pole mingit märki, et see edasi ära ei tasuks. Meil pole vaja enam mammonat. No pole vaja. Kirstul taskuid pole. Minul täiesti kama, kas mees ostab jääääävaid vääääärtusi nagu sutsu kulda või teeb sama raha eest väikelaevajuhi paberid või mida iganes.
Lapsed saadud noorelt, neid on putitatud, koolitatud, aidatud esimese eluasemega – neil on juba oma vara. Mingit vajadust ei näe, miks peaks veel mina raha koguma, et me ligi 40-aastane poeg saaks arstiameti kõrvalt veel meilt rahanutsu. Või paar aastat nooremad juhiametites töötavad kaksikud. Või veel aasta noorem tippteadlase staatuse poole liikuv poeg. Juba paar aastakümmet pole vähimatki vajadust, pigem pakuvad nemad meile mingeid mõttetult kalleid kingitusi.
Investeeringuid on natukene – kaks väikest üürikorterit. Sääste on nii, et vabalt saaks üle aasta ära elada, kui ka ei saaks ei töötukassast eba pensionist abi ja kõik aktsiad kukuksid ka äkki nulli. Oskusi raha juurde teenida on ja üpime juurde. Elu ja tervis on kindlustusfirmas kindlustatud. Maja-korterid ka. Kui vaja, müüme metsa. Pensioni hakkab ka saama. Käed kasvavad õlgadest, mitte tagumikust, oskusi on. Mida siin veel küüned enda poole kraapida ja luubiga uurida, ega teine juhtumisi ei osta amortiseeruvat vara. See pole ju abielu, vaid majandustehing. Ja nii terve elu eelada ???? Päriselt? No ei, aitäh! Vuih.
No ei saa sa mu mõttest aru, ei saa, aga las ta jääb:)
Ja loomulikult ei arvanud ma, et siin on sedavord eakaid vastajaid, kel lapsed juba 40. Siis tõesti kriipsuta see “üksmeel, millistesse koolidesse ja ülikoolidesse lapsed saata” minu postitusest maha. Kui sa pidasid vajalikuks seda ilmtingimata mainida ja korrigeerida
Aga kui teile piisab elu kindlustamiseks kahest väikesest üürikorterist ja vaid aastajagu elamiskulu rahalisest säästust – siis nii on ja teile piisab.
Jutt on pigem elulaadist, mitte sinu personaalküsimusest.
