Teema: Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

#4007533:

Aga see hoolitsus võibki olla võti, et inimene ennast taas kokku korjaks ja elama hakkaks. Inimesel on keegi, kes talle seltsiks on kodus ja ta ei ole nagu üksik hunt ulumas. Tal on keegi, kes teda vajab ja kelle eest saab hoolitseda.

Ja siis eksperimenteerime õnnetu looma peal, kas mutt võtab ennast kokku ja hakkab hoolitsema või on loom ka unaruses? Ja poole aasta pärast hakatakse otsima kohta, kuhu see loom ära sokutada.

Ma küsiks, et kuidas te peres või lähedastega üldse räägite omavahel? Pole ju teemad alati positiivsed millest rääkida. Elu ei ole ainult tore. Ikka ollakse mures teise pärast. Kuidas räägite oma muredest teise pärast, selle teisega? Sugulased omavahel jah räägivad kindlasti temast, sellest probleemist mis kolmandal sugulasel on. Aga sellest pole vähimatki kasu kui lihtsalt oma mure jagamine. Olgu teemaks siis sõltuvused või muu. Kasvõi nt suitsu ja vinguanduri puudumine. Mõtlete pikalt, et kas rääkida, äkki ta solvub? On keegi kolakoguja või alkoholi liigtarbija. Ka ei võta parem jutuks?

Suur kaal paistab silma ja on mõistetav depressioonina või leinana Aga kui tal poleks suurt kaalu siis tunduks ta korras omadega.  Käib tööl, on hõivatud ja kõik ok. Vabal ajal tahab puhata. On kodus. See et inimene ei huvitu kohvikutest koost teatrist näitustest ei ole ometi depressioon.

#4007691:

Suur kaal paistab silma ja on mõistetav depressioonina või leinana Aga kui tal poleks suurt kaalu siis tunduks ta korras omadega. Käib tööl, on hõivatud ja kõik ok. Vabal ajal tahab puhata. On kodus. See et inimene ei huvitu kohvikutest koost teatrist näitustest ei ole ometi depressioon.

Ei tunduks korras, kui inimene pole enam millestki huvitatud ja see on depressioon.

Naaksumine kaalu kallal teda ei aita. Kui põhjuseks on masendus, tuleb tegeleda sellega ja püüda elule mõte leida. KIndlasti ei ole nõus sellega, et jäta rahule, las olla nagu on ja söögu siis ennast surnuks. Endale kalliste inimestega nii ei käituta.  Aga aidata saab ta ennast ise, sina saad ainult toeks olla. Kas oled saanud temaga usalduslikult rääkida, mis ta ise enda olukorrast ja perspektiividest arvab. Otsa ja halvasti ütlemine võib mõne inimese küll maa peale tagasi tuua, aga seda saab teha ainult olukorras “kui suhted sellest ei muutu”, st see tõe näkku ütlemine peab tulema tõepoolset sellest, et sa temast ikka väga hoolid ja et ta ise ka seda mõistab ja sellele ei järgne seda, et ta enam sinuga ka suhelda ei soovi. Lemmikloom, kes tegevusetuse asemel hoopis teistsugused rutiinid looks, iseenesest ei ole sugugi paha mõte, aga inimene ise peab olema valmis seda looma ja sellega kaasnevat vastutust võtma. Ära tee ta eest asju ära. Isegi surnuaias mitte. Katsu talle selgeks teha, et tema ja tema tegevused on kellelegi olulised, et tema ise on oluline. Sa ju mäletad, mis teda varem huvitas, mis talle rõõmu valmistas. Püüa aidata tal elule uus mõte leida.

#4007969:

Mehest, kes 167 cm pikk?! Ei ole võimalik, ilmselgelt on jutt naisest. Arvan, et teemaalgataja emast.

Ma tean küll mehi, kes on alla 170 cm. Sina pole mitte ühtegi näinud, imelik. Öeldi ka, et õest on jutt ja hiljm andsin ka soovitusi.

#4007536:

#4007533:

130kg ei ole nii tugev rasvumine, et paari aasta pärast surema hakkaks

Kui toast tuppa liikumine juba hingeldama võtab, siis pikka pidu ei ole.

Pigem on kõige tõsisemaks märgiks, et pikka pidu enam pole, pahkluude tugev turse. Koos hingeldamisega, mis on tekkinud hiljaaegu, selge kliiniline pilt raskest südamepuudulikkusest.

Jah, hädasti oleks vaja inimene tohtri juurde saada. Ma ei alustaks sekkumist üldse kaalust.

Ainus toimiv soovitus on antidepressandid. Enesele käega löönud inimene ei hakka kuhugi jalutama minema ega tervislikku menüüd planeerima. Antidepressandid ehk aitaksid hea õnne korral, aga just nimelt hea õnne korral, sest alati ei leita sobivat.

mind aitas julm tõde, üks arst ütles mulle kui olin 96 kg et ma olen paks, mul oli juba 2 tüübi diabeet algamas ja verenäitajad olid halvad ja asi oli meditsiiniliselt ikka väga jube. võtsin ennast kokku aga seda peamiselt laste pärast, pool aastaga sain näitajad normi, väga piirasin ennast, 1500 kc päevas  pluss kõndimine . Aga mul oli kelle nimel pingutada, muul juhul vist oleks öelnud et las läheb tervis ära. Kui inimesele pole lapsi ega meest jäänud ja vanemaid ei ole ja on ainult õde, siis ma ei tea, kas ma oleks suutnud pingutada.  Ma olin küll natuke solvunud et minu õde ei öelnud mulle otse, vaata kui paks sa oled. Senikaua kui kõik üritavad selliseid vastuseid anda, et asi ilus ja viisakas tunduks, ei muutu midagi. Brutaalselt öeldud tõde on see õige asi., kui inimesest hoolid.

#4008215:

Ma olin küll natuke solvunud et minu õde ei öelnud mulle otse, vaata kui paks sa oled. Senikaua kui kõik üritavad selliseid vastuseid anda, et asi ilus ja viisakas tunduks, ei muutu midagi. Brutaalselt öeldud tõde on see õige asi., kui inimesest hoolid.

Keha mass ja selle põhjal arvutatud KMI on ju asjad, mille igaüks võib ise välja arvutada ja tabelist vaadata, kas see on normaalkaal, ülekaal või rasvumine. Olen siiani eeldanud, et enamik inimesi, eriti ülekaalulisi, on nende numbritega ikka kursis, või siis tõesti ei ole? Ma küll ei tuleks selle peale, et paksule minna ütlema, et ta on paks, ma eeldan, et ta teab seda isegi ja seda talle nina alla hõõruma minna oleks minu meelest täiesti ebaviisakas.

#4008222:

Olen siiani eeldanud, et enamik inimesi, eriti ülekaalulisi, on nende numbritega ikka kursis, või siis tõesti ei ole? Ma küll ei tuleks selle peale, et paksule minna ütlema, et ta on paks, ma eeldan, et ta teab seda isegi ja seda talle nina alla hõõruma minna oleks minu meelest täiesti ebaviisakas.

Ma ei tea ühtki paksu, kes sajakilosena üllatuks uudisest, et ta on paks ja et seda peab talle eraldi ütlema minema, sest ta ise ei tule selle peale.

#4008278:

Sellest on vaja üle saada, sest 53 pole enam väga noor vanus ja mingil hetkel, olenemata kaalust hakkavad hooldustöötajad, õed ja arstid sind puutuma ja puudutama. Mähkmete vahetamine, kateetri paigaldamine jne.

No kuule, tavalisel 53 aastasel on sinna mähkmevahetuseni ikka mitukümmend aastat aega. Sa räägid siin nagu mingist abitust memmest, suurem osa inimesi on selles eas ikka täies elujõus.

Väga kurb teema ja olukord 🙁

Ilmselt on tegemist senini terve inimesega, kes ei kujuta ette millist kohutavat piina võib keha inimesele tekitada, kui tervis korrast ära läheb.

Seega jah, elu võib muutuda veel hullemaks.

#4008281:

No kuule, tavalisel 53 aastasel on sinna mähkmevahetuseni ikka mitukümmend aastat aega.

Tavalisel inimesel küll, aga 130 kg teemaalgataja võib sinna jõuda juba aasta pärast.

#4008395:

Inimene peab olema tugev ja leinama ilma õgimata.

Vaata, peab küll, aga tihti ei ole. On sul ettekujutust, mida teeksid, kui oleksid oma perekonnast ilma, mehest ja lastest? Kui sul neid ei ole kunagi olnud, siis on kergem, siis pole millestki ilma olla. Aga kui oled elanud perega, olnud tüüp, kes soovib peret – ning oled neist ilma jäänud, kas sul on piisavalt empaatiat, et taibata, mida see inimene läbi elab? Minul on. Mina vist ei sööks end surnuks, aga jooks küll. Igaüks tapab valu erinevalt.