Esileht Ilu ja tervis Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 98 )

Teema: Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

Postitas:
Kägu

130kg ei ole nii tugev rasvumine, et paari aasta pärast surema hakkaks

Kui toast tuppa liikumine juba hingeldama võtab, siis pikka pidu ei ole.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga see hoolitsus võibki olla võti, et inimene ennast taas kokku korjaks ja elama hakkaks. Inimesel on keegi, kes talle seltsiks on kodus ja ta ei ole nagu üksik hunt ulumas. Tal on keegi, kes teda vajab ja kelle eest saab hoolitseda.

Ja siis eksperimenteerime õnnetu looma peal, kas mutt võtab ennast kokku ja hakkab hoolitsema või on loom ka unaruses? Ja poole aasta pärast hakatakse otsima kohta, kuhu see loom ära sokutada.

+4
-13
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Kaal on viimane teema, mille kaudu lõpetamata leinaga ja depressioonis inimest aitama hakata.

See naine vajab esmalt psühhiaatrit ja korralikku ravi ning paralleelselt teraapiat. Alles siis, kui depressioon kontrolli all ja lein lõpetatud, tuleb kaaluteema. Tõenäoliselt jõuab ta teraapia kaudu ise selleni, kas, kui palju ja mida ta oma kaaluga ette võtta soovib (ja siis juba saab vajadusel koos kaalu langetada, sporti teha jne). Samuti selleni, kas ta vajaks lemmiklooma võtmist või hoopis teise linna kolimist.

Praegu saab aidata, väljendades muret inimese vaimse tervise seisundi pärast ning konkreetselt abi pakkudes selles osas (otsime koos psühhiaatrit, ma võin ise helistada ja sulle aja panna, sinuga kaasa tulla).

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küsiks, et kuidas te peres või lähedastega üldse räägite omavahel? Pole ju teemad alati positiivsed millest rääkida. Elu ei ole ainult tore. Ikka ollakse mures teise pärast. Kuidas räägite oma muredest teise pärast, selle teisega? Sugulased omavahel jah räägivad kindlasti temast, sellest probleemist mis kolmandal sugulasel on. Aga sellest pole vähimatki kasu kui lihtsalt oma mure jagamine. Olgu teemaks siis sõltuvused või muu. Kasvõi nt suitsu ja vinguanduri puudumine. Mõtlete pikalt, et kas rääkida, äkki ta solvub? On keegi kolakoguja või alkoholi liigtarbija. Ka ei võta parem jutuks?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma oleks ka soovitanud lemmiklooma mõtet kaaluda (täpsemalt sõltub selle võimalikkus muidugi konkreetsest inimesest).

Koeraga tuleb jalutada. See inimene ei saa jalutada. See on täielikult välistav tegur.

+5
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur kaal paistab silma ja on mõistetav depressioonina või leinana Aga kui tal poleks suurt kaalu siis tunduks ta korras omadega.  Käib tööl, on hõivatud ja kõik ok. Vabal ajal tahab puhata. On kodus. See et inimene ei huvitu kohvikutest koost teatrist näitustest ei ole ometi depressioon.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur kaal paistab silma ja on mõistetav depressioonina või leinana Aga kui tal poleks suurt kaalu siis tunduks ta korras omadega. Käib tööl, on hõivatud ja kõik ok. Vabal ajal tahab puhata. On kodus. See et inimene ei huvitu kohvikutest koost teatrist näitustest ei ole ometi depressioon.

On ikka, kui ta varem on olnud teistsugune. Oluline on märgata muutust.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suur kaal paistab silma ja on mõistetav depressioonina või leinana Aga kui tal poleks suurt kaalu siis tunduks ta korras omadega. Käib tööl, on hõivatud ja kõik ok. Vabal ajal tahab puhata. On kodus. See et inimene ei huvitu kohvikutest koost teatrist näitustest ei ole ometi depressioon.

Ei tunduks korras, kui inimene pole enam millestki huvitatud ja see on depressioon.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan teemaalgatajal endal liituda FB-grupiga “Tunne oma leina kogukond”.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Naaksumine kaalu kallal teda ei aita. Kui põhjuseks on masendus, tuleb tegeleda sellega ja püüda elule mõte leida. KIndlasti ei ole nõus sellega, et jäta rahule, las olla nagu on ja söögu siis ennast surnuks. Endale kalliste inimestega nii ei käituta.  Aga aidata saab ta ennast ise, sina saad ainult toeks olla. Kas oled saanud temaga usalduslikult rääkida, mis ta ise enda olukorrast ja perspektiividest arvab. Otsa ja halvasti ütlemine võib mõne inimese küll maa peale tagasi tuua, aga seda saab teha ainult olukorras “kui suhted sellest ei muutu”, st see tõe näkku ütlemine peab tulema tõepoolset sellest, et sa temast ikka väga hoolid ja et ta ise ka seda mõistab ja sellele ei järgne seda, et ta enam sinuga ka suhelda ei soovi. Lemmikloom, kes tegevusetuse asemel hoopis teistsugused rutiinid looks, iseenesest ei ole sugugi paha mõte, aga inimene ise peab olema valmis seda looma ja sellega kaasnevat vastutust võtma. Ära tee ta eest asju ära. Isegi surnuaias mitte. Katsu talle selgeks teha, et tema ja tema tegevused on kellelegi olulised, et tema ise on oluline. Sa ju mäletad, mis teda varem huvitas, mis talle rõõmu valmistas. Püüa aidata tal elule uus mõte leida.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene ise ütleb, et ta ei lähe välja, sest häbeneb oma keha ja sina hakkad talle kaalulangetussoovitusi andma, siis ongi nii, et kosub veelgi. Saan aru, et juttu on mehest. Olen näinud mehi ja naisi, kes võtavad alla ja hakkavad endaga rohkem tegelema, tekib rohkem aega, ei pea kellegi kommentaare kuulama, et näed, juba oled viis kilo kaotanud.

Mehest, kes 167 cm pikk?! Ei ole võimalik, ilmselgelt on jutt naisest. Arvan, et teemaalgataja emast.

Aidata kahjuks ei oska. Minu emal olid teised enesehävitusviisid peale isa surma, mitte ülesöömine. Aga vahet pole. 6 kuud võimlesin, panustasin, sekkusin, püüdsin, aga ei midagi. Kui inimese enda tahe järele ei tule, siis polegi midagi teha. Lahkus isale järele…

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mehest, kes 167 cm pikk?! Ei ole võimalik, ilmselgelt on jutt naisest. Arvan, et teemaalgataja emast.

Ma tean küll mehi, kes on alla 170 cm. Sina pole mitte ühtegi näinud, imelik. Öeldi ka, et õest on jutt ja hiljm andsin ka soovitusi.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui toast tuppa liikumine juba hingeldama võtab, siis pikka pidu ei ole.

On olnud ka mitusada kilo kaaluvaid inimesi, kes üsna kaua on suutnud elada. Maailma paksim mees oli näiteks 635 kg ja elas 41-aastaseks, juba 12-aastasena kaalus 130 kg (Jon Brower Minnoch). Nii et mingeid garantiisid küll anda ei saa, et 130-kilone paari aastaga ära sureb. Samamoodi võib ka täiesti normaalkaalus inimene, ilma tõsiste terviseprobleemideta, üsna noorena surra. Elu on loterii.

Praegu saab aidata, väljendades muret inimese vaimse tervise seisundi pärast ning konkreetselt abi pakkudes selles osas (otsime koos psühhiaatrit, ma võin ise helistada ja sulle aja panna, sinuga kaasa tulla).

Võib uurida ka võimalust neti teel psühhiaatri ja psühholoogiga konsulteerida. Siis ei tekita kuhugi minemine nii suurt stressi ja inimene on ehk abile vastuvõtlikum.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

130kg ei ole nii tugev rasvumine, et paari aasta pärast surema hakkaks

Kui toast tuppa liikumine juba hingeldama võtab, siis pikka pidu ei ole.

Pigem on kõige tõsisemaks märgiks, et pikka pidu enam pole, pahkluude tugev turse. Koos hingeldamisega, mis on tekkinud hiljaaegu, selge kliiniline pilt raskest südamepuudulikkusest.

Jah, hädasti oleks vaja inimene tohtri juurde saada. Ma ei alustaks sekkumist üldse kaalust.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, hädasti oleks vaja inimene tohtri juurde saada. Ma ei alustaks sekkumist üldse kaalust.

Perearst hakkaks kindlasti kohe kaalust rääkima. Või siis ka kardioloog, kui tegemist on raske südamepuudulikkusega. Nende jaoks on ülekaal põhjus, mitte tagajärg.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ainus toimiv soovitus on antidepressandid. Enesele käega löönud inimene ei hakka kuhugi jalutama minema ega tervislikku menüüd planeerima. Antidepressandid ehk aitaksid hea õnne korral, aga just nimelt hea õnne korral, sest alati ei leita sobivat.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jalutamine on väga mõnus ometi. Aeglaselt, ei aja higistama ega lõõtsutama. Ma ei saa üldse aru miks inimesed valivad söömise. Mina igatahes olen kogu elu jalutanud. Küll juba esimese armastuse lõppemise kurbusest kuni tööl olevate probleemideni nüüd. Kõndimine on kui meditatsioon. Tõstad jalga jala ette ja püüd mitte mõelda. Sellele ei kulu isegi raha. Mingid riided on su ikka olemas.  Uni vast tuleb ka parem. Või paned klapid pähe ja püüad mõne jutusaatega kõndides summutada oma muresid.

+5
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

mind aitas julm tõde, üks arst ütles mulle kui olin 96 kg et ma olen paks, mul oli juba 2 tüübi diabeet algamas ja verenäitajad olid halvad ja asi oli meditsiiniliselt ikka väga jube. võtsin ennast kokku aga seda peamiselt laste pärast, pool aastaga sain näitajad normi, väga piirasin ennast, 1500 kc päevas  pluss kõndimine . Aga mul oli kelle nimel pingutada, muul juhul vist oleks öelnud et las läheb tervis ära. Kui inimesele pole lapsi ega meest jäänud ja vanemaid ei ole ja on ainult õde, siis ma ei tea, kas ma oleks suutnud pingutada.  Ma olin küll natuke solvunud et minu õde ei öelnud mulle otse, vaata kui paks sa oled. Senikaua kui kõik üritavad selliseid vastuseid anda, et asi ilus ja viisakas tunduks, ei muutu midagi. Brutaalselt öeldud tõde on see õige asi., kui inimesest hoolid.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

üks arst ütles mulle kui olin 96 kg et ma olen paks

Üldiselt inimesed sellises kaalus olles teavad ise ka, et nad paksud on. Et sina olid erand ja vajasid “tõe” kuulutamist, siis üldiselt see väga ei toimi.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olin küll natuke solvunud et minu õde ei öelnud mulle otse, vaata kui paks sa oled. Senikaua kui kõik üritavad selliseid vastuseid anda, et asi ilus ja viisakas tunduks, ei muutu midagi. Brutaalselt öeldud tõde on see õige asi., kui inimesest hoolid.

Keha mass ja selle põhjal arvutatud KMI on ju asjad, mille igaüks võib ise välja arvutada ja tabelist vaadata, kas see on normaalkaal, ülekaal või rasvumine. Olen siiani eeldanud, et enamik inimesi, eriti ülekaalulisi, on nende numbritega ikka kursis, või siis tõesti ei ole? Ma küll ei tuleks selle peale, et paksule minna ütlema, et ta on paks, ma eeldan, et ta teab seda isegi ja seda talle nina alla hõõruma minna oleks minu meelest täiesti ebaviisakas.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Katsu ta arstile saada, sest selle pikkuse juures on seda kaalu ikka liiga palju.

Varsti on tervisehädad kimbutamas. Kui ta praegu arvab, et väljas käimine on piinlik, siis kuidas ta tunneb end siis kui kiirabi vaja ja nemad pääste kutsuvad, sest tassida ei jõua. Pääste kasutab presenti millega põtru metsa transpordib. Või kukub pikali näiteks vannitoas või kuskil mujal ja püsti ei saa. Ja kukuvad nad tihti. Lähedased ka ei jaksa liigutada. Lamad seal ja võõrad inimesed tulevad sind tõstma. Vot see on piinlik.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen siiani eeldanud, et enamik inimesi, eriti ülekaalulisi, on nende numbritega ikka kursis, või siis tõesti ei ole? Ma küll ei tuleks selle peale, et paksule minna ütlema, et ta on paks, ma eeldan, et ta teab seda isegi ja seda talle nina alla hõõruma minna oleks minu meelest täiesti ebaviisakas.

Ma ei tea ühtki paksu, kes sajakilosena üllatuks uudisest, et ta on paks ja et seda peab talle eraldi ütlema minema, sest ta ise ei tule selle peale.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lamad seal ja võõrad inimesed tulevad sind tõstma. Vot see on piinlik.

Sellest on vaja üle saada, sest 53 pole enam väga noor vanus ja mingil hetkel, olenemata kaalust hakkavad hooldustöötajad, õed ja arstid sind puutuma ja puudutama. Mähkmete vahetamine, kateetri paigaldamine jne.

+3
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Sellest on vaja üle saada, sest 53 pole enam väga noor vanus ja mingil hetkel, olenemata kaalust hakkavad hooldustöötajad, õed ja arstid sind puutuma ja puudutama. Mähkmete vahetamine, kateetri paigaldamine jne.

No kuule, tavalisel 53 aastasel on sinna mähkmevahetuseni ikka mitukümmend aastat aega. Sa räägid siin nagu mingist abitust memmest, suurem osa inimesi on selles eas ikka täies elujõus.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No kuule, tavalisel 53 aastasel on sinna mähkmevahetuseni ikka mitukümmend aastat aega. Sa räägid siin nagu mingist abitust memmest, suurem osa inimesi on selles eas ikka täies elujõus.

Olen noorem ja isegi mul poleks piinlik olla veetud või inimest treppidest alla vedada. See on juba teine ooper üldse ja too näide küll ei päde. Kui inimene on kaotanud kõik, terve pere, siis mis õnne seal enam saab olla, ei kujuta ette ausalt öeldes.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga kurb teema ja olukord 🙁

Ilmselt on tegemist senini terve inimesega, kes ei kujuta ette millist kohutavat piina võib keha inimesele tekitada, kui tervis korrast ära läheb.

Seega jah, elu võib muutuda veel hullemaks.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuule mõtle natuke enne, kui kirjutama hakkad! See inimene on sügavas depressioonis ja leinas.

Mis jutt see nüüd on. Lein ei saa olla põhjuseks, et inimene valimatult õgib. Inimene peab olema tugev ja leinama ilma õgimata. Paksule inimesele tuleb öelda otse, et kui nii jätkad, siis on sul poole aasta pärast puust mantel seljas.

0
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

No kuule, tavalisel 53 aastasel on sinna mähkmevahetuseni ikka mitukümmend aastat aega.

Tavalisel inimesel küll, aga 130 kg teemaalgataja võib sinna jõuda juba aasta pärast.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varsti on tervisehädad kimbutamas.

Mis varsti…juba praegu hingeldab ja ähib.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Inimene peab olema tugev ja leinama ilma õgimata.

Vaata, peab küll, aga tihti ei ole. On sul ettekujutust, mida teeksid, kui oleksid oma perekonnast ilma, mehest ja lastest? Kui sul neid ei ole kunagi olnud, siis on kergem, siis pole millestki ilma olla. Aga kui oled elanud perega, olnud tüüp, kes soovib peret – ning oled neist ilma jäänud, kas sul on piisavalt empaatiat, et taibata, mida see inimene läbi elab? Minul on. Mina vist ei sööks end surnuks, aga jooks küll. Igaüks tapab valu erinevalt.

+8
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 98 )


Esileht Ilu ja tervis Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?