Teema: Kuidas hakkama saada rõõmutus abielus?

#3200148:

Nalja teete käod. 4aastaga pole mees üle saanud oma lühiajalisest seksuaalsest kireobjektist? Ega mehed pole nagu mingid siniverelised mõisapreilid raamatust, kes “õnnetu armastuse” pärast jõkke viskuvad.

Mees võib vabalt olla üle saanud tundest konkreetse teise isiku ehk “lühiajalise seksuaalse kireobjekti” suhtes, nagu sa ütled. Millest ta pole üle saanud, on mälestus tunnetest, mis teda neil hetkedel (olid need siis pikad või lühikesed, vahet pole) valdasid. Kirg, rõõm, elevus, elutahe, põnevus, adrenaliin – see kõik on nii võimas kompott, et seda naljalt ei unusta. Eriti võimas on see inimese jaoks, kes iseseisvalt rõõmu genereerida ei oska, nagu üks Kägu siin tabavalt kirjutas. Võib-olla see oli ainus kord, kui ta viimaste aastate jooksul ennast tõeliselt elusana tundis? Ma tean mitmeid selliseid nö emotsiooni-narkareid, kes kustuvadki ära ilma nö elu kingitusteta, uute armumisteta (polegi oluline, kellesse), vedamisteta jms väljaspoolt tulevate ja tõelist rõõmu tekitavate impulssideta.

Loomulikult ta selle aja peale juba teab, et sina tema jaoks seda rõõmu luua ega elule eesmärki tekitada ei oska, järelikult ta ka enam ei looda sinu peale ning keskendabki oma kiirelt kahanevad energiavarud üheltpoolt töösse ja teiselt poolt lihtsalt teie ühise elu keskel vastupidamisse.

#3200285:

#3200280:

Loomulikult ta selle aja peale juba teab, et sina tema jaoks seda rõõmu luua ega elule eesmärki tekitada ei oska, järelikult ta ka enam ei looda sinu peale ning keskendabki oma kiirelt kahanevad energiavarud üheltpoolt töösse ja teiselt poolt lihtsalt teie ühise elu keskel vastupidamisse.

Seda on küll vale väita, et “tema ei oska”. Oskab küll, lihtsalt tema viis rõõmu tekitada on juba liiga tuttav, ei tekita enam emotsiooni. Selles ongi õnneotsijate probleem, et nad ei taipa aja dimensiooni olulisust – igast huvitavast asjast saab kunagi igav asi ning siis tuleb valida, kas otsid uue ajutise rõõmu või otsustad elada ilma rõõmuta, aga puhta südametunnistusega. See mees on asja olemust taibanud, paistab tark mees olevat. Võimalik, et naine muretseb selles suhtes mehe pärast üle ning mees on küll väsinud, kuid tunneb end ikka normaalselt, on rahul. Terava rõõmu puudumine on lihtsalt tema hingerahu hind ning ta ei põe seda. Mulle täiesti arusaadav.

Minu jaoks on kah arusaadav, et nii saab, aga ma ise ei tahaks nii (kuigi tegelikkuses just nii kipun elama).

See “tema ei oska” ei olnudki muidu halvustavalt mõeldud – pigem nii, et ta võib küll osata luua igasuguseid rõõme, aga mitte täpselt just seda ühte rõõmu, mis mehe hingega pusletükina kokku klapiks. Aga tõenäoliselt võib ka see sinu pakutud variant õige olla.

#3200264:

Miks MAHA peab istuma alati? Püstis seistes ei või rääkida? Kui küsida mis on minu vihatuim väljend nr, siis see on täpselt see. Esiteks sellepärast, et inimene, kes seda soovitab, eeldab, et see lahendab kõik probleemid kui MAHA istud ja kõik mehed tahavad maha istuda ja rääkida. Ma pakun, et 90 % meestest saab sekundiga vihaseks, kui naine tuleb tõsise näoga ja ütleb: istume MAHA ja räägime. Teiseks, ma võin pea anda, et kõik naised, kellele seda soovitust jagatakse on sadu kordi üritanud mehega rääkida. Nii istudes, seistes, peapeal, järgi joostes ja mida iganes veel. Kõik naised üritavad algul rääkida. Kui foorumisse tullakse teema tegema siis järelikult pole see vaatamata püüdlustele õnnestunud. Minu mehega näiteks pole võimalik rääkida probleemidest. Ja oi kuidas ma olen püüdnud. Ta lihtsalt lahkub. Isegi autost on välja läinud ja viis km jala koju kõndinud kui ma üritasin rääkida. Vihkan seda lolli lauset!!!

See on ju lihtsalt selline väljend. Ükskõik kuidas räägitakse, põhiline et üldse räägitakse. See näitab mõlema poole valmisolekut ühiselt probleemid lahendada. Kes lihtsalt põgeneb, see ei soovi endapoolset vastutust võtta.

#3200430:

Psûhholoogid ûtlevad, et abielu on nii raske, et tuleb kolmas appi võtta, seda “koormat” kandma. 4 a tagasi oli selleks kolmandaks armuke, nyyd on selleks tööl. Kolmandaks võib olla nii alkohol, sport kui muu kõrvaltegevus, mis võimaldab teineteisega mitte aega veeta, asju koos teha ( kui seda on muidugi ebaloomulikult palju). Inimesed, miks te tahate elada sellist elu, kus ainuke omavaheline suhtlus on ” niida muru”, ” too/vii lapsed kuhugi”, “kas sa poest ikka piima tood”. Masendav. Kohutav. Isegi väikesed lapsed saavad aru, kui vanemate vahel on pinge või puudub hoolimine/lãhedus, suurematest rääkimata. Ja siis aastate pärast imestatakse, miks minu laps sellise jorsi endale valis. Ja naeru taha on kôik vôimalik ära peita. Kurbus, nutt ja viha on selles suhtes konkreetne vãrk, mitte see kui kôige ja kôigi peale on suu kõrvuni.

Sul on ilmselt mingi oma koll, mida sa meile äsja kirjeldasid. See, mida teemaalgataja kirjeldas, ei sarnane sellele kollile küll üldse. Mis suu kõrvuni ja mis kurbus, nutt ja viha?
Siira naeru taha ei saa küll midagi peita. Siiras naer kahe inimese vahel tugevdab sidet, annab teada, et üksteisest peetakse lugu ja likvideerib ka pisemad arusaamatused.

#3200461:

Ma ei pidanud silmas seda, kui inimesed siiralt naeravad vaid seda kui toodi näiteks see kuidas lapsed on rõõmsalt rõõsad omas toas. Samuti seda, et tegelikult sa ei tea, kui rõõmus või õnnelik inimene on, kui pidevalt suu kõrvuni. Selles oli minu point.

Seega siis sinu point on, et lapsevanem ei tohi oma lapsi rõõmsateks hinnata enne kui pole teinud neile psühhiaatri juures vastavat testi? 🙂 Või ehk täpsustad veel, et miks rõõmsate laste puhul tuleb rõõmus kahelda ning kas sinu arvates üldjuhul lapsevanemad ei saa aru, kas laps on õnnelik või mitte?

#3200469:

#3200461:

Ma ei pidanud silmas seda, kui inimesed siiralt naeravad vaid seda kui toodi näiteks see kuidas lapsed on rõõmsalt rõõsad omas toas. Samuti seda, et tegelikult sa ei tea, kui rõõmus või õnnelik inimene on, kui pidevalt suu kõrvuni. Selles oli minu point.

Seega siis sinu point on, et lapsevanem ei tohi oma lapsi rõõmsateks hinnata enne kui pole teinud neile psühhiaatri juures vastavat testi? ???? Või ehk täpsustad veel, et miks rõõmsate laste puhul tuleb rõõmus kahelda ning kas sinu arvates üldjuhul lapsevanemad ei saa aru, kas laps on õnnelik või mitte?

Teemaalgatajast saan aru, naerab nii, et tilgad pyksis. Kas ta on selle juures rahul, õnnelik. Kahtlustan, et mitte.

Kui õigesti aru saan, pole teie vahel enam romantilist armastust. Aga on ühine elu: lapsed, majapidamine, vastastikkune hoolimine, ehk siiski ka mõned ühised huvid veel, kui hästi otsida?

Selline abielu võib olla väga hea abielu – eeldusel, et mõlemad osalised teadvustavad ja aktsepteerivad kokku lepitud põhimõtteid.

Proovi mehega läbi arutada, kuidas te mõlemad teie ühist elu näete.

Millega on rahul üks, millega teine? Näiteks näib, et sina oled rahul: lastel on stabiilne kodu kahe hooliva vanemaga; rõõmu teevad hetked, kui saate koos naerda jne… Kas mees on ühel nõul või näeb asju teisiti?

Millega üks ja teine ei ole rahul? Sinul muuhulgas: pole rõõmu ega romantikat; mees panustab kodusesse ellu liiga vähe; … Küsi mehelt ka.

Siis mõelge, milliseid puudujääke saate oma ühise elu paremaks muutmiseks parandada. Kas oleks võimalik ja tore kord kuus teha üks lasteta n-vahetus – see ei pea tingimata olema selline romantiline ettevõtmine, võib olla ka teie aeg koos parimate sõpradena? Kas mees oleks valmis siiski rohkem koduseid kohustusi täitma või kasvõi lastele eeskuju näidates teatud tunnid õhtuti arvutivabalt veetma? Mida sina oleksid valmis teisiti tegema? Siin peab arvestama, et kõiki teineteise vajadusi te tõenäoliselt ei suuda ega taha rahuldada.

Ja siin tuleb niisuguse sõprus-abielu väga oluline osa: mida hakkate edaspidi teineteise teadmisel ja nõusolekul väljaspoolt otsima? Alates labastest asjadest nagu võimalusel koduabilise palkamine, kui mees rohkem panustada ei soovi; ja lõpetades romantika ja/või seksiga väljaspool abielu.

Sellised kokkulepped võivad väga kenasti toimida ja kui leiate ühise keele, võib teie abielu olla vähemalt sama rõõmus kui monogaamne suhe, mille osapooled naiivselt usuvad, et nad suudavad olla teineteisele “kogu maailm” – tegelikult ei suuda keegi pakkuda absoluutselt kõike, mida teine vajab. Eelisteks lahkumineku ees võib olla kindel, usaldusväärne vastastikkune toetus, koostöö laste kasvatuses, jagatud mured ja rõõmud jne…

Aga kui te ei suuda leida kokkuleppeid, mis mõlemale vastuvõetavad on, ega nendest üldjoontes kinni pidada, siis on vast targem minna lahku täna sõpradena kui homme vaenlastena.

#3200280:

Loomulikult ta selle aja peale juba teab, et sina tema jaoks seda rõõmu luua ega elule eesmärki tekitada ei oska, järelikult ta ka enam ei looda sinu peale ning keskendabki oma kiirelt kahanevad energiavarud üheltpoolt töösse ja teiselt poolt lihtsalt teie ühise elu keskel vastupidamisse.

Väga karmid sõnad! Samas, karta võib, et õiged sõnad. Teemaalgatajal on ilmselt seda väga raske lugeda. Aga arvan, et see on enamike pikkade suhtete paratamatus. Asi pole selles, et teemaalgataja on suhte nimel vähe pingutanud või et ta on mingil moel süüdi, et ta enda mehes enam seda suhte armumisfaasis toimuvad kirge ei suuda tekitada. Pigem selles, et käes on hall argipäev, ja seda ei muuda.

#3200264:

#3200088:

Iseenesest tasub mehega maha istuda ja rääkida.

Miks MAHA peab istuma alati? Püstis seistes ei või rääkida? Kui küsida mis on minu vihatuim väljend nr, siis see on täpselt see. Esiteks sellepärast, et inimene, kes seda soovitab, eeldab, et see lahendab kõik probleemid kui MAHA istud ja kõik mehed tahavad maha istuda ja rääkida. Ma pakun, et 90 % meestest saab sekundiga vihaseks, kui naine tuleb tõsise näoga ja ütleb: istume MAHA ja räägime. Teiseks, ma võin pea anda, et kõik naised, kellele seda soovitust jagatakse on sadu kordi üritanud mehega rääkida. Nii istudes, seistes, peapeal, järgi joostes ja mida iganes veel. Kõik naised üritavad algul rääkida. Kui foorumisse tullakse teema tegema siis järelikult pole see vaatamata püüdlustele õnnestunud. Minu mehega näiteks pole võimalik rääkida probleemidest. Ja oi kuidas ma olen püüdnud. Ta lihtsalt lahkub. Isegi autost on välja läinud ja viis km jala koju kõndinud kui ma üritasin rääkida. Vihkan seda lolli lauset!!!!

Oh jeerum, inimene võiks ikka väljendi abstraktsusest aru saada. See on umbes sama, kui keegi väidab, et ma vihkan seda lolli lauset: “Ta läheb endast välja”, sest siis ta ju sureb ära, kuna endast on võimatu välja minna või et teise kõrvale istumine tähendabki, et keegi su kõrva peale ronima hakkab.
“Istume maha ja räägime” ei tähenda üldse, et peaks maas istuma (või toolile või diivanile) vaid üritatakse aru saada, mida keegi mõtleb ja kuidas olukorda näeb. Ollakse koos ühises ruumis ja vähemalt selles ühisel seisukohal, et tuleb arutleda ja lahendus leida. Võetakse “aeg maha” ja üritatakse vaadata tekkinud olukorrale erinevatest perspektiividest ning jõuda lahendini või kompromissini, mis enamvähem kõigile sobib.

Mina olen samuti nõus nendega, kes ütlevad, et proovi mehele rohkem toeks olla. Kirjutad, et sina tunned rõõmu aias toimetamisest ja lastest, aga meest ei huvita muu kui Youtube ja diivanil vedelemine. Proovi siis meest diivanilt püsti saada, ära jää ootama, et tema ideid genereeriks ja proovi ta passiivsust mitte südamessse võtta. Kui vaatab videosid, siis mine vaata ka natuke, ole lihtsalt ta lähedal, naera kaasa ning mingi hetk ütle, et aitab küll, nüüd lähme jalutama/rattaga sõitma/bowlingut mängima, mida iganes. Konkreetselt. Paljudele meestele ei meeldi niisama väljas käia, à la kinos või kohvikus – see ei paku neile midagi. Minge pigem seiklusparki (koos lastega), rentige mootorpaat, minge kasvõi kõik koos tuulelohet lennutama, ühesõnaga tehke midagi füüsilist – see aitab mehel stressi maandada, sest hetkel on ta ju pigem vaimselt väsinud, mitte füüsiliselt, on nii? Füüsiline tegevus on parim ravim läbipõlemise vastu, mitte see, et lased mehel rahulikult olla ja Youtube’is surfata. Tundub võibolla suur töö ja ebaõiglane, et sina pead muudkui pingutama ja tegevusi välja pakkuma, aga küll see end ära tasub. Saate koos olla ja ehk tasapisi ka probleemidest rääkida. Loodan, et saate sellest raskest ajast üle.

#3200956:

#3200264:

#3200088:

Iseenesest tasub mehega maha istuda ja rääkida.

Miks MAHA peab istuma alati? Püstis seistes ei või rääkida? Kui küsida mis on minu vihatuim väljend nr, siis see on täpselt see. Esiteks sellepärast, et inimene, kes seda soovitab, eeldab, et see lahendab kõik probleemid kui MAHA istud ja kõik mehed tahavad maha istuda ja rääkida. Ma pakun, et 90 % meestest saab sekundiga vihaseks, kui naine tuleb tõsise näoga ja ütleb: istume MAHA ja räägime. Teiseks, ma võin pea anda, et kõik naised, kellele seda soovitust jagatakse on sadu kordi üritanud mehega rääkida. Nii istudes, seistes, peapeal, järgi joostes ja mida iganes veel. Kõik naised üritavad algul rääkida. Kui foorumisse tullakse teema tegema siis järelikult pole see vaatamata püüdlustele õnnestunud. Minu mehega näiteks pole võimalik rääkida probleemidest. Ja oi kuidas ma olen püüdnud. Ta lihtsalt lahkub. Isegi autost on välja läinud ja viis km jala koju kõndinud kui ma üritasin rääkida. Vihkan seda lolli lauset!!!!

Oh jeerum, inimene võiks ikka väljendi abstraktsusest aru saada. See on umbes sama, kui keegi väidab, et ma vihkan seda lolli lauset: “Ta läheb endast välja”, sest siis ta ju sureb ära, kuna endast on võimatu välja minna või et teise kõrvale istumine tähendabki, et keegi su kõrva peale ronima hakkab.

“Istume maha ja räägime” ei tähenda üldse, et peaks maas istuma (või toolile või diivanile) vaid üritatakse aru saada, mida keegi mõtleb ja kuidas olukorda näeb. Ollakse koos ühises ruumis ja vähemalt selles ühisel seisukohal, et tuleb arutleda ja lahendus leida. Võetakse “aeg maha” ja üritatakse vaadata tekkinud olukorrale erinevatest perspektiividest ning jõuda lahendini või kompromissini, mis enamvähem kõigile sobib.

Ilmselt on ta seesama perekooli kägu, kes ühes teises teemas ei saanud aru väljendist “mati peal magama”.

Keegi ütles, et ta on lihtne inimene, et teda võib külla minnes majutada kas või arvutilaua alla või esikusse mati peale.
Selle peale teine kägu (arvan, et sama, kes siin) imestas siiralt, et kas tõesti ollakse nõus esikumatil magama. Et tema küll ei tea, mis ekstreemne eriolukord see olema peab, et tuleb matil magada.

Mõni inimene lihtsalt ei suuda mõista kujundlikku väljendumist.

Imestasin ka siinset kommentaari “miks peab mehega maha istuma?”. Mu meelest on selline reaktsioon nii jabur, et kohe ei oskagi midagi öelda. Esialgu mõtlesin, et keegi mängib lihtsalt sõnamängu ja ütleb kohe midagi teravmeelset. Aga, kui kommentaar läbi loetud, sain aru, et inimene rääkis päriselt ka maha istumisest, imestades siiralt, miks seda peab tegema.

Aga ärme pane talle seda pahaks. Ta esineb perekoolis päris tihti sääraste avaldustega.

#3201389:

Kõnekäänud ja piltlik kõne on algklasside emakeele osa. Kui tegu pole välismaalasega, siis areng jäi seal pidama.

Eesti keel 3. klass:

https://www.taskutark.ee/m/konekaand/

Seal teise teema all oli ka jutuks, et ühe sündroomiga inimestel on sama joon. Nii, et alati ei pruugi olla asi puudulikus koolihariduses.

Selline elu on võimalik, aga raske. Elan samuti laste isaga koos ainult laste pärast.

????

Oi oi kui tuttav tunne.
Mul mees on palgatööl kellast kellani, kui koju tuleb siis jalg üle põlve ja ajaleht. Lapsed ka enam ei julge talt midagi küsida ja kui küsivad siis midagi ju seletab, aga kui aru ei saa siis uuesti küll keegi ei julge küsida. podiseb ka vii vaikselt et ega keegi õieti kuule mida räägib. Kui ma ta mõne mata lahendi julgen kahtluse alla seada ja küsin, et kuidas ta sellise tulemuse sai, mul selline, siis karjub kui mis hirmus ja karjumisega läheb nii hoogu, et ma palun tal lihtsalt lahkuda, mingi ajapärast ka lahkub teise tuppa magama. Omaarust täiesti ilmeksimatu kõik ümberringi eksivad ja on harimatud väljaarvatud siis ta ise. Midagi polegi teha ega temaga kuhugi minna ei saa, kuna kunagi ei tea mis juhtub, karjub ka täiesti võõra inimese peale. kurb.
seega mis vahet kas inimene palgatööl või eraettevõtja. Kannatajad oleme mina ja lapsed.