Teema: Kuidas müüa vanurile maha mõte minna pansionaati

Jäts see lapse kasvatamise võrdllemine vamuri hooldamisega. Ka see võib kesta aastakümneid, aga pole ei füüsiliselt, emotsionaalselt ega materiaalselt ligilähedanegi. Lapsed tõstad sülle, et kakast peput kraani all pesta, õpetad mõne kuu ja siis sööb juba ise, siis lähed tööle ja viid lapsed lasteaeda. Vanur kakab  ja pissib aastakümneid mähkmeisse, pesemine on terve ettevõtmine, kõik, mida enam ei suuda, jääbki igaveseks nii ja tööle sa enam ei saa, sest hooldust cajab ta ööpäev läbi. Mõni karjub ööpäev läbi, ei tunne oma lapsi, ei hakka rääkimagi.. Lapsi on sul mehega 2 peale vb 3, vanureid NELI. Olen näinud peresid, kus 75-aastane hooldab kodus oma 95-aastast ema, endal tervis ja närvid täiesti läbi, ema tervem kui tema, kes oma elu pole kunagi elada saanudki ja ootab ainult enda surna juba 20 aastst, et ometi pääseda. Olen näinud peret, kes 16 hooldekoduarvete aasta jooksul on müünud kogu oma vara, auto ja maja ja suvila, ja arved jätkuvad… Teema ja saatused on masendavad ja mitte kellelgi pole siin õigust halvustada kellegi valikuid või õelutseda, et pansionaati viimine tähendab memme surmamist.

#3821390:

Teema ja saatused on masendavad ja mitte kellelgi pole siin õigust halvustada kellegi valikuid või õelutseda, et pansionaati viimine tähendab memme surmamist.

Halvasti on Eestis see, et vanurite hooldamise eest riik midagi ei maksa. Agą selline jutt siin, et näe, viisin ema hooldekodusse, lootsin kiiret surma, aga tutkit, neli aastat pidin maksma selle eest, õnneks lõpuks ikka viskas vedru välja, on ka jõhker ja inetu. Sellistest inimestest küll lugu ei pea.

See teema ongi komplitseeritud. Läheb TA murest küll (praegu) välja, aga kõik on ju lõpus sarnane. Kellel veab, see kukub jala pealt, aga paljudel, väga paljudel, ei vea ja need siis virelevad oma elu lõpus, kes kuid, kes aastaid, kes aastakümneid. Aga mis elu see tegelikult on, kui inimene enam ise elust mingit rõõmu ei tunne, kedagi ära ei tunne, lihtsalt vegeteerib, võib-olla ka kannatab, kui selgem hetk on? Siin polegi lahendust, lihtsalt ühiskond peab otsustama, kas 97-aastane memm, kes lamab hooldekodus peaaegu pimedana, kedagi ära tundmata, teeb kõik mähkmetesse ja kannatab aeg-ajalt valusid, vajab ikka südamestimulaatori vahetust (eriti kui lapsed on palunud mitte vahetada), see juhtum on reaalselt mu tuttavatel läbi elatud  ja sel memmel vahetati sundkorras stimulaator ära, et ta veel saaks aastaid hooldekodus lamava haigena hooldust vajada.

Praeguseid vanureid ei aita miski, need on määratud vegeteerima ja kannatama, aga kas me ühiskonnana ei võiks lasta praegu mõistuse juures olevatel inimestel ise oma tuleviku suhtes otsuseid vastu võtta? Saaksin ise otsustada, kas soovin voodihaigena vegeteerida aasta(kümne)id oma laste raha eest või ehk saan ise ette määrata, mida sellises olukorras teha?

Ja sellele hooldekodutöötajale, kes maalis siin kurva pildi sellest, kuidas hooldekodus inimesed aina oma lähedaste külaskäiku ootavad, mis arvate, et kodus nad ei oota samamoodi või? Ainult et omas kodus nad on IHUÜKSI, hooldekodus on personal ja ehk mõni sõbergi. Vanainimesel ju pole enam midagi, mis ta päevi täidaks, televiisor (see on hooldekoduski võimalik), oma tuba (see on hooldekoduski võimalik), ja lähedaste külaskäik (ja seegi on hooldekoduski igapäevaselt võimalik). See on siis, kui enam kodus ei jaksa enda eest hoolt kanda (kui jaksab, ega siis polegi ju vajadust hooldekodu järgi).  Ja see vanainimese jutt, et tahan koju, reaalselt on see ebarealistlik, ta ei saa kodus ju hakkama, aga seda ei suudeta teadvustada, kodu seostatakse lihtsalt sellega, et seal olin toimekas ja tegin, seal olid lapsed, tegevus, elu. Seda kõike enam kodus pole. Nüüd on sealgi tühi tuba, üksindus ja ootamine, aga juba üsna hooletuses, sest lapsed on ju päeval tööl, lähedalgi pole kedagi.

Mul on ämm 90-le liginev ja osaliselt dementne. Laseme teda olla praegu veel natukene omas kodus, aga hooldekodu teema on paraku tõusnud üha rohkem päevakorda.

Enda koju ei saa teda võtta, kuna seal elab juba minu eakas ja haige ema ning ilmselgelt ei oleks tal kuigi mugav ööbida elutoa diivanil.

Nii külastamegi ämma ülepäeviti, viime toitu, valmistame suppe-praade külmikusse valmis jne.

Ämma füüsiline tervis on päris hea, aga vaim on nõrk. See tähendab kahjuks ka kiireid jalgu ja käsi ning pidevat pealepassimist ja järelejooksmist ning on väga väsitav. Tema kodu on tehtud enam-vähem turvaliseks ning ohtlikud asjad on ära pandud. Aga kui ta meile elama tuleks, siis oleks mul päris keeruline teda päevade kaupa valvata. Kusjuures ämm ise keeldus meid lapsehoiuga aitamast ja isegi oma poja juurest lippas peagi pärast sünnitust tööle tagasi – lihtsalt ei viitsinud titega jannata.

Olin kahe järjestikuse lapsega päris väsinud, kui nad väiksed olid. Minu ema hoolis lapselastest, kuid tema oli tööl. Seevastu ämm oli kodune ja meie lapselapsed on ainukesed, rohkem neid polegi. Ja ikkagi keeldus ta aitamast ning lapselastega suhtlemast. Seega meie ei tunne, et meie poolt tänuvõlga oleks ja ega siin muid võimalusi eriti polegi. Just arutasime mehega, et lõpuks ometi sai lapsed teismelisteks kasvatatud ja saan pärast 10-aastast osa-ajaga töötamist normaalsele tööle naasta ning perekonda rahaliselt paremini panustama hakata – kui nüüd kerkis päevakorda, et nüüd pean ämma pika päevaga hooldama hakkama. Tänan, ei. Tema minu ega oma poja heaks midagi niisugust teha ei soovinud, aga minult täishooldust ootab küll (on otse teatanud, et tema tuleb meie juurde elama ja mina hakaku tema eest kogu päeva hoolitsema).

Koduhooldusega on see mure, et osaliselt dementne vanake ei lase igaüht uksest sisse. Pereliikmeid ta tunneb ära, aga hooldustöötajat mitte. Samuti ta ei saa aru raha-asjadest, võib nt paluda tuua 1 leiva ning ulatab 100 eurot või vastupidi – soovib tuua tordi, aga raha annab 10 vene kopikat. Lisaks võib ta unustada hooldaja järel ust lukustada.

Ega hooldekodu polegi mingi lõbus koht – nõus. Ent ega need vanurid ise omas kodus või teiste juures kodus ka kuigi lõbusad ei pruugi olla; nii mõnegi lemmikteemaks on suremine. Mõni räägib sellest tõsiselt, teine pigem manipuleerib, et oma tahtmist saada – igal juhul teistele pole neid jutte kuigi meeldiv kuulata.

Hoodekodusse paneku idee on ikkagi hädavajadus, mitte nii, et “ah, las läheb!” Kui oma kodu vajab ise kütmist, puude tassimist, iga päev tule tegemist jne. Lisaks kui vanakesel pole enam jõudu, et külmikust noorte poolt valmistatud road välja võtta ning endale taldrikule tõsta, või kui vanake ei jaksa enam omal jalal tualetti minna – siis tõesti on hooldekodu parim variant.

Kuidas serveerida? Minu ämm ka nooremana teatas väga bravuurikalt, et kui tema vanaks jääb, siis pange mind kohe hooldekodusse! Nüüd ongi see aeg käes – ja nüüd ei taha ta sellest midagi kuulda enam. Sõbrannal emaga on samas isegi head kogemused – ema algul oli vastu, aga kui sinna läks, siis leidis endale sealt kohe sõbrannasid, lisaks käivad neil esinejad, toimuvad üritused ja töötoad – tegevust ja sotsiaalset elu jätkub piisavalt. Ütles sõbrannale, et see on palju parem kui üksi oma korteris nelja seina passida või mitmelapselise tütre kitsukeses korteris diivaninurgal ööbida.

#3821681:

Eks see otsus oleneb sellest ka kui lähedane inimene ollakse. Mõnda teist lähedast poleks võtnud, aga tema puhul polnud kahtlustki.

Ei, see ei sõltu niivõrd lähedusest, vaid ikka olukorrast, milles inimene ja pere on. Kui ikka inimene on täisdementne ja vajab mähkmevahetust ja kogu linadekupatuse vahetust iga tunni tagant, peab jääma keegi töölt koju seda dementset valavama 24/7.  Suurem osa neist ei tunne ka kedagi ära, mõned muutuvad õelaks, mõned tigedaks, mõni teeb selliseid tükke, et keel ei paindu rääkima. Ja kui on meesterahvas, sellel võib sellele tigedusele ja kurjusele, mida nt Alzheimer põhjustab, lisanduda ka suur jõud ja vägivaldsus. Paljud hooldekodudki ei võta selliseid, sest kinni neid panna ei saa, on inimõiguste rikkumine, aga kui kellegi ära tapab, kas siis on hästi või? Ja reaalselt lähevad nad kallale inimestele, ka oma lastele (keda nad ju ei tunne..).

#3821979:

Ja siis nimetab keegi mind foorumis halvaks tütreks.

Oled tõesti. Iga penni oled kokku arvutanud, mitte mingit inimlikkust ühegi sõna tagant ei paista. Ainult igast sendist tundub sul kohutavalt kahju olevat, nii pikalt heietad sellest, palju sina ikka pidid maksma. Olen ka maksnud, aga niimoodi küll ei halanud ja iial ei kirjutaks siia nii. Emast oli kahju ja oli ka kahju, et ta lahkus, sinul oli ainult rahast kahju. Palju õnne siis, et ema nii kiiresti vedru välja viskas.

#3821979:

#3821392:

Agą selline jutt siin, et näe, viisin ema hooldekodusse, lootsin kiiret surma, aga tutkit, neli aastat pidin maksma selle eest, õnneks lõpuks ikka viskas vedru välja, on ka jõhker ja inetu. Sellistest inimestest küll lugu ei pea.

Mind ilmselt mõtled. Mina kasvatan koos mehega kolme last, kõik kolm on saanud kõik normaalseks arenguks vajaliku – peavarju, korraliku toidu, koolid, hobid, trennid. Vanim laps on ülikoolis, ka tema vajab veel rahalist toetust. Teised kaks põhikoolis. See on minu panus meie ühiskonda, kasvatada 3 tervet inimest, ise ma kusjuures olen keskmisepalgaline ja ka mees ei ole mitte tippjuht ega Eesti 500 rikkama hulgas (kas äkki seda heidad mulle ette või?).

Minu ema oli hooldekodus 4 aastat ja 4 kuud, siis suri. Tal oli palju kehalisi haigusi + dementsus ja ta oli voodikeskne, mähkmetes, iseseisvalt ei söönud muud kui küpsiseid, teda tuli sööta. WC-s ei käinud ja koridoris ei liikunud. Iga kord, kui me seal käisime, ükskõik kas ma üksi või oli mingi seltskond (näiteks ema sünnipäeval või emadepäeval) istusid kõik vaikides, sest ema rääkis sellest, et kui kahju ikka, et Heli Lääts ära suri. Selle koha peal hakkas nutma. Pärast nutmist rääkis sellest, et Eino Baskin suri ka ära ja siis nuttis veel. Ja nii kõik need 4 aastat ja 4 kuud.

Mina olen tema ainus laps. Ma maksin tema hooldekodu arveteks 4 aasta 4 kuu jooksul 21500 eurot. Sellele summale lisaks olid ka ravimid, mis tuli tasuda eraldi iga kuu, ka igasugused käsimüügivahendid, mingid plaastrid ja sidemed jne. See oli umbes 30 eurot kuu, seega siis ravimite eest maksin 52 kuud x 30 =1560 eurot. Iga kord, kui aprillis Eesti pensionäride pension tõusis, tõstis hooldekodu kohatasu juba varem, veebruarist (põhjendusega, et aprillist teil ju pension tõuseb). Hingetõmbeaega ei antud hetkekski, et kui pension tõuseb, saaks mõnda aegagi veidi väiksemaid arveid maksta. Ei, siis maksime veebr-märts suuremat tasu ja siis aprillist jälle sama, sest siis pension tõusis. Kogu selle aja ise oma lapsi kasvatades. Kokku maksin siis järelikult oma ema eest 23060 eurot, et ta saaks 4 aastat Heli Läätsest ja Eino Baskinist mõelda ja mähkmetesse kakada. Iga kord, kui tuli talvel see meil, et ‘juhatuse otsusega on hooldekodu kohatasu tõstetud sellele ja sellele summale’, ma nutsin ahatusest ja jõuetust meeleheitest ja tundsin, et see ei lõpe mitte iialgi. Minu pere jaoks (sageli tuli see 400+ eurot ikkagi laste arvelt, mõnikord päris valusasti ) lõppes see 4aasta ja 4 kuuga, mõni teine pere maksab võibolla 14 aastat?

Ja siis nimetab keegi mind foorumis halvaks tütreks.

Ega sa ei peagi minust ju lugu pidama, see ei muuda midagi.

Mina ütleks, et kunagi ei maksa nii öelda, et kasvatasin ühiskonnale kolm tervet last. Kõik võib muutuda hetkega.

Mida siis sinu ema osas oleks pidanud tegema?

Sõbranna tegi ka nii nagu eelpool – ema vana korter müüdi ja osteti korter 1 korrusele, kus sai otse õue. Tegid sellise remondi, et emal oli lihtne ise liikuda. Siis anti linna poolt hooldaja, kes käis vist 2x nädalas süüa toomas, hiljem palgati  üks sugulane appi, kes käis ka korra päes läbi, aitas aega veeta jne. Emaga oli kokkulepe, et iga õhtu kell 7 helistavad. Ühel õhtul ei helistanud ja abiline leidis ema maha kukkunult, siis järgenes haigla, hooldushaigla ja lõpuks hooldekodu.

Endal on üks tuba 1 korruasel vaba, et kui ema kehvaks jääb, saan enda juurde tuua.

#3822024:

Hooldekoduses on hea neil, kes ise hakkama saavad (miks nad üldse siis seal on… ) ja kelle lähedased silma peal hoiavad pidevalt.

Pooleldi õige. Hooldekodu ei olegi koht, kuhu oma lähedane viia ja siis unustada. Lähedane vajab ikka tuge ja seltsi ja hoolitsust. Seda kõike saab ka hooldekodus ise oma lähedasele pakkuda, käia iga nädal, miks mitte iga päevgi, on lubatud. Aga see annab valiku minna siis, kui saad, ja siis pakkuda seltsi, rääkimist ja ärakuulamist, mitte lihtsalt toimetamist ja talitamist ja koristamist, selle asemel et rääkida ja seltsi pakkuda.

Kui ema ei ole dementne, siis minagi soovitan algul koduhooldust. Demntseid koduhooldajad ei taha ja dementse emaga pikalt koos elanuna saan sellest täiesti aru.

Võib ema ka intervallhooldusele suunata, st lühemaks ajaks (nädal-kaks) ja siis näeb, kuidas ta kohaneb. Mõnikord aitab seltskonnas olemine ja sageli see kodu, millest inimesed puudust tunnevad, on nende kujutluses olev kodu, mitte päriskodu ning koduigatsus võib peale tulla ka siis, kui nad kodus on.

#3822024:

Ja  alles oli artikkel, et mitte üheski hooldekodus pole konditsioneeri.

Ole hea, anna selle artikli link. Meie hooldekodus on olemas, mitte just konditsioneer vaid õhksoojuspumpade süsteem, mida saab ka jahutama lülitada. Iseasi, et praeguse ilma jaoks ja suure maja peale jääb see süsteem natuke nõrgaks, aga kuigivõrd abi sellest ikka on. Ma tõesti ei usu, et me ainukesed oleme.

#3822268:

Võib ema ka intervallhooldusele suunata, st lühemaks ajaks (nädal-kaks) ja siis näeb, kuidas ta kohaneb.

Meil läks ühe proovile toodud kliendiga nii, et intervallhoolduse ajal leidis ta sõbranna, kellega olid nagu sukk ja saabas, aga see sõbranna viidi koju ja nüüd ei saa see proua mitte ühegi oma toanaabriga enam läbi, kõik on temast liiga erineva iseloomuga. Ja on kurb ja nutab lakkamatult. Tõsi, tema ei küsi koju, ta on lihtsalt õnnetu. Kui ma saaks, ma nõiuks ta sõbranna meile tagasi, aga see pole minu teha. Oeh.

Vähemalt on ta vaikne, ülikorralik ja ei tee tüli ja noh, tema puhul tõesti kojuviimine ka ei aitaks. Aga nii kahju on inimesest.

#3822097:

#3821681:

#3821566:

#3821230:

Lihtsalt huvi pärast- miks sa hooldajaks ei taha hakata?

Vastan. Olen veel täie tervise juures olev tööealine inimene. Käin tööl ja saan normaalset palka. Selle eest pean ülal koos elukaaslasega oma perekonda. Ei soovi sellist elumuutust, et hakkaks koduseks põetajaks.

Kas kokku kolimine ei tuleks kõne alla? Tean et paljud teevad nii, meie pere kaasa arvatud. Kolme lapsega kolisime vanavanaema juurde (võib ju ka vastupidi). Tema oli dementne ja otsus tuli teha väga kiiresti. Lõpus jäi ka voodihaigeks, aga keegi perest ei kurtnud. Ei olnud õel, vaid lihtsalt unustas mida oli öelnud ja eksis mõtetes rohkem lapsepõlveradadel. Oleme kõik rahul, et temaga lõpuni olime, enne surma tehin talle veel laubale musi kui toast välja läksin. Suremiseks valis teadlikult hetke kui kedagi juures polnud. Muidu valvasin viimastel päevadel 24/7 voodi kõrval, et olemas olla.

Eks see otsus oleneb sellest ka kui lähedane inimene ollakse. Mõnda teist lähedast poleks võtnud, aga tema puhul polnud kahtlustki.

Väga imelik on siin endale vastu rinda taguda, et kui tubli sina ikka oled.

Kõigil pole võimalik kodus passida ja põlved koos vanurit 24/7 valvata. Tuli takus, pikad tööpäevad, siis laste transport ja koeraga jalutamised, koera trennid. Enda trenn ja majapidamine. Reisid. Lahkun kodust kell 8 hommikul ja tagasi 20-21 vahel.

Sinu elu on erand, et passid 24/7 niikuinii kodus ja teha pole ka midagi, et saad vanurit valvata.

Esiteks ei ole ma endale rinnale tagunud, rääkisin vaid, kuidas meie pere talitas sellises olukorras.

Teiseks tulid väga valele inimesele rääkima 24/7 kodus istumisest jm. Meil on täiskasvanud raske puudega laps, neli suurt koera, kellega samuti käime näitustel ja harrastame koerasporti ning kellest üks oli sel hetkel ka tiine. Lisaks on meil pereettevõte, mida sel ajal küll õnneks suuresti kodukontorist sai majandatud. Enda reisid ja trennid panime selleks ajaks ootele, treeningsaalid olid nagunii suletud ja koertega trenn andis piisava koormuse. Anna andeks, et ma end üles kasvatanud inimese viimased päevad otsustasin kõikidest kohustusest loobuda. Meil oli see võimalik pereliikmete vahel kohustusi jagades ja jagasin selle välja kui võimaluse, kuna meie pere pole ainuke selline.

Mina ei ole oma emaga lähedane. Tal on väga keeruline iseloom ja kui ma laps olin, oli ta väga autoritaarne, miski polnud lubatud, kunagi kuskil ei käidud, midagi põnevat ei tehtud, maiustusi ei ostetud, hea sõnaga oli ikka väga kitsas käes. Pidevalt korrutas, et “minul ei olnud seda ja seda kui ma laps olin, pole sul ka vaja”. Ma ei jõudnud ära oodata, et kodust ära kolida ja oma elu peale saada.

Kui ta ühel päeval enam iseendaga hakkama ei peaks saama, siis minu juurde kolimine ei tule kõne alla. Tema tegi mind kasvatades absoluutselt miinimumi (pealegi minu käest keegi ei küsinud, kas tahan sellise ema lapseks sündida, seega mingit võlga ma ei tunne). Ühe katuse all elades mürgitaks ta lihtsalt mu elu täiesti ära ja kuna mul on lapsed ning perekond, siis ma lihtsalt teadlikult keeldun sellist valikut tegema.

Rahaliselt loomulikult aitaksin, ta on siiski mu ema ja leian, et see on mu kohustus. Vaatamas ka käiksin, aga minu juurde kolimine ei tule absoluutselt kõne alla.

Mida külvad, seda lõikad.