Ma ei tea teie pere lugu, aga väga ei usu seda versiooni, et ongi selline laisk emale pähe istunud poeg. Seal peab midagi enamat olema.
Mis selles uskumatut on? Ema tahab oma lapsele head ning “toetab teda raskel ajal”. Mu vennal kestab see “raske aeg” lihtsalt juba 10 aastat, ema sõnul ta otsib kogu selle aja tööd ka, aga tema palgasoov on reaalselt võimalikust kogu aeg oluliselt kõrgem. Ta nimelt peab end tehnilistes valdkondades kõvaks spetsialistiks, mis sellest, et tal ühtki haridust tõendavat dokumenti peale keskkooli lõputunnistuse ette näidata pole. Ja kuna ta on nii kõva mees enda meelest, siis esiteks tahaks ta suurt palka ja teiseks ei taha ta kuidagi leppida sellega, kui talle keegi “noor nolk”, kes midagi ei tea, ütleb, mida ja kuidas vaja teha on. Miskipärast ei leia ega leia aga sobivat tööd ja kuna tal midagi targemat teha pole, siis joob järjest rohkem. Praeguseks on ta end nii segaseks joonud juba, et arvatavasti tööd teha enam ei suudakski. Ahjaa, üks põhjus on veel, miks tööle minna ei saa – siis peaks ju kurjale ekselukaaslasele lapse jaoks elatist maksma hakkama.
No selge. Selliseid mölakaid olen mina ka näinud.
Eks iga olukord on individuaalne. Aga minu jaoks on perekond nagu musketärid: üks kõigi ja kõik ühe eest. Ja seda sõltumata pereliikmete vanusest. Niiviisi koos saadaksegi tugevaks, luuakse perefirmasid ja arenetakse turuliidriteks.Ühtsus on suur jõud.
Eestis tajub enamik inimesi perekonna ühtsust ainult neil mõttetutel sünnadel.
