kodus näiteks ema ja isa terve päeva ainult mängivad, puhkamata hetkegi. Ka söögipausid tehakse lõbusaks ja põnevaks näiteks.
Mida sa liialdad? Igaühel on teha söögid ja pesta pesud ja koristada jne, ei jookse keegi lapsel ööpäev läbi sabas. Eks oleneb ka lapse vanusest, tundub, et räöögime eelkooliealisest. Lapsele tuleb seda kõike rahulikult seletada, aga mulle tundub, et sa ei saanud sellega hakkama, lapse õpetamise ja heaga vaikselt ümberharjutamise asemel hakkasid lapsega vägikaigast vedama.
Sellepärast nii, et üks kirjutas samuti liialduse ja liialdusele vastasingi. Liialdus oli tema poolt see, et kirjutasin, et loen lapsele, mängime poodi koos ja palli, aga tema ignoreeris seda ja nimetas mind mittetegelejaks ja tõi v’älja vaid selle, et ma ei tegele ÜLDSE.
Mõttetu võimuvõitlus ju, laps tahab lihtsalt suhelda. Vabalt saab öelda, et ma olen vana ja väsinud ja istun siin ja võin sinuga rääkida, kui tahad, aga mitte enamat. Või et ma võtan kella pealt aega, kui kaua sul 100 hüppe tegemiseks läheb, sina loe seni kõva häälega, mitu hüpet tehtud on (aga see vist ongi see “muu, mida sinna juurde ei tehta”).
Ma ei pea seda vajalikuks. See ongi ületegelemise üks moment. Lapsele on ostetud asi, kindla otstarbega ja hea, et üldse see on olemas, paljudel pole sedagi. Ajaviide ja kehaline trenn koos. Kui ta veedab sellel 10 minutit, siis ongi see seal hüppamise aeg. Meie lapselaps näiteks ei hüppagi pidevalt, jookseb, kargleb ja mõni kõrgem hüpe sekka, siis tahab veerelda seal peal ja vedeleda, puhkab vahepeal. Miks peaks iga tegevuse topelt üle tegelema? Eriti, kui vaja just lasta harjuda ise mängimisega rohkem, et oksaks rõõmus olla ka nii, et iga minut keegi ei tegeleks ega targutaks kõrval. Suu ei pea pidevalt vahutama ja käima. Tundub ülim liialdus.
Vaatan naabrilapsi. Ema rohib peenraid või päevitab, väiksem kiigub või on liivakastis, suurem tüdruk(9) teeb batuudil igasugu trikke.
Lapse soov vanaemaga suhelda ei pruugi olla võimetus ise mängida ega harjumus, et lõbustatakse. Viiene alles väike ja vahetu ju (seda vahetut olekut tõesti ei suruta nii väga maha tänapäeval).
Tead, vanaema, varsti saad rahus raamatut lugeda, sest lapselaps keeldub sinuga olemast. Sa oled liiga jäik ja tige lapse jaoks.
Oled valesti aru saanud. Ma kirjutan puust ette. Loe nüid õigesti, mitte ära loe seda, musa soovid. Ma räägin ja tegelen enamuse ajast lapsega. Aga kui ta kiigub, hüppab või joonistab, isetegemised, mil ta saab ise mudagi teha, siis ma lasen seda teha. Sest pean seda õigeks. Afa me mängime palli, loen raamatut ette ja mängime koos poodi ja kirjakandjat, mida ma selgitasin enne, et mis see on.
Perekoolis on asjad nii, et sa võud öelda, et söld kapsast, aga alati tuleb keegi, kes loeb välja kartuli. Ja siis targutab, kuidas kartul annab rohkem kaloreid, kui kapsas. Siis sa kordad, et sa sööd kapsat, aga tema vastab, söö söö oma kartuleid, ja vaata, kuidas paisud….
Olen tähele pannud, et vanaemadel on tihti hoiak, et tema on see kõige tähtsam ja targem inimene ja vanaema käsutab ka palju. Pole kuulnud ühtegi vanaisa hõikamas, et tule sealt ära või ära tee toda.
Olen tähele pannud, et vanaemadel on tihti hoiak, et tema on see kõige tähtsam ja targem inimene ja vanaema käsutab ka palju. Pole kuulnud ühtegi vanaisa hõikamas, et tule sealt ära või ära tee toda.
Oo, meil just vanaisa hüüab, kui näeb külas olevat lapselast liiga suure hooga kiikuvat. Samuti muude selliste asjadega. Kuigi vastus on muus hoopis. Vanaisad ei käse ega keela sellepärast nii palju, et nad hoiavad lapsi vähem. Kuid minu arust ei ole keelamine seotud enese kõige targemaks pidamisega. Enamus vanaemasid teeb seda ohutuse mõttes ikka. Kuigi ma ennast ilmatargaks ei pea, ikka keelan ja kamandan ka vahel. Või ei tohiks? Minia on mulle märkusi ka teinud, et ma võiks rohkem kerlata või sõna võttagi. Et isegi, kui ei taha laps õue minna, ikka peaksin sundima või kui ei taha jalutada, ikka minna, mitte teleka ees olla. Laps on 4,5 a . Ja me mängime vanu lauamänge. Reis ümber maailma, tsirkus ja doomino. Aga kust selline mõtlemine tuleb, et kes keelab või kanandab, vanem inimene lapsi, et siis on tähtis, sellepärast? Üliveider mõte.
Olen tähele pannud, et vanaemadel on tihti hoiak, et tema on see kõige tähtsam ja targem inimene ja vanaema käsutab ka palju. Pole kuulnud ühtegi vanaisa hõikamas, et tule sealt ära või ära tee toda.
Meil on just vanaisa see, kes esimesena ja kiirelt reageerib igasuguses olukorras. Kas on vaja hoiatada või kohe kuskilt ära tuua või niisama turvata mõnd tegevust. Või hoopis julgustada. Ja igale lapse jutule esimesena vastab just vanaisa.
Lapsed on nii erinevad ju, isegi ühe pere lapsed. Mu vanim laps oli kohutavalt seltskondlik, talle oli äärmiselt vajalik, et keegi temaga pidevalt koos tegutseks, vaataks, kiidaks jms. Lasteaed oli tema jaoks esimesest päevast peale ülim õndsus, va. kohustuslik magamine muidugi. Kodus ka pidevalt kommenteeris, organiseeris ja kamandas. Ja siis sain teise lapse, kellele meeldis just üksi mängida, vaikselt joonistada jne.
