Õige naine ei nuta mitte midagi, kui litsmehe maha jätab ja üksi elab, õige naine on siis üksi elades õnnelik, sest õnn on temas endas. Ja see ei ole sinu valik, et su mees teisi paneb. See on just nimelt olukorrale alistumine, sest kui sa jääksid üksi, siis sa ju – nutaksid terast?
Miks selline kriitika? Igaüks teab ise, mis talle parem on. Mõnele meeldib üksi elada, mõnele mitte. Ja kindlasti oleneb see paljudest asjadest. Ja see mees ju otseselt ei petagi, kõik on kokkuleppe küsimus. Armukesed teavad ka tavaliselt, et mehel on naine kodus. Kas kõik armukesed on siis allaheitlikud? Nad ju lepivad ka sellega, et mehel on mitu naist.
No aga kui nad omavahel ei seksi sel põhjusel, et naine pole seksist huvitatud, siis mida on siin naisel taluda või mitte taluda? Et kui näiteks mehele hirmsasti meeldib talviti suusatamas käia, aga naisele mitte, siis naise jaoks on see talumine, kui ta mees talviti suusatamas käib? Naine talub hambad ristis, et ta mees teeb midagi, mis naisele ei meeldi teha?
Meie elame ka umbes 10 aastat tsölibaadis, st mina elan. Kas mu mehel on kõrvalsuhteid? Mitte kestvaid ja pidevaid suhteid, kindel see. Kas ta on kellegagi peale minu maganud meie abielu ajal – no ju mõne korra ikka on. Aga, nagu öeldud, kindlasti mitte midagi regulaarset ega pikaajalist.
Kuidas ma sellesse suhtun – no mina talle ei anna ju. Kuidas ma siis saaksin tal keelata seksida ja samas mitte ise olla nõus seksima? Mis õigus on mul keelata armastatud inimesel seksida? Nagu et otsustan teise inimese eest, et sina nüüd ei tohi seksida ega kapsast süüa? Kui totter see vast oleks.
Ehk siis ma usun tema tervesse mõistusesse (kondoom) ja elu on näidanud, et kui ta ka on kellegagi seksuaalvahekorras olnud, mida ta ilmselt peaks olema olnud, siis minu elu see seks kuidagi mõjutanud ei ole. Kohe mitte kuidagi. Tegelikult isegi ei kujuta ette, kuidas ja kus see oleks võinud juhtuda, aga ju ta ikka on. Seksuaalse olendina ta vaevalt 10 aastat kuival on olnud.
Kuna mina olen nö süüdi, siis mul kama. Küsimusi, mille vastused võiksid mulle mitte meeldida, lihtsalt ei esita. Nagu öeldakse: ära iial küsi midagi, kui sa pole valmis tõde kuulma.
Kui üks naine ütleb, et ta on meeleldi sellises suhtes, sest “Ega minu eas naisel ka mingeid uusi ja kauneid suhted väga realistlik loota pole, seega lahutamine teeks minu elu kindlasti palju kurvemaks ning raskemaks. Sellised kained kaalutlused.”, siis näitab see, et sinu arvates sõltub naise õnn ja rahulolu mehe olemasolust. Mees võib käituda, kuidas tahab, aga peab olemas olema, sest uut meest ju enam ei leia. Ja ilma meheta olla on ju mõeldamatu…
Veider tõlgendus. Kui ma ütlen, et elu muusikata oleks palju kurvem ja raskem, kas sinu arust ma mõtlesin sellega, et muusika peab olemas olema, selleta oleks elu mõeldamatu? Ei. Ma mõtlesin seda, mida kirjutasin – et nii oleks elu raskem. Ja minu valik on elada kergemat ja toredamat elu. Kui sina soovid elada keerulisemalt, palun, lase käia. Aga lõpeta mulle kõigi nende koleduste külgemõtlemine, mida perekonnaelu klišeedest leida võib – omadussõnad “allaheitlik”, “meeleheitlik”, “väärkoheldud” jne.
Õige naine ei nuta mitte midagi, kui litsmehe maha jätab ja üksi elab, õige naine on siis üksi elades õnnelik, sest õnn on temas endas.
Kui naises on õnn temas endas, siis on ta õnnelik igas olukorras – nii litsmehega kui üksi elades.
See on pidev võitlus ego ja mõistuse (mõistlikkuse) vahel. Ego käsib lärmata ja draamat teha, mõistlikkus aga ütleb, et nende draamade ja lahutamisega ei saa mitte keegi õnnelikumaks, ka mina ise mitte, lastest rääkimata. Kui mees käituks minuga vastikult või minuga aega ei veedaks, kuidagi oma armukest rohkem hindavat näiks, kui mind, siis oleks palju keerulisem – või nojah, kuidas võtta, võib olla hoopis lihtsam, siis oleks selge, et suhe on vaja lõpetada sõltumata tulevikuväljavaadetest. Oleme mehega sellest armukeste teemast rääkinud, ma ei hakka siin nüansse avama, aga saan temast aru. Mõned reeglid on selle teemaga meil paika pandud. Eks saab näha, kuhu jõuame. Päev korraga. Ega minu eas naisel ka mingeid uusi ja kauneid suhted väga realistlik loota pole, seega lahutamine teeks minu elu kindlasti palju kurvemaks ning raskemaks. Sellised kained kaalutlused.
Nii kurb lugeda.
Mina olen suhtes 16 aastat, abielus 13 ja meie vahel pole ühtki teemat, mis mulle haiget teeks. Kui minu kõige lähedasem inimene mingi osaga oma käitumisest mulle haiget teeks, siis mul täiesti ükskõik, kui mitu protsenti ülejäänust on suurepärane, see ei kaaluks seda iial üles.
Võib-olla on asi selles, et mida ei tea, see ei saa ka haiget teha. Võib-olla ongi kõik hästi. Aga suhted ei ole ühesugused ja erinevates eluetappides võib ka suhtumine muutuda. Elage teine 16 veel koos, siis võid ehk juba üldistama hakata.
Mis seal taluda, kui sul endal seksisoovi ei ole? Elad koos nagu väga hea sõbraga, kellega julged kõigest rääkida, kellelt saad igapäevatoimetustes ja otsutses tuge. Meeldiv ja stressivaba elu. Kui sul ei ole mitte mingit soovi mehega seksida, siis ju muutuvadki tunded mehe sekspartnerite osas üsnagi neutraalseks. Sõbra sekssuhted ka vaevalt et väga sind puudutaksid. Muidugi see peab olema naine, kellel ei ole vaja kogu aeg mehepoolset kinnitust, et teda armastatakse, kes armastab end ja enda iseseisvust piisavalt ega tunne puudust, et teda kirglikult armastataks, sest sellisele armastusele peab ju vastu ka midagi andma ja see on tüütu ja väsitav.
Ma pigem pidasin silmas olukorda, et kodus on seksi piisavalt (arvates, et 2-3x nädalas on piisav), aga mees ikka litutab.
Litutab, sest seks naisega on tuttav, aga tahaks seigelda ka, uusi “vallutusi”, “värsket” ihu jne.
Kui paar omavahel enam ei seksi siis ilmselt on mingil hetkel sellest ka jutuajamine olnud. Mõlemal osapoolel ei kao seksiisu korraga ära. Kui kooselu jätkatakse siis ilmselt on tehtud mingi kompromiss.
See on natuke teine olukord, kui naine on otsustanud elada seksivaba elu.
Ma pigem pidasin silmas olukorda, et kodus on seksi piisavalt (arvates, et 2-3x nädalas on piisav), aga mees ikka litutab.
Aga teemaalgatuses kirjutasid ju: Omavahel seksi juba ammu pole, aga koos elavad.
Mind täitsa huvitab, et millest sa aru saad. Mina nt sellisest pidevast armukeste pidamisest aru ei saa.
Tean meest, kel kodus kaks naist oli. Mees ei ajanud pilli lõhki. Vana oli primo, noorem secundo.
Hommikul sõitsid kõik koos veoauto kabiinis tööle ja arutasid koduseid asju. Naisel oli peres üks laps eelmisest elust ja kaks ühist. Mees serveeri naisele asja niiviisi, et teine umbes koduabiline või nii. Nahaalitsema ei hakanud, isegi mitte purjus peaga. Öösiti magas kenasti naise kõrval, päeval oli ju tuhat võimalust silmailuga rajult seksida. Kõik tuttavad isekeskis naersid, aga kui esindusliku välimusega ja rahumeelse loomuga mees suudab sellise asja kokku keevitada, siis on ju tore. Kõikidel meestel see oma naise vastuseisu tõttu ei õnnestu
See on pidev võitlus ego ja mõistuse (mõistlikkuse) vahel. Ego käsib lärmata ja draamat teha, mõistlikkus aga ütleb, et nende draamade ja lahutamisega ei saa mitte keegi õnnelikumaks, ka mina ise mitte, lastest rääkimata. Kui mees käituks minuga vastikult või minuga aega ei veedaks, kuidagi oma armukest rohkem hindavat näiks, kui mind, siis oleks palju keerulisem – või nojah, kuidas võtta, võib olla hoopis lihtsam, siis oleks selge, et suhe on vaja lõpetada sõltumata tulevikuväljavaadetest. Oleme mehega sellest armukeste teemast rääkinud, ma ei hakka siin nüansse avama, aga saan temast aru. Mõned reeglid on selle teemaga meil paika pandud. Eks saab näha, kuhu jõuame. Päev korraga. Ega minu eas naisel ka mingeid uusi ja kauneid suhted väga realistlik loota pole, seega lahutamine teeks minu elu kindlasti palju kurvemaks ning raskemaks. Sellised kained kaalutlused.
Nii kurb lugeda.
Tema korduvatest postitustest said ju aru, et tal ei ole muud valikut – kas üksi või idikast mehega. Ja tema valis kahest halvast parema. Seega, ei pea haletsema! See naine on ju tuhat korda õnnelikum, kui need naised, kel meest üldsegi pole… tema arvates.
Ühesõnaga, 2 varianti….
Appi kui segaselt sa kirjutad.
Aga, ühesõnaga jah, sa tahtsid lihtsalt oma mõtteid jagada ja kedagi paika panna oma teemaga. Natuke tümitada, natuke rohkem halvasti panna tundma…
Mida sa surgid võõraste naiste eludes?
Vastik teemaalgatus, tühine, madal, nuuskiv, kasutu.
Miks sa oma sõbranna käest ei küsi, kuidas ta seda “talub”?
See on pidev võitlus ego ja mõistuse (mõistlikkuse) vahel. Ego käsib lärmata ja draamat teha, mõistlikkus aga ütleb, et nende draamade ja lahutamisega ei saa mitte keegi õnnelikumaks, ka mina ise mitte, lastest rääkimata. Kui mees käituks minuga vastikult või minuga aega ei veedaks, kuidagi oma armukest rohkem hindavat näiks, kui mind, siis oleks palju keerulisem – või nojah, kuidas võtta, võib olla hoopis lihtsam, siis oleks selge, et suhe on vaja lõpetada sõltumata tulevikuväljavaadetest. Oleme mehega sellest armukeste teemast rääkinud, ma ei hakka siin nüansse avama, aga saan temast aru. Mõned reeglid on selle teemaga meil paika pandud. Eks saab näha, kuhu jõuame. Päev korraga. Ega minu eas naisel ka mingeid uusi ja kauneid suhted väga realistlik loota pole, seega lahutamine teeks minu elu kindlasti palju kurvemaks ning raskemaks. Sellised kained kaalutlused.
Nii kurb lugeda.
Tema korduvatest postitustest said ju aru, et tal ei ole muud valikut – kas üksi või idikast mehega. Ja tema valis kahest halvast parema. Seega, ei pea haletsema! See naine on ju tuhat korda õnnelikum, kui need naised, kel meest üldsegi pole… tema arvates.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Kas kõik armukesed on siis allaheitlikud? Nad ju lepivad ka sellega, et mehel on mitu naist.
Jah, muidugi on ka nemad allaheitlikud, lepivad vähesega ja ei väärtusta end.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Mõtlesin pikalt, et mis sunnib mõnda inimest niimoodi raiuma oma arvamust, uskuma, et teisest midagi teadmata teatakse temast enam kui ta ise. Küllap on siin taga hoopis sinu enda õnnetu elu ning et seda talutavamaks teha, proovid kõigis näha elule allajäämist, meeleheidet, alistumist, kurbust, proovid end veenda, et “teistel on veel halvemini” ja et teiste valikud on veel halvemad olnud kui sul? Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega, et nood ikka tegelikult väga õnnetud on, kuigi nad ise end selliselt ei taju. See selgitab asja. Aga muidu – igaüks meist on omas elus omal moel s*ta sees ning peab seal tegema valikuid, kas ajab eluaeg ideaali taga või lepib, et kõik polegi 100% ideaalne. Igaühel omad probleemid ja omad valikud.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Sulle lihtsalt ei jõua kohale, et mõne inimese õnn ei sõltu teadmisest, kellega keegi teine magab?
Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega
Aga sina siin teemas näed ju ka vaeva teiste veenmisega. Et kuidas selle õnnelikkusega siis nüüd…
Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega
Aga sina siin teemas näed ju ka vaeva teiste veenmisega. Et kuidas selle õnnelikkusega siis nüüd…
Mina ei veena kedagi teist, et too valetab või õnnetu on, kui ise väidab, et õnnelik on. Siin ongi erinevus.
Aga sina siin teemas näed ju ka vaeva teiste veenmisega. Et kuidas selle õnnelikkusega siis nüüd…
Üks inimene räägib siin, kuidas tema tunneb.
Teine inimene väidab, et esimene ei tunne ennast nii, vaid hoopis teistmoodi.
Kõrvaltvaataja pilgu läbi tegeleb veenmisega ikka viimane.
Mina ei saa ka aru, mida te nokite selle kokkulepetega postitaja kallal? Mida te endale tõestada üritate? Igal inimesel on oma põhimõtted ja eesmärgid, kõik ei ole draamatsevad fuuriad, kellele kõige olulisem on partneri truudus ja alles seejärel kõik muu. Suhteid on erinevaid, kokkuleppeid on erinevaid, teie vaatenurk ei ole alati kõige õigem.
Ja pealegi, kui on kokkulepe ja sellest kinni peetakse ei ole tegu ju petmisega.
Mina isiklikult ei kannataks, kui mees teistega seksiks, olen armukade inimene ja see lõhuks mu enesehinnangut (pidevad võrdlused, et äkki teine on parem jne). Aga ma ei arva, et mu suhtumine kuidagi eriliselt tervemõistuslik oleks, pigem on see isekas, kuid kahtlemata levinud.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Mõtlesin pikalt, et mis sunnib mõnda inimest niimoodi raiuma oma arvamust, uskuma, et teisest midagi teadmata teatakse temast enam kui ta ise. Küllap on siin taga hoopis sinu enda õnnetu elu ning et seda talutavamaks teha, proovid kõigis näha elule allajäämist, meeleheidet, alistumist, kurbust, proovid end veenda, et “teistel on veel halvemini” ja et teiste valikud on veel halvemad olnud kui sul? Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega, et nood ikka tegelikult väga õnnetud on, kuigi nad ise end selliselt ei taju. See selgitab asja. Aga muidu – igaüks meist on omas elus omal moel s*ta sees ning peab seal tegema valikuid, kas ajab eluaeg ideaali taga või lepib, et kõik polegi 100% ideaalne. Igaühel omad probleemid ja omad valikud.
Eksid. Otsid selgitust, mõtlesid selle ise enda jaoks välja.
Olen väga õnnelikus ja TRUUS paarisuhtes naine. Ma olen ammu lahutatud (mitte truudusetuse põhjustel, vaid minu enda otsuse tõttu abielu lõpetada) ja mul on viimased 5 a olnud ülimõnus, hea, kahepoolselt truu suhe. Jah, ma ajan ideaali taga ja olen selle ka leidnud. Sinu lohutuseks paistab olevat see, et ideaali (truudust) pole justkui sinu arvates olemas. Jah, sinu jaoks ei ole 100% ideaali olemas, see on olnud sinu elu ja sinu saatus – kahju sellest. Minu elus on see 100% ideaal olemas, usud või mitte – ja alla selle olen alati nõus olema üksi, kuid mitte kunagi pole ma nõus olema koos teisi naisi k*ppiva mehega.
Tead, on täitsa võimalik ka olla IDEAALSES truus suhtes – usud? Ilmselt ei. Ja ma ei ole mitte ühegi s*ta sees, minu elus s*tta ei ole.
Tead, on täitsa võimalik ka olla IDEAALSES truus suhtes – usud? Ilmselt ei. Ja ma ei ole mitte ühegi s*ta sees, minu elus s*tta ei ole.
Mis sa seletad sellest s*tast siis koguaeg, ebameeldiv lugedagi, olgugi, et tärnidega. Hea siis, et teil päris s*tt lugu mehega pole (teistel ei tuleks pähe millegi sellisega võrreldagi).
Olgem ausad. Kui naine ei oska ilma sellise kõnepruugita enda suhet teiste kõrval esile tõsta, siis see eriti ideaalsena küll ei paista.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Mõtlesin pikalt, et mis sunnib mõnda inimest niimoodi raiuma oma arvamust, uskuma, et teisest midagi teadmata teatakse temast enam kui ta ise. Küllap on siin taga hoopis sinu enda õnnetu elu ning et seda talutavamaks teha, proovid kõigis näha elule allajäämist, meeleheidet, alistumist, kurbust, proovid end veenda, et “teistel on veel halvemini” ja et teiste valikud on veel halvemad olnud kui sul? Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega, et nood ikka tegelikult väga õnnetud on, kuigi nad ise end selliselt ei taju. See selgitab asja. Aga muidu – igaüks meist on omas elus omal moel s*ta sees ning peab seal tegema valikuid, kas ajab eluaeg ideaali taga või lepib, et kõik polegi 100% ideaalne. Igaühel omad probleemid ja omad valikud.
Eksid. Otsid selgitust, mõtlesid selle ise enda jaoks välja.
Olen väga õnnelikus ja TRUUS paarisuhtes naine. Ma olen ammu lahutatud (mitte truudusetuse põhjustel, vaid minu enda otsuse tõttu abielu lõpetada) ja mul on viimased 5 a olnud ülimõnus, hea, kahepoolselt truu suhe. Jah, ma ajan ideaali taga ja olen selle ka leidnud. Sinu lohutuseks paistab olevat see, et ideaali (truudust) pole justkui sinu arvates olemas. Jah, sinu jaoks ei ole 100% ideaali olemas, see on olnud sinu elu ja sinu saatus – kahju sellest. Minu elus on see 100% ideaal olemas, usud või mitte – ja alla selle olen alati nõus olema üksi, kuid mitte kunagi pole ma nõus olema koos teisi naisi k*ppiva mehega.
Tead, on täitsa võimalik ka olla IDEAALSES truus suhtes – usud? Ilmselt ei. Ja ma ei ole mitte ühegi s*ta sees, minu elus s*tta ei ole.
See et sinu jaoks on kõige tähtsam suhte puhul truudus ei tähenda, et kõik teised samade väärtustega olema peavad. Proovi oma õiguse peale surumise asemel veidi maailmapilti avardada ja kaasa mõelda, väga huvitavaid asju on võimalik õppida, kui oma tõest kaugemale vaatamise selgeks saad.
Ps. Neid “minu elus on kõik ideaalne” pröökajaid ennegi nähtud, sellega sa ei veena kedagi 🙂
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Mõtlesin pikalt, et mis sunnib mõnda inimest niimoodi raiuma oma arvamust, uskuma, et teisest midagi teadmata teatakse temast enam kui ta ise. Küllap on siin taga hoopis sinu enda õnnetu elu ning et seda talutavamaks teha, proovid kõigis näha elule allajäämist, meeleheidet, alistumist, kurbust, proovid end veenda, et “teistel on veel halvemini” ja et teiste valikud on veel halvemad olnud kui sul? Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega, et nood ikka tegelikult väga õnnetud on, kuigi nad ise end selliselt ei taju. See selgitab asja. Aga muidu – igaüks meist on omas elus omal moel s*ta sees ning peab seal tegema valikuid, kas ajab eluaeg ideaali taga või lepib, et kõik polegi 100% ideaalne. Igaühel omad probleemid ja omad valikud.
Eksid. Otsid selgitust, mõtlesid selle ise enda jaoks välja.
Olen väga õnnelikus ja TRUUS paarisuhtes naine. Ma olen ammu lahutatud (mitte truudusetuse põhjustel, vaid minu enda otsuse tõttu abielu lõpetada) ja mul on viimased 5 a olnud ülimõnus, hea, kahepoolselt truu suhe. Jah, ma ajan ideaali taga ja olen selle ka leidnud. Sinu lohutuseks paistab olevat see, et ideaali (truudust) pole justkui sinu arvates olemas. Jah, sinu jaoks ei ole 100% ideaali olemas, see on olnud sinu elu ja sinu saatus – kahju sellest. Minu elus on see 100% ideaal olemas, usud või mitte – ja alla selle olen alati nõus olema üksi, kuid mitte kunagi pole ma nõus olema koos teisi naisi k*ppiva mehega.
Tead, on täitsa võimalik ka olla IDEAALSES truus suhtes – usud? Ilmselt ei. Ja ma ei ole mitte ühegi s*ta sees, minu elus s*tta ei ole.
See et sinu jaoks on kõige tähtsam suhte puhul truudus ei tähenda, et kõik teised samade väärtustega olema peavad. Proovi oma õiguse peale surumise asemel veidi maailmapilti avardada ja kaasa mõelda, väga huvitavaid asju on võimalik õppida, kui oma tõest kaugemale vaatamise selgeks saad.
Ps. Neid “minu elus on kõik ideaalne” pröökajaid ennegi nähtud, sellega sa ei veena kedagi ????
Mai peagi kedagi veenma. Minu elu on ideaalne – sest minu mees on minu järele hull ja mulle truu – ja kui sul (või neil) ei ole elu ideaalne, siis see on teie probleem, mitte minu.
That’s it. Case closed.
Nii ongi. Ollakse s*ta sees ja tehakse head nägu ja taotakse rinnale – see on minu enda valik! Õnnetu naine.
Mõtlesin pikalt, et mis sunnib mõnda inimest niimoodi raiuma oma arvamust, uskuma, et teisest midagi teadmata teatakse temast enam kui ta ise. Küllap on siin taga hoopis sinu enda õnnetu elu ning et seda talutavamaks teha, proovid kõigis näha elule allajäämist, meeleheidet, alistumist, kurbust, proovid end veenda, et “teistel on veel halvemini” ja et teiste valikud on veel halvemad olnud kui sul? Õnnelik inimene ju ei näeks vaeva teiste veenmisega, et nood ikka tegelikult väga õnnetud on, kuigi nad ise end selliselt ei taju. See selgitab asja. Aga muidu – igaüks meist on omas elus omal moel s*ta sees ning peab seal tegema valikuid, kas ajab eluaeg ideaali taga või lepib, et kõik polegi 100% ideaalne. Igaühel omad probleemid ja omad valikud.
Eksid. Otsid selgitust, mõtlesid selle ise enda jaoks välja.
Olen väga õnnelikus ja TRUUS paarisuhtes naine. Ma olen ammu lahutatud (mitte truudusetuse põhjustel, vaid minu enda otsuse tõttu abielu lõpetada) ja mul on viimased 5 a olnud ülimõnus, hea, kahepoolselt truu suhe. Jah, ma ajan ideaali taga ja olen selle ka leidnud. Sinu lohutuseks paistab olevat see, et ideaali (truudust) pole justkui sinu arvates olemas. Jah, sinu jaoks ei ole 100% ideaali olemas, see on olnud sinu elu ja sinu saatus – kahju sellest. Minu elus on see 100% ideaal olemas, usud või mitte – ja alla selle olen alati nõus olema üksi, kuid mitte kunagi pole ma nõus olema koos teisi naisi k*ppiva mehega.
Tead, on täitsa võimalik ka olla IDEAALSES truus suhtes – usud? Ilmselt ei. Ja ma ei ole mitte ühegi s*ta sees, minu elus s*tta ei ole.
Ei, ideaalsete inimeste, suhete või nähtuste olemasolu uskumiseks olen ma tõesti liiga arukas. Ammugi arvamiseks, et omavahel saab võrrelda sinu 5-aastast ja minu varsti 25-aastast suhet.
Ei, ideaalsete inimeste, suhete või nähtuste olemasolu uskumiseks olen ma tõesti liiga arukas. Ammugi arvamiseks, et omavahel saab võrrelda sinu 5-aastast ja minu varsti 25-aastast suhet.
Kui tal see ideaalne suhe ära laguneb (hoopis teistel põhjustel muidugi), siis ta otsib endale uue ideaalse suhte lihtsalt. 😀
