Ka minul oli kuri ema, lisaks kurjale emale ka kuri isa. Isa tundus väljaspool kodu hästi abivalmis, vähese jutuga ja rahulik mees. Kodus oli lastega (mitte emaga, sest ema jalas olid püksid) õiendav, sellise põhimttega, et lapsed räägivad siis, kui kana pissib, talle ei meeldinud, kui temalt vennaga midagi küsisime, läks närvi, et teda segasime, mitte ei selgitanud laste küsimuste peale kannatlikult asju lahti, nagu nägin vahel külas olles teisi isasid tegemas. Ema oli samuti pidevalt närviline ja saime vennaga tihti vitsa, rihma ja tutistada nii emalt kui isalt.
Sündisime küll 1980. aastate algupoolel, siis oleks pidanud juba veidi kaasaegsemad vaated kasvatusele olema, aga meie peres mitte.
Ähvardati meile peksa anda (selline väljend nii emal kui isal oligi, kui nii ei tee, siis saate peksa või öeldi teistele, et peame lapsi peksma hakkama) nii külas olles, kui ei jõudnud näiteks torditükki lõpuni süüa, rääkisime mänguhoos kõvema häälega jne, samuti kodus. Külas olles vitsa saamist siiski ei mäleta.
Kindlasti vanemad hoolisid meist küll, mäletan, et mängisime vahel kogu perega lauamänge, siis käis tihti ka küll pidev tänitamine, et istu ilusti, ära nihele, ära veereta täringut siia, mida kõiki oleks saanud ilusti öelda või vahel võivad lapsed ka ju ennast vabamalt tunda. Loeti ka unejutte ette ja aeg-ajalt võeti sülle ka, aga seda kurjust oli nii palju, et tõmbusime vennaga mõlemad endasse ja võitleme kompleksidega siiamaani. Vend ongi eraklik, elab üksi, kellegagi ei suhtle. Minul on perekond, kuid pole väga hakkamasaav ema olnud, oma komplekside tõttu. Meheks sain kas alateadlikult või saatuse poolt määratult samasuguse iseloomuga inimese, nagu minu vanemad olid, kes harrastab vanaaegset kasvatusstiili, on samsugustes tingimustes kasvanud ja tema peab seda õigeks, ütles, et temale selline kasvatus küll mingeid traumasid ei jätnud ja nii ongi õige lapsi kasvatada. Mehe kodus võibolla vitsa andmine ei olnud nii palju teemaks kui meil ja tema sai tõesti suurte pahanduste korral, sest mees oli oma jutu järgi kõva pätt ka, täiskasvanuna ka väga julge ka väljaspool kodu, hea suhtleja. Mina seevastu üldse ei mäleta, et oleksin lapsepõlves pahandusi teinud, ei julgenudki, aga ikka leiti põhjuseid vitsa andmiseks.
Minu lapsed on minu iseloomuga või mehepoolse kasvatuse tulemusena, väga tagasihoidlikud, pole teinud suuremaid rumalusi, kuid mees on neid paar korda löönud, näiteks selle eest, et väiksena nutsid, mida mees pidas jonniks ja kui koolitöid teha ei viitsinud ja vastu hakkasid. Ma olin sünnitades väga noor ja null enesekindlusega, ei kaitsenud lapsi mehe eest, lihtsalt nutsin, kui mees lastega riidles. Mina ise pole oma lapsi kunagi karistanud, hiljem võtsin ennast kokku ja hakkasin lapsi mehe eest kaitsma, keelasin tal laste peale karjumise, alati sekkusin, kui mees hakkas häält tõstma. Nüüd on lapsed täiskasvanud ja mul polnud sellist enesekindlust, et mehest eraldi elama kolida, kui lapsed olid väikesed. Kahetsen elu lõpuni seda, et lasin oma mehel oma laste hingedesse haavad jätta, olen ise lastelt küsinud, üks ütleb, et temale küll mingeid haavu ei jäänud, teine on nii endasse tõmbunud, et ei taha sel teemal rääkida. Olen laste ees vabandanud mehe tegude pärast ja et neid alati ei kaitsnud.
Minu isa on praeguseks surnud, aga ma pole talle suutnud siiani andestada, kuigi täiskasvanuna saime näiliselt hästi läbi, suhtlesime palju, emaga siiamaani, kuid ma ei unusta seda hirmu, mida tundsin lapsena oma kodus, kuid samas olin nii klammerdunud, et üksi kuskil käia ei julgenud ning tahtsin ainult kodus olla. Nüüd tunnen, et olen klammerdunud oma mehe külge. Kõige hullem, nüüd kui lapsed on täiskasvanud, tahan nendega koos reisidel käia ja meest mitte kaasa võtta, lapsed on sellega nõus, sest ma teen alati neile, ühel lapsel on ka juba elukaaslane, ka talle kõik reisid ja niisama söömas- ja SPA-s käimised välja, kuid ei taha väga rippuda ka laste küljes ja omale tähelepanu osta. Ma ei teagi, mis on õige, kõige hullem on veel see, et lapsed lasevad mul meeleldi kõige eest maksta, kui elaksin üksi, ei saakski seda lubada, aga osaliselt tuleb ka raha mehe rahakotist. Selles suhtes olen ise vist vea teinud, et tasunud alati laste eest kõik, samas kui mina ei maksaks ei tahakski nad minuga ilmselt minna, vaid läheksid omaette. Kui mina eraldi elama asusin, maksin kõigi asjade eest ise. Käisime ka emaga tihti mõnel väljasõidul, SPA-s või reisil, isegi niisama söömas, teeme seda siiamaani ja mina maksan alati enda eest ise. Ema on mind palju minu täiskasvanu elus aidanud, kuid tänitamise ja nähvamise komme on tal siiamaani, samuti on ta kontrolliv, kui lapsed käisid koolis, helistas tihti lõuna ajal, kui mul vaba päev oli ja küsis, kas lastele on toit valmis, lapsed peavad sooja toitu saama. Iseenesestmõistetavalt tegin süüa, aga ema pidi üle küsima ja targutama.
