Maitseaineid siiski oli – põhilises kasutuses olid sool, pipar, loorber, ingver, vürts, kaneel,
Mina sain küll kaneeli ainult ühelt kohvikus töötavalt tuttavalt (varastas jah, nagu siis ikka varastati), müügil Tartus ei näinud kaneeli ainsatki korda.
Banaane nägil ühe korra müügil.
Mida nõukogude võim minult iial andex ei saa, on tõik, et pastinaaki, mis kasvab siinsamas Eestis täitsa hästi, kohtasin esimest korda täisealisena. Kui välja arvata mõtisklused lapsepõlves, et millise imepärase maitsega võis olla see Gab-Gabi armsaim toit.
Paistab, et rahvas ise lõpetas selle kasvatamise ära, mitte ei keelanud riigivõim
https://maaelu.postimees.ee/3961337/pastinaak-on-porgandist-vaartuslikum-koogivili
Mul on ema kokaraamatud, lipitud lapitud, palju kasutatud. Vaatasin sisukorda, tavalised toidud, kotletid sealihast, hakkliharull, pikkpoiss, tarretised, vahud, kastmed, ahjuliha, ahjukala. Retseptid on ikka samad, mis praegustel toitudel aga “võlu” oli tõenäoliselt selles, et sa mitte ei mõelnud – täna teen ahjus sealiha vaid nähes saba ja kuuldes, poes on liha, mõtlesid kui saan teen ahjusealiha.
Issand, kuidas ma igatsen seda mittemagusat kõvat jäätist,millel olid mittemagusat ja mittepehmed šokolaaditükid. Eskimo. Tänapäeval ei kõlba see koera saba alla ka. Magus, läila, pehme.
Mina ka sellest aru ei saa. Virisemine magustoitude üle, et need on liiga magusad?
No on tänapäeva magustoidud liiga magusad. Ostsin vanasti Rimi köögi magustoite teinekord, väga maitsvad olid, nüüd on ainult tulimagusad (vähemalt pole ma leidnud selliseid, mida süüa kannataks). Samuti on tulimagusad näiteks kreemisaiad, mõnikord olen nostalgiast ostnud, aga ei kannata süüa. Sellise magususe saamiseks oleks vanasti pidanud magustoit vms koosnema vähamalt 50% suhkrust, nüüd topitakse neid sünteetilisi magustajaid, mis kordades kangemad, aga kogus tõenäiliselt samaks jäänud.
misasjad on nõukaaegsed toidud? mis on üldse toitudel pistmist riigikorraga?
Kuna nõukaajal olid toiduained defitsiit ja sageli polnud poes eriti valikut, siis üsna lihtsatest asjadest (nt sai, leib, piim, liha, muna, kartul) leiutati 100 rooga. Retseptid olid lihtsad, koostisaineid vähe. Retseptid võisid üsna sarnased olla, vahel tuli erinevus vaid valmistamise tehnoloogiast (näiteks kaerahelbeküpsiseid sai mitut moodi teha) või ühe koostisosa erinevusest (nt teekreem). Kõik jäägid kasutati ka ära – nt tahke sai, leib; siseelundid: maks, neerud, pugud, aju, keel jt.
kõigel sellel pole nõukaajaga mingit pistmist. nii elati ja tehti toitu juba sajandeid enne.
Mul olid lapsepõlves kõik need maitseained kodus olemas – pipar, loorber, ingver(kuivatatud ja jahvatatud), vürts, kaneel, muskaatpähkel, vanilliin, nelk, sidrunhape ja võib-olla veel midagi. Sugulased välismaalt saatsid. Käisin lapsena nuusutamas neid kapis. Suurema osa neist vahetas vanaema millegi muu vastu või müüs maha.
Lisaks oli vanaemal alati kuivatatud peterselli ja soolatilli ja ning toidu sisse läks küüslauk ja sibul. Neid kasvatas ise. Elasime äärelinnas. Lisaks, rohelist sibulat kasvatati alates jaanuarist aknal ja küttega kasvuhoones pandi võimalikult varakult taimed kasvama. Ta töötas linnavalitsuses ja teadis, millal midagi saab ning müüjad panid talle üht-teist kõrvale. Suvel puhkused ja nädalavahetused korjas suvila juures metsas marju, ja seeni. Sugulastega ühisel põllul kasvatati juur-ja köögivilju. Osa jäi omale, ülejäägi jällegi müüs/vahetas. Sugulasted maal kasvatasid sigu, kanu, lehmi ja eks nendega tehti siis jälle linnast pärit kraamiga vahetuskaupa.
Ehk kui palju vaeva nägid, siis said head toitu küll. Kõige selle kõrvalt käis vanaema täiskohaga tööl ning tegi ka lisatöid. Mitu nädalat enne sünnipäeva või jõulu oli vanaemal iga päev kellegi juurde asja mingite pakikestega ja koju tuli siis teiste pakikestega. Aga kokaraamatud olid tal eestiaegsed ning osa retsepte ema õpetuse järgi ruudulises vihikus. Nii et võib-olla ma polegi õiget nõukaaegset toitu saanud. Hiljem, kui vanaema suri ja ema ja ma ise rohkem süüa tegema hakkasin, siis oli juba nõukaaeg möödas. See, mida lasteaias ja koolis pakuti, küll häid mälestusi ei tekita..
Mulle meeldib praegu rohkem. Ühtteist kasvatan oma lõbuks. Aga kui tahan midagi head, siis löön kokaraamatu lahti, võtan nimekirja ja lähen toon poest vajalikud koostisosad. Ja kes tahab kõva jäätist, siis osa LaMuu omad on kõvad ja vähem magusad.
Mina ka sellest aru ei saa. Virisemine magustoitude üle, et need on liiga magusad?
No on tänapäeva magustoidud liiga magusad. Ostsin vanasti Rimi köögi magustoite teinekord, väga maitsvad olid, nüüd on ainult tulimagusad (vähemalt pole ma leidnud selliseid, mida süüa kannataks). Samuti on tulimagusad näiteks kreemisaiad, mõnikord olen nostalgiast ostnud, aga ei kannata süüa. Sellise magususe saamiseks oleks vanasti pidanud magustoit vms koosnema vähamalt 50% suhkrust, nüüd topitakse neid sünteetilisi magustajaid, mis kordades kangemad, aga kogus tõenäiliselt samaks jäänud.
kusjuures täpselt nii ongi. aspartaami on ikka südamest uhatud, niiet põletabki keele sisse augu, see ju sipelgamürk.
Tahaks vanu häid toite, tänapäevased ei kõl
Sa pead lihtsalt leppima tõsiasjaga, et sa jääd vanaks, maitsemeel nürineb ja sa ei tunne enam maitset nii, nagu tundsid nooremana. Samuti paistab sul olevat krooniline meeleolulangus.
Häid toite saab, kui kasutada puhtaid tooraineid.
Kõik sinu toodud näited maitsevad tänapäeval samuti kui 30 a tagasi, kui sa vaid tõesti ostad nt võid mitte margariini.
hakkliha liiga väherasvane. Aedviljad- väetatud ja kemikaalidega kasvatatud, ei maitse. Nõukaajal kemikaale ei kasutatud.
Piimatooted nt. vahukoor- ei ole enam nii rasvane nagu vanasti ja ei lähe korralikult vahtu.
Kuidas saab selliseid rumalusi rääkida? Hakkliha on tänapäeval liigagi rasvane, odavamad vähemalt. Vahukoor on 35% ja vahtuminemisega probleeme pole. Just hiljuti tegin.
Sa loe ikka paki pealt, mida sa ostad. Kemikaale kasutati nõukaajal ka, väetisi samuti. Mis ime poodides sa käid, kust korralikku toitu osta ei saa?
Facebookis on grupp nostalgilised toidud vms? Seal näeb tihti neid vanaaegseid toite, keegi ei kummita mingi ida aasia nuudlitoiduga.
Seda gruppi on masendav jälgida: lisaks kohutavale kirjaoskamatusele ja halvakvaliteedilistele fotodele, on toidud NIIIII igavad ja üheülbalised, et paneb lausa imestama, mismoodi inimesed tahavad ja jaksavad sajandeid samu toite süüa. Praegusel ajal, kui võimalusi, retsepte ja toor- ning maitseaineid on nii palju?!
Kõige tipuks on seal mingi vene tädi, kes heietab meetripikkuseid jutukesi, mida kohusetundlikult “sa kirjutad nii ägedalt!” kiidetakse, aga mis on ühe inimese isiklik elu ning mälestused, mida omakorda on imelik mitu korda nädalas lugemiseks pakkuda. Igav ning vaimuvaene.
Minu arvamus.
Ajakuluga tuleb ka arvestada- nt juba korraliku kondipuljongi keetmine värskekapsa vm supile võtab ikka aega.
Jõudu ????
No issand, ega sa seal puljongil kõrval pea seisma? Ühel õhtul keedad puljongi, teisel teed supi. Kus see ajakulu on?
mismoodi inimesed tahavad ja jaksavad sajandeid samu toite süüa.
Jah, seal inimesed mitusada aastat vanad, aga toidud on ikka ühed ja samad! No tõesti, kes viitsiks kolmsada aastat järjest samu toite süüa?
On ikka mõtlemine mõnel, ausõna.
Olin nõuka ajal malevas tööl ja korjasime heinmaal väetisekamakaid, et lehmad neid sisse ei sööks, kuna ei viitsitud väetist peenestada. Suur väetiseladu oli ja veel lennukilt külvati. Jõgedest kadusid vähid just selle reostuse tõttu – jõed voolasid põldude vahelt ja see väetis sattus jõkke. Jube mürgitamine oli.
Jäätist sain viimati väga head mitu-mitu aastat tagasi, kui Maxima müüs venemaalt toodud jäätist – sellise hõbedase ilma siltideta kesta sees, ümmargune. Jube hea oli.
Vanasti oli Leningradi kandiline vahvlibrikett ka väga hea. Olen seda nüüdki müügil näinud vahel, aga pole alati ostnud ja ei mäleta, kas on sama hea.
Kes siin magusast rääkis – ma tahan ikka asja enda maitset tunda, mitte et see aspartaami kuiv ja põletav suhkrulaks mind juba esimesest ampsust oimetuks lööks ja pärast keele sees auk on.
mismoodi inimesed tahavad ja jaksavad sajandeid samu toite süüa.
Jah, seal inimesed mitusada aastat vanad, aga toidud on ikka ühed ja samad! No tõesti, kes viitsiks kolmsada aastat järjest samu toite süüa?
On ikka mõtlemine mõnel, ausõna.
Katsu veits laiemalt mõelda, mitte kõike sõna-sõnalt võtta, eks?
Ma ei mäleta, et peres oleks nõuka ajal ostetud kulinaariast salateid, kotlette, mingeid magustoite, sõrnikuid jne. Kui siis – saiakesi, torti, kringlit – kõik muu tehti ise. Grillkana sai ka ise tehtud – meil oli selline elektkripliit, kus oli see varras olemas. Sellist valmistoitude ostmist ei olnud.
Kas mäletate raamatud “Kaarist on kasu”, seal isa ostis õhtusöögist valmis kartulisalatit, minu jaoks oli see kummaline (veel kummalisem oli see, et sinna juurde osteti viinereid 🙂 ).
Seega, miks olid lapsepõlve toidud head- need tehti ise ja armastusega.
No Kaari ema oli ju kuskil ära, eks siis ostetigi kartulisalatit poest. Aga miks just seda? ja viinereid ei olnud ka nii kippelt saada – siis oli rohkem nagu peotoit neil seal – tolle aja kohta, kuigi praegu mõtled, et mis selles siis nii erilist oli.
Kõik jäägid kasutati ka ära – nt tahke sai, leib; siseelundid: maks, neerud, pugud, aju, keel jt.
Maksa ja keelt täna enam ei sööda või? Mõlemad on delikatesstoiduained, et sa teaks. Lingid leiad ise.
Pugud on sinu arust jääk? Puhka jalga ja vaata näiteks seda, mille spetsiaalselt nami-namisse sinu jaoks üles laadisin.
Oli 70ndatel teema ja on on praegu. Maxima täitsa müüb toorainet.
Kuulge, tollal käis peene peotoidu kategooriasse ka salatilehega garneeritud taldrikule kummutatud & peenex viilutatud Zavtrak Turista.
koduses kokaraamatute riiulis on paar nõukaaegset, mida aeg-ajalt kasutan – “Hoidised” (põhitõed on hästi ära toodud ja need ei muutu), “Rahvaste toite”, “Saiad, pirukad, koogid”, “Liharaamat”.
Olen 70-ndatest, ja mäletamist mööda oli meil alati hea toit laual. Ema oli leidlik kokk, tegi “Vaata kööki” saate järgi igasuguseid toite, liharulle, kala jms. Suppi sõime iga päev! Maitseainetest olid lisaks soolale-piprale-loorberile ka kaneel, kardemon ja muskaat (Rootsist saadeti), ja vaniliin (keemiatööstuse toodang).
Senini teen tihti just lapsepõlvest pärit magustoite – saiavormi, leivasuppi, mannavahtu, riisivormi, kohupiimavormi. Neil polnud mingeid retsepte, nüüd ka teen nii kuidas parasjagu tunne on. Supisöömise komme on ka väga tugevalt veres.
Mul on ema kokaraamatud, lipitud lapitud, palju kasutatud. Vaatasin sisukorda, tavalised toidud, kotletid sealihast, hakkliharull, pikkpoiss, tarretised, vahud, kastmed, ahjuliha, ahjukala. Retseptid on ikka samad, mis praegustel toitudel aga “võlu” oli tõenäoliselt selles, et sa mitte ei mõelnud – täna teen ahjus sealiha vaid nähes saba ja kuuldes, poes on liha, mõtlesid kui saan teen ahjusealiha.
Need toidud olidki nii lihtsad, et saab tehtud ka ilma retseptita kui vähegi süüa teha oskad.
Kuulge, tollal käis peene peotoidu kategooriasse ka salatilehega garneeritud taldrikule kummutatud & peenex viilutatud Zavtrak Turista.
Joodikutel ehk, õnneks ei kohanud selliseid.
Kuulge, tollal käis peene peotoidu kategooriasse ka salatilehega garneeritud taldrikule kummutatud & peenex viilutatud Zavtrak Turista.
See olenes ilmselt konkreetsest perest. Meil segati turisti einet kartulite või makaronide hulka ainult siis, kui ema komandeeringus oli ja isa kotlette või ahjuliha teha ei viitsinud:)
Peolauale seda kohe kindlasti ei pandud.
Mul olid lapsepõlves kõik need maitseained kodus olemas – pipar, loorber, ingver(kuivatatud ja jahvatatud), vürts, kaneel, muskaatpähkel, vanilliin, nelk, sidrunhape ja võib-olla veel midagi. Sugulased välismaalt saatsid. Käisin lapsena nuusutamas neid kapis. Suurema osa neist vahetas vanaema millegi muu vastu või müüs maha.
Sidrunhape oli meil küll väga igapäevaselt kasutuses – küpsetuspulbrit polnud vist eriti saada ja ikka segati soodat sidrunhappega selle jaoks.
kusjuures täpselt nii ongi. aspartaami on ikka südamest uhatud, niiet põletabki keele sisse augu, see ju sipelgamürk.
Tundub jah, et seda valusalt magusat maitset tekitab ikka miski muu, mitte suhkur.
Tegin just kaneelisaiakesi. Panin ikka suhkrut ka, aga oleks võinud rohkemgi panna, ei saanud piisavalt magus. Järelikult minu maitsemeel ei ole muutunud…kui siis nürimaks. Aga miks ma siis jogurteid, jäätisi magusamatena tunnen kui varem?
Kahjuks ei ole võimalik jah, need on juba amu pahaks läinud.
siis tehti palju ise – näiteks sprotte, kilu, suitsetati üle keeduvorsti (raiesink-vorst oli, imehea jäi), tehti suitsuliha – kala. Maal toodi kast lesta ja sõime suitsulesta piimaga – oehh.
Söödi võid, mitte margariini.
siis tehti palju ise
Ilmselt ikka nii, et kes tegi ja kes mitte. See, mida kätte said, sõltus tutvustest ja suutlikkusest elada käsi-peseb-kätt stiilis. Minu vanematel ei olnud ei seda viimast ega soovi väga toiduga mässata. Nii pole ka minusse toidupirtsakust kasvanud, kuigi on asju, mida ma tõesti ei taha kohe üldse (keedetud liha, pekk ja heeringas näiteks). Olen mõningate välismaiste kolleegide puhul imestanud, kuidas nad viitsivad toidust jahuda ja viriseda tavalise söögi üle, küll on juurvili surnuks keedetud (nii meiekandis tavaliselt tehtigi), küll on “maitsetu”, küll on see või teine häda. Kui kõht tühi, kõlbab kõik ja kui kõht ei ole tühi, siis ära söö (ja kui kõht on väga tühi, siis ma suudan süüa ka keedetud liha ja pekki).
Ma ei salli toidu juures virisemist – kui ei maitse, ära võta ega söö.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
