Teema: Lähedane ei mõista depressiooni

Ma võin sulle rääkida teise osapoole nägemuse, sest tunnen ära endas selle sinu lähedase. Ma käitusin samamoodi ja pean tunnistama, ei oska end ka halvasti tunda. Ürita ka teisest poolest aru saada.

Mul oli ka lähedane depressioonis. Kõigepealt aastaid diagnoosis end ise, siis leidis kellegi, kes seda kinnitas. Inimene oli kõvasti ka internetis eeltööd teinud, et õigete sõnadega end osata serveerida ja saada soovitud rohud. Mida ta hiljem võttis valikuliselt, sest siis tuli halamise uus tase, kõik pidid teadma, et ta ei taha ikka seda keemiat sisse süüa. Vastuvõttudel ka ei käinud, sest küll olid need kallid ja küll oli arst rumal. See selleks.

Mis aga inimesi tema ümber skeptiliseks tegi, oli see, et tal maksti kogu elu kinni, lilleke sai päevad läbi voodis lebada, enda hingeellu süveneda ja internetist endale sümptomeid otsida. Teistel seda võimalust ei olnud, sest Eesti Energiale või Tallinna Veele ei saa öelda, et me see kuu arveid ei maksa, meil on depressioon. Kui sa arvad, et koristamine on inimestele meeldiv tegevus, siis sa eksid rängalt, ka täiesti terved inimesed teevad seda rutiinis ja kohati hambad ristis. Osad inimesed suruvad endas alla igasuguse vastikuse ja teevad vähemalt miinimumi ära, osad tõstavad kohe käed üles, ja valivad ohvrirolli. Lükkavad etterinda enda haigused ja hingeelu murekesed (teistel neid ei ole, eksole), teised tehku topeltkoormus ja lasku nagu oravad rattas. See, mis koormus teistele selga laotakse, ei ole oluline.

Ma õnneks enam selle depressiivikuga koos ei ela, ta nimelt leidis endale mehe (selleks oli energiat, jaksu ja tahtmist küll end voodist välja vedada), kes nüüd ta elu kinni taob ja kellele ta teeb samasugust emotsionaalset terrorit. Selmet et võtta end üle aastate ükskord lõpuks kätte professionaalsete arstide käe all ja lõpuks siis süüa neid rohtusid või mida iganes neile tehakse.

Alustaks sellest, kas sul on ise diagnoositud depressioon, mis muudkui lõputult venib või ikka ametlik koos raviplaaniga?

#3453271:

Ma võin sulle rääkida teise osapoole nägemuse, sest tunnen ära endas selle sinu lähedase. Ma käitusin samamoodi ja pean tunnistama, ei oska end ka halvasti tunda. Ürita ka teisest poolest aru saada.

Mul oli ka lähedane depressioonis. Kõigepealt aastaid diagnoosis end ise, siis leidis kellegi, kes seda kinnitas. Inimene oli kõvasti ka internetis eeltööd teinud, et õigete sõnadega end osata serveerida ja saada soovitud rohud. Mida ta hiljem võttis valikuliselt, sest siis tuli halamise uus tase, kõik pidid teadma, et ta ei taha ikka seda keemiat sisse süüa. Vastuvõttudel ka ei käinud, sest küll olid need kallid ja küll oli arst rumal. See selleks.

Mis aga inimesi tema ümber skeptiliseks tegi, oli see, et tal maksti kogu elu kinni, lilleke sai päevad läbi voodis lebada, enda hingeellu süveneda ja internetist endale sümptomeid otsida. Teistel seda võimalust ei olnud, sest Eesti Energiale või Tallinna Veele ei saa öelda, et me see kuu arveid ei maksa, meil on depressioon. Kui sa arvad, et koristamine on inimestele meeldiv tegevus, siis sa eksid rängalt, ka täiesti terved inimesed teevad seda rutiinis ja kohati hambad ristis. Osad inimesed suruvad endas alla igasuguse vastikuse ja teevad vähemalt miinimumi ära, osad tõstavad kohe käed üles, ja valivad ohvrirolli. Lükkavad etterinda enda haigused ja hingeelu murekesed (teistel neid ei ole, eksole), teised tehku topeltkoormus ja lasku nagu oravad rattas. See, mis koormus teistele selga laotakse, ei ole oluline.

Ma õnneks enam selle depressiivikuga koos ei ela, ta nimelt leidis endale mehe (selleks oli energiat, jaksu ja tahtmist küll end voodist välja vedada), kes nüüd ta elu kinni taob ja kellele ta teeb samasugust emotsionaalset terrorit. Selmet et võtta end üle aastate ükskord lõpuks kätte professionaalsete arstide käe all ja lõpuks siis süüa neid rohtusid või mida iganes neile tehakse.

Alustaks sellest, kas sul on ise diagnoositud depressioon, mis muudkui lõputult venib või ikka ametlik koos raviplaaniga?

Kas sa olid ta ema? Ime kah, et inimene sellise suhtumise pärast depressiooni langeb.

Kui rääkida ei suuda, siis anna talle seda kirjutist lugeda, ehk hakkab mõistma.

Depressioon on muidugi raske haigus, aga väga palju on enda peas ja tahtmises kinni. Esiteks, tuleb lõpetada endas ohvri nägemine. Teiseks, sa pead võtma vastu otsuse, et teed endast kõik oleneva, et sellest asjast välja tulla, sest sina oled ainus, kes oma elu eest vastutab. Pole mõtet teisi süüdistada, niikaua kui sa tunned ennast ohvrina, ei muutu reaalselt midagi. Elu paneb muidugi vahel jalaga, tuleb püsti tõusta ja edasi minna. Sa peadki ennast sundima kodutöid tegema, kodust välja minema, trenni, loodusesse, uutesse elamustesse, uutesse olukordadesse. Katsu likvideerida elust asjad, mis sind tegelikult väsitavad: segamini korter väsitab kindlasti, ühetaoline tiksumine väsitab ka. Aga väga tubli oled, et probleemist kirjutad, näitab et sa tahad ellu muutusi.

#3453489:

Miskipärast vähihaigetele nii ei räägita, et on koormaks oma haigusega perele, ja ei märka, kuidas tema haigus teisi mõjutab. Tuntakse siiralt kaasa. Depressioonihaigus oleks nagu põhjus inimese süüdistamiseks.

Vähihaige saab sellest üldjuhul ise ometi aru. Depressioonik ei saa, õigemini tal on iseenda sisemaailmaga nii palju tegemist, et ta lihtsalt ei näe.

Ma kardan, et siit sa samuti kahjuks mingit mõistmist ei leia. Need soovitused, et teistel on ka raske ja “hakka normaalseks”, no hakkaks kui saaks eks. Kuid selge see, et igasuguse haiguse puhul on lähedastel ka raske (mu meelest igasugune haigus muudab inimese teiste jaoks lõpuks egoistlikuks, aga osad haigused on jah sellised, millega tuntakse kaasa ja teiste eest mõistetakse hukka), eriti kui olukord kestab pikalt või jääbki kestma. Ei tea, et milline su perekonnaseis on ja kas lapsi ka või mitte, aga võibolla oleks sul lihtsam üksi? See ühelt poolt sunnib natuke rohkem tegutsema ja teiselt poolt kui ikka ei jaksa, siis sellel perioodil teedki miinumi ja keegi ei pane sind sellepärast halvasti tundma. Minul on suureks abiks lemmikloom, kelle eest vaja hoolitseda. Neid päevi, kus ma ei tunne, et kõik on väga suur pingutus, on vähe.

Olen ise funktsioneeriv depressiivik (diagnoositud, ravimite peal) ja ka ei mõista. Keegi teine ei pea minu eest mitte midagi ära tegema. See lähedase eest ärategemine on see, mis lubabki depressiivikul mugavalt tugitoolis enesehaletsusega tegeleda. Tegelikult on just ise tegutsemine see, mis aitab mõtted mujale saada ja depressioonist välja tulema hakata.
Jah, on hetki, kus kohe üldse ei jaksa. Sellistel hetkedel ütlengi otse elukaaslasele või lastele, et tead, mul ei ole hetkel hea olla ja ma ei jaksa. See, et mina ei jaksa, ei tähenda, et keegi teine peab siis midagi minu eest ära tegema. Ei pea, pesumasina võib käima panna ka ülejärgmine päev ja aknaid pesta järgmisel nädalal, toit on võimalik osta valmistoiduletist või koju tellida (ja ma käin tööl ja tasun oma haigusest tulenevad lisakulud ise).

Leian, et depressiivik peab kohanema eluks sellise haigusega. Lähedased kindlasti ei jää puutumata aga depressiivikule ema mängima hakates on endal päris tõsine oht läbipõlemiseks. Näägutaja osas tuleb korra läbi mõelda, mis tööjaotust sinult normaaloludes oodatakse. Kui näägutaja on korra nädalas külas käiv ema, siis saadan kohe kurele – pole tema asi, kui tihti ma koristan. Kui tegemist on elukaaslasega, siis tuleb taluvuspiir ja võimekus läbi rääkida ja püüda oma normolude osast teha nii palju kui vähegi võimalik ja loobuda ettekujutusest, et keegi teine PEAB ülejäänud osa sinu kohustustest enda peale võtma. Tore kui võtab, kui ei võta, pole ka midagi katki, eks siis kohustused ootavad, kuniks sa mõnipäev jälle jaksad.

#3453489:

Miskipärast vähihaigetele nii ei räägita, et on koormaks oma haigusega perele, ja ei märka, kuidas tema haigus teisi mõjutab. Tuntakse siiralt kaasa. Depressioonihaigus oleks nagu põhjus inimese süüdistamiseks.

vähihaige ei saa kahjuks oma vähki ära ajada, depressiivik saab, kui end kokku võtab.

kägu, 2 korda saanud depressiooni diagnoosi ja ise oma tahtejõuga mustast august välja roninud, sest muud ei jäänud üle, lapsi ja loomi ei saanud üksi jätta. aega läks ja väga raske oli, aga kui tunnistad juba endale probleemi, siis tuleb tahtejõuga oma elu muuta ja uuesti elama hakata. kui jäädagi ennast haletsema kurtma, siis läheb asi ainult hullemaks.
Kägu 24.05.2020 16:22ga nõus – ei juhtu midagi, kui pesu pesemine 2-3 päeva edasi lükkub, kuid pesemata ei või seda jätta. kolmandal päeval ajad end jõuga voodist välja ja vajuad masina nupule, saad uuesti end liikuma, sest siis on vaja pesu masinast kuivama riputada jne.
depressioon on mugavushaigus – seda saab endale võimaldada vaid see, kellel on palju vaba aega ja keegi, kes ta eest elutähtsad asjad ära teeb. jube mõnus oleks päevade viisi voodis vedeleda ja hädaldada, kui raske kõik on ja lasta end teenindada, depressioon järjest enam süveneb sellest ja satudki nõiaringi

Ega lähedasel pole ka lihtne õiget suhtumist üles leida. See, mis depressiivikule hetkel parim tundub, võib olla talle tegelikult väga halb variant. Depressioonis inimesel on kahtlemata üliraske, aga ka lähedane peab üritama välja selgitada see parim lähenemisviis ja kuidas teisiti seda teha kui katsetades.

Kuigi depressioon on haigus ja oleneb paljuski ajukeemiast, siis päris nii see ka pole, et jätke mind rahule, olen haige ja teie jutuga ei muutu midagi, laske mul rahus olla.
Mul endal ka üks lähedane oli depressioonis, lisaks sellele, et olen ise ka olnud.
Ta oli mu korterikaaslane ja ta tunnistas, et oli nädalate viisi voodis nutnud kui mina koju jõudsin, olles pikemat aega eemal viibinud. Ma äratasin teda hommikuti ja õhtul palusin tal õigel ajal magama minna, et päevarütm sassi ei läheks. Kutsusin teda endaga sööma ja õue jalutama ning ei jätnud küsimist, kuigi ta alguses mitu nädalat ei ütles. Ta on hiljem tänanud, et aitasin tal päevarütmi normaliseerida, sest sealt edasi oli juba lihtsam järgmise paranemispunktini jõuda.
Kui ma oleksin tal lasknud rahulikult ilma sekkumata oma toas lebada ja kurvastada, kartes haiget häirida, siis oleks asi ehk hullemaks läinud.

Ma soovitan, et selgita oma lähedasele, kuidas peaks sinuga käituma. Kui käid tööl, kulub su energia sinna ja päeva lõpuks tunned end kurnatult. Kui ta soovib, et sa aitad majapidamistöödes, ehk sulle mõjuks hästi kui ta kirjutaks sulle väikse teate, et talle oleks suureks rõõmuks kui suudad tolmu ära imeda, kuigi ta teab, et see on sulle raske ja kiiret pole.
Võid paluda tal sinuga hästi rahulikult rääkida, sest tema pulbitsev energia ja pealekäivad soovid viivad vastupidise efektini ja tunned end veel jõuetumana.

See lähedane, keda kirjeldad, tundub tüütu ka ilma depressioonita. Minu meelest see on hoopis enesekehtestamise teema. Ei ole ju kuidagi normaalne, kui keegi ilmub täisealise elamisse asju ümber seadma või ütlema, kus tosse kuivatada.

Mulle ka ei meeldi eriti koristada. Tööpäevadel ma pea ei koristagi, teen lihtsalt õhtusöögi ja viskan nõud kraanikaussi. Vahel jõuan hommikul ära pesta, vahel lükkan õhtuks. Põrandaid pesen kord nädalas, pesu ka kui juba masinatäis on olemas. Mind ei häiri. Vaba päev ongi koristamise päev. Ma pole endale eesmärgiks seadnudki ideaalselt korras kodu ega pinguta naba paigast. Depressiooni mul ei ole, aga mul on lollakas harjumus asju edasi lükata homsesse. Teiste arvamusest on mul ükskõik.

On inimesi kes ei pane korrale mingit rõhku. Lehvivad mööda üritusi ja inimesi. Ei ole depressioon aga nad lihtsalt ei viitsi. Ma ise küll nii ei lehvi aga mulle ka ei meeldi või õigemini ma ei viitsi koristada. Kõrvalt vaadates ei meeldi see ka me lastele. Nii see ongi nagu sunnitöö ja segi on ka koguaeg. Mulle meeldib küll kord aga see on raskesti hoitav. Muidugi ma õiendan sest ma ju ka ei viitsi koristada.erinevus on meil see et kui ma koristan ära laiskade laste toad siis tunnevad nemad rõõmu. Kuo mul aga keegi tuleks koristama nii siis tekiks piinlikkus ja süütunne. See on ju minu kodu mitte mingi suur töö nagu vanasti talgud mida üksi teha ei jõuaks

#3454201:

Huvitav kas kodanikud Käod loevad kommentaare ka või vaid plädisevad nagu mu taktitu sugulane, keda nimetasin eelnevalt lähedaseks?

Minu meelest on siin küll täitsa asjalikke kommentaare, aga perekool muidu on tõesti pigem “plädisemiseks” mõeldud. Või mida sa ootasid?

Samas ei saa ma aru, miks sa seda lähedast sugulast endale üldse tuppa lased, kui te koos ei ela ja üksteisest kuidagi muudmoodi kui sotsiaalselt ei sõltu. Kui ta on sulle tüütu, siis palu tal mitte tulla. Inimesed ikka kaovad elust ja võibolla ta tõesti solvub nii kangesti, et ei tulegi enam kunagi tagasi, ka siis kui sa juba terve oled. Mis siis ikka, ikka juhtub. Leiad teised lähedased, kui ikka ise oma “plädisemisega” häid inimesi eemale ei peleta.