“Kesse mu täiskasvanud inimestele neid lapsepõlvetraumasid ikka tekitab, kui nende inimeste emad.” Siin on üks selge näide.
Oot, aga see bioloogiline isa, kes oma lapsest üldse ei hooli, see ei puutu üldse asjasse või? Ikka veeretame kogu süü ja vastutusekoorma ema kanda, mehe osaluse unustame täiesti ära.
Lapsele ei tohi tema teise vanema kohta kunagi halvasti öelda. Ükskõik,kes ta sulle on või ei ole, sinu lapsele on ta bioloogiline vanem. Jah,oluline on see,kes kasvatab. Aga kuna su lapsel on tema geenid,nimetad sa ka oma last kaudselt klouniks. See on midagi nii sügavat, et lapses tekib sisemine dilemma.
Minu ema ja isa läksid lahku enne kui sain 3. Isa ei osalenud kasvatamisel ja ema rääkis temast halvasti. Ütles ka, et isa ei taha mind näha. Arvas vist, et nii mulle kergem. See aga tegi mulle haiget. Minu jaoks oli ta ikka kallis,ükskõik,et ta ära läks. Hiljem täiskasvanuna otsisin isa üles. Selgus, et ema oli isa ise eemale tõrjunud minust ja rääkis isale jällegi, et mina ei tahtvat teda näha….
Olin katkine hing. Õnneks oli mul maailma parim vanaema,kes minu jaoks alati olemas oli.
Niiet, mõtle enne asjad läbi. Pane end lapse olukorda ja püüa selgusele jõuda, mida ja kuidas öelda.
See on valetamine. Võid arvestada, et täiskasvanueas teada saades katkestab ta teiega igasugused suhted.
Nii huvitav lugeda. Kunagi, mingis sperma- ja munarakudoonorluse teemas ma vaidlesin kägudega, et lapsel on õigus teada (pärinevus, identiteet jne jne), kuid sain sõimuvalangu kaela – isa/ema on see, kes kasvatab, bioloogia pole oluline. Nüüd hoopis teistsugune nägemus. Siin on ju asi täpselt sama – seemnerakk on tulnud teiselt mehelt ja pole vahet, kas see seemnerakk tuli otse või “ringiga”. Isa on keegi teine. Ma mõtlen PÄRISISA. (Kui keegi mainib oma jutus enda pärisisa või pärisema, saavad kõik aru, et ta mõtleb bioloogilist, mitte aga kasuvanemat. Isegi juhul, kui bioloogilist ta silma otsaski ei salli ja kasuvanemat üle kõige armastab. Just bioloogiline on PÄRIS.) Siin eelnevalt keegi väga hästi ütles, et isadus ei ole mingi emotsionaalne ega juriidiline ega soovunelmlik teema, isadus on konkreetne fakt. Sa ei pea olema hea inimene, hea isa (või ema), et olla isa (või ema). Seda tiitlit ei pea välja teenima, erinevalt näiteks tiitlist “sõber”.
Ka doonorlastele tõe ütlemata jätmine on valetamine. Asjaolu, et see saladus kusagilt välja lekkida ei saa (enamasti), ei muuda seda vähem valetamiseks.
Nii huvitav lugeda. Kunagi, mingis sperma- ja munarakudoonorluse teemas ma vaidlesin kägudega, et lapsel on õigus teada (pärinevus, identiteet jne jne), kuid sain sõimuvalangu kaela – isa/ema on see, kes kasvatab, bioloogia pole oluline. Nüüd hoopis teistsugune nägemus. Siin on ju asi täpselt sama – seemnerakk on tulnud teiselt mehelt ja pole vahet, kas see seemnerakk tuli otse või “ringiga”. Isa on keegi teine. Ma mõtlen PÄRISISA. (Kui keegi mainib oma jutus enda pärisisa või pärisema, saavad kõik aru, et ta mõtleb bioloogilist, mitte aga kasuvanemat. Isegi juhul, kui bioloogilist ta silma otsaski ei salli ja kasuvanemat üle kõige armastab. Just bioloogiline on PÄRIS.) Siin eelnevalt keegi väga hästi ütles, et isadus ei ole mingi emotsionaalne ega juriidiline ega soovunelmlik teema, isadus on konkreetne fakt. Sa ei pea olema hea inimene, hea isa (või ema), et olla isa (või ema). Seda tiitlit ei pea välja teenima, erinevalt näiteks tiitlist “sõber”.
Ka doonorlastele tõe ütlemata jätmine on valetamine. Asjaolu, et see saladus kusagilt välja lekkida ei saa (enamasti), ei muuda seda vähem valetamiseks.
Ja ongi. Ka doonorlastele soovitatakse tegelikult ära rääkida ja seda väiksena.
Justnimelt olen Ühe eelneva vastajaga nõus- et mismoodi me talle valetame? Ei valeta ju. Lihtsalt praeguses eluetapis jätame selle rääkimata, kuna see ei oma hetkel üldse tähtsust temajaoks. Lihtsalt ei ole oluline, seepärast ei räägi talle. Valetamine on hoopis midagi muud.
Küsisin siit teiste arvamust lihtsalt huvi pärast, ei muud. Minu lähiperekond on samuti seda meelt, et praegu pole kindlasti veel õige aeg lapse ellu segadust tuua.
Räägite, et ta saab trauma sellest kui alles täiskasvanuna räägin- okei, kahju, aga siis on ta täiskasvanud inimene ja suudab ise oma tunnetega toime tulla. Laps veel ei suuda ja seepärast ma ei taha talle praegu segadust ellu lihtsalt niisama, rääkides asjast mis ei ole talle hetkel vajalik.
Päris õudne hakkab seda lugedes:
– Sina otsustad, et sellel ei ole lapse jaoks tähtsust ning see pole oluline.
– suhtud oma lapse tunnetesse “kahju, aga siis on ta täiskasvanud inimene ja suudab ise oma tunnetega toime tulla”.
Kui su mehel on aastaid armuke, kellest sa ei tea, kas siis arvad ka, et see ei ole reetmine? Ta ju lihtsalt jätab rääkimata, mitte ei valeta, sest see tooks ellu segadust.
“Kesse mu täiskasvanud inimestele neid lapsepõlvetraumasid ikka tekitab, kui nende inimeste emad.” Siin on üks selge näide.
Oot, aga see bioloogiline isa, kes oma lapsest üldse ei hooli, see ei puutu üldse asjasse või? Ikka veeretame kogu süü ja vastutusekoorma ema kanda, mehe osaluse unustame täiesti ära.
Ei puutu jah asjasse, sest teda pole ju pildil. See bioloogiline isa on nagu jõuluvana, kes kuskil eksisteerib, aga ega täpselt ei teagi, kes või milline ta on. Aga ema on pildil iga päev ja peab/saab iga päev otsuseid teha kuidas ja mida lapsele öelda ja temag koos ette võtta. Selline igapäevane ruttin ongi see, mis meie tulevikku kõige rohkem mõjutab.
Nii huvitav lugeda. Kunagi, mingis sperma- ja munarakudoonorluse teemas ma vaidlesin kägudega, et lapsel on õigus teada (pärinevus, identiteet jne jne), kuid sain sõimuvalangu kaela – isa/ema on see, kes kasvatab, bioloogia pole oluline. Nüüd hoopis teistsugune nägemus. Siin on ju asi täpselt sama – seemnerakk on tulnud teiselt mehelt ja pole vahet, kas see seemnerakk tuli otse või “ringiga”. Isa on keegi teine. Ma mõtlen PÄRISISA. (Kui keegi mainib oma jutus enda pärisisa või pärisema, saavad kõik aru, et ta mõtleb bioloogilist, mitte aga kasuvanemat. Isegi juhul, kui bioloogilist ta silma otsaski ei salli ja kasuvanemat üle kõige armastab. Just bioloogiline on PÄRIS.) Siin eelnevalt keegi väga hästi ütles, et isadus ei ole mingi emotsionaalne ega juriidiline ega soovunelmlik teema, isadus on konkreetne fakt. Sa ei pea olema hea inimene, hea isa (või ema), et olla isa (või ema). Seda tiitlit ei pea välja teenima, erinevalt näiteks tiitlist “sõber”.
Ka doonorlastele tõe ütlemata jätmine on valetamine. Asjaolu, et see saladus kusagilt välja lekkida ei saa (enamasti), ei muuda seda vähem valetamiseks.
Kus siin vastuolu on?
Tõe rääkimine on samavõrd oluline nii antud teemas kui doonorluse teel saadud laste puhul.
Mulle tundub, et sa segad siin kaks asja omavahel ära. Doonorluse teemas on tulnud arutlusele, kas sellist asja ÜLDSE tohiks teha/tolereerida, on hakatud hukka mõistma inimesi, kes selle tee on valinud. Paralleelne käitumine selles teemas oleks tänitamine, kuidas see ema ÜLDSE sellisesse olukorda sattus, et lapsel kasuisa ai-ai-ai.
Kui doonorit kasutanud ema lapsele ausalt kõik ära räägib (ja küll need õiged sõnad leiab, kas või spetsialisti abiga, kui ise ei oska), ei ole põhjust ka usalduskriisi tekkeks.
Mul oli sama situatsioon, rääkisin lapsele (tüdruk) kui ta oli 12 aastane. Ma rääkisin just selle mõttega, et kui tulevikus on näiteks mingi organisiirdamine või mingi DNA proovid mida iganes, siis palju hullem kui välja tuleb sedasi. Ma ei tea kas minu laps selline, aga ta isegi ei uurinud bioloogilise isa kohta, ütles vaid ok ja nii lihtne see oligi, ei mingit draamat jne
Mina sain ka teada, et mees, keda ma kogu oma elu olen isaks pidanud, ei ole minu bioloogiline isa ning olen tema poolt lapsendatud. Sain seda teada ema käest täiskasvanueas, olles juba 30-ndates eluaastates. Isiklikult minu jaoks oli see kõige mõistlikum lahendus. Mul oli väga tore lapsepõlv ja on siiani väga kokkuhoidev pere ja head peresuhted. Teadmine, et mul ei ole minu isaga sama DNA, ei muuda minu jaoks absoluutselt mitte midagi ega muuda minu senist elu või lapsepõlve valeks ega farsiks. Mina näen seda hoopis vastupidi. Minu bioloogiline isa ei soovinud minust ega minu emast mitte midagi teada. Samas kui isa, kes mind kasvatas ja armastas, oli alati olemas ja see on ka ainus isa, keda ma tean. Ma ei ole pidanud lapseeas kunagi juurdlema selle üle, miks küll minu “päris” isa pere maha jättis, kas ma olen kuidagi halb või oli mu ema halb, et “päris” isa ära läks vms. Peremudel, milles elasin ja elan praegugi, on stabiilne ja turvaline ja minu teadmises ei olnud mingit võõrast onu, kes kuidagi oleks pidanud samamoodi minu peremudelisse paigutuma. Täiskasvanuna ei olnud see uudis minu jaoks mitte mingisugune pomm. Suhtusin sellesse stoilise rahuga ja isegi võrdlemisi emotsioonitult. Minu jaoks on minu bioloogiline isa samaväärne spermadoonoriga. Mul on võimalus temaga kontakti võtta, kuid ma ise ei soovi seda ega pea kuidagi vajalikuks. Ma olen siiralt tänulik bioloogilistele vanematele, et mulle on antud võimalus siia ellu sündida. Samuti olen tänulik, et mind ei traumeeritud lapsena ning keegi sugulastest ei ole tulnud mind enneaegu “valgustama”. Põlvnemise ja sugupuu teema on minu silmis ületähtsustatud. Samuti pärimise teema, mida eelmistes vastustes välja toodi. Kui soovitakse lapsi (nii bioloogilisi kui lapsendatud) võrdselt kohelda ja ennetada inetuid sekeldusi, tehakse testament. Teemaalgatajale soovitan usaldada oma sisetunnet ja teha otsus oma kitsas pereringis. Kui otsustate lapsele praegu rääkida, siis võib eelnevalt nõu pidada psühholoogiga, kes ehk annaks häid soovitusi, kuidas avaldada lugu last võimalikult palju säästes.
Ma ei ole pidanud lapseeas kunagi juurdlema selle üle, miks küll minu “päris” isa pere maha jättis, kas ma olen kuidagi halb või oli mu ema halb, et “päris” isa ära läks vms. Peremudel, milles elasin ja elan praegugi, on stabiilne ja turvaline ja minu teadmises ei olnud mingit võõrast onu, kes kuidagi oleks pidanud samamoodi minu peremudelisse paigutuma. Täiskasvanuna ei olnud see uudis minu jaoks mitte mingisugune pomm.
Nad ei saa sellest aru.
Ma isegi aiman, miks nad ei saa. – Sest nende mehed ei ole nii usaldusväärsed, kui oli ja on sinu kasuisa.
Sinu isa suguse mehe puhul juhtubki nii nagu sul läks.
Et kõik on hästi.
Aga neil nii hästi ei lähe. Miks nad muidu räusklevad, et valetamine ja mine räägi kohe jne.
Ma ei ole pidanud lapseeas kunagi juurdlema selle üle, miks küll minu “päris” isa pere maha jättis, kas ma olen kuidagi halb või oli mu ema halb, et “päris” isa ära läks vms. Peremudel, milles elasin ja elan praegugi, on stabiilne ja turvaline ja minu teadmises ei olnud mingit võõrast onu, kes kuidagi oleks pidanud samamoodi minu peremudelisse paigutuma. Täiskasvanuna ei olnud see uudis minu jaoks mitte mingisugune pomm.
Nad ei saa sellest aru.
Ma isegi aiman, miks nad ei saa. – Sest nende mehed ei ole nii usaldusväärsed, kui oli ja on sinu kasuisa.
Sinu isa suguse mehe puhul juhtubki nii nagu sul läks.
Et kõik on hästi.
Aga neil nii hästi ei lähe. Miks nad muidu räusklevad, et valetamine ja mine räägi kohe jne.
Ehk siis räusklemine tähendab seda, et inimene avaldab arvamust, mis sinu omast erineb?
Ja kui kellegi arvamus sinu omast erineb, hakkad tema peret halvustama ja kurja kaela kraaksuma.
Ehk siis räusklemine tähendab seda, et inimene avaldab arvamust, mis sinu omast erineb?
Ei, sõna räusklemine tähendab minu arust seda, kui kirjutatakse, et
– Päris õudne hakkab seda lugedes
– Sa ei saa asjale ikka üldse pihta või oled lihtsalt libateema tegija, kes vaielda soovib.
– Soovitan siis lisaks lapse üldisele tulevikule ja haridusteele kogutavate säästude kõrval teha ka talle üks tulevikufond teraapias käimiseks. (see kägu arvas heaks ka kasutada perekooli sõnaraamatust sõna soovitama, mis teatavasti = pine pe..se.)
– Päris savijalgadel “idüll” siis.
– Kui aga ema ise sellist iba mõtleb ja lapsele ka ajab, siis laps peegeldab tihti vanema tundeid.
– Sa oled tõeline dramaqueen.
– Tegelikult ma loodan, et see teemaalgatus on liba
– Teemaalgataja on minu meelest rumal inimene.
– jne, jne jne.
Tood ehk välja, millised nendest väidetest on “inimene avaldab arvamust” ja need, kui inimene räuskleb.
Mõtle uuesti.
Suurem osa siinsetest annab lihtsalt nõu teadmata, mis tunne see tegelikult on. Mina sain 20aastasena teada selle Suure Tõe täiesti jabural viisil.
Ma saan aru, et emana ei suuda sa seda keerulist teemat ette võtta.
Ma ei tea, mis ma ise teeks, sest kui ma küsisin oma ema käest, et miks te varem ei rääkinud, siis ütles, et millal?! teismeeas olin ma täiesti ettearvamatu ja lapseeas peeti seda teemat ebaoluliseks.
Ma ise arvan, et õige aeg on rääkida tegelikult just nüüd, kuigi just nüüd tundub, et miks see üldse oluline on. Pigem seletada, et vahel on nii ja paljudel on nii ja see on täiesti normaalne, ma ei laskuks üldse väga detailidesse. Väiksemad lapsed võtavad elu nagu elu on, see tagab ka neile ellujäämise väga keerulistes olukordades.
See teema saab varem või hiljem aktuaalseks, koolis kui õpitakse põlvnemist, pärilikkust, geneetikat jms tekib palju küsimusi. Lisaks on alati “heasoovijad” ja sellised vastikud klatšimoorid.
Ja veel – võib tunduda imelik, aga sa lihtsalt tunnetad, et see asi pole õige. Mul oli täpselt nii, ma tundsin terve lapsepõlveea, et midagi mu elus on valesti. Ja oligi.
Kindlasti on see kõik jätnud oma jälje, eelkõige usalduse inimsuhete üle.
Ainuke põhjus, miks ma olen tõsiselt kaalunud oma päris isaga ühendust võtta, et teada saada oma põlvnemist, et näha korrakski, kelle nägu ja tegu ma siis poolenisti olen. Mu isa teab mu olemasolust, aga ei sekku mu ellu, sest nii sai kunagi kokku lepitud. Ma ei tea, mis tunne tal on.
Mu soovitus sulle – räägi siiski lapseeas või vähemalt algklassides ära, saate suure elevandi oma toast välja. Sind jääb see asi aastakümneteks närima ja sellised seesmised pinged võivad halbade haigustega lõppeda.
Kägu, kes mainis 30ndates tõe teada saamist, temal läks lihtsalt väga hästi, kõikide lood nii ilusad/kerged pole.
Teemaalgataja,
sa oled Perekoolis – oled sa siin näinud mõnda teemat, kus ei läheks “räusklemiseks”? Siin teisiti ei saa kahjuks, tead ju vast isegi.
Minu arust on kummaline see, et sa ise algatad teema ja küsid “Mida teie teeksite?”, aga siis just nagu solvud, et enamus sinu mõtteviisiga nõus pole. Ega keegi ei saagi sind sundidagi tõde rääkima. Ise otsustad. Aga mind paneks küll mõtlema, kas mu teguviis on ikka parim, kui nii palju vastuargumente saaksin. Loodan, et võtad hetke ja mõtled põhjalikult järele.
Siin öeldi tglt väga hästi – ideaalset hetke rääkimiseks polegi. Kui mina oleksin sinu asemel, siis mind kummitaks hirm, et äkki keegi räägib mu lapsele enne mind, äkki ta saab selle kuskilt teisest allikast teada ja kuidagi nii, et see teeb talle haiget. Sest sul pole garantiid, et see püsib saladusena, kuni laps täisealiseks saab, on nii? Eriti veel tänapäeval, kui keegi ei ela enam “kotis”, vaid kõiksugu infokanalid on vabalt saadaval. Aga nojah, tulevikku ju ette ei tea, võibolla sul veab. Nii et lõppkokkuvõttes otsustad ikkagi sina. Ja vastutad ka.
Aga nojah, tulevikku ju ette ei tea, võibolla sul veab. Nii et lõppkokkuvõttes otsustad ikkagi sina. Ja vastutad ka.
Just! Ja lisaksin, et kannatab igal juhul laps. Lihtsalt praegu, kui sa, teemaalgataja, loo lapsele ära räägiksid, ja ta sellest isegi endast välja läheks või mingit ebakindlust tunneks, saaksid sina teda turvaisikuna lohutada ja toetada. Aga kui jätkad lapsele valetamist, siis pole tal sedagi tuge loota, sest seesama inimene, keda ta enim usaldama peaks, on kogu lapsepõlve tema eest midagi niivõrd olemuslikult olulist varajanud.
Kahjuks leidub sellistel puhkudel alati mõni “heategija”, kes lapsele tõe avaldab. Ja kelleltki teiselt seda kuulda on väga palju hullem kui oma emalt.
Oma juurte otsimise soov tekib millalgi igal inimesel, see ei oma mingit tähtsust, kas bioloogilised vanemad last kasvatanud või temast hoolinud või talle lausa liiga teinud.
Tõde ei pea avaldama spetsiaalse vestluse käigus nö ametlikult, algusest saati tuleb rääkida, nagu asi tegelikult oli. Lapsed võtavad seda loomulikult ja ei pea kasvatavat vanemat kuidagi vähem issiks.
Saab öelda näiteks, et seemne andis üks teine mees, seetõttu sul ongi lokkis juuksed või tedretähnid (kui laps küsib, miks ma erinev välja näen). Või läheb näiteks tädi koos mehega sünnitusmajja ja laps küsib, kas issi oli ka minu sündimise juures. Siis saab öelda, et ta sai sinu issiks siis, kui olid juba aastane. Või tuleb juttu vererühmadest (näiteks koos haiglaseriaali või krimkat vaadates). Bioloogiaõpetajana olen sellise koleda loo üle elanud, kui gümnaasiumiõpilane sai geneetikaülesandeid lahendades aru, et ta on lapsendatud. Draama oli väga suur.
Mina sain ka teada, et mees, keda ma kogu oma elu olen isaks pidanud, ei ole minu bioloogiline isa ning olen tema poolt lapsendatud. Sain seda teada ema käest täiskasvanueas, olles juba 30-ndates eluaastates. Isiklikult minu jaoks oli see kõige mõistlikum lahendus. Mul oli väga tore lapsepõlv ja on siiani väga kokkuhoidev pere ja head peresuhted. Teadmine, et mul ei ole minu isaga sama DNA, ei muuda minu jaoks absoluutselt mitte midagi ega muuda minu senist elu või lapsepõlve valeks ega farsiks. Mina näen seda hoopis vastupidi. Minu bioloogiline isa ei soovinud minust ega minu emast mitte midagi teada. Samas kui isa, kes mind kasvatas ja armastas, oli alati olemas ja see on ka ainus isa, keda ma tean. Ma ei ole pidanud lapseeas kunagi juurdlema selle üle, miks küll minu “päris” isa pere maha jättis, kas ma olen kuidagi halb või oli mu ema halb, et “päris” isa ära läks vms. Peremudel, milles elasin ja elan praegugi, on stabiilne ja turvaline ja minu teadmises ei olnud mingit võõrast onu, kes kuidagi oleks pidanud samamoodi minu peremudelisse paigutuma. Täiskasvanuna ei olnud see uudis minu jaoks mitte mingisugune pomm. Suhtusin sellesse stoilise rahuga ja isegi võrdlemisi emotsioonitult. Minu jaoks on minu bioloogiline isa samaväärne spermadoonoriga. Mul on võimalus temaga kontakti võtta, kuid ma ise ei soovi seda ega pea kuidagi vajalikuks. Ma olen siiralt tänulik bioloogilistele vanematele, et mulle on antud võimalus siia ellu sündida. Samuti olen tänulik, et mind ei traumeeritud lapsena ning keegi sugulastest ei ole tulnud mind enneaegu “valgustama”. Põlvnemise ja sugupuu teema on minu silmis ületähtsustatud. Samuti pärimise teema, mida eelmistes vastustes välja toodi. Kui soovitakse lapsi (nii bioloogilisi kui lapsendatud) võrdselt kohelda ja ennetada inetuid sekeldusi, tehakse testament. Teemaalgatajale soovitan usaldada oma sisetunnet ja teha otsus oma kitsas pereringis. Kui otsustate lapsele praegu rääkida, siis võib eelnevalt nõu pidada psühholoogiga, kes ehk annaks häid soovitusi, kuidas avaldada lugu last võimalikult palju säästes.
Sul vedas, et keegi sind teismelisena ei “valgustanud”.
Lapsele võibki ehk seletada, et sinu issi on see isa, kes sind kasvatab ja armastab. Bioloogiline isa on see, kes tegi. Lapsele lihtsalt kinnistub see teadmine kui faktina, et tal on nö kaks isa ehk sa ei valeta lapsele ja ta saab selle teadmisega harjuda. Üks hetk ta jõuab ise sinna, kus ta küsib ise täpsustavalt või saabki aru, et on pärisisa ja nö (kasu)isa, kes kasvatab ja armastab.
Teismeealisena oodata on väga palju, see võib suhted uppi lüüa ja teismelisena on selle teada saamine keeruline, eriti kuna siis just otsitakse end.
Bioloogiaõpetajana olen sellise koleda loo üle elanud, kui gümnaasiumiõpilane sai geneetikaülesandeid lahendades aru, et ta on lapsendatud. Draama oli väga suur.
Vot sellise asja pärast ei tohiks koolis sellist tüüpi ülesandeid üldse anda. Kuhu nüüd need isikuandmete kaitsjad kõik jäävad? Kui on vaja lahendada ülesanne pärilikkuse kohta, siis palun, küülikud, rotid jne. Või siis lihtsalt ette anda algandmed: Jüri, nii pikk ja lai, nii vana; Mari nii pikk ja lai, nii vana. Mõlema silmavärv, juuse värv, lokid, ninakuju või mis iganes pärilikkuse avaldumist seal ülesandes otsitakse, ja siis lahendage. Täiesti vale on lasta lastel teha nö inimkatseid enda peal. Isegi need veregrupiülesanded on täiesti ebavajalikud minu arust. Kõike saab teha hüpoteetiliselt.
Iseenesest mida väiksemale lapsele seda rääkida, seda kergemini ta seda võtab. Teismeline suhtub asja juba raskemalt. .
See on nagu vanemate lahkumineku puhul- räägid 4-aastasele, ütleb vaid okk ja elu läheb edasi, draamat teevad täiskasvanud, mitte lapsed.
Ma hakkasin praegu sellise asja peale mõtlema, naisena, et kui jube see reaalses elus oleks, nt kui mu mehel peaks kusagil mingi laps olema ja see mingil ajal laivi ilmuks. Et tere, tulin sind otsima, räägiti, et sina oled mu isa. Elu täiesti pea peal olukord ikka. Meil suhtlusringkonnas on lapsendatud lapsi. Kõik on seda saanud teada alles täiskasvanueas ja see on ikka täielik šokk olnud. Üks poiss, kelle lapsendas ema uus mees ja nn pärisisa ei taha temast midagi teadagi ja kelle jaoks lapsendanud isa on isa suurima algustähega üldse. Ja kaks lastekodust võetud tüdrukut, kellele sugulane pidas vajalikuks rääkida. Kõik 3 ütlevad, et parem oleks olnud seda tõde mitte teada saada.
Nii huvitav lugeda. Kunagi, mingis sperma- ja munarakudoonorluse teemas ma vaidlesin kägudega, et lapsel on õigus teada (pärinevus, identiteet jne jne), kuid sain sõimuvalangu kaela – isa/ema on see, kes kasvatab, bioloogia pole oluline. Nüüd hoopis teistsugune nägemus. Siin on ju asi täpselt sama – seemnerakk on tulnud teiselt mehelt ja pole vahet, kas see seemnerakk tuli otse või “ringiga”. Isa on keegi teine. Ma mõtlen PÄRISISA. (Kui keegi mainib oma jutus enda pärisisa või pärisema, saavad kõik aru, et ta mõtleb bioloogilist, mitte aga kasuvanemat. Isegi juhul, kui bioloogilist ta silma otsaski ei salli ja kasuvanemat üle kõige armastab. Just bioloogiline on PÄRIS.) Siin eelnevalt keegi väga hästi ütles, et isadus ei ole mingi emotsionaalne ega juriidiline ega soovunelmlik teema, isadus on konkreetne fakt. Sa ei pea olema hea inimene, hea isa (või ema), et olla isa (või ema). Seda tiitlit ei pea välja teenima, erinevalt näiteks tiitlist “sõber”.
Ka doonorlastele tõe ütlemata jätmine on valetamine. Asjaolu, et see saladus kusagilt välja lekkida ei saa (enamasti), ei muuda seda vähem valetamiseks.
Panin sulle plussi, aga ma kardan et see teema ongi väga vastuoluline, sest keegi ei tea kuidas laps ise reageerib. Tal võib oma pärisisast olla kama, aga ta võib just teda ka otsima hakata ja tunda tema vastu sidet. Samas võib ta ka raskelt elada üle seda, et teda on eostatud kellegi teise mehe spermast ja ta ei kuulu perekonda kuigi vanemad kinnitavad. See mida tunneb laps, on hoomamatu, ette ennustamatu.
Ma arvan et vanemad kes on saanud lapse X teel, siis kardavadki kõige rohkem lapse reaktsiooni ja eks iga pere üritab siis omamoodi seda lahendada või siis aksepteerida. Aga kõigil on muidugi hirm.
Olen samas olukorras, aga selle mööndusega, et minu tütar on juba 25 ja ei tea, et mees, keda ta isaks kutsub polegi ta päris isa.
Meil õnnestus hämaratel 90ndatel lapse sünnitunnistusele saada vallaslapse asemel praeguse isa nimi, seega paberid on ka kõik korras, aga ma nii väga sooviksin, et ta ikkagi teaks tõde ja mõtlen iga päev sellele, et ta oleks võinud seda ikkagi juba pisikesena teada ja selle teadmisega kasvada.
Võtan juba viimased paar aastat hoogu, et temaga sellest rääkida, aga pole siiani söandanud.
Nüüdseks on ta leidnud enda kõrvale väga toreda ja toetava noormehe ning usun, et saan selle raske vestluse maha pidada, väga kardan, et tas tekib viha ja pettumus mu vastu, aga loodan, et ta noormees on talle toeks ja aitab sellest raskest hetkest läbi minna…
Nii huvitav lugeda. Kunagi, mingis sperma- ja munarakudoonorluse teemas ma vaidlesin kägudega, et lapsel on õigus teada (pärinevus, identiteet jne jne), kuid sain sõimuvalangu kaela – isa/ema on see, kes kasvatab, bioloogia pole oluline. Nüüd hoopis teistsugune nägemus. Siin on ju asi täpselt sama – seemnerakk on tulnud teiselt mehelt ja pole vahet, kas see seemnerakk tuli otse või “ringiga”. Isa on keegi teine. Ma mõtlen PÄRISISA. (Kui keegi mainib oma jutus enda pärisisa või pärisema, saavad kõik aru, et ta mõtleb bioloogilist, mitte aga kasuvanemat. Isegi juhul, kui bioloogilist ta silma otsaski ei salli ja kasuvanemat üle kõige armastab. Just bioloogiline on PÄRIS.) Siin eelnevalt keegi väga hästi ütles, et isadus ei ole mingi emotsionaalne ega juriidiline ega soovunelmlik teema, isadus on konkreetne fakt. Sa ei pea olema hea inimene, hea isa (või ema), et olla isa (või ema). Seda tiitlit ei pea välja teenima, erinevalt näiteks tiitlist “sõber”.
Ka doonorlastele tõe ütlemata jätmine on valetamine. Asjaolu, et see saladus kusagilt välja lekkida ei saa (enamasti), ei muuda seda vähem valetamiseks.
Panin sulle plussi, aga ma kardan et see teema ongi väga vastuoluline, sest keegi ei tea kuidas laps ise reageerib. Tal võib oma pärisisast olla kama, aga ta võib just teda ka otsima hakata ja tunda tema vastu sidet. Samas võib ta ka raskelt elada üle seda, et teda on eostatud kellegi teise mehe spermast ja ta ei kuulu perekonda kuigi vanemad kinnitavad. See mida tunneb laps, on hoomamatu, ette ennustamatu.
Ma arvan et vanemad kes on saanud lapse X teel, siis kardavadki kõige rohkem lapse reaktsiooni ja eks iga pere üritab siis omamoodi seda lahendada või siis aksepteerida. Aga kõigil on muidugi hirm.
Sellepärast ongi vaja seda juba paariaastasele öelda. Ahah, ütleb mudilane ja läheb tagasi mängima. Ja mitte spetsiaalselt ette võtta, vaid siis, kui see sobivalt teemaga haakub (nagu eelnev näide – tädi Maria mees läheb temaga sünnitusmajja kaasa, aga sinu jaoks andis seemne üks teine mees). Ehk siis ei tohi lapse küsimustele tõese vastuse andmisest kõrvale hiilida.
Hmm, ja mida veel teha sellisel juhul, kui pole vartem rääkinud ja ka isast, keda siiani oma isaks peab, on lahku mindud ja häid mälestusi pole… Mul näiteks on nii. Siin eespool keegi mainis, et tundis terve lapsepõlve, et temaga on midagi valesti. No minu tütar on sedasama rääkinud. Kuna see isateema on siiani rääkimata, siis tema otsustas, et tema tunneb end seepärast nii, et tema on hoopiski poiss! Vot siis! Ta on nüüd napilt juba täisealine ja (õnneks) pole midagi radikaalset ette võtnud, kuid… Ma tean, et kõlan rumalalt, kuid kas see võiks kõik just sellepärast olla? ;(
Bioloogiaõpetajana olen sellise koleda loo üle elanud, kui gümnaasiumiõpilane sai geneetikaülesandeid lahendades aru, et ta on lapsendatud. Draama oli väga suur.
Vot sellise asja pärast ei tohiks koolis sellist tüüpi ülesandeid üldse anda. Kuhu nüüd need isikuandmete kaitsjad kõik jäävad? Kui on vaja lahendada ülesanne pärilikkuse kohta, siis palun, küülikud, rotid jne. Või siis lihtsalt ette anda algandmed: Jüri, nii pikk ja lai, nii vana; Mari nii pikk ja lai, nii vana. Mõlema silmavärv, juuse värv, lokid, ninakuju või mis iganes pärilikkuse avaldumist seal ülesandes otsitakse, ja siis lahendage. Täiesti vale on lasta lastel teha nö inimkatseid enda peal. Isegi need veregrupiülesanded on täiesti ebavajalikud minu arust. Kõike saab teha hüpoteetiliselt.
Sa arvad, et mõni teravam pliiats ei hakka iseseisvalt mõtlema, et miks tal on pruunid silmad, aga emal-isal sinised?
Sa arvad, et mõni teravam pliiats ei hakka iseseisvalt mõtlema, et miks tal on pruunid silmad, aga emal-isal sinised?
See ei ole mingi argument. Meil mehega mõlemal pruunid silmad, aga lapsel on hallid nagu mehe emal. Bioloogia tunnis ei õppinud siis pärilikkust – organismide võime säilitada ja järglastele edasi anda tunnuste kujunemise ja arenemise iseärasusi.
Sa arvad, et mõni teravam pliiats ei hakka iseseisvalt mõtlema, et miks tal on pruunid silmad, aga emal-isal sinised?
See ei ole mingi argument. Meil mehega mõlemal pruunid silmad, aga lapsel on hallid nagu mehe emal. Bioloogia tunnis ei õppinud siis pärilikkust – organismide võime säilitada ja järglastele edasi anda tunnuste kujunemise ja arenemise iseärasusi.
Tsiises. Pruunid silmad on dominantne, hallid retsessiivsed. Pruunisilmne inimene saab kanda hallisilmsuse geeni ja pärandada seda oma järglastele, kuid hallisilmne ei kanna pruunisilmsuse geeni.
Praegu on lapsele viimane aeg sellest rääkida, et tema bioloogiline isa on keegi teine. See tuleb ju mingil hetkel nagunii välja, kui laps hakkab huvi tundma erineva perekonnanime vastu,
vaatab oma sünnitunnistust, täidab tulevikus ankeete dokumentide saamiseks/vahetuseks vms). Ma arvan, et algklassivanuses laps võtab sellise teadmise paremini omaks kui teismeline. Ja mina isiklikult oleksin šokis, kui sellist asja täiskasvanunda teada saaksin.
Pruunisilmne inimene saab kanda hallisilmsuse geeni ja pärandada seda oma järglastele, kuid hallisilmne ei kanna pruunisilmsuse geeni.
Mul on hallid silmad, mehel rohekashallid ja lapsel on pruunid. Minu vanaemal on ka pruunid, ju sealt siis tulid. Aga meil mehega pole kummalgi silmavärvis pruunikat värvigi.
