Mina kartsin koolis käia, hästi palju oli narrimist ja kiusamist. Ma ei saa ka öelda, et oleksin olnud kohe eriti kiusatav, aga mingiks toredaks kohaks kooli ja koolikaaslasi pidada ei saanud. Ei olnud sõbralikke suhteid peale paari lähema sõbranna.
Läks aastaid, kui ma õppisin inimesi päriselt ligi laskma ja sain aru, et meie kool oli mingi tobe erand ja üldjuhul inimesed ei otsi su puudusi, et neid osatada.
Nüüd ma enam ei tunneta, et see jätkuvalt mu elu segaks, aga kui koolis vilistlaste kokkutulek on, siis need teated kustutan ma alati muiates ära, sest mu ellu ei kuulu kindlasti need tollased kaaslased, kes ei osanud olla toetavad ega need töötajad, kes ei osanud märgata ja midagi parandamiseks ette võtta. Mida on mul seal teha!?
Täpselt nagu minu elu.
Olin kooli minnes vaikne, aga siiski üsna aval laps. Põhikooli lõpuks oli mul “tänu toredatele klassikaaslastele” välja kujunenud midagi, mida tänapäeval nimetataks ilmselt sotsiaalfoobiaks. Õnneks ülikoolis ja tööl kohtusin toredate inimestega ja leidsin ennast taas üles.
Kooli kokkutulekul käisin ühe korra ja tundsin end täpselt samamoodi kui põhikoolis.
Kõik olid viisakad, aga mul tulid vanad emotsioonid meelde ja ma tõesti ei taha neid inimesi rohkem näha. Eriti veel kambakesti koos.
Iga kokkutuleku eel küsib mu kooliaegne parim sõbranna, et kas ma ikka lähen. Ja ma tahaks karjuda, et KAS SA TÕESTI EI MÄLETA.
Mõlema käo jutu alguse kohta võin öelda, et ka minul oli midagi sarnast, olin üldjoontes heatahtlik ja vaikne laps. Koolis algklassides toimus asju, mille kohta võib öelda, et kiusamine, hiljem otseselt ei kiusatud – aga samas, “lahedamate” ringi ma ilmselgelt ei kuulunud. Ja need popimad kippusid ikka olema ka ülbemad ja teravkeelsemad, et oma popi poisi või tüdruku positsiooni hoida, ikka juhtus, et mingis olukorras midagi nähvati jne. Seetõttu tundus õhkkond ikka pingelisevõitu ning kool mitte eriti kerge ega mõnus koht (kuigi õppeedukus oli mul hea). Vahelduva eduga oli paar sõbrannat ja siis mingil mulle arusaamatul põhjusel suhete jahenemisi, kus ei olnudki nagu kedagi, kellega oleks lähemalt läbi käinud ning oli perioode, kus veetsin koolipäevi endamisi vaikides ja teisi vaid vaadates.
Aga klassi kokkutulekutesse on mul küll risti vastupidine suhtumine – alati käin kohal. Ah et mida mul seal teha? Eks seda, mis teistelgi – rääkida muidugi, igaüks on ju eluga eri suunas läinud, mõni tegutseb sellises valdkonnas näiteks, millega minul muidu mingit kokkupuudet pole (igal inimesele kipub ikka kujunema mingi oma ringkond). Ongi silmaringi mõttes hea. Lõdvalt räägitakse aeg täis, igav nagu küll ei ole.
Minu meelest oleks jabur veel nüüd, juba täiskasvanuna, ikka veel selle või tolle klassikaaslase peale viha kanda sellepärast, mis me kunagi “lollide lastena” (viisakamalt öeldes: noorte ja elukogenematutena) tegime või kuidas olime. Minu meelest siiamaani enda liigitamine “heaks”, et ma olin kooliajal tagasihoidlikum, vaiksem ja oskamatum ennast kehtestada ning teiste, kuna nemad olid sõnakamad ja väljakutsuvamad “pahadeks”, kellega ei ühel kokkutulekul viibida ega vesteldagi, oleks üsna lapsik. Eks tegelikult meile kõigile oli kool ja sõprussuhted laste vahel paras “oled vette visatud ja upu või uju” olukord (tol ajal ei olnud mingeid õpetusi ega nõustamisi ju ka) ja igaüks lahendas seda siis, kuidas oskas. Ning vastavad olukorrad tekkisid, kuna minu sünnipärased omadused olid natuke nii (aga analüüsida/parandada ma lapsena veel ei osanud) – ja klassikaaslastel olid isikuomadused jälle natuke teistmoodi ja lõid ka kuidagi välja (ega nemadki ennast lastena kõige paremini analüüsida/valitseda pruukinud osata). On see nüüd piisav alus, miks ennast paremaks ja teisi elu lõpuni pahadeks pidada? Teistel võivad olla teised traumad, mida minul jällegi pole – näit. mõnel oli õppimine/õpetajetega läbisaamine raske (lapsevanem survestas ühelt poolt, samas koolis õpetajaga olid suhted sassis ja stress laes – mille peale võin kergendatuslt ohata, sest mul õppimine kerge, head hinded tulid, mingeid selleteemalisi raskeid läbielamisi meenutada pole).
