Teema: .

#3457851:

On keegi midagi sarnast läbi elanud? Kuidas olukord küll ümber pöörata?

Libateema vist. Võiks ju teada, et 99 protsenti naisi ei soovi ämmaga koos elada, olgu see ämm nii tore kui tahes. Seda tehakse viimases hädas. Sina otsi endale mees või võta koer.

Üldiselt on jah nii, et kaks perenaist sama katuse alla ei mahu.

Ma olen tähele pannud, et Eestis on põlvkondade vahel väga suured käärid arvamuse suhtes, et millisesse majja sobib mitu põlvkonda koos elama. Nt ma ei kujuta ette igapäevaselt ämma järel WC/vannitoa vabanemise ootamist, või vastupidi, et mind kiirustataks – seega neid peaks ruume mitu olema. Samas vähemalt minu suguvõsa vanemad inimesed peavad millegipärast seda, et samas majas mitu WC/vannituba on, mingiks ettekujutamatuks luksuseks ning noorema põlvkonna pirtsutamiseks. Või kui su poeg/ta naine suured kokkajad on, võibolla tahavad oma kööki, kus kõik enda maitse järgi. Või tahavad lihtsalt häälekalt elutoas seksida ning paljalt kodus ringi lipsata 😉

Ja veel – “ta ei taha planeerida oma elu, nii et peab minu surma ootama. Ma ei mõista, ta ei peagi ootama ju. Tulgu või kohe koju tagasi” – ütled sa küll nii, aga kuidas sa oled valmis seaduslikkus mõttes asja vormistama? Ma ei oleks nõus kuhugi kolima ning oma elu sisse seadma (ning oma raha investeerima, nagu isegi heas korras KV korral vajalik kipub olema) vaid ausõna peale, et “kunagi” jääb see maja mulle.

#3457865:

aitad ülejäänud rahaga (kui seda on) poja tulevikumajja investeerida.

Miks ometi? Investeerigu parem oma vanaduspõlve kindlustamisse. Ei võta su poeg ja ta naine sind oma majja, kui hooldamist vajad.

Laps ei ole midagi valesti teinud, et sa temas pettunud peaks olema. Ainus, mis kogu loo juures valesti on, on sinu ootused lapse suhtes- sa pead enda ootustes pettunud olema. Ole parem õnnelik, et laps on tubli ja töökas ja küllap sa ükskord vanaemaks ka saad. Saad hakata lapsi hoidma ja lastel on sinu majas tore.

Ükski normaalne inimene ei taha elada koos vanematega. See ei ole pereelu, kui ämm kuskil teises toas passib. Selle tõttu kipuvad pered lagunema. Tegelikult sa ju tahad, et su poeg oleks õnnelik.
Aga ära kaota lootust, võib-olla tahavad lapselapsed kunagi sinu maja.

Sinu põhiviga oli see, et piirdusid ühe lapsega. Aga seda ei saa enam parandada.
Mitme lapse korral on erinevaid võimalusi, üks teeb sinu arust ühe asja “valesti”, aga teise asja “õigesti”, teine jälle teistmoodi.

Mina ei soovi elada koos isegi oma emaga. Tema kodus ju asjad tema käe-jala järgi. Tahaks, et oleks nii nagu mina tahan. Teise inimese kodus pole jälle ka viisakas laamendama ja korraldama hakata. Lisaks on inimestel erinev arusaam korrast ja puhtusest, olulistest toimingutest jmt. Pinged tekiksid kindlasti. Seda sa ju ei taha?

Loomulikult tahab noor pere päris “oma” elamist.

Kui see teemaalgatus just nali ei olnud, siis soovitaksin teemaalgatajal endal ka uut elamist vaadata. Müü maja maha, leia endale väiksem maja või hoopiski korter ja ülejäänud rahaga saad poega majaostul aidata.

#3457908:

Minu ämm on samasugune.

Meie mehega elame korteris, aga tegelikult unistame juba ammu oma majast. Paraku napib praegu rahalisi vahendeid, et maja soetada.

Ämm elab meiega samas väikelinnas eramajas. Minu mees tema ainus laps.

Kui oleme talle paar korda maininud, et soovime maja osta, sest meile ei meeldi tegelikult korteris jne, siis hakkab sama jutt – aga maja jääb ju (poja nimi), milleks teil osta on vaja…

Otseselt meid enda juurde elama ei ole kutsunud, sest teab, et ma olen perenaise tüüpi, mul on kindel maitse kodu suhtes ja toimetada meeldib oma äranägemise järgi.

Oleksime paari tunni pärast tülis!

Mu mees ka ei soovi oma ema juures elada.

Seega ta vist mõtleb, et “peale teda” on maja meie päralt, aga seni need paarkümmend aastat peame siis korteris konutama, kuigi tahame oma maja kohe?

Olen ka mõelnud, et ta võiks ju eluaseme meiega ära vahetada (tema meie korterisse ja meie siis majja), aga sellist plaani tal pole…

Ütlen ära, et me pole ämmale öelnud, et vahetagu kodud meiega, oleme seda lihtsalt mehega omavahel mõelnud.

Minu ema ja isa samas olukorras pakuksid lausa ise, et vahetame kodud ära, aga noh, inimesed on erinevad…

Enam ämmale ei räägi oma maja ostmise plaanidest ja kui võimalus avaneb, ostame maja ära ja alles siis mainime seda.

Teemaalgatajale – kui poeg tõesti oma majast unistab, siis vahetage kodud ära või poeg müüb oma korteri ja saadud raha eest ostab sulle sobiva korteri ja ise kolib sinu majja.

Noored ei soovi ema/isa/ämma/äiaga koos ühe katuse all elada.

Loomulikult soovib su poeg oma majast rõõmu tunda just nooruses (mitte oodata paarkümmend aastat ja siis sinu maja endale saada)!

mul naabrid tegid nii, kui pojal teine laps sündis – vanapaar kolis noorte senisesse korterisse (laenu maksid noored edasi) ja maja sai noorele perele

Mul on ka ainult üks laps, poeg. Vastupidiselt sinule mina väga ootan oma poja välja kolimist, naisevõttu ja laste saamist. Minu arvates lihtsalt selles ongi lastekasvatamise mõte, et nad lähevad lõpuks oma elu peale, loovad oma elu ise. Ehitagu või üürigu või ostku, ise teab. Mina olen kahe käega poolt ja tulen appi ka kui vaja. Solvuda, pole plaaniski. Pojale pole ju vaja sinu maja, küll aga tulevasele lapselapsele näiteks. Noortel on oma elu alustamiseks alati vaja vanemate tuge.

Ma ka ei tahaks ämmaga ühte majja kolida. Ei, mitte sellepärast, et ämm oleks vastumeelne, vaid seepärast, et pean panustama aega ja raha kinnisvarasse, mis lõppkokkuvõttes pole minu oma. Kui ühel päeval peaks lahku minema, olen ma kõigest ilma. Panen oma ashad kilekotti ja olen põhimõtteliselt tänaval. Ei, mulle nii ei sobi. Tahan ja pean oma tagala kindlustama.

KUi on vähegi normaalne inimene või kokkusaanud normaalsed inimesed, nad ei taha tarbida, nad tahavad ise luua. Milline egoism on vanemal arvata, et TEMA juurde tullakse hiljem elama. Sa äkki elad 100 aastaks. Vana see poeg siis on kui omaette elama hakkab 70? Kui poeg on ainuke pärija, siis on ju selge, et temale saab maja ja midagi pole ilmaaegu. Seni aga ela ja naudi oma elu. Ehita ja kaunista rõõmuga maja edasi, endale mõnusaks eluks ja kui enam ei jaksa maja pidada, siis mõtled, mida teed. Ja lase oma poeg lahti oma mõtetest, Sa ei ole pojaga abielus, pojal on juba naine. Kui maja suur on ja tahad kedagi aidata, anna soodsalt osa elamist üürile, inimesele, kes sulle meeldib ja sulle sobib. Ja kui vajad kellestki hoolimist, noo hakka siis kasuvanaemaks mõnele lapsele. Arvan, et siingi foorumis on neid, kellel oma sugulased puuduvad, aga hea meelega käik aegajalt külas ja jagaks oma igapäevast elu.

Siin on juba enamus ära öeldud. Siiski, veel üks mõte: Kunagi ei tea, mis elu ette toob. Võimalik on ka see, et poeg ja ta naine kunagi lahku lähevad. Võib-olla on poeg suuremeelne ja jätab siis minia ja lapsed (kui neid selleks hetkeks on) nende ühisesse koju edasi elama. Ja võib-olla on pojal siis ajutist või pikemaajalist peavarju vaja. Ehk siis, las noored elavad ja teevad ja nagu siin juba soovitatud, sina pea oma maja edasi nii nagu endale meeldib. Mis ei välista, et kunagi võib tekkida hetk, kus poeg tõepoolest sinu praegust maja vajab. Pärida jõuab ta seda ju alati.

#3457851:

Riidu me küll otseselt ei läinud aga tunnen sügavat solvumist ja ei mõista, mida ma küll valesti teinud olen.

Siit pole raske näha, et sa oled üsna mitu asja valesti teinud.
Aga põikpäise naisena sa ju nagunii ei usu, kui sulle keegi ütleb, mida täpselt.

Aga ok, teema tegid, oletame, et minimaalsete moonutustega ehk miniliba. Siis võiks järeldada sulle üsna karmilt pähe lajatades, et konkreetselt seda tegid valesti: (veelkord, ma ei tea ju päriselu, seega ära kuidagi võta isiklikult)

1. Sa said lapse mehega, kellega sa ei olnud enne pikemalt tuttav. Sest tõenäoliselt läksid ca 5a jooksul pärast lapse sündi lahku ja teist last ei jõudnudki saada.
Lapse isa ei ole täna mitte kuidagi pildil.

2. Sa oled omale kinnisvaraks valinud sellise maja, mida mitte keegi ei taha.
Ma ei tea, kust sa selle said, võibolla pärisid, aga anyway, kuna sa seal elad, siis see on ikkagi sinu valik. Ja ilmselt mitte kõige õigem valik. Kvaliteetne ja läbimõeldud kinnisvara on alati ligitõmbavam.
See, mis sul seal on, pole kaasaegne ja meeldib ainult sulle. Loogiline, et noored ei taha elada kiviajas. Vblla ongi kahekordses maja ainult üks WC. (et keegi peakski ukse taga ootama)

3. Sa oled väga, väga halb suhtleja. Isegi oma lihase pojaga sa pole lähedane. Sa ei tea tema soove ja unistusi.
Miniast rääkimata.
Tema pole ju samuti sõnagagi pildil, kui eeldatav sünnitusmasin välja arvata.
Sa pole selle naisega sekunditki koos heas mõttes pläkutanud, et mis talle meeldiks või kus ta tahaks olla.
Sa ei tunne seda naist. See pole hea märk.

4. Ok, oma lapse isa saatsid omal ajal minema, aga miks kedagi uut pole leidnud?
Kas halb iseloom VÕI ei näe sa naisena hea välja? Paratamatult tekib ju küsimus.
Põhimõtteline üksikhunt sa ju ka pole, seda on sellest näha, kuidas sa poja (e. teised inimesed) elu kipud vägisi elama. Sulle tegelikult ju ei meeldi üksinda ja oma isiklikku elu sul suurt ju pole

5. Veelkord, kuna pk teemadest mitte ükski pole 1:1 lähteandmetega, siis see kõik, mis ma pakkusin, on jura.

6. Kui tahad reaalselt teada, kirjuta nagu ka reaalselt on.
Sest siit ja praegu ma isegi ei suudaks uskuda, et selline inimene, nagu sina, on olemas.
See on kuidagi liiga umbluu.

#3458043:

Lõpetage juba need jutud, et vanemad peaksid maja lastele andma ja ise korterisse kolima! Miks peaks täisjõus inimene ülejäänud paarkümmend aastat kuskil korteris konutama, et noored saaksid majas elada? Igaüks ostku ikka ise omale maja, mitte ärgu lootku, et vanemad või ämm ja äi kügelevad edaspidi kuskil paneelikas ja vahivad kõik õhtud telekat, sest midagi muud pole neil seal teha.

Just. Teemaalgataja on ilmselt alles 50-ndates, pool elu veel ees.

#3458059:

Kõik, kes üksikud on, ei ole seda põhjusel, et mehed on minema aetud.

See põhjus polnud ju oluline, MIKS mees ära läks, milleks erutuda.

Ok, SINU jaoks kirjutan spetsiaalselt selle mitteolulise lahti:
– mees pettis ja suhe lõppes
– naine armus teise, aga too ei olnud päri see õige. Aga oma suhe oli selleks hetkeks läbi.
– Mees hukkus õnnetult
– Mees osutus lootusetuks alkosõbraks
– midagi veel, midaiganes.

Point oli see, et miks naine ei ole uut suhet loonud, olles ise üsnagi suhteinimene. TA ei ole kass, kes käib omapead.
Kassil oleks hea meel, et poeg ja minia maja ostavad. Ja tormaks edasi oma 1000 asjaga, mis talle elus olulised on, tegelema.

Kas saite aru, pr. Umbluu002?