Kummaline on tihtipeale see, et lahkuminekud on üldjuhul naiste pooolt algatatud, automaatselt ema otsustab, et laps(ed) jäävad temaga elama. Isadel ei jää variantigi, kõnni minema ja maksa. Hiljem kui isa oma elu edasi püüab elada, hakkab naine tundma miks tal üksi nii palju kohustusi on, miks laste isa võrdselt ei panusta, miks lastega sidet pole.
Oota, kas sinu meelest isa, kes nt siin teemas EI VIITSI isegi aastas 1 nädala jagu toredat puhkust lastele korraldada (sest tal on ometi “uus elu”, mis tahab elamist), on valmis ja tõepoolest soovib olla ise 90%+ ajast lapsevanem? Kohe ausalt räägid või? See laste endale nõudmine on valdavalt isadepoolne manipulatsioon, tegelikult nad ei oska, ei viitsi ja ei tahagi neid lapsi pidevalt kaela peale, aga küll rääkida on mõnus, kuidas teda eemale hoitakse ja isa olla ei lasta jne. Reaalsus on paraku tihtipeale vastupidine. Jutuks hea küllalt. Jah, on muidugi psüühist ekse, kes omavahelisi lahinguid laste kaudu peavad, aga siiski näen mina palju rohkem isasid, kes a) ei kasvata üldse, b) kui võtavadki lapsed, siis lükatakse need mõne naissoost sugulase, oma ema või uue naise kantseldada ja c)…