vaesuses ei ela ainult üksikvanemaga pered. Ja see, et üksikvanem = vaene, on eksiarvamus.
Vaesuses tegelevate lastega tuleks teha natuke laiemalt, kui ainult üksikvanema murega. Riigi abi peaks olema vajaduspõhine – vastasel korral on see raiskamine.
Näiteks, kui ma peaksin jääma üksikvanemaks, minu sissetulek on hetkel 1500 neto. Selle eest, kui võtta arvesse tänaseid kulusid (st jään elama majja, auto jääb samaks), siis püsikulud igakuiselt oleksid, ütleme umb 800 eurot. Kätte jääks söögiks ja muuks 700 eurot. Muidugi on raskem kui seni, aga see ei ole vaesus – ma ei vaja iga kuu uusi riideid ja kosmeetikat, ka mu lapsed ei vaja iga kuu uusi riideid, mänguasju. Palju saba osta allahindluste ajal, odavbrändidest, aliexpressist, järelturult jne. Minu enda viimane kontorikleit, vähekasutud, villane ja väga korralik, maksis 15 eur järelturul.
Mina pooldan vajaduspõhiseid toetusi, mitte aga et riik toetab kõiki, ka neid kes tegelikult ei vaja abi, ühtemoodi. Jah, üksikvanemat võib vihastada, et teine pool ei panusta, kuid kui majanduslikult on võimalik hakkama saada viisakalt, siis ei peaks teised maksumaksjad seda kohustust üle võtma. Riik peaks siinkohal aitama küll asjakohase õigusloome ja sunnimeetmetega (kohtutäiturid, trahvid, miks mitte ka aresti jne).
Üksikvanem ju tegelikult vajab rahast rohkem psühholoogilist tuge, et tulla üksi toime lastega, nende murede lahendamisega, et leida võimalus ka ise aeg-ajalt lastest eemal käia (mujal kui tööl) jne
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 30.09 11:39; 30.09 11:42; 01.10 16:14;