Teema: lasteaiakohast ilma jääjad, teie plaan B?

#4011301:

Huvitav on see, et enne vanemapalka ei surutud enamusi lapsi alla kaheselt lastesõime, kuigi rahaliselt oli raskem.  Nüüd on vanemapalk ning üha enam soodustatakse ka isade lapsega koju jäämist, aga lapsed viiakse juba varakult sõime, et neid seal “sotsialiseerida”.

Meenutagem ka seda, et enne 2004. aastat oli elu täiesti teistsugune. Põhjus, miks lastesõime teenust ei nii palju ei kasutatud, on võib-olla selles, et väikelaps viidi vanavanemate ja sugulaste hoida, samal ajal käis ema poole kohaga tööl, eriti üksikemad. Kodus said olla need, kellel mees või lähiperekord seda võimaldas. Elati praegusega võrreldes hoopis tagasihoidlikumalt. Paljud naised ei lepi enam nii vähesega, seega kipuvad peale vanemahüvitise lõppemist ka kiiremini tööle tagasi. Lisaks veel muud eelnevalt mainitud põhjused.

#4011301:

#4011244:

Noh, kui sa ise ei suuda välja mõelda, siis Võin sulle ise välja tuua móned põhjused: – rahalised. Ega siis see aeg, kui sissetulekud on peatunud, ei peatu automaatselt ka elektri-, kommunaalarvete tasumise vajadus. Süüa ka vaja. Pole kõigil ka võimalus ühe inimese sissetuleku najal elada – tööalased. On rida selliseid elukutseid, kus ei ole soovitav väga pikalt eemal olla. Tagasi tööle minna on üsna keeruline. Sinu töö mängitakse suures osas ringi ja väga mitmel juhul sind enam tagasi ei oodata – lapsega seonduvad. Paljud alla kahe-aastsed on väga sotsiaalsed. Tahavad rohkem tegevust kui vb ema kodus suudaks pakkudagi. – kombinatsioon erinevatest eelpool toodud põhjustest. Sina istu kodus, kui sul mees ülal peab ja endal hea olla. Las teised elavad oma elu nii nagu tahavad. Ega need hoiud ka lambist ei ole tekkinud, ikka vajaduse pärast

Minu esimene laps sündis veidi enne vanemapalga kehtestamist ja ainus raha, mis sain, oli nelja kuu eest rasedus- ja sünnituspuhkuse raha. Laps läks sõimesse kui ta oli 2,5 ja rühmas olid kõik 2+ vanuses ning hakkasid riburadapidi kolmesteks saama.

Käisin last rahulikult harjutamas ja mingeid selliseid lapsi, kes oleks ülisotsiaalsed ma seal küll ei kohanud. Iga tavalised kodu ja emme järele igatsevad lapsed olid. Reaalne vajadus teiste laste seltskonna ja sõprade järele tekib ikka hiljem, nii kolme-nelja aastaselt.

Huvitav on see, et enne vanemapalka ei surutud enamusi lapsi alla kaheselt lastesõime, kuigi rahaliselt oli raskem. Nüüd on vanemapalk ning üha enam soodustatakse ka isade lapsega koju jäämist, aga lapsed viiakse juba varakult sõime, et neid seal “sotsialiseerida”.

Kusjuures neid +/- kolmeseid ongi keerulisem lasteaeda harjutada, kui väiksemaid. Ma olen küll täiesti nõus, et suur sõimerühm nii väikestele on tihti liiast aga väikesed hoiud on väga toredad ja ei ole lapsele mingi draama või trauma.

Samas ei tasu võrrelda kogu aeg sellega, mis vanasti oli. Tore, et sul oli see võimalus. Kindlasti ei saa öelda, et enamus lapsi ei käinud vanasti sõimes. Ikka väga paljud käisid. Samas kogu elukorraldus oli nii teistsugune nii et neid olukordi ei ole võimalik võrrelda.

Mind pole kunagi ükski vanaema hoidnud ja minu lapsi on vanaemad hoidnud ainult mõne nädala suvel.

Ehee! “Mõne nädala suvel” on minu jaoks näiteks luksus. Lapse vanavanemad tahavad reisida, külalisi võõrustada, ise külas käia, niisama puhata. Lapselast armastavad ka, aga temaga järjest üle paari päeva ei veeda, ka suvel. Ja ümberringi on sõbrad ja tuttavad, kellel samamoodi. Võib-olla sa ei ole osanud vaadata oma kirjeldatut kui privileegi, kuid mina siin just seda näen.

#4011276:

#4011269:

#4011195:

Halloo, siin räägitakse alla 2-aastastest lastest! Tulge mõistusele. Lasteaiakoha garanteerimisest haldusüksuses saab rääkida peale lapse 3-aastaseks saamist. Kallid naised, miks ometi täistited juba aeda?

Halloo jah. Kui on juttu sellest, miks saavad naised palju vähem palka, miks on neil palju vähem vara, siis kõik on kooris õiendamas, et kes sul keelas töötada ja karjääri teha. Oma süü, et teenid vähe ja pole karjäärialaselt kuskile jõudnud. Kõike seda oodatakse meestega võrdselt. Kui on lahkuminek, siis kõik parastavad, et näe, seni kui sina siin kodus istusid, siis mees tegi tööd, ainult õiglane, et sinul pole midagi, mees ju pidas sind üleval ja oli see suure vaeva nägija. Sina kantseldasid ainult tittesid ja peesitasid kodus.

Unustasid lisada, kuidas naine peab enne laste saamist olema ennast ise majanduslikult kindlustanud aga kindlasti peab saama lapsed noorelt, muidu on äkki keskkooli lõpuaktusel liiga vana ja ei lasta uksest sisse.

Ja üht olulist asja pole veel sellele karjatusele vastuseks mainitud – nimelt seadus kohustab omavalitsust pakkuma lasteaiakohta alates 1,5 elusaastast, st pärast vanemahüvituse lõppemist.

See oleks pea ideaalne süsteem minu arvates, kui need kohad olemas ka oleks. No ja kui ema peale LHP ka hoolduslehte võtta saaks.

#4011684:

#4011589:

#4011276:

#4011269:

#4011195:

Halloo, siin räägitakse alla 2-aastastest lastest! Tulge mõistusele. Lasteaiakoha garanteerimisest haldusüksuses saab rääkida peale lapse 3-aastaseks saamist. Kallid naised, miks ometi täistited juba aeda?

Halloo jah. Kui on juttu sellest, miks saavad naised palju vähem palka, miks on neil palju vähem vara, siis kõik on kooris õiendamas, et kes sul keelas töötada ja karjääri teha. Oma süü, et teenid vähe ja pole karjäärialaselt kuskile jõudnud. Kõike seda oodatakse meestega võrdselt. Kui on lahkuminek, siis kõik parastavad, et näe, seni kui sina siin kodus istusid, siis mees tegi tööd, ainult õiglane, et sinul pole midagi, mees ju pidas sind üleval ja oli see suure vaeva nägija. Sina kantseldasid ainult tittesid ja peesitasid kodus.

Unustasid lisada, kuidas naine peab enne laste saamist olema ennast ise majanduslikult kindlustanud aga kindlasti peab saama lapsed noorelt, muidu on äkki keskkooli lõpuaktusel liiga vana ja ei lasta uksest sisse.

Ja üht olulist asja pole veel sellele karjatusele vastuseks mainitud – nimelt seadus kohustab omavalitsust pakkuma lasteaiakohta alates 1,5 elusaastast, st pärast vanemahüvituse lõppemist.

See oleks pea ideaalne süsteem minu arvates, kui need kohad olemas ka oleks. No ja kui ema peale LHP ka hoolduslehte võtta saaks.

Need kohad omavalitsuse piires enamasti ongi olemas. Vanemad lihtsalt ei pea praktiliseks neid kohti, mis võivad suuremas omavalitsuses olla elu- või töökohast mitmete kilomeetrite kaugusel, vastu võtta.

Hoolduslehte saab võtta ka isa, vanaema, vanaisa või kes tahes teine turvavõrgustiku liige, ei pea olema ema, kui see on majanduslikult eriti ebasoodne. Mind tegelikult natuke hämmastab, et naised, kes on nii eneseteadlikud ja jõustatud, et soovivad 1,5-aastase tita kõrvalt tingimata tagasi tööle minna, et end edasi teostada, ei ole ometi nii enesetadlikud ja jõustatud, et valida normaalseid mehi ja väljendada oma laste isadele arusaama võrdsest vanemlusest, kus vanemapuhkusel ja haiguslehtedel võib täiesti samaväärtuslikult olla ka isa. Kas või osa ajast. Ilma, et see oleks mingi eriline vastutulek naisele.

Minu meelest võiks lapsi saades olla mõneks aastakski mõlemale vanemale plaan A nendesamade lastega koos olemine – omavahel kombineerides ja teineteist päriselt toetades, kui see on võetud prioriteediks, on see aastake lisaaega enne lapse kollektiivi “sotsialiseeruma saatmist” absoluutselt võimalik ka keskmiste sissetulekute puhul.

Kas sa suudad kuidagi põhjendada ka, miks see hoolduslehe teema nii on? Mingi põhjendus? Miks on vaja teha nii, et perel ei ole valikut, kes lapsega kodus on? San üldiselt sellest aru, et kui inimene just läheb tööle, siis on miinumumi alusel, mh selleks, et pettusi vältida. Kuidas selle lapsega täpselt pettust korraldada?

Mina näiteks olen üksikema. Ja mu sõbranna mehel on töö iseloomu tõttu väga raske võtta hoolduslehte ja jääda koju igasuguse etteteatamiseta.

Jah, lasteaiakohti tihti on, aga kui nad on logistiliselt väga kehvas kohas, siis ma seda heaks ei pea. Nõmmelt Lasnamäele igal hommikul? Pealegi on ka palju omavalitsusi, kus pole üldse kohti.

#4011806:

#4011796:

Kas sa suudad kuidagi põhjendada ka, miks see hoolduslehe teema nii on? Mingi põhjendus? Miks on vaja teha nii, et perel ei ole valikut, kes lapsega kodus on? San üldiselt sellest aru, et kui inimene just läheb tööle, siis on miinumumi alusel, mh selleks, et pettusi vältida. Kuidas selle lapsega täpselt pettust korraldada?

Perel ju on valik. Hoolduslehe võib võtta ka isa või vanaisa. Mis pettus? Meie peres on isa mitu korda hoolduslehel olnud. On ka nii olnud, et nädala üks, teise nädala teine.

Vaba valikut siiski ei ole, sest ema tihti ei saa jääda. Mis selle põhjendus võiks olla?

Pettuse all pean seda silmas, et inimene läheb korraks tööle, et siis tegelikult haige olemata haigus- või hooldusleht võtta ja riigilt raha saada (on piisavalt kergekäelisi arste). Saan aru, et loogika on see – pole teeninud, ei saa raha. Aga lapsevanem on kasvatanud last ja seal on pettust ka raske välja mõelda – kõik on kirjas ja tõendatav.

#4011301:

Minu esimene laps sündis veidi enne vanemapalga kehtestamist ja ainus raha, mis sain, oli nelja kuu eest rasedus- ja sünnituspuhkuse raha. Laps läks sõimesse kui ta oli 2,5 ja rühmas olid kõik 2+ vanuses ning hakkasid riburadapidi kolmesteks saama.

Käisin last rahulikult harjutamas ja mingeid selliseid lapsi, kes oleks ülisotsiaalsed ma seal küll ei kohanud. Iga tavalised kodu ja emme järele igatsevad lapsed olid. Reaalne vajadus teiste laste seltskonna ja sõprade järele tekib ikka hiljem, nii kolme-nelja aastaselt.

Huvitav on see, et enne vanemapalka ei surutud enamusi lapsi alla kaheselt lastesõime, kuigi rahaliselt oli raskem. Nüüd on vanemapalk ning üha enam soodustatakse ka isade lapsega koju jäämist, aga lapsed viiakse juba varakult sõime, et neid seal “sotsialiseerida”.

Minul jälle vastupidine kogemus. Panin mõlemad lapsed hoidu 2001, üks 1a3k ja teine 2a4k. Vanem laps oli kõige vanem ‘esmakursuslane’ hoius.

Ametlikke sõimekohti ei anda väiestele, selle pärast neid seal polegi, Kui antaks, küll siis emad paneks lapsed sõime.

Plaan B – võimalus oma lapsega koos oma kodus lapsehoidmisteenust pakkuda omale sobivatel tingimustel ja graafiku järgi. Ma ise ei ole seda veel teinud ja mu jaoks oleks lapsehoidmine tähestiku järjekorras pigem plaan Z

Ega lapse saamine ja perekonna loomine ei ole ainult siis täiuslik, kui lapsega kolm aastat kodus oled. see saab ilus olla ka siis, kui tööd teed. Olen see, kes lapse 1,5selt hoidu pani. Ideaalis oleksin muidugi olnud veel kodus, kui elu ei oleks hoobilt nii palju kallimaks läinud. Mul on küll ca aastane meelerahufond, aga ma ei saa rahulikult elada nii, et elan vaid säästudest, raha põletades. Vanemapalgast kahjuks niipalju ei jätku, et kolme aasta kulud katta. Esimesed tööaastad tuleb niikuinii tänu hoolduslehtedele elada märksa väiksema sissetulekuga, lisaks tänu nendele puudumistele tööl märksa raskem ennast tóestada tósiseltvóetava töötajana, nii et seda sotsiaalset survet tóesti enam tunda ei soovi, et ma sellepärast ei ole hea ema, et lapsega koju ei jäänud.

#4012747:

Tean inimesi, kes juba last planeerides ütlesid, et nemad ei taha kodus istuda ja laps läheb esimesel võimalusel lasteaeda, nemad tööle. Mille jaoks? Mina arvan, et see on ühiskondlik surve. Võib-olla ka osade vanemate poolt tekitatud illusioon (?), et lastega on alati vinge.

Täiesti uskumatu on lugeda 21. sajandil, et mõne arvates peaks ema peale lapse saamist kõik isiklikud ambitsioonid ära unustama ja kolm aastat (või äkki kuni laps kooli läheb?) kodus olema. Tehes sellega väga suure sammu tagasi oma karjääris.

Samas, kui enamus lastehoidusid on väga toredad kohad, kus lapsed on tõesti hoitud ja armastatud, väga paljudel on võimalus paindlikult tööd teha jne.

Mina isiklikult väga armastan oma lapsi aga täiesti tööst välja lülitasin ainult esimesega (ühiskondlik surve). Kui laps oli 9k vana, siis olin juba väga ära mandunud ja hakkasin projektipõhiselt tööd tegema. Kahe noorema lapsega olen aja maha võtnud max kuuks või kaheks. Jagasime abikaasaga laste hoidmist, kui mul oli vaja kohtumistel käia jms. Samas täiskohaga tööle läksin, kui noorem oli viiene.

#4012913:

Omadus, mis mind tõesti ärritab, on äärmuslikkus. Palun too välja, kus olen toonud välja, et 3 aastat peab kodus istuma. Kirjutan selgelt “esimesel võinalusel”, mis teadupärast on 1,5 aastat. Täpsustuseks, et pean silmas siis täiskohaga lasteaias käimist. Ja et ikka ennetada “raha saab otsa” argumente, siis vajaduse põhisest lasteaeda minekust ma jätkuvalt ei räägi. Igaljuhul pisike arvutus ütleb, et “esimesel võimalusel” ja “3 aastat kodus passimist” vahele jääb veel pikad 1,5 aastat ???? lapse areng ja vajadused on nii tormilises muutumises, et ka näiteks pool aastat on ääretult suure erinevusega nende emotsioonidele ja sisemaailmale. Ehk et kui juba argumenteerida, siis ikka vastavuses teise poole ütlustega.

Igaüks otsustab ise, mis on tema vajadused ja millal ta oma lapse hoidu viib. Sina ei peaks selles osas sõna võtma. Niigi on minu kogemused küll sellised, et suurema osa lasteaiakaaslaste laste emad ei käinud tööl ja lapsed käisidki üsna kaootiliselt seal sõimes ja aias. Kell neli juba polnud kedagi. Tundsin pigem seda, et lasteaed on rohkem nagu koduste emade töövaeva kergendamiseks, mitte töölkäivate emade abistamiseks.

Just! Täpselt see, mida mina kirjutan! Vajaduspõhine lasteaeda viimine on igati õigustatud (kirjutad õigesti, et see on minu hinnang ja ma ei ole mingi otsustaja. Muidugi ma ei ole, aga kas foorum ei ole mitte arvamuste avaldamiseks? Ma arvan, et on päris huvitav lugeda ka teistsuguseid seisukohti.)

Aga ema vajadused, ema õigused, isa vajadused, isa õigused.. kõik õige, saan nendest täielikult aru. Aga laste vajadused? Kes neid kaitseb? Võiksime õppida loodusest: seepärast me olemegi imetajad, et olla aheldatud oma beebi külge. Ja mina mõistan täielikult, kui naine otsustab enda sündimata laste vajadusi arvestades, et see ei ole tema jaoks. Päris ausalt mõistan. ei ole ühelegi tuttavate paarile, kes on otsutanud kahekesi elada, hakanud suruma seda, kuidas mu elu sai teise mõtte, kui sündisid lapsed jnejne. Jah, tõesti tekkis hoopis teine mõõde ja arusaam elust, aga nii nagu mina naudin kellegi eest hoolitsemist, armastuse ja turvatunde pakkumist (beebile siis ema nahk ja rind), maailma uuesti avastamist koos lastega…, siis saan täielikult aru, et see ei saagi kõigi ambitsioon(itus?) olla.

Lõpetuseks küsin, kas tõesti vaidled vastu minu väitele, et peaks olema ühiskondlik norm nii lastega pere, kui ka lastetu pere? Või siiski peaks kõikides peredes olema lapsed, nagu senine traditsioon? (noh, egas kõikides keskealistes peredes muidugi ei ole lapsi, aga eks need on väga tugevad erandid)

#4012932:

#4012922:

Eesti residendid on maailma mastaabis väga äärmuslikud, pole ime et palgalõhes nii osavad oleme ja naised tööturul nii tõrjutud on.

Olen samal arvamusel. Mujal pannakse lapsed palju varem hoidu ja sõime, ei kasva õnnetumad inimesed, pigem vastupidi. Siin istutakse väga kaua kodus ja siis on häda käes, kui mees jalga laseb, sest pole ei karjääri ega töökogemust. Meil on tööl ka nii, et kui keegi lapse saab, siis ülemused praktiliselt kannavad inimese maha, sest nagunii ju istub seal kodus kolm aastat, siis saab veel paar last ja põhimõtteliselt peab siis lihtsalt pärast pead murdma, kuidas temast lahti saada. Kuigi lapse saamine võiks olla ju tavaline elu osa, saab teha väikese koormusega tööd kogu aeg edasi, et ei jääks firma arengust maha ja saaks sujuvalt varsti tagasi tulla.

Kust me teame, et need inimesed on hoopis vastupidi, õnnelikumad?

Ja saab ka välismaal enda beebiga pikalt kodus olla. Muidugi on palju inimesi, kes lähevad ruttu tööle ja nemad paistavadki silma, aga täitsa tavaline koduperenaine on ka välismaal olemas. Neil on lihtsalt niivõrd suured palgad, et  imetamisperioodi saavad hakkama ka siis, kui ainult isa on tööl (ilma peretoetusteta)

Meie õnnelikkuse edetabeli nigel number on kindlasti seotud rahaga. Ja siia ongi sobilik ei tea mitmes kord kirjutada, ma ei räägi olukorrast, kus ruttu-ruttu tööleminek on vajalik!

#4012953:

Lisan veel: te saate ju aru, et ma ei kirjuta teist, kes naudivad emaks olemist, aga samal ajal naudivad ka oma tööd (paraku küll niivõrd, et lapse vajadustest on töötamine olulisem, aga nagu eespool ühiselt leidsime, siis see ei ole minu reguleerida, niiet las see praegu jääb). Kirjutan sellest, kuidas ühiskond survestab saama lapsi valimatult kõikidel viljakatel inimestel. Ka neil, kes enda sisemiaes teavad, et seda ei naudi.

Keegi ei tea ette, kas ja kuidas elu lastega nauditav on, see on kohvipaksu pealt ennustamine.

#4012954:

#4012953:

Lisan veel: te saate ju aru, et ma ei kirjuta teist, kes naudivad emaks olemist, aga samal ajal naudivad ka oma tööd (paraku küll niivõrd, et lapse vajadustest on töötamine olulisem, aga nagu eespool ühiselt leidsime, siis see ei ole minu reguleerida, niiet las see praegu jääb). Kirjutan sellest, kuidas ühiskond survestab saama lapsi valimatult kõikidel viljakatel inimestel. Ka neil, kes enda sisemiaes teavad, et seda ei naudi.

Keegi ei tea ette, kas ja kuidas elu lastega nauditav on, see on kohvipaksu pealt ennustamine.

+1

Kust peaks lastetu inimene teadma kas ja kui kaua ta närvid kodus lastega vastu peavad. Arvata võib igasuguseid asju aga päriselt algab elu kui oma lastega kodus oled ja see on hoopis teistsugune kui enne arvati.

Mina näiteks ei ole kunagi lapsi sallinud. Sain mehe survel lapse, ta lubas ise koju jääda kui mul juhe kokku jookseb. Ja ma ju-mal-dan! last ja temaga kodus tegelemist. Sõbranna jälle, kristlane, suurest perest, lastega hea, sai oodatud lapse, sai depressiooni, lõpuks aitas ta august välja kiire tööle naasmine, keskkonnavahetus.