Ei pea ju elama üksinda. Üksi elamine ongi luksus.
Et siis tagasi nõukaaega, kui ühiskorterites elati? Tol ajal oli see paratamatus, kuna sõja ajal oli nt. Tallinnas ja Tartus hävinenud või kasutuskõlbmatuks muutunud ca. 50% elamufondist, Narvas lausa 90%. Küll need üürihinnad varsti alla tulevad, poleks vist eriti mõeldav, et ühes kolmetoalises korteris elab koos kolm peret ja samal ajal samas majas seisavad kaks samasugust korterit tühjalt ja omanik peab ise kommunaalid kinni taguma.
See, mida sina nõukaaja paratamatuseks nimetad, on tavaline reaalsus paljudes Euroopa riikides. Eestis ollakse tõesti harjunud sellega, et suht iga sissetulekuga on võimalik saada mingigi eluase, ka täitsa üksinda üürides. Kui võtta näiteks Tallinn, siis üüri hinnad on küll kõrged, kuid iga keskmise sissetulekuga inimene saab endale üksi üürimist siiski lubada. Sest Eestis on kinnisvara hinnad olnud ühed madalamatest EL-is (kui võrrelda üüri või müügi hindu sissetulekuga). Näiteks mu Londonis töötav ja üle keskmise palga teeniv sõbranna ei tule selle pealegi, ei isegi unistada, et ta saaks Londonis ükski kasvõi 1-toalist üürida. Rääkimata sellest, et ta ühe lapsega saaks 3-toalise üürida, mille üür algab ca 4000 eurost, kuigi keskmine palk on ca 3800 eurot. Seal on tubade üürimine väga levinud. Sealjuures pole üürileandjateks kinnisvarafirmad või inimesed, kes on endale üürimise eesmärgil kinnisvara ostnud, vaid tuba üürivad eeskätt “tavalised keskklassi pered”, kes teevad seda oma privaatsuse ja mugavuse arvelt. Või kui võtame näiteks Montenegro linna Kotor. Keskmine palk on alla 500 euro, aga korteri ruutmeetri ostuhind on ikka sama, mis Tallinnas ja 1-toalise korteri üür kesklinnas on ka seal ca 500 eurot. Ja ega Itaalias ei ela ka kolm generatsiooni ühe katuse all, sest pereväärtused on sellised. Sellest, et paljudes riides on kinnisvara ostmine nii kallis, et enamus üüribki terve elu, ei hakka ma üldse rääkimagi. See, kui keegi võrdleb toa üürimist nõukogude ajaga, näitab vaid seda, et Eestis on õnneks kinnisvara jätkuvalt pigem kättesaadava hinnaga ja mis mujal on luksus, on Eestis jätkuvalt absoluutsele enamusele siiski kättesaadav. Arusaadavalt ei ole Eesti hinnad paljudele taskukohased, kuid objektiivselt võttes ei saa küll kuidagi väita, et hinnad oleksid kallid. Eriti kui rääkida üürihindadest, mille kujundab eeskätt turg.