Oleme abielus olnud üle 25a, tutvusime teismelistena. Mehel lihtsalt sarved maha jooksmata ma kahtlustan.
Sõbrannadele ta huvi ei ole pakkunud, nende poolt kindlasti minu reetmist ei ole.
Mees loomulikult raiub, et kujutan seda vaid ette, aga miks ma armukadedust enamuste sõbrannade suhtes ei tunne? Nende paari naisega alati muutub ta kehakeel, rääkimismaneer, naljad jne täiesti. Midagi otseselt ette heita ei saa, aga no lihtsalt sisetunne.
Vana aasta õhtu peost juba teine päev, ikka on enesetunne näriv ja vastik. Varasematel aastatel sama teema olnud, kui sõbrannad külas käinud või meie nende juures.
Lõpetada enda elu raiskamine, milleks elada mehega, kellele oled vaid n.ö. varuvariant?
Minna ära ilusast kodust ja võtta lastelt võimalus elada mõlema vanemaga?