Teema: Mees ei taha enam abielluda

Ikka igatepidi sitt seis sul. Ilmselt ka laps on lihtsalt üks juhtumine. Abielu sellele juhtumile järgnev nö sunniviisiline ärategemine. Ja kui sa nüüd mõneks ajaks eraldi lähed, nagu eelnevas kommis soovitasin, siis veel eriti muudad sellega abielu kohustuslikuks mehele.
Omal algatusel abielu on ikka hoopis teine asi!

Mina abieluga mehele peale ei käinud, aga laps sai ka minu perekonnanime. Abiellusime mõned aastad peale lapse sündi ning siis saime kõik ühe perekonnanime.

Aga lapseks on valmis või jookseb pärast lapse sündi üldse minema?

Ma püüaks mehega rahulikult rääkida. Küsida, miks ta enne arvas teisiti ja nüüd nii. Mida oleks vaja, et ta \”valmis\” saaks. Kas ja miks talle tundub abielu suurem vastutus kui ühine laps jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Laps oli meil aastataid enne planeeritud, kuid tulla otsustas ta alles nyyd. Rasestumine ei olnud lihtne. Laps on siiski v2ga soovitud ja lapse koha pealt on ta v2ga aktiivne – l66b k6iges kaasa, et tulevasel beebil oleks k6ik olemas. Kuid jah abielu nagu kardab v6i ma ei tea … Kuigi s6prade ees meeldib esineda kyll, et tema varsti abiellub ja et v6tke eeskuju ja j6udke ka nii kaugele jne. V6ib olla on tal lihtsalt t66stress vms…. ei tea, ei r22gi ka[/tsitaat]

Meenutab üht mu tuttavat paari. Elasid koos, abielus polnud, aga sihikindlalt nägid vaeva, et laps saada. Lõpuks saidki. Paar aastakest veel ja mees läks ikkagi minema. Kah selline, kes suurt midagi ei rääkinud. Muidu tore mees.

Just selliste probleemide ennetamiseks olen mina otse ja selgesõnaliselt välja öelnud, et lapsed tulevad vaid abielusse ning seni, kuni sõrmust pole sõrmes, jätkub kaitsevahendite kasutamine. Punkt.

Mina olen ka oma uuele mehele öelnud, et ma lihtsalt ei kujuta ette saada laps mehega, kes pole mu abikaasa. Mees tahab väga last. Nüüd jäin rasedaks spiraaliga ja lähen teen aborti ning edaspidi jätkan edaspidi rasedusvastaste vahendite kasutamist… Mees püüdis mind ümber veenda, et ma aborti ei teeks. Ütlesin, et mulle pole ilmtingimata vaja temaga last saada. Meil on hea suhe ja niigi koos tore. Aga kui lapse otsustame teha, siis kõik asjad tuleb teha õiges järjekorras, st kõigepealt elame koos mingi aja, siis abiellume ja siis saame lapse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Asjad ei pea tingimata õiges järjekorras käima, vaid õieti. Aga lihtsalt sellepärast aborti teha, et asjad pole õiges järjekorras? [/tsitaat]
Minu jaoks on see täpselt sama. Kõigepealt tuleb mõlemil teha otsus, et just teine on see õige inimene, kellega tahetakse oma elu ja tulevikku jagada ning kellega soovitakse kokku jääda ning pingutada suhte nimel nii headel kui halvematel aegadel. Selle kinnituseks abiellutakse, et kõik oleks selge nii asjaosalistele endile, kui kogu ülejäänud maailmale. Ja siis tehakse lapsed. Kui esimesed etapid pole läbitud, on liiga vara last saada, sest ilmselgelt pole siis veel endas selgusele jõutud, kas ollakse oma partnerivalikus 100 protsenti kindel. Lihtne ja loogiline.

Kuule teie moraalitsejad! Teemaalgataja mure pole, et mees ei taha abielluda. Mees ei taha ENAM abielluda, kui nad last planeerisid, siis ju tahtis.

Mina arvan, et mees lõi lihtsalt põnnama. Rumal oli, et välja julges öelda. Mina ka enne abiellumist olin paanikas. Välja mehele ei näidanud muidugi sest tema oleks hakanud arvama, et ma ei soovi seda kunagi temaga teha.
Ehk peaksid mehe käest vaikselt uurima, et mida ta kardab. Ehk on ta ebakindel raha pärast? Pulmad on üsna suur väljaminek ja eriti veel kui laps ka tulekul…

Mina ütleks ka, et laps tuleb selle perenimega, mis minul parasjagu on. Ja otsustagu siis.

tundub, et on keegi teine silmapiirile tekkinud, milles muidu selline järsk muutus

Pulmad on suur väljaminek? Ja laps pole? Käia ÜKS kord kahekesi registreerimas ning korraldada tagasihoidlik istumine vaid lähimate sugulaste (vanemad, õed-vennad) ringis on võrreldamatult palju odavam kui lapse kasvatamine järgnevad 24 aastat. Ühed tuttavad mul käisid ainult kahekesi registreerimas. Kummalgi polnud isegi eraldi riideid selleks ostetud. Pandi lihtsalt väheke pidulikumad riided ja tehti asi ära. Aga nagu näha, oli tahe abiellumiseks siiski nii suur hoolimata selle paari rahalisest kitsikusest. Aga eks igasugused vabandused, kuidas \”raha on vähe, kuhu me kiirustame, see on vaid paber, jne\” ongi vaid mugavad ettekäänded mitte kunagi abiellumiseks.

Ja nagu varem mainitud juba. Mees, kes ei soovi abielluda, ei näe järelikult minus seda ühte ja erilist naist, kellega ühist tulevikku jagada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Pulmad on suur väljaminek? Ja laps pole? Käia ÜKS kord kahekesi registreerimas ning korraldada tagasihoidlik istumine vaid lähimate sugulaste (vanemad, õed-vennad) ringis on võrreldamatult palju odavam kui lapse kasvatamine järgnevad 24 aastat. Ühed tuttavad mul käisid ainult kahekesi registreerimas. Kummalgi polnud isegi eraldi riideid selleks ostetud. Pandi lihtsalt väheke pidulikumad riided ja tehti asi ära. Aga nagu näha, oli tahe abiellumiseks siiski nii suur hoolimata selle paari rahalisest kitsikusest. Aga eks igasugused vabandused, kuidas \”raha on vähe, kuhu me kiirustame, see on vaid paber, jne\” ongi vaid mugavad ettekäänded mitte kunagi abiellumiseks.

Ja nagu varem mainitud juba. Mees, kes ei soovi abielluda, ei näe järelikult minus seda ühte ja erilist naist, kellega ühist tulevikku jagada.[/tsitaat]

Võib-olla ei olnud see nende nägemus abiellumisest. Meil sai suhte alguses läbi arutatud, et pulmapidu peab tulema koos kõikide sugulaste ja sõpradega. Jah, paraku see on kallis, mistõttu meie nägemust ei olnud võimalik kohe meile sobival moel teostada ja ostustasime asja tulevikku lükata, kuniks raha on koos. Aga see, et me soovime tulevikus abielus olla, see sai kokku lepitud. Polnud see mingi vabandus asja edasi lükata, aga ma ei näinud vajadust ka meie unistusest loobuda lihtsalt selle pärast, et oleks tehtud. Sai arutatud ka lasteteemat ning meie mõlema seisukoht oli, et lapsed võivad sündida enne abielu. Muidugi on laste kasvatamine kallis, aga erinevalt pulmades ei ole see ühekordne suur väljaminek, vaid hajutatud umbes 20 aasta peale. See on suur erinevus. Lisaks ei muuti keegi meist nooremaks. Kui minu jaoks pole oluline, kas teha abielutoiming 30 või 40-aastaselt, siis lapsesaamisel on see vahe tohutu. Eriti, kui üks pool on teisest oletame nii 10 aastat vanem/noorem. Aga jah, ma poleks olnud ka nõus lapsi saama mehega, kes poleks olnud kindel, et soovib minuga tulevikus abielluda. Sama teema on ju teemaalgatajal, aga tema mees otsustas ümber. Mina sellisel juhul, kui mees nii käituks, ütleksin, et kui ta ei taha minuga abielluda, siis lähevad meie teed lahku. See, et oleks pidanud ikka varem abielluma ja siis lapsed saama, see ei annaks ju mingit lisagarantiid, sest abielu on ju samuti lahutatav.

Minu meelest ikka just oleks enne pidanud abielluma. Jah, abielu on lahutatav ja vägisi kedagi kinni ei hoia, aga siiski näitab see, et mees on valmis end siduma. Minu jaoks nt oleks tagasihoidlik registreerimine kahekesi ka täitsa ok, aga last mehega niisama abiellumata kasvatada ma ei tahaks. Mina oleksin teemaalgataja olukorras väga vihane ja ei tahaks nähagi seda meest, saati veel temale süüa teha vms. Minu meelest antud olukorras on ta ikka totaalse jama kokku keeranud. Öelnud siis kohe, et ei taha abielluda, teemaalgataja oleks saanud mõelda, mida ja kuidas, tahab temaga sel tingimusel last või mitte. Praegu jääb tõesti mulje, et mees tahab lihtsalt naist enda külge siduda, ilma et mehele endale mingeid kohustusi langeks.