Teema: Mehe ja naise roll

Kägu kirjutas:

Mulle tekkis tunne, et mingi karukostüümi teema on täielik ameerika jamafilmi (kus ameerika orav-rattas-pereidüll-ema õmbleb kaks kuud kalmaari kostüümi lapsele selleks, et laps sellega kaks minutit massisteenis passib) ülepakutud jama. See on küll üks väljanopitud asi antud teemast, aga kas keegi tõepoolest neid ka õmbleb ja miks? Laenuta kuskilt või ostab keegi karvast kangast ja mitteõmblejad hakkavad ka toonekurgi ja rebaseid kostüümideks tegema ja oskavad ka? Kas liiga suureks pole see aetud? Ameerika filmielu põhjal seal on kõik ülepakutud, isegi kodune elu. Ega seda ei jälejandata ometi? Sest kõige ullem tädi on ameerika filmi ema.

Karukostüüm on lihtsalt üks näide. Siin väikelinnas, kus lähedal elan, pole paraku võimalik karukostüümi osta või laenutada. Ma teengi lihtsad kostüümid, aga ma pole nii osav, riidematerjali otsimine, vana täiskasvanute fliisi parajaks lõikumine ja mingisugustegi karu kõrvade õmblemine võtab mul terve pika õhtu. Sama keeruline on pärast tööd koos karja lastega kaltsukaid läbi kammida, et karu värvides rõivaid lapsele leida. Aga jah, üldiselt on enamikul lastest väga uhked kostüümid seljas. Justnimelt võidurelvastumine. Vaevalt, et keegi mitu õhtut kostüümile kulutab, aga igasugu mitte-nii-olulisi kohustusi koolidest ja lasteaedadest ja küla aktiivgrupi poolt jm tuleb ikka parajalt palju. Ja emad peavad sageli oluliseks, neid asju teha, isad ei pea. Ja mina küll ei ole see, kes ütleb, et isadel ei ole õigus.

Meeste ja naiste erinevus on see, et kui minul satub lähetus ajale, mil järgmisel päeval on vaja karu kostüüümi, siis mina teen hambad ristis kasvõi mingisugusedki karukõrvad öösel valmis, mees jätaks lihtsalt tegemata. Aga see on puhtalt minu valik, et ma pean seda, et laps karuna etenduses esinedes omaks mingit karu tunnusmärki, nii oluliseks, et öötundide arvelt seda teha. Puht pragmaatiliselt ei juhtuks midagi, kui lasteaia laval esineks ilma karu tunnusmärkideta karu.

Kägu kirjutas:

empaatiavõime ei ole treenitav.

Aga käitumine on. Ehk – kui tead, et teatud teod on partnerile tähtsad, siis harjuta endale käitumine sisse! Lõpuks – naised teevad ju sama, igapäevaselt.

Mis “näägutamisse” puutub, siis neis peredes, kus mina olen naistepoolset kamandamist täheldanud, tuleneb see sellest, et muidu asjad kas üldse ei liiguks või liiguksid teosammul. Ükski nendest naistest ei tahaks kamandaja rollis olla, aga kuna nad ei taha elada mingis laokil kolihunnikus, tahavad, et nende ümbrus oleks ilus ja elus oleks midagi rohkemat kui vaid töö ja kodu – ja kõike ise ei jõua, siis peavadki “näägutama”.

Kägu kirjutas:

paljud paarid ei ole lähedased, sügavuti, emotsionaalselt lähedased. Ei julgeta mehele öelda otse, mida mõeldakse või et on abi vaja.

Eks see emotsionaalne lähedus taandubki, kui suhte loomise ja säilitamise põhitöö jääb naise kanda. Juletakse öelda küll, aga kui teisel poolel on nägu iga ettepaneku peale vingus, siis ei taha enam rääkida. Mina ka – kui mehepoolne tagasiside minu ettepanekutele on valdavalt negatiivne, siis ongi nii, et mingu pekki, teen üksi ja sõpradega. See on aidanud, st mees on hakanud ise pingutama.

Kägu kirjutas:

Meeste ja naiste erinevus on see, et kui minul satub lähetus ajale, mil järgmisel päeval on vaja karu kostüüümi, siis mina teen hambad ristis kasvõi mingisugusedki karukõrvad öösel valmis, mees jätaks lihtsalt tegemata. Aga see on puhtalt minu valik, et ma pean seda, et laps karuna etenduses esinedes omaks mingit karu tunnusmärki, nii oluliseks, et öötundide arvelt seda teha. Puht pragmaatiliselt ei juhtuks midagi, kui lasteaia laval esineks ilma karu tunnusmärkideta karu.

Miks ei võiks lapsed ise õpetajate juhendamisel näidendiks vajalikke maske või kõrvu meisterdada? Miks pannakse lapsevanemad ja seega ka lapsed ebavõrdsesse olukorda: mõni on osav õmbleja, mõni saab osta või laenutada, aga mõne laps näeb teiste kõrval õnnetu välja, sest vanematel pole oskusi ega võimalusi?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Minu mees teeb kõiki neid asju samamoodi nagu minagi. Teemegi kordamööda või teeb see kes parasjagu saab/kodus on jne. Toitu valmistab, koristab, pesu peseb, triigib, beebiga tegeleb alates mähkmevahetusest kuni selleni, et külla minnes on varustus kaasas jne jne. Kuna tal on veel kaks last kes pole minu lapsed ja kuna nad elavad pool ajast meil siis kõik nendega seonduv on ka mu mehe rida. Ma lihtsalt ei kujutaks ette, et peaks meest emmetama…Kasvatage siis oma poegi paremini ja ärge tehke neile ette-taha kõike ära, ehk on järgmine põlvkond mehi normaalsemad…

Tuli ära – kasvatage siis oma poegi paremini! Meie, naised, eks ole?

aga kes siis veel saab kasvatada sinu ideaalmeest?

Uuesti: miks on mehe ülesanne peres vaid tööl käia, aga naisel peale selle ka kõik ülejäänu?
Minu ideaalmees? Võrdne panustamine pereellu peaks olema normaalne, mitte ideaalne nähtus.

kasvata siis oma lapsest selline mees! Kes seda sinu eest peaks tegema?

Kägu kirjutas:

Miks peetakse loomulikuks, et naised peavad võtma endale ka meeste kohustused, aga vastupidi mitte? Kui naine palgatööl ei käi, siis ta mandub ja istub perset laiaks, elab mehe kulul. Selge, naised peavad tööl käima.
Aga miks siis helistatakse lasteaiast lapse haigestumise korral emale?
Miks oli meedia täis süüdistusi ema suunas, kui laps koolis halvasti käitus?
Miks vaadatakse etteheitvalt ema poole, kui lapse riided on katkised, räpased või pole ilmastikukohased?
Miks peetakse enesestmõistetavaks, et ema teeb vajaliku karukostüümi ja muretseb lilled, mida õpetajale viia?
Miks vaadatakse süüdistavalt naise poole, kui kodu on räpane? Ja isegi siis, kui mees pole maitsekalt riides!
jne, jne, jne.

Kõik see toimib niikaua kuni emad nõus on. Hetkel sa justkui tundud nõudvalt teistelt, et nemad peaks arvestama. Aga inimene ikka peab ise iseenda eest seisma. Kui ikka perearstile on antud isa telefoni number ja lasteaed suhtleb isaga otse, sest nii on teada antud, siis pole neid küsimus miks miks miks.
Vastus on üks, kui sa enda eest seisma ei hakka, siis ei tee seda mitte keegi teine sinu eest.

Kägu kirjutas:

seda ma olen ka märganud, et naistel on mingi oma kitsas arusaam, kuidas asjad peaks olema ja teised peavad seda õhust aimama. Ja kunagi pole piisavalt hea. Eriti just vanemad ja üksi elavad, seksuaalselt rahuldamata naised on sellised tihti.

See on muidugi ekstra kitsas ja jäik arusaam, kui ma eeldan, et kui isa on lapsele JA lasteaiakasvatajatele lubanud, et tema on see lapsevanem, kes läheb isadepäeva peole, siis on ta ka enamvähem peo alguseks ikkagi kohal, mitte ei tule peale isadepäeva pidu alles lapsele järele.
Mhmh, olen süüdi. Ma ainult ei tea, miks kasvataja ka arvas, et see isa oleks ikka pidanud kohal olema. Ja laps on ka selline kitsarinnaline, ei olnud nõus esinema ja kurvastas, kui isa selleks ajaks kohal polnud.

Jubedad inimesed kõik, vaene isa!

Kägu kirjutas:

Lapsele karjud samamoodi, et pole sinu asi, miks isa ei tulnud? Lasteaeda ei huvita, kas sul on mees või eksmees. Tema räägib lapse vanematega.

Sa oled idioot või?
Milles see laps peaks süüdi olema?
Ja kui probleem oli lapse isaga, siis miks mina peaksin selle eest vastutama?
Mind ei huvita, et lasteaeda ei huvita, tead. Kui lasteaial on lapse isaga probleem, siis jagelegu temaga ise. Mina ei pea selliseid probleeme eksmehele vahendama ja tegelikult ei peaks ma neid vahendama ka siis, kui mehega koos elaksin. Kuivõrd mees ise viis lapse esmaspäevl lasteaeda, olid neil kõik võimalused ise temaga sellest rääkida.
Huvitav on, et siin heidetakse naistele ette, et need teevad ise meeste eest kõik ette-taha ära ja pole meeste tehtuga rahul; aga kui üks naine soovib, et lapse isa suhtleks lasteaiaga vahetult ja ei taha kõike tema eest ära teha, siis leidub ikka mõni raisakull, kes seda naist tampima tahab hakata.
Vaadake, asi ei ole selles, nagu naistele nende meeste tehtu ei kõlbaks.
Asi on hoopis selles, et ühiskonnale ei kõlba see, kui mees ise teeb ja ühiskond peab naist mehe tegemiste puudustes süüdlaseks.
Teised naised eriti, kasvatajad vaatavad viltu, kui mees ei täida oma lubadusi, kui mees käib halvasti riides, kui mees riietab lapse kuidagi veidralt – just sinusugused ongi esimesed näpuga näitama, et nää, kui vilets naine, laseb sellisel asjal juhtuda.
See ongi see, mis teemaalgatajat häirib.
Raisakullid.

Kägu kirjutas:

Tahtsin edasi arendada seda aga-meestele-ei-ole-see-oluline-teemat.
OK, mees teeb seda, mis talle oluline tundub. Aga kui lapsele pole isa väärtused üldse olulised? Mina olen selline lahutatud naine: isa väärtustab sporti ja dressid jm on ta lapsele alati ostnud, aga laps tervise jm tõttu sporti ei väärtusta. Ei ole sportimatusest haige, pigem on haige isa geenihälbest ja isa lõputust egoismist, millele on ennast aastaid pidanud kohandama.
Siis on isale jube tähtsad peod ja nendest osavõtt – minu laps aga ägab peale neid pidusid. Ta on introvert ja peod väsitavad ta vaeseomaks, isa seda fakti aga ei tunnista.
Mis veel isale oluline on: laagrid. Jällegi, introverdist lapsele on laagrid olnud kannatusterohke kogemus, kuid isa peab seda suureks endapoolseks panuseks.

Riideid isa keeldub lapsele ostmast – see ju naiste rida. Koolikulusid (lilled, kostüümid, õppemak, väljasõidud, koolitarbed) isa keeldub lapsele ostmast ja maksmast – see on naise rida.
Lapsega reisimist isa ei väärtusta. Või siis tähendab reisimine isa jaoks odavate lennupiletite broneerimist ja nädal aega mööda suurlinna tänavatel traavimist, külastamata sealjuures kordagi isegi mitte ühtegi kohalikku muuseumi!

Kuhu kaugele me siis selle meeste enesekesksusega jõuame, et muudkui aga tolereerime seda, mis on mehele tähtis ja kogu maailm (lapsed, naised, kool, lasteaed, huviringid, arstid) peavad oma elu ümber korraldama vastavalt sellele, mis on mehele tähtis?

Ah, see on keeruline, eks naised ka ikkagi püüavad lapsi kasvatada nii, nagu nemad õigeks peavad. Nad sunnivad last, kes tahaks kõik õhtud jalgpalli taguda, hoopis igavas muuseumis käima, sunnivad esinema, sunnivad minema sõbra sünnipäevale, kuigi laps tahaks hoopis kodus nokitseda, sunnivad panema selga ebamugavaid aga stiilseid riideid, mille vastu laps vähimalgi määral huvi ei tunne ja mis takistavad liikumist. Paljudel naistel on väga raske end oma laste sisse mõelda, kui need lapsed juhtuvad iseendast erinevate huvidega olema. Eriti näiteks poisse püüavad naised kasvatada selliseks, nagu neile tundub, et ideaalne mees peaks olema, mitte ei luba neil tegeleda asjadega, mida pojad ise soovivad.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Tahtsin edasi arendada seda aga-meestele-ei-ole-see-oluline-teemat.
OK, mees teeb seda, mis talle oluline tundub. Aga kui lapsele pole isa väärtused üldse olulised? Mina olen selline lahutatud naine: isa väärtustab sporti ja dressid jm on ta lapsele alati ostnud, aga laps tervise jm tõttu sporti ei väärtusta. Ei ole sportimatusest haige, pigem on haige isa geenihälbest ja isa lõputust egoismist, millele on ennast aastaid pidanud kohandama.
Siis on isale jube tähtsad peod ja nendest osavõtt – minu laps aga ägab peale neid pidusid. Ta on introvert ja peod väsitavad ta vaeseomaks, isa seda fakti aga ei tunnista.
Mis veel isale oluline on: laagrid. Jällegi, introverdist lapsele on laagrid olnud kannatusterohke kogemus, kuid isa peab seda suureks endapoolseks panuseks.

Riideid isa keeldub lapsele ostmast – see ju naiste rida. Koolikulusid (lilled, kostüümid, õppemak, väljasõidud, koolitarbed) isa keeldub lapsele ostmast ja maksmast – see on naise rida.
Lapsega reisimist isa ei väärtusta. Või siis tähendab reisimine isa jaoks odavate lennupiletite broneerimist ja nädal aega mööda suurlinna tänavatel traavimist, külastamata sealjuures kordagi isegi mitte ühtegi kohalikku muuseumi!

Kuhu kaugele me siis selle meeste enesekesksusega jõuame, et muudkui aga tolereerime seda, mis on mehele tähtis ja kogu maailm (lapsed, naised, kool, lasteaed, huviringid, arstid) peavad oma elu ümber korraldama vastavalt sellele, mis on mehele tähtis?

Ah, see on keeruline, eks naised ka ikkagi püüavad lapsi kasvatada nii, nagu nemad õigeks peavad. Nad sunnivad last, kes tahaks kõik õhtud jalgpalli taguda, hoopis igavas muuseumis käima, sunnivad esinema, sunnivad minema sõbra sünnipäevale, kuigi laps tahaks hoopis kodus nokitseda, sunnivad panema selga ebamugavaid aga stiilseid riideid, mille vastu laps vähimalgi määral huvi ei tunne ja mis takistavad liikumist. Paljudel naistel on väga raske end oma laste sisse mõelda, kui need lapsed juhtuvad iseendast erinevate huvidega olema. Eriti näiteks poisse püüavad naised kasvatada selliseks, nagu neile tundub, et ideaalne mees peaks olema, mitte ei luba neil tegeleda asjadega, mida pojad ise soovivad.

Tänapäevases maailmas, kus kõik ainult laste soovide järgi käib kodus, koolis ja lasteaias, on küll raske ette kujutada, et on veel selliseid emasid, kes suudavad lapsed panna tegema midagi sellist, mida lapsed teha ei taha. See luksus on Eestis ainult isadele jäetud.
Pigem on nii, et emad rabavad mitmel kohal tööd teha, et laps saaks just tema erivajadusi arvestavas tasulises koolis või huviringis käia, maksab kinni lapse jaoks olulised hobitarbed (muusikariistad nt) ja isad…need teevad meil just seda, mida nemad teha tahavad ja mida nemad õigeks peavad.

Riietest ma ei räägigi. lRiiete osas on me teismelised nii suured eksperdid, et ise tellivad netist ja ostavad poest – hoidku jumal, et satuks mõni selline riidehilp, mis neile ei meeldi, selle võib kohe kasutamata Taaskasutuskeskusesse viia.

Isegi toitu tehakse tänapäeval kodudes juba laste tellimise peale. See “vanemad teostavad laste peal enda teostamata unistusi” klishee on küll jäänud kaugesse nõukaaega.
Ainsad, kes nõukaajast tänapäeva veelgi nahhaalsemaks muutunutena on kaasa lohisenud – need on Eesti mehed.

Sa räägid endale vastu. Oled lasknud tatikad üle pea kasvada ja ei saa enam hakkama.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Miks oli meedia täis süüdistusi ema suunas, kui laps koolis halvasti käitus?

Vaat jah, see on asi, mis mind juba ammu on häirinud. Mitte nii kaua aega tagasi, veel minu vanemate kooliajal, kutsuti ikka isa kooli kui laps oli millegi pahaga hakkama saanud.
Nüüd on ligi pooltel koolilastel isa pildilt kadunud, aga ikkagi, miks see rohkem ema kui isa rida peaks olema?
Mulle oli seepärast väga meeldivaks üllatuseks, et minu laste õpetajad kipuvad esmalt pigem mu mehega ühendust võtma kui midagi on rääkida vaja (õnneks mitte pahanduste teemal).

Maitsekalt riietumise osas on meie peres pigem mees see, kes stiilinõu annab. Kuigi talle endale on mugavus olulisem kui väljanägemine.

Mehe ja naise rolli osas on palju pärit nõukaajast, nagu juba eespool mainitud. Kommunismi “vabastavates” tingimustes tulid naistraktoristid (keda oli ülivähe) ja naistöömurdjad. Et mehi oli vähe ja nad nõukogude Venemaa kombe kohaselt liialt viina võtsid, pidi keegi töö ära tegema – see suruti naiste kaela, neid kodusest elust justkui “vabastades”. Tegelikult oli nõukogude ideoloogia eesmärk perekond lõhkuda ja sellega tagada, et lapsed kasvatatakse ideoloogiliselt õigesti. See jälle meile peale ei läinud ja nii sattus sujuvalt kogu pereelu koorem naise kaela, ka leiva lauale teenimine. Siis nägi nõukogude võim palju vaeva, et kristlust välja juurida ja Eestis oli see väga edukas. Tagajärjeks oli moraali vähenemine ja ei mehed ega naised pidanud enam abielu pühaks. Tagajärjeks jällegi see, et lapsed on naise asi, sest mees saab pärast suguühet lihtsalt minema jalutada, või mistahes suvalisel ajahetkel. Nõukaajal oli uusi kodanikke siiski vaja ja tekkinud probleemi lahendati niipalju, et alimendid võeti otse mehe palgast maha. Nüüd ei ole meestel sedagi sundi.

Naistel on võimalik olukorda parandada sellega, et valivad hoolega partnerit ja kui abiellumine on soov, siis enne ei saa ei lapsi ega muud, kui abielus ollakse. Kui mees keeldub, siis on selge, et suhe oli tema jaoks vaid ajutine. Ja kui siis lapsed tulevad, tasub neid kasvatada nii, et nendel ei tekiks väärastunud arusaami mehe ja naise rollist. Hoolega valitud mees tõenäoliselt annab ka eeskuju, kuna on lastele isaks ja lööb kodutöödes kaasa. Mehikesed jäävad naisest ilma ja paari inimpõlve jooksul peaks asi paranema. Tõelised mehed juba praegu saavad mehe rollist enam-vähem normaalselt aru ja on valmis õnneliku pereelu nimel vaeva nägema.

Isa kutsuti pahanduste puhul kooli, kuna isa pidi olema see, kes lapsel tagumiku kuumaks kütab.

Ja suurem osa sellest naistraktoristi jutust sobib tänapäeva iseloomustama märksa rohkem kui nõukaaega.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Tahtsin edasi arendada seda aga-meestele-ei-ole-see-oluline-teemat.
OK, mees teeb seda, mis talle oluline tundub. Aga kui lapsele pole isa väärtused üldse olulised? Mina olen selline lahutatud naine: isa väärtustab sporti ja dressid jm on ta lapsele alati ostnud, aga laps tervise jm tõttu sporti ei väärtusta. Ei ole sportimatusest haige, pigem on haige isa geenihälbest ja isa lõputust egoismist, millele on ennast aastaid pidanud kohandama.
Siis on isale jube tähtsad peod ja nendest osavõtt – minu laps aga ägab peale neid pidusid. Ta on introvert ja peod väsitavad ta vaeseomaks, isa seda fakti aga ei tunnista.
Mis veel isale oluline on: laagrid. Jällegi, introverdist lapsele on laagrid olnud kannatusterohke kogemus, kuid isa peab seda suureks endapoolseks panuseks.

Riideid isa keeldub lapsele ostmast – see ju naiste rida. Koolikulusid (lilled, kostüümid, õppemak, väljasõidud, koolitarbed) isa keeldub lapsele ostmast ja maksmast – see on naise rida.
Lapsega reisimist isa ei väärtusta. Või siis tähendab reisimine isa jaoks odavate lennupiletite broneerimist ja nädal aega mööda suurlinna tänavatel traavimist, külastamata sealjuures kordagi isegi mitte ühtegi kohalikku muuseumi!

Kuhu kaugele me siis selle meeste enesekesksusega jõuame, et muudkui aga tolereerime seda, mis on mehele tähtis ja kogu maailm (lapsed, naised, kool, lasteaed, huviringid, arstid) peavad oma elu ümber korraldama vastavalt sellele, mis on mehele tähtis?

Ah, see on keeruline, eks naised ka ikkagi püüavad lapsi kasvatada nii, nagu nemad õigeks peavad. Nad sunnivad last, kes tahaks kõik õhtud jalgpalli taguda, hoopis igavas muuseumis käima, sunnivad esinema, sunnivad minema sõbra sünnipäevale, kuigi laps tahaks hoopis kodus nokitseda, sunnivad panema selga ebamugavaid aga stiilseid riideid, mille vastu laps vähimalgi määral huvi ei tunne ja mis takistavad liikumist. Paljudel naistel on väga raske end oma laste sisse mõelda, kui need lapsed juhtuvad iseendast erinevate huvidega olema. Eriti näiteks poisse püüavad naised kasvatada selliseks, nagu neile tundub, et ideaalne mees peaks olema, mitte ei luba neil tegeleda asjadega, mida pojad ise soovivad.

Tänapäevases maailmas, kus kõik ainult laste soovide järgi käib kodus, koolis ja lasteaias, on küll raske ette kujutada, et on veel selliseid emasid, kes suudavad lapsed panna tegema midagi sellist, mida lapsed teha ei taha. See luksus on Eestis ainult isadele jäetud.
Pigem on nii, et emad rabavad mitmel kohal tööd teha, et laps saaks just tema erivajadusi arvestavas tasulises koolis või huviringis käia, maksab kinni lapse jaoks olulised hobitarbed (muusikariistad nt) ja isad…need teevad meil just seda, mida nemad teha tahavad ja mida nemad õigeks peavad.

Riietest ma ei räägigi. lRiiete osas on me teismelised nii suured eksperdid, et ise tellivad netist ja ostavad poest – hoidku jumal, et satuks mõni selline riidehilp, mis neile ei meeldi, selle võib kohe kasutamata Taaskasutuskeskusesse viia.

Isegi toitu tehakse tänapäeval kodudes juba laste tellimise peale. See “vanemad teostavad laste peal enda teostamata unistusi” klishee on küll jäänud kaugesse nõukaaega.
Ainsad, kes nõukaajast tänapäeva veelgi nahhaalsemaks muutunutena on kaasa lohisenud – need on Eesti mehed.

Sa räägid endale vastu. Oled lasknud tatikad üle pea kasvada ja ei saa enam hakkama.

Selliseid üle pea kasvanud “tatte” on Eesti koolid täis. Minu oma on nende hulgas vähenõudlikum. Tule reaalsusesse ja vaata, kuidas olukord välja näeb.
Muuseas, kui “tati” arengut ei toeta ja ta nõudmisi ei täida, jookseb ta kodust ära, läheb kampadesse, hakkab narkootikume tarbima jm kriminaalsega tegelema. Mõni helistab lastekaitsesse ja kaebab vanemate peale.
Sest et kui kõigil teistel on ja tal ei ole, järelikult on tema vanemad halvad.

Huvitav, siin soovitatakse emadele kasvatada paksemat nahka kodu korrasoleku ja igapäevaste toimetuste suhtes, et ei juhtu ju midagi, kui pidevalt ei korista ja riietel on plekid (see oli eelmisel lehel selle kohas, kus ema oli haige ja kõik jäi kodus ripakile). Nendes teemades, kus arutatakse, kui tihti käiakse duši all ja voodipesu vahetatakse, lüüakse aga risti kõik need, kes puhtusestandardile ei vasta.

Ma saan aru, et need puhtusenatsid ja paksu naha propageerijad ei pruugi olla samad inimesed, aga ikkagi ilmnevad siit topeltstandardid. Oma isiklik hügieen peab olema laitmatu, aga kui naine üritab sama puhtuseastet saavutada ka oma kodu ja laste juures, siis on see mõttetu rabelemine. Ise on süüdi, kui ei suuda seda puhtuseteemat mehega võrdselt ära jagada ja panna teda ka küürima ja koristama. Puhtusele lisandub veel kogu muu askeldus (arstiajad, koolitarbed, karukostüüm jne).

Fakt on see, et kui kodu on must ja lapsed räpakalt riides, vaadatakse etteheitvalt ema, mitte isa otsa. Seda suhtumist juba ei muuda. See on naisele emapiimaga sisse joodetud, tema DNA-s ja kasvatusega veel kinnistatud (Vaata kui sassis su pea on! Ise veel tütarlaps, häbi!).

Siit tuleb ehk veel üks palgalõhe põhjus lisaks pikale emapuhkusele: naine peab jätma endale ressurssi kõigi nende koduste askelduste ja karukostüümide jaoks, muidu ei peeta teda õigeks emaks. Ja seega ei saa ta võtta endale enamasti üleliia aja- ja energianõudlikke kõrgepelgalisi töökohti.

Kusjuures need, kes naiselt just seda koduse elu rea peal hoidmist nõuavad, on just nimelt teised naised.

Loomulikult on lastega seonduv naise rida. Ja normaalne naine ei raiska elu igapäevasele töölkäimisele. Siis jääb piisavalt aega lastega tegeleda, kodu eest hoolitseda jne.

minuarust on ikka pigem nii, et naised võtavad muudkui meeste õigusi, aga kohustusi ei taheta võtta

võrdne õigus koolis käia, valida, juhtida, võrdset palka saada, sõjaväes käia

samas sõtta saadetakse ikka mehed, muidu ohtlikud ja rasked ülesanded jäetakse meestele, naisele vastu vahtimist andmist peetakse hullemaks, kui mehele viruatamist, tutvumisel oodatakse meestelt esimest sammu, kui naine mehele ülbelt ära ütleb, on kõik ok, kui mees sama teeb on jube mats jne jne