Teema: Miks on üli suur hulk vanemaid nii passiivsed?

Muidugi on piinlik, õpetajad ootavad vanemate aktiivsust, et aitaks korraldada väljasõite, etendustel käimisi + igasugu lasteaia peod-üritused. Aga mina lihtsalt ei jaksa enam. Peres ka kaks last lasteaias praegu, st iga asja jaoks tuleb töölt topelt ära küsida (jõulupeod, isadepäevapoed, emadepäevapoed + mingid hommikused ühisvõimlemised, perehommikud, liiklushommikud, kuhu on oodatud vähemalt üks vanematest, väljasõidud, talgud, laat jne).

Ja need pole ju ainukesed käimised lastega, milleks töölt ära vaja küsida, lisaks peab üks vanematest töölt ära küsima, kui vaja arstil käia (nooremal lapsel on silmadega probleem, peame väga tihti kontrollis käima, suuremal on logopeedikülastused, vahepeal peaaegu iga nädal). Nii koguneb neid lastega seotud asju väga palju, isegi kui vanemad kordamööda üritustel ja arstidevahet käivad. Unustasin veel ringide avatud tunnid ja esinemised (tantsuringid, muusikaring meie lastel).

Arutatakse asju õnneks rühma FB grupis, nii et kaasarääkijaid on. Samas, korraldajaid mitte eriti. Nii et noorema lapse rühmas orgunnin mina õpetajate sünnipäevadel meelespidamise vanemate poolt + jõulukingid, suurema lapse rühmas teeb seda üks teine lapsevanem. Ei võta palju aega ega tükki küljest, aga kui keegi teine selle üle võtaks, siis annaksin hea meelega järgmisel aastal nende asjade õigel ajal orgunnimise järgmisele vanemale üle.

Mul on kaks last, üks on algklassiõpilane, teine käib teist aastat lasteaias. Tööl käin, aga mitte sellisel, kus tööajast omi asju saaksin teha. Õnneks vajadusel ära saan käia, etteteatamistega, asendajat pole vaja. Mul on linnakodu ja maakodu, viimane neist suure aiaga. Siin on mul veel ema ja isa, kes on juba üsna vanad ja vajavad mõned korrad nädalas minupoolset abi (elavad ca 40 km kaugusel). Samuti on mehel ema, kes pikaajalisest haigusest tingitult samuti paar korda nädalas abi vajab, kehvematel nädalatel ka rohkem. Noorema lapsega käime logopeedi juures ja vanemal on üks trenn. Meil on perekondlik hobi ja mehel on veel eraldi üks hobi ja minult teine. Nende eraldi hobidega tegeleme siis kui jaksu ja aega on, väga sageli ei ole. Ajapuudus kummitab.
Siis on meil veel suur sõprusringkond, osad ka lastega, kellega me käime igal pool, kuhu vähegi jõuame. Iga kord ei jõua, kuigi tahaks.
Lapsed on kaasategevad praktiliselt igas asjas (eraldi hobid välja arvatud) ja vahel läheb seda koduvälist elu isegi paljuks, siis teeme kodusemaid perioode, et mitte liiale minna. Haigused kimbutavad ka mõnikord.
Igatahes ei ole meil niisama igavlemiseks ajaülejääke kuskilt paistmas ja igasugu lasteaiaürituste puhul tunnen hoopis, et mida vähem, seda parem. Piisab sellest, mis lasteaia saalis või hoovis toimub.

Esimese lapse rühmas oli paar aktiivset ema, need rühmasid ja tegid. Kohati väga tänuväärne, aga kohati kohutavalt ülepingutatud. Peab mõistma, et on ka neid lapsevanemaid, kellel on olemas aktiivne kodune elu ja võimalik, et niigi juba ülemäära palju tegevusi või kohustusi. Mu laps oli juba suurem ka ja tema ise andis teada, kus ja kas ta osaleda tahab, enamus kordi ei soovinud. Minu osalus oli pidevalt seda tüüpi, et andsin teada, et meiega ei arvestataks ja osadel juhtudel kandsin lihtsalt raha üle. Mitteosalemiste korral langesid aktiivsed emad kambaga selga ja üritasid ning üritasid. Näpuga näitasid ka. Lasteaiasiseste ürituste puhul ei tekkinud küsimustki, laps tegi kõik kaasa ja hea meelega.

Teise lapse rühmas on kõik vanemad passiivsed. Kõik. Lausa lust on see lasteaiateema nüüd. Vajalikud üritused saavad rahastatud ja kõik osalevad. Kuigi suhtlus on minimaalne, ainult FB grupis.
Laps on lasteaias hoitud, hoolitsetud. Kasvatajad on väga head, arendavad programmi piires, annavad tagasisidet, kui vaja, kõik sujub probleemideta. Ja just seda ma lasteaialt ootangi. Hoidmist ja arendamist. Seltskondlik tegevus ja lõbu on ikka perekonna kanda. Ma ei leia, et lasteaed peaks olema mingi meelelahutuslik organisatsioon, kus kasvataja, lapsed ja lapsevanemad peaksid peale kellaaja kukkumist hakkama perekonda mängima.
Võimalik, et viga on minus. Ma ise ka töövälisel ajal tööga seotud üritustel ei käi, samuti ei osale töises seltskondlikus elus. Suvepäevad, jõulupeod – need kõik toimuvad ilma minuta. Mul on selliste tegevuste jaoks pere, sugulased ja sõbrad, töökaaslasi näen ma niigi suurema osa päevast, nad on viimseni väga toredad, aga kaheksa tundi päevas on piisav aeg. Laste puhul kehtib sama tegelikult, vaadake, kui pikad on nende “tööpäevad”… Ja KOV-i tööd ei ole ma nõus ei heategevuslikus korras tegema ega ka mitte kinni maksma.

Kägu kirjutas:

No näiteks meie lasteaias korraldatakse spordivõistlusi, kus oodatakse ka lastevanemate panust, et kes saab olla finišis, stardis, seal, teises, kolmandas punktis. Niigi ka lasteaia personal ja õpetajad on väljas. Tegu siis vallapoolse avatud spordivõistlusega valla lastele. Mitte kunagi keegi ei saa aidata ega isegi aruta antud teemal, et teate, ma saaks tulla pooleks tunniks, kui keegi teine saaks tulla ka pooleks tunniks jne ( toimuvad vabal päeval ja kuupäevad on teada aasta enne juba ).
Lisaks on kohvikutepäev, kus vanemad peaksid organiseerima toidud lauale müümiseks, tulu läheb lasteaias teatud kindlate asjade finantseerimiseks. Lasteaed on ise võrdlemisi uus ja pigem lähebki raha laste jaoks näiteks mingi vahva asja rajamiseks hoovi, mis ei ole seotud tip tip tap mänguväljakuga, mis juba enamikes uuemates lasteaedades on. Mitte keegi ei saa aidata kohvikupidaja olla, kasvõi lühike aeg, samuti 99% rühma vanematest isegi ei anna teada, kas neil on võimalik midagi laua peale osta/küpsetada jne. Vaid 3-4 vanemat terve 20 pealise rühma peale võtab sõna, kui sedagi. Asi on suhtumises pigem. Ja ma tean tuttavate pealt, et kui laps alustab kooliteed, siis ka seal jäävad vanemad täpselt sama passiivseks. Kooli koht on ju vaid lastele haridust pakkuda ja neid klassiruumis õpetada. Midagi muud ei ole vaja ju lastel koolis teha ega vanematel kooli teemadel kaasa rääkida.

Aitäh näidete eest.
Aga kas lapsevanemad, kes spordiürituse läbiviimisel aidata ei taha, oma lapsed üritusele toovad? Kas pisematele on sel ajal hoid tagatud? Ma lihtsalt mõtlen, et kui ise sinna finišisse valvama läheks, kuhu ma oma sõimeealise lapse paneks. Kaks suuremat ehk võistleks, aga kui ürituse mastaap on selline, et rahvast palju, siis peaks nendelgi võistluse ajal ju järelvalve olema. Pisem küll ilma täiskasvanu otsese järelvalveta seal isegi pisikese ürituse korral midagi ei teeks. Meil toimuvad lasteaias igal aastal olümpiamängud. Diplomeid on seda ja teistsuguseid koju toodud, toimuvad lasteaiapäeva sees, lapsevanemaid appi pole palutud. Küllap siis personal saab hakkama.

Mis sellesse kohvikute päeva puutub, siis see kuulub minu meelest küll mõttetute ürituste kategooriasse. Viisaka inimesena oleks ilmselt vait, kui keegi selle mõttega lagedale tuleks, ise hoiaks osalemisest kõrvale. Kellele te neid küpsetisi müüte? Lapsevanematele? Või inimesed tänavalt on sihtgrupp? Et ostan tooraine, valmistan koogikesed, viin lasteaeda ja siis ostan viisakusest kellegi teise koogikesed asemele?!? Milleks? Küsige parem kohe see raha, mille eest ma muidu ostaks koogikesi, mida ma tegelikult osta ei taha… Huvipuudus lapsevanemate seas viitab sellele, et keegi seda üritust eriti mõistlikuks ei pea, aga keegi ebaviisakalt “OMG, kui nõme” karjuda ka ei taha. Vaikselt üritatakse ära nihverdada, et las teevad need, kellele pakub huvi.

Meil on toimunud lasteaias lumelinna ehitamise talgud, kui üks aasta palju lund oli. Laupäeval, osales 13 pere (lasteaias 4 rühma), väga tore oli. Pärast said lapsed paar nädalat seal hullata enne, kui ära sulas. Üks kord ehitati mingit varjualust. Kohal käis alla 10 isa ja paar ema, asi sai valmis. Sügisel koristatakse talgu korras lasteaia naabruses olevat parkmetsa, kus lastega jalutamas ja metsaeluga tutvumas käiakse, aga sinna kipuvad suve jooksul jobud prügi tooma. Osaleb, kes saab.

Kui päris aus olla, siis mulle ei meeldi absoluutselt need väljasõidud, kus eeldatakse lapsevanema osalemist. Miks ma peaks muuseumi või loomaparki minema koos 20 võõra lapse ja nende vanematega? Oluliselt mõnusam on neis kohtades käia oma perega endale sobivas tempos endale sobival ajal. Väga tore, kui lasteaed lastele sellise väljasõidu korraldab, aga paluks nii, et see ei eelda lapsevanema osalemist.

Kui mul oleks ainult 1 laps, siis ma vb tõesti jõuaks innustunult osaleda ja organiseerida ja käia ja olla.
Mul on lapsi 3. Kõigil on omad üritused, omad kingiraha kogumised, omad väljasõidud. Kõige selle haldamine on suur töö, nii et mul on tõesti ükskõik, millise kommipaki nad kingiks saavad või milline kinkekaart õpetajale valida. Oma tööd peab ka jõudma selle kõige kõrvalt teha.

Iseenesest on lasteaias toimuvad kohvikuüritused jne väga toredad, aga vanemalt väsitavad.

Lapsevanemad ei pea midagi orgunnima. Kui lasteaed või vald tahab selliseid üritusi korraldada, siis peavad oma jõududega hakkama saama. Ja tõesti nagu eelkõneleja juba ütles, et kui aastast aastasse midagi üritatakse korraldada ja kaasatulijaid, -mõtlejaid ei jagu, siis tuleb midagi muuta. Mina ka ei ole huvitatud enda vabal päeval lasteaia üritusi korraldama (õnneks meil ei ole ka neid).

Mul on viis last, ise olen õpetaja ja klassijuhataja. Noored emad, tervet mõistust!
Minu nelja-aastane käib lasteaias, kus temaga tegelevad super tublid õpetajad. Pidusid, kuhu on oodatud ka vanemad, peetakse 2 korda aastas – jõulud ja kevadpidu. On korraldatud kohvihommikuid emade- ja isadepäeva puhul, aga neil osalevad tõesti need, kes on kodused või väga vaba töögraafikuga. Kedagi keegi ei survesta!
Ma ei osaleks mingil nädalavahetuse väljasõidul ega spordipäeval. Põhikoolis on selliseid üritusi hulgem. Just samal ajal, kui organiseeriti lasteaia jõululaata, toimus koolis jõululaat. Ja seal ma osalen klassijuhatajana, abistan-juhendan-korraldan. Pooleks ma ikka ennast tõmbama ei hakka.
Ise klassiüritusi korraldades tegime vanematega kokkuleppe, kuhu ja kui sageli minna. Sellest enamat ei tee. Vaba aja sisustamine olgu siiski perede asi. Seda ka lasteaias.
Nädalavahetused on minu pere aeg.
Olen ikka ja alati ütelnud, et inimene peab ise asjalikku tööd tegema, mitte pseudoprobleeme kogu aeg juurde tekitama. Olete näinud, et aktivistid-organiseerijad ühelgi lasteaialõpuüritusel erilist tänu pälvinuks? Ei, pigem ohkab hulk vanemaid kergendatult, et ühe rahakogumise-meililisti taas kustutada saab.

Mäletan neid väljasõite ja organiseerimist. Ühel lapsel oli rühm, kus hakkajaid vanemaid oli rohkem kui üks. Tore rühm oli, kuldsed õpetajad, kes lastest väga hoolisid ja nendega kõike põnevat niigi ette võtsid (nagu öö ja päev noorema poja rühmaga võrreldes, kus kaadrivoolavus oli meeletu ja iga järgmine tädi aina ükskõiksem päeva õhtusse veeretaja sattus), lapsed olid toredad ja vanemad ju kah.

Aga tõesti. Kõigepealt mõttetalgud teemal, kuhu järgmiseks minna. Oliveri pere suunduks rabamatkale, aga seepeale virgub paar-kolm lapsevanemat, kes lükkaks selle hilissügise pealt juunikuusse. Ok, aga kuhu siis novembris ikkagi? Keegi käis Paide ajakeskuses ja teeb ettepaneku. Rasmuse ema ütleb kiirelt, et nemad on seal juba käinud. Ja Kristjani isa teab öelda, et seal polegi midagi eriti teha. Lõpuks igavese nämmutamise peale lepitakse kokku teha väljasõit Kaspari pere maakoju, kus lapsed saavad ümber maja põllu peal joosta, vanemad saavad korraldada ägeda grillimise ja pärast on saun. Isegi söögivalik ja selle maksumus saab lahendatud.

Siis hakkab teine raund. Paik asub kuskil all paremal keset Eesti metsi, kuhu bussiga ei pääse. Minek autodega. Palve, kas keegi saaks Eliise emaga auto peale võtta? Markuse pere muidu võtaks, aga nad võtavad ka oma väiksemad lapsed kaasa ja kõik kohad on täis. Lisete ema kirjutab, et nad heameelega aitaks, aga nemad stardivad üldse Pärnust vanaema juurest. Arturi pere pakub abi, aga siis jääb nende laps haigeks ja nad ei saa isegi minna.

Jne.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga tõesti. Kõigepealt mõttetalgud teemal, kuhu järgmiseks minna. Oliveri pere suunduks rabamatkale, aga seepeale virgub paar-kolm lapsevanemat, kes lükkaks selle hilissügise pealt juunikuusse. Ok, aga kuhu siis novembris ikkagi? Keegi käis Paide ajakeskuses ja teeb ettepaneku. Rasmuse ema ütleb kiirelt, et nemad on seal juba käinud. Ja Kristjani isa teab öelda, et seal polegi midagi eriti teha. Lõpuks igavese nämmutamise peale lepitakse kokku teha väljasõit Kaspari pere maakoju, kus lapsed saavad ümber maja põllu peal joosta, vanemad saavad korraldada ägeda grillimise ja pärast on saun. Isegi söögivalik ja selle maksumus saab lahendatud.

Siis hakkab teine raund. Paik asub kuskil all paremal keset Eesti metsi, kuhu bussiga ei pääse. Minek autodega. Palve, kas keegi saaks Eliise emaga auto peale võtta? Markuse pere muidu võtaks, aga nad võtavad ka oma väiksemad lapsed kaasa ja kõik kohad on täis. Lisete ema kirjutab, et nad heameelega aitaks, aga nemad stardivad üldse Pärnust vanaema juurest. Arturi pere pakub abi, aga siis jääb nende laps haigeks ja nad ei saa isegi minna.

Jne.

Ja siis pärast üritust kirjutab Lisandra ema, et tegelikult oleks ikkagi laste jaoks võinud olla paremini organiseeritud tegevust – praegu nad ainult jooksid ja igavlesid. Elizabethi isa on nõus, ja kes ikka esiteks õhtu otsa grillida peaks viitsima ja selle nimel Eesti teise otsa sõitma…

Meil küll sellist tagantjärele vingumist pole olnud. Aga muidu väga tuttav jutt eelmisel postitajal. Kuni selleni välja, et toredad lapsed, toredad vanemad ja suurepärased õpetajad. 🙂

Meil sel aastal lasteaia õpetajad ise treisid neid kirju ja jutukesi päkapikult ja jõuluvanalt, koosolekul ka leiti, et komme saab muidu liiga palju. Aga meil on ka kuldaväärt õpetajad, kes väga palju ise teevad ja organiseerivad ja lapsevanemate aega ilma asjata ei kuritarvita. Need õpetajad vist ise ka tunnetavad, et enamus lapsevanemaid on neile südamest tänulikud ja lapsed käivad lasteaias suure rõõmuga. Muidugi leidub alati paar lapsevanemat, kellele miski ei meeldi.

Inimesed on ju loomult erinevad. Mõned ongi aktiivsemad, organiseermisvõimslisemad ja elavaloomulisemad ning mõned on kinnisemad ja vähem organiseerijad.
Vastan meililistis teema algatajale ning kui küsimus on esitatud, kes saab tulla(kes saab teha), siis vastan sel juhul, kui mul on võimalus, mitte ei ummista postkasti ebaolulise ei saa infoga. Õnneks meil ei ole olnud ka selliseid kohustulik küpsetan/meisterdan ja siis ise ostan üritusi mingite asjade soetuseks, vaid ongi rohkem konkreetne info, et selline vajadus, sellise rahaga ostuvõimalus, kas on kaasaaitajaid või kas sobib panustus umb 1-2 euri vms.
Ega ma selliseid suure grupi (kogu lasteaiarühma/klassi laste ja vanemate) ühisüritusi ei naudi ja suure gupi eestaidleja ei ole (ku oleks, oleks ka elukutse selline, kus saaks võimeid ära kasutada), aga samas oma lapse mõned sõbrad kaasan hea meelega mõnikord mingisse meie ühistegevusse.

Mulle tundub siit, et aktivistid on nagu silmaklappidega – kas te ei saa aru, kui teile edastatakse sõnum mitteaktiivsusega ja siin ka otse näkku öeldes – me ei soovi neid üritusi! elu on nii tmpokas, ei jaksa ja ei jõua. Tahaks natuke oma perega ka koos olla. Meil on lasteaia poolt orgunitavad üritused, tore. Püüan käia kohal, kui ei tehta keset tööpäeva. Aga sellest rohkem – milleks? Pidusid ja üritusi on niikuinii rohkem, kui jaksad ära käia tänapäeval. Kingid maksan ka ära ja vahel ütlen ka oma aravmuse (et asju pole mõtet õpetajale kinkida, kas midagi söödavat või kinkekaart), aga neile aktivistidele kohe meeldib pikalt detailide kallal arutada ja üksteist maha teha. Milleks ma end raiskan?
Kõige jubedamad on laadad, mida tehakse. Sinna peab siis viima nt loteriisse midagi. Käsitööd ma ei tee, ostan poest siis 5 eurose asja ja siis loteriis läheb see käiku 50 sendiga. Ja sedasi kogutakse lasteaiale raha. Miks nad kohe annetusi ei küsi? Saaksid selle 5 eurot otse. Praegu läheb iga loosi pealt 4.50 puhtalt raisku (numbrid on näitlikud). Ütlesin selle välja ka ükskord, aga aktivistid tahavad seda üritust teha ikka. No tehke, aga jätke teised rahule.

Kägu kirjutas:

Passiivsetest vanematest palju hullemad on minu arust sellised, kes sekkuvad vestlusse alles siis, kui otsus kingi osas tehtud (üks vanem selleks palju orgunninud ja mõelnud) ja hakkavad tänitama, kas kingitus on ikka vegan??? Juhtum päriselust.

Ma olin lasteaias veelgi hullem lapsevanem, ma ei maksnud ka.

Minu jaoks on parim üritus perega koos veetud kvaliteetaeg. Lasteaiaüritusi võiks olla minimaalselt. Isegi kui need toimuvad päeva sees, aga nõuavad vanemate juuresolekut, siis tuleb see kõik perega veetud aja arvelt. Sest tegemata tööd tuleb siiski hiljem ära teha.