Teema: Mõelda vaid: oma maja

Olin 26 kui ostsime oma maja selle erinevusega, et koos abikaasaga ja meil peres väike laps. Esiteks, mina ei soovitaks võtta ette enda maja ehitamist, sest see on väga suur töö, alates dokumentide ajamisest. Teiseks sa ei oska kõike ette näha, nt planeering, ja millised võiks hea planeering tulevikus olla, lõpetades väga spetsiifiliste valikutega. Nt elasime enne korteris, kus tegime ümberehitust ning juba selle projekti ajamine, suhtlemine KOViga, oma õiguste selgitamine koostöös juristiga KOVile ja KÜ-le oli juba suur töö, aga see on maja ehituse dokumentatsiooni kõrval köömes. Ostsime maja nii, et valisime krundi ja firma hakkas ehitama, meie otsustada oli ainult siseviimistlus ja maja värv. Paljud soovid ja mõtted tulevad alles sees elades, sa ei tule isegi kõigi küsimuste peale, mida üldse küsidagi. Seega me ei arva kindlasti, et see maja meie viimaseks jääb. Ehitaja ajas kasutusloa ja nõuti igasugu X dokumente, mida tema ühegi teise ehitatud maja puhul polnud nõutud. Firma esindaja ütles, et ta ei kujuta ette, kuidas ehituskauge inimene sellega hakkama peaks saama. Lisaks iga dokument nõuab raha, maja maksumus ei piirdu ainult maja püsti panemise kuludega.

Kui osta, siis minu isiklik arvamus on, et ainult uus ja valmis maja eriti kui oled üksik naisterahvas ja varasem ehitustööde kogemus puudub. Sul ei ole uues majas ca esimesed 10a mitte mingit suurt tööd kui ise seda ei tekita peenarde vm näol. Valida selline kütteviis, mis lisatööd ja kellegi kohalolekut ei nõua (gaasi-, õhk-vesi, maaküte). Niitmise teeb robot, lumelükkamisega saab see väheke aega vast hakkama.

Plusse majas elamise juures on palju. Privaatsus, võimalus iga hetk õue astuda (see sai eriti oluliseks kui laps sai jalad alla), otsustad ise, mida ja kuidas teha, lapsele saab oma aias nii palju rohkem tegevusi võimaldada, nt mänguväljak, bassein, batuut jnejne. Meile on sattunud väga head naabrid, kuigi eks see ole jah natuke loterii, aga samamoodi on see ka korteris. Kommunaalkulud on meie majas samad, mis olid paneelika 3-toalises, suvel isegi vist väiksemad. Miinuseid ei ole sees elamise perioodil veel leidnudki, kõigega saab hakkama kui endal käed otsas, korterisse enam/veel tagasi küll ei taha.

Eeee, selgitage millised on need remonditööd majas, mida korteris pole? Miks just uus maja, renoveeritud vana maja võib olla palju kestvam kui uus kipskarp. Korteris vaja ka aeg ajalt remonti teha ja kortermaja remontimiseks maksab iga korteriomanik iga kuu remondifondi.

Mina arvan seda, et kui oma maja omamine on olnud su lapsepõlveunistus, siis tuleb see teoks teha. Ainus asi, mida sa pead eos ära otsustama on see, kas sa ostad mingi kellegi teise vana maja ja hakkad seda kõpitsema või lased ehitada uue (näiteks moodulmaja, palkmaja vms, mida saab kataloogist valida). Asukoht peab ka sulle sobima.

Kui see on otsustatud, kas soovid vana või uut maja, siis edasi on juba lihtne – elu majas kindlasti meeldib sulle. Kui sa soovid, siis elad seal nii, et pidevalt kõpitsed ja kui sa soovid, siis ei pea midagi kõpitsema, isegi aedniku teenuse saab sisse tellida ja kui sa ei taha lillepeenraid, siis lihtsalt ei tee neid.

Ei ole see elu majas hullem midagi kui elu korteris, mu meelest on pigem korteris sada häda, eriti kui naabritega ei klapi ja korteriühistuga on jant. remontima ja kõpitsema pead ka korteriomanikuna. Kui katus läbi laskma hakkab, siis sa ei saa otsustada, et kohe homme lapid ära või külbab ka ämber alla lükata, siis sõltud teistest naabritest.

Minul oli lapsepõlveunistus elada Tallinna vanalinnas. Ma tegin selle teoks. Aastaid elasin seal ja olin iga jumala päev õnnelik, sest mulle tõesti väga meeldis seal elada. Tulin koju ja lihtsalt seisin ukse peal, süda õnne ja rõõmu täis, aknast paistis Vana Toomas. Praegu olen olude sunnil mujal, aga ma ei kavatse siia elu lõpuni jääda, plaan on ka majja edasi liikuda.

Mina pole kunagi korteris elanud, vaid majas. Vaatan kortereid vahel ja mõtlen, kui lihtne on neil inimestel kes seal elavad…

Maja osta on üks asi aga selle ostetud maja ülalpidamiseks on ka raha tarvis.

Kui on uus maja siis on mingi aeg kõik korras aga üks hetk hakkavad asjad järjest katki minema ning  pead kõike omast taskust parandama.

Kui on vana maja, mille ostad, siis on kohe vaja lisaks majale ka veel eraldi hunnik raha, et see maja korda teha ja sisustada.

Kui on aed, siis on vaja seda korras hoida. See võtab kevadel-suvel-sügisel päris suure osa ajast. Kui sul E-R 9-17 töö, siis näiteks laupäeva toimetad aias, seega jääb vabaks ainult pühapäevane päev. Meil on näiteks 2000 ruutu ja võikski sinna toimetama jääda aga ei viitsi lihtsalt.

Katki võib minna veeboiler või küttesüsteem või veetoru. Kui on kindlustus ning see kulud katab, siis loomulikult on hästi aga kõik see protsess võtab aega ja on suht ebamugav olla nädal ilma veeta või kütteta. Palju on asjaajamist ja ka õiendamist naabritega ( oled väga õnnelik, kui leiad head naabrid – neid on vähe).

Majas on hea see, et näiteks teed ukse lahti ja saad kasvõi hommikumantlis aeda kohvi nautima minna.

Privaatsus on hea asi. Aga ma usun, et ka hästiehitatud kortermajas on privaatsust omajagu.

Kõigil asjadel on oma plussid ja miinused. Maja on tore asi aga vastutus on 100% sinul.

Eks inimene tahab ikka seda, mis tal puudu on. Mina eluaeg maja(de)s elanuna ei idealiseeri maja omamist üldse.

Neid maja versus korter teemasid on siin foorumis palju, otsi ja loe neid ka. Plussid miinused on ka siin teemas juba välja toodud, aga ei ole arutatud ühte asja- see on asukoht.

Kus linnas sa praegu elad, kas korterist tööle on lühike maa? jalutad selle maha või sõidad autoga? Või oled hoopis kodus töötav inimene? Kas see ostetav maja on sama hea/võrreldava asukohaga kui praegune korter? Kui tulevikus lapsed tulevad, siis nende lasteaeda,koolidesse trennidesse sõidutamine sealt majast? Palju see aega võtab, kas on ühistransport?

Mõtle ka nende asjade peale.

#3634585:

#3634347:

ma eelistan korterit, kuna:

1. majast on minu jaoks kehv vaade. vaatad kas põõsast või muru või kõrvalmaja. harva, kui on 3+ korrusel, et on selline äge vaade, nagu võib osadest korteritest olla.

2. majas on valdav tegevus esimesel korrusel. mis on minu jaoks kõhe. kui on tegemist Tallinna ja Harjumaaga, siis mul kõikide tuttavate majades on sees käidud, paljudel ka nii, et sõna otseses mõttes on magavast inimesest üle astutud. kui on tegemist maapiirkonnaga, siis on lihtsalt õudne. kui on tegemist mingi lõuna-eesti väikelinnaga, siis on nohhh kuidagi … kuigi päris mõnusalt ma ennast siiski ei tunneks. minu jaoks on esimene korrus nagu alasti ja kaitsetu.

3. ega sa kunagi kontrollida ei saa, kes su kõrval on. ostad küll piisavalt suure krundiga maja, aga ikka on või tekib sinna mõni koer, kes hauguv pidevalt või tegeleb naaber pidevalt millegiga, mis sind häirib. korteris on ka see muidugi võimalik aga kui osta korter mingitel teatud tingumistel (asukoht, asukoht majas, läbikostvus jms), siis on seda võimalik rohkem kontrollida. selles mõttes, et maja hoovis oled rohkem kaitseta kogu haukumise, põletamise jms. eest. ma olen elanud erinevate korterites ja mul on väikelinnas üks maja. ja kõige rohkem on olnud probleeme just majanaabritega. seda nii kergesti probleemide korral ei müü-vaheta nagu korterit. nii et vaevled, vead vägikaigast, kannatad ja kulutad oma närve.

need muruniitmised jms. jura mind ei morjenda, mulle väga meeldib muru niita ja remontida ja lund lükata. aga iga kell eelistaks anonüümset (see tähendab ka suuremat kortermaja), hea asukoha (sh. asukohaga majas) terrassiga korterit majale. aga ma olen ka suht imelik võrreldes keskmise eestlasega ???? enamus tahavad ikka majas elada.

aga kui mina oleks sinu vanuses ja sinu võimalustega, siis looooomulikult ma teeks täpselt nii, nagu tahaks ja oleks unistanud. sa jõuad veel vajadusel majast korterisse ja tagasi kolida 3x.

Ära solvu, aga need on kõige absurdsemad väited korteri kasuks, mida olen kuulnud.

1. Enamikest korteritest avaneb vaade vastasmaja korterite akendesse. Maja puhul vaatad oma aeda ja sinu aed on just selline, millisena sa soovid seda näha.

2. Kõige rohkem sissemurdmisi pannakse toime korteritesse. Kõigil kortermajadel on esimene korrus, kus elavad ka inimesed.

3. Vähemalt 6 kuud aastas ei kuule ega näe sa oma naabreid kui elad eramajas, sest nemad on oma majas ja sina oled oma majas. Eramajas saavad naabrid sind häirida vaid siis, kui te mõlemad olete õues. Kortermajas võib naaber sind häirida ka siis, kui ta on oma kodus. Lisaks veel need, kelle auto signa hakkab järjepanu öösiti lõugama või “vestleb” su 5-korruse naaber all tänaval oleva sõbraga, mida kõik kuulevad. Hiljuti just käisin sugulasel külas, kelle korterist avaneb vaade koerte mänguväljakule. Seal käis vilgas tegevus. Järelikult ei ela koerad vaid eramajades, vaid ka korterites. Vaevalt need koerad teistsugused on, kui eramajades elavad koerad. Hauguvad ja häirivad naabreid samamoodi. Selle vahega, et kui eramajas naaber koera tuppa laseb, siis sa ei kuule ega näe teda. Korteris võid naabri koera hakumas kuulda küll.

Majasid saab samamoodi müüa kui kortereid. Maja ei muuda sind sunnismaiseks. Kui ei sobi, müüd ära.

sa pole vist näinudki, KUI ägedaid kortereid võib üldse olla. majad on kõik madalad kahjuks…

#3634600:

#3634585:

Enamikest korteritest avaneb vaade vastasmaja korterite akendesse. Maja puhul vaatad oma aeda ja sinu aed on just selline, millisena sa soovid seda näha.

Sama aegunud väide kui see, et “korteris on kõik pead-jalad koos”.

Sarnaselt vastajale, keda sa tsiteerisid, naudin ka mina korterielu, meil on ikka väga laialt ruumi käes, sh suur rõdu, mingit vastasmaja pole ja vaade on imeline.

Kui sa hoolega loed, siis kirjutasin: Enamikest korteritest avaneb vaade vastasmaja korterite akendesse.  Kas see siis pole nii? Sinu korterit ei tea, pole arvatavasti sul külas käinud. Mis ei muuda fakti, et enamike korteri akendest vaatad naabritele tuppa.

Üldiselt on see juba klassika Perekoolis, et korteris elavad inimesed elavad kõigest jalutuskäigu kaugusel; neil paksud seinad ja vaiksed naabrid, keda nad ei kuule ega näe; samas on see korter looduskauni koha peal asuvas majas; ühistu toimib ideaalselt ja kõik elanikud saavad oma soovid realiseerida; kommunaalid on väga madalad. Kahjuks neil inimestel, kellel mina korterites külas käin, nii hästi läinud ei ole kui perekoolikatel ja nad elavad täiesti tavalistes kortermajades, millel on klassikalised kortermajade puudused.

#3634610:

sa pole vist näinudki, KUI ägedaid kortereid võib üldse olla. majad on kõik madalad kahjuks…

Ikka olen. Pole selle vastu vaielnudki, et väga ägedaid kortereid on olemas, väga ägedate vaadetega ja väga ägeda asukohaga. Aga see sama kehtib ka kõik eramajade kohta. Mul elavad mõned tuttavad eramajades panga serval, vaatavad üle puude latvade merele. Ühel tuttaval on eramajast hingemattev vaade tervele Tallinnale ja merele.

Mis veel tahtsin välja tuua, miks uus maja… Sugulane sai päranduseks väga heas asukohas nõukaaegse maja. Koostasid projektid selle kaasajastamiseks, küsisid hinnapakkumised ja lõpuks kui leiti ettevõte, kes oleks selle töö nõus ette võtma, siis tuli selle vana kaasajastamine kõvasti kallim kui maha lammutamine ja uue ehitamine. Valisid viimase.

Minu tuttavad jällegi on hädas nendes 4 korteriga majades. Õu on tore küll ja kõik tahavad seal hängida, aga keegi ei viitsi niita, lehti riisuda, lund lükata rääkimata lilleilu tegemisest. Õudne kammajaa käib kogu aeg. Pensionärid pole ka nõus mitte midagi renoveerima, aga nii väikses majas loeb iga korteri panus.

#3634640:

#3634615:

#3634600:

#3634585:

Enamikest korteritest avaneb vaade vastasmaja korterite akendesse. Maja puhul vaatad oma aeda ja sinu aed on just selline, millisena sa soovid seda näha.

Sama aegunud väide kui see, et “korteris on kõik pead-jalad koos”.

Sarnaselt vastajale, keda sa tsiteerisid, naudin ka mina korterielu, meil on ikka väga laialt ruumi käes, sh suur rõdu, mingit vastasmaja pole ja vaade on imeline.

Kui sa hoolega loed, siis kirjutasin: Enamikest korteritest avaneb vaade vastasmaja korterite akendesse. Kas see siis pole nii? Sinu korterit ei tea, pole arvatavasti sul külas käinud. Mis ei muuda fakti, et enamike korteri akendest vaatad naabritele tuppa.

Üldiselt on see juba klassika Perekoolis, et korteris elavad inimesed elavad kõigest jalutuskäigu kaugusel; neil paksud seinad ja vaiksed naabrid, keda nad ei kuule ega näe; samas on see korter looduskauni koha peal asuvas majas; ühistu toimib ideaalselt ja kõik elanikud saavad oma soovid realiseerida; kommunaalid on väga madalad. Kahjuks neil inimestel, kellel mina korterites külas käin, nii hästi läinud ei ole kui perekoolikatel ja nad elavad täiesti tavalistes kortermajades, millel on klassikalised kortermajade puudused.

Mul ja naabritel just nii ongi. 4 korteriga renoveeritud maja, suure hoovi, terrassi, grillinurga ja väikese mänguväljakuga. Peenrad ja marjapõõsad on ka. Naabrid on toredad ja lahked, maja asub ideaalses asukohas, mida veel tahta? Meil on ka maamaja 80 km Tallinnast – õnneks viitsib vend seal olla ja kõpitseda. Mul on seal metsa sees igav, tahan inimesi ja melu enda ümber.

Majja koliksin ainult siis, kui saaksin oma maja täpselt praegusesse asukohta ja ümbruskonda. Umbes kilomeetri raadiusesse. Majanduslikult oleks see võimalik, kuid kuna meie kandis kinnisvara eriti ei müüda, siis vaevalt, et see teostub.

Nii et elu väikeses kortermajas, oma õuega, on meie perele ideaalne variant. Korter ei tähenda ainult paneelikas elamist.

Mu lähedane elab umbes sarnases majas Kalamajas, kortereid on 6. Mõnes mõttes idüll küll, aga kuulen neilt ka probleemidest. Küll hõivab ühe korteri hilisteismelistes laste ja nende sõprade kamp aias oleva puhkenurga; küll häirib teisel korrusel elavaid naabreid see, kui esimesel korrusel terrasil istutakse ja grillitakse, et toss ja jutukõmin tuleb tuppa. Neil on maja keldris saun, siis on häda sellega, et jälle üks pere pidevalt saunatab ja pidutseb ja teine pere ei korista piisavalt sauna. Esialgu üritati seal majas ka ilma kojameheta hakkama saada, et iga korter lükkab lund ja peseb trepikoda kordamööda. Sellest ei tulnud midagi välja ja nüüd on palgatud kojanaine. Selline elu on minu jaoks õudsem, kui elu suures kortermajas, kus säilib mingi privaatsus ja anonüümsus. Pidev seltsielu ja sunnitud suhtlemine. Lisaks veel see, et pool hoovi on parkimiskohtadeks tehtud, igal korteril oma parkimiskoht. Mõnel perel on 2 autot ja siis on majaesine ka autosid täis.

#3634428:

Maja eelis on see, et kui elus läheb halvasti, on sul aastateks võimalus vabalt võtta. Korteriomanikuna seda luksust pole.

??

No ju ta arvab, et aastaks võib maja kütmata jätta ja veearve on null ja prügi viib ta linna prügikastidesse…

#3634541:

Teemaalgataja soovis eeskätt teada anda, et tal on 25-aastasena majanduslikult võimalik.

Kui see oleks ka reaalsuses õige siis ta oleks seda kohe maininud. Algul oli jutt hoopis elamisest teiste toanurgas ja üürikatest.

#3634669:

#3634656:

Minu tuttavad jällegi on hädas nendes 4 korteriga majades. Õu on tore küll ja kõik tahavad seal hängida, aga keegi ei viitsi niita, lehti riisuda, lund lükata rääkimata lilleilu tegemisest

Sul on õigus, nii võib tõesti minna. Elamine suures kortermajas ja 4 korteriga majas on selles suhtes veidi erinev. 4 korteriga majas pead end rohkem liigutama. Kui aga satuvad mõistvad inimesed, siis tehakse need asjad koos ära (koridori pesemine, lume lükkamine, muru niitmine, lehtede riisumine). Samas võib ka nii mõelda, et kui elaksid eramajas, siis teeksid neid samu asju nii ehk naa.

Sorry off topicu pärast.

Just nii ongi. Me võibolla siis ebatüüpilised, aga suhtleme omavahel heameelega ja 13 aasta jooksul pole tegelikult erimeelsusi olnud. Privaatsus on kõigil olemas, lehti riisume ja muru niidame vastavalt graafikule, pole probleeme. Suu on peas ja asjad saab ära lahendatud ilma tagaselja ussitamise ja vaikse kirumiseta. Majas paar teismelist, vabalt võivad terrassi-grilli hõivata, kui soovivad. Kus nad siis olema peaksid, kui mitte oma hoovis, kus suureks kasvatud? Kui kellelgi on soov sõpradega privaatselt grillida, saab ju soovist teada anda ja kõik tipp topp.

Muruniitmisest, õuenurga kasutamisest või lillepeenarde eest hoolitsemisest meil keegi tüli käima ei tõmba.