Teema: Naised, kes elavad mehega, keda nad ei armasta

#2951219:

#2947111:

Sest on ühine kodu, pikk ühine ajalugu, kolm last ja muus osas on kõik väga OK, suhted on head, saame üksteisega rääkida, usaldan teda täielikult, on hea isa ja tore kaaslane.

Ei tundu realistlik hakata seepärast pere lõhkuma, et mul kuumemaid tundeid ei ole.

Oleks mul siis üksi lihtsam?- vaevalt.

Pigem ongi meil mõistuseabielu.

Kui teemaalgataja oleks püstitanud teema nii: “Kui paljud elavad ilma “liblikateta”?”, siis sobiks eelnev vastus ideaalselt.

Kus omavahel sõbralikult lobisetakse, kõik hinge pealt ära räägitakse, oma kaaslast hiiglama toredaks inimeseks peetakse – seal ei ole minu meelest põhjust rääkida ilma armastuseta elamisest. Kui ainult üks armastuse komponent (kirg e. “liblikad”) on nõrgemalt esindatud, muu aga olemas, siis pole minu meelest põhjust rääkida ilma armastuseta elamisest.

“Ilma armastuseta elamine” on minu jaoks siiski midagi muud. Selline, kus oma meest/naist peetakse mitte toredaks ja sooje tundeid tekitavaks, aga talutavaks inimeseks. Omavahel suheldakse viisakalt just niipalju, kui ühise majapidamise toimimiseks vaja on. Näiteks kirjandusest oleme lugenud, et minevikus paljud abielud toimisid just nii – viisakus, kohusetunne. Kaasajal on üksi hakkama saamine muutunud lihtsamaks ning seetõttu on sedatüüpi abielusid vähemaks jäänud.

Nii see on. Inimesed ei oska enam vahet teha kirel ja armastusel.

#2947033:

Elasin aastaid koos seepärast, et mul oli lootus, et saame siiski toimima selle suhte ja laste tõttu ei hakka kokku-lahku pendeldama. Kahjuks läks omavaheline suhe ainult halvemaks, mingist armastusest ei olnud enam juttugi. Kolisime lahku. Aga sellele eelnes väga pikk aeg, et see äratundmine lõpuks kohale jõuaks, et paremaks midagi ei ole minemas. Aga mul on täna vähemalt see veendumus, et andsin endast maksimumi ja veelgi enam, et asi korda saaks ning ei tormanud esimese raskuse peale minema. Pidin selle protsessi enda jaoks täielikult läbi küpsetama, see oli minu jaoks vajalik aeg. Ja see lahtirebimine oli väga-väga keeruline emotsionaalselt, elukorralduslikult, laste jaoks. Seega mõista neid naisi, kelle jaoks see tundub ületamatult raske ja seda sammu ei astutagi..Kõrvalt ei maksa kritiseerida, kes ise selles situatsioonis olnud ei ole.

Olen taolises olukorras…. Sooviksin väga teada, kui kaua see protsess aega võttis? Mina elan juba aasta aega mehega sellepärast, et ma kardan lahutust…kardan, mida see teeks lastega, minu endaga, mehega…Samas ma ei tahaks saada kunagi “selleks naiseks, kelle jaoks tundub see ületamatultu raske ja seda sammu ei astugi”.
Ja veel – kuna jõudis kohale rahulolu selle üle, et lahkumineku samm astutud sai?

Neile, kes tahavad lahutada – kas olete täiesti kindlad, et ilma meheta on elu parem? Armastuseta suhe ei pruugi tähendada halba, vägivaldset, koormavat suhet.

#2957160:

#2956802:

#2955588:

#2947033:

Elasin aastaid koos seepärast, et mul oli lootus, et saame siiski toimima selle suhte ja laste tõttu ei hakka kokku-lahku pendeldama. Kahjuks läks omavaheline suhe ainult halvemaks, mingist armastusest ei olnud enam juttugi. Kolisime lahku. Aga sellele eelnes väga pikk aeg, et see äratundmine lõpuks kohale jõuaks, et paremaks midagi ei ole minemas. Aga mul on täna vähemalt see veendumus, et andsin endast maksimumi ja veelgi enam, et asi korda saaks ning ei tormanud esimese raskuse peale minema. Pidin selle protsessi enda jaoks täielikult läbi küpsetama, see oli minu jaoks vajalik aeg. Ja see lahtirebimine oli väga-väga keeruline emotsionaalselt, elukorralduslikult, laste jaoks. Seega mõista neid naisi, kelle jaoks see tundub ületamatult raske ja seda sammu ei astutagi..Kõrvalt ei maksa kritiseerida, kes ise selles situatsioonis olnud ei ole.

Olen taolises olukorras…. Sooviksin väga teada, kui kaua see protsess aega võttis? Mina elan juba aasta aega mehega sellepärast, et ma kardan lahutust…kardan, mida see teeks lastega, minu endaga, mehega…Samas ma ei tahaks saada kunagi “selleks naiseks, kelle jaoks tundub see ületamatultu raske ja seda sammu ei astugi”.

Ja veel – kuna jõudis kohale rahulolu selle üle, et lahkumineku samm astutud sai?

Kasutan võimalust ja sõidan siia sisse oma soovitusega – hakka endast kõik andma sellesse suhtesse. Anna oma maksimum. Jaga mehega oma armastust, hoolitsust, tähelepanu. Kuula ja aita teda. Võib-olla juhtub ime ja see suhe lööb jälle särama. Ja kui seda ei juhtu, siis paari kuu pärast oled ise tüdinud, et sina muudkui annad ja annad ning vastu sealt midagi ei saa emotsionaalsel tasandil. Sellises seisundis on palju kergem lahku minna.

Aitäh soovituse eest ???? Aga probleem on sellest, et ….mul ei ole enam soovi temale oma “armastust, hoolitsust ja tähelepanu” jagada, nii kurb kui see ka pole. Peres on väiksed lapsed, kes on põhiliselt minu nö õlul olnud, aastatega on kogunenud sellest vimm, ja nüüd kui mees lõpuks pingutama hakkas (kui sai aru, et minu poolt hakkab jõud raugema ja abielu tüürib lahutuse poole), siis ..ma ei tea…hiljaks on vist jäänud. Kõik kuidagi laguneb koost – ragistame, tülitseme, hõõrume vanu asju nina alla. Kurb.

Armastus on otsus. Sa võid otsustada, et juba kasvõi selle eest, et ta ennast viimasel hetkel kokku võttis, on ta väärt kasvõi pisutki sinu armastust. Ja siis aja jooksul otsustad seda kasvatada. Kui muidugi ka mees otsustab oma armastust kasvatada…