Eks see ole mitme otsaga asi, nagu ikka – ühest löahendust siin ei ole. Mulle ka meeldib, kui nt maja ees paraadnate vahel on kenasti korda tehtud – ilupõõsad, lilled jne, miks ka mitte pink. Aga pinki palun mitte panna minu akna alla, sest mul ka suvel alati aknad lahti ja need moorid, kes sinna siis lätutama koguneksid, nende kisa käib üle terve linna.
Aga meil oli jälle teistmoodi nali. Üks, kellel küll natuke aimu lillendusest, tekitas maja taha ühe sellise natuke segase koha peale oma akna alla lillepeenra. Klump on suht vabakujuline, aga siiski kena. Kuna selle koha pealt oli muru ka suht võimatu niita, siis võibki öelda, et klump on omal kohal ja tore on.
Aga nüüd! Maja teises otsas elav mutt, selline hästi kärehäälne ja -meelne moor, kellega see lilleproua enne läbi käis, okupeeris tema peenra, katkus sealt istutatud astritaimed välja (need veel ei õitsenud) ja istutas krt teab mis jama asemele. Lisaks harrastas ta kogu selle mudru väetamist kalarapetega. Need teadagi haisesid ja meelitasid hulkuvaid kasse ja kajakaid ligi, kes omakorda oma panuse andsid “entroopia üldisesse suurenemisse”. Oleks siis see teine mutt konsulteerinud eelmisega, et kuule, paneme veel seda ja toda ja kolmandat, teeme peenra suuremaks – sest peenra kui sellise vastu polnud kellelgi midagi – vähem niitmist, kuna omanik hooldas seda kenasti – aga ei, ja sellest siis vaen tekkiski. Miks too teine mutt OMA AKNA alla peenart ei teinud, ei tea, jummel küll, maad ju rohkesti, miks ta selle esimese “lilleneiu” selga pidi ronima, ei tea.
Aga teine point oli selles, et seesamane “lilleneiu” käis tõesti iga jumala päev oma “kapsamaad” vaatamas ja igat liblet välja tõmbamas. Nojah, oli kuum suvi ka ja eks kasta oli vaja. Sellega oli ok. Aga see enam ei olnud ok, et ta iga paari tunni takka nagut kellakägu sealt ümber majanurga välja kargas ja täpselt igalühel, kes emmalt-kummalt poolt tuli, nööbist kinni krabas ja huilgama kukkus. Ja seda täpselt minu lahtise akna all. Maja nagu kõlakoda, kõik kajab ka. Jällegi see koht, kus ma tahaks öelda, et karju veel kõvemini, äkki terve linn ei kuulnud veel!! Lõpuks ma ei kannatanud seda enam välja ja ütlesingi talle otse, et kuule, proua, mine karju oma akna all, mitte minu akna all, ausalt, ei saa enam üldse olla! Vahel tahaks lõunauinakut pidada, no ei saa, peksetakse sind järsku üles sellise kare- ja kärehäälse röögatusega!
Niiet selles suhtes olen nõus nendega, kes ei taha seda lilletamist ja asjatamist selle pärast, et siis akkab üks lõputu pläkutamine selle koha peal. Kui ta vaikselt oma asjad ära teeks kord päevas ja minema läheks, poleks ju midagi. Aga samas – teades, et ta seal on, siis ei saa ka esimese korruse toas vabalt olla ja rääkida, kuna mutt all kuulab, kõrvad kikkis. Või mis esimesel korrusel – ma käisin kord südaöösel koera situtamas ja ausalt – mida kõike öises vaikuses lahtistest akendest kuulda oli, isegi neljandalt korruselt! Vähemalt viies korteris seksiti üsna häälekalt ja paaris korteris tülitseti ja peale selle veel kõike muud.
Esimesel korrusel elav naabripoiss rääkis mulle kord, et needsamad moorid olid olnud tema akna all ja võtnud ka järjest majaelanikke läbi, tema ise kaasa arvatud. Aga mingil hetkel vist taibanud, et poisi enda korter koheki pea kohal ja poole lause pealt hääled tagasi tõmmanud.
