Mehed ja naised leinavadki erinevalt. Meeste tehnika on asendamine, nemad leiavadki tavaliselt kuudega uue kaaslase, naistel läheb aastaid. Selle kohta on palju teadusuuringuid tehtud.
Ma ei nimetaks ASENDAMIST leinataktikaks. See on lihtsalt põgenemine enda raskete tunnete eest, muud midagi. Millal enne on aidanud põgenemine midagi lahendada ja ületada.
Lisaks on see ääretult inetu ja alatu selle “plaastri” ja asendusobjekti suhtes. Tean, kuna olen ise kogenud ja see on kole, kui sind sulle teadmata lihtsalt ajutise lohutajana ja valuleevendajana kasutatakse.
Mehed on nõrgemad, oleks õige lause selle kohta. Naised suudavad emotsioonidega paremini toime tulla ning otsivad lohutust ja leevendust mujalt kui seksist uue kaaslasega. Sõbrannad, pere jms. Naistel on rohkem tähenduslikke ja toetavaid suhteid. Nii lihtne see ongi. Pole mõtet õigustada, kuidas meestel on lihtsalt teistsugune leinataktika. Mehed on nõrgemad ja ei oma piisavalt lähedasi suhteid teistega…aga kes selles süüdi on?
Üks asi on, kui lühike aeg pärast kaaslase surma kohtutakse uue mehe/naisega VÄLJASPOOL KODU. Temaga ajaveetmine aitab tuju tõsta, mõtteid eemale viia jne, füüsiline lähedus ja lohutus. Kui aga on lapsed, kes seda lahkunut leinavad, on tõesti südametu seda uut sekspartnerit KOJU tassida. Milleks see vajalik on? Mees kohtugu väljaspool kodu selle naisega ja lohutagu ennast, aga koju pole ju vaja tassida kõigest 1-2 kuud pärast laste ema surma. Uus kaaslane on mõeldud lohutuseks mehele, kindlasti aga mitte lastele. Lastele lisab selline samm ju ainult raskusi ja valu juurde.
Panin + sest teadsin seda ju isegi, aga ei osanud täpsemalt selgitada, tore et suutsid minu eest.