Teema: Peale abikaasa surma – kui kiiresti uus kaaslane?

#3633082:

Mehed ja naised leinavadki erinevalt. Meeste tehnika on asendamine, nemad leiavadki tavaliselt kuudega uue kaaslase, naistel läheb aastaid. Selle kohta on palju teadusuuringuid tehtud.

Ma ei nimetaks ASENDAMIST leinataktikaks. See on lihtsalt põgenemine enda raskete tunnete eest, muud midagi. Millal enne on aidanud põgenemine midagi lahendada ja ületada.

Lisaks on see ääretult inetu ja alatu selle “plaastri” ja asendusobjekti suhtes. Tean, kuna olen ise kogenud ja see on kole, kui sind sulle teadmata lihtsalt ajutise lohutajana ja valuleevendajana kasutatakse.

Mehed on nõrgemad, oleks õige lause selle kohta. Naised suudavad emotsioonidega paremini toime tulla ning otsivad lohutust ja leevendust mujalt kui seksist uue kaaslasega. Sõbrannad, pere jms. Naistel on rohkem tähenduslikke ja toetavaid suhteid. Nii lihtne see ongi. Pole mõtet õigustada, kuidas meestel on lihtsalt teistsugune leinataktika. Mehed on nõrgemad ja ei oma piisavalt lähedasi suhteid teistega…aga kes selles süüdi on?

Üks asi on, kui lühike aeg pärast kaaslase surma kohtutakse uue mehe/naisega VÄLJASPOOL KODU. Temaga ajaveetmine aitab tuju tõsta, mõtteid eemale viia jne, füüsiline lähedus ja lohutus. Kui aga on lapsed, kes seda lahkunut leinavad, on tõesti südametu seda uut sekspartnerit KOJU tassida. Milleks see vajalik on? Mees kohtugu väljaspool kodu selle naisega ja lohutagu ennast, aga koju pole ju vaja tassida kõigest 1-2 kuud pärast laste ema surma. Uus kaaslane on mõeldud lohutuseks mehele, kindlasti aga mitte lastele. Lastele lisab selline samm ju ainult raskusi ja valu juurde.

Panin + sest teadsin seda ju isegi, aga ei osanud täpsemalt selgitada, tore et suutsid minu eest.

Aga kujuta end selle vähki põdeva ja ilmselt varsti sureva emana-naisena. Usun, et mitmed neist  hakkavad ühel hetkel tegema plaane, kuidas peaks või võiks peale nende surma peres elu edasi minna. Usun, et lahkujale on oluline see teadmine, et peres saadakse hakkama, mees ei jää norutama ja leiab eeldatavalt ka lastele sobiva inimese. Ja taastub pere normaalne elurütm.

Jah, tundub jube valus mõelda, aga mahajääjatel peab elu edasi minema.

#3632978:

kui inimene ja suhe midagi ikka tähendasid, kaaslane oli kallis, keda armastati ja hoiti, ei saa sellist asja olla, et pärast selle kaaslase surma mõne kuuga juba uut kaaslast otsitakse. Kui keegi on südames, siis tema kaotamine on üliränk ja valus ning mingi uue otsimine ei tule pähegi.

Inimesed on erinevad. Ja mõnel on kaotust kergem läbi elada kellegi teise kõrval. Uus ei ole kunagi vana asendus, vaid ikka uus ja teine. Aga see tõmbab fookuse mujale ja laseb elada.

Mul pole küll kaaslase kaotust olnud üle elada, aga lähedaste kaotusi küll.

Nii et – niikaua kui ennast ei puuduta, ei tasu võõraste ellu end segada. Isegi kaudsete hinnangutega mitte. Kuni olukord käes pole, ei tea me keegi tegelikult, kuidas me käitume, mõelgem, mida tahame.

#3633027:

#3632841:

Väga kurb oleks, kui jäädaksegi üksikuks, kas siis liigse valikukriteeriumi või põhimõtete pärast.

Mis seal kurba on? Üksiolemine on luksus.

Mitte vanematel inimestel.

#3633088:

Äkki on hea inimene ja lapsed saavad endale hoolitseva kasuema. Uued võimalused võivad leevendada kaotusvalu.

See on kõik õige ja tore jutt, aga kas 3-4 kuu pärast ei ole mitte liiga vara nagu.

See on tõesti selle pere isiklik asi ja mitte keegi, kes sellist asja läbi elanud ei ole, ei tohiks hukka mõista neid valikuid. Kaotasin 3 aastat tagasi abikaasa vähile (läks 6 kuuga alates diagnoosist), jäin 2-aastase lapsega üksi.  2 aastat pärast surma mõtlesin, et annan elule uue võimaluse ja käisin ka mõnega kohtingul, aga kuna endiselt on tunded kadunud abikaasa vastu nii tugevad ja paljalt mõte, et keegi teine mees võiks käest kinni hoida või kallistada, tekitab vastumeelsust, siis ilmselgelt niipea ma selleks valmis ei ole.  Olen isegi kade nende peale, kes suudavad eluga edasi minna, mina ei suuda ega oska. Olen otsinud ka abi, kuid pole seda leidnud ja praegu pühendangi oma elu vaid oma lapsele. Loodetavasti ajaga siiski midagi muutub, sest ega ma üksikuks ka ei tahaks jääda.

#3633221:

Usun, et lahkujale on oluline see teadmine, et peres saadakse hakkama, mees ei jää norutama ja leiab eeldatavalt ka lastele sobiva inimese. Ja taastub pere normaalne elurütm.

Jah, tundub jube valus mõelda, aga mahajääjatel peab elu edasi minema..

Muidugi läheb elu edasi ja peabki minema. See on täiesti normaalne. Ja tulebki leida uus kaaslane, kui selleks soovi ja valmidust on.

Aga antud teemaalgatuse ja ka minu eelnevate postituste mõte oli möödunud AJAS. Kui kaaslane on surnud suvel ning 3 kuud (!) hiljem poseeritakse juba uue naisega perepiltidel, on see väga kohatu. Öelge mis tahate. 3 aastat – täiesti normaalne, ei mõtleks midagi halba. 3 nädalat, 3 kuud – see on liiga vara. Kas lapsed saavad 3 kuuga ema surmast üle? Kindlasti mitte. Kas lapsed tahavad mingi uue tädiga jõulupiltidel poseerida, kui alles eelneval aastal oli seal päris ema? Vaevalt küll.

Selline kiirelt leitud kaaslane on tavaliselt ikkagi ASENDUS. See tähendabki, et ei keskenduta niivõrd sellele isikule ENDALE, vaid otsitakse lihtsalt lohutust, fookuse eemale viimist. Ja selleks sobib enam-vähem pea igaüks. Tähtis on see, et oleks lihtsalt keegi, mitte niivõrd see, milline see keegi on. Kui ei meeldi sõna asendus, siis lohutus/plaaster. Mõte jääb samaks.

Ja olla selline pidev eksiga võrreldav objekt, see ei ole hea koht, kus olla. Eriti kui näed, et teine sisimas seda eksi ülistab. Nii teha ei ole ilus ei selle uue ega laste suhtes.

Surnud ei tule tagasi. Ema surmast ei saada üle. Selle kogemusega elatakse edasi. See uus naine võib olla heaks kasuemaks. Lohutab lapsigi, kui leinas isa ei suuda. Pole vaja oodata.

Mind näiteks “päästis” pärast lahutust uus mees. Tuli väga ruttu. Ma oleks muidu hulluks läinud, elu kaotanud. Ma ei saa öelda, et olen lahutusest üle saanud. Ma olen leppinud ja elan edasi selle kogemusega. Uus mees kannatas kõik välja ja on suure südamega inimene. Oleme aastaid koos olnud, abielus, lapsed jne. Inimesed ei pea üksinda leinama või kannatama. Püstitaksin ausamba oma mehele.

#3632936:

Minu isa leidis ka uue kaaslase peale ema surma kuudega. Esimene tutvus oli isegi kuu-paar peale ema surma. Mina seda muidugi vastu võtta ei suutnud ja haiget tegi küll, aga ma ei hakanud ka oma arvamust välja ütlema või keelama. Igatahes see suhe tekkiski selle pealt, et leidus “mõistja ja lohutaja” ja isa ei osanud üksi olla. Ta oli murdumas. Käis ka psühhiaatri juures ravi saamas, st kindlasti ei olnud asi selles, et ta oma eelmis kaasat poleks taga nutnud. Ta lihtsalt eelistas sellest üle saada kellegagi koos, mitte üksi. See suhe, nagu eeldada võib, püsima ei jäänud. Aga peale seda üksi pole ta siiski peaaegu üldse olnud kõikide nende aastate jooksul. Ja ma julgen väita, et ta ei oskagi üksi olla. On olnud erinevaid suhteid järjest, kuigi mu isa ei ole ei heal elujärjel ega muud sellist eriti atraktiivset, tavaline enam-vähem normaalne maamees 😀 Tundub, et teatud eas tõesti naised krabavad iga vähegi normaalse vaba mehe ära. Vähemalt maapiirkonnas.

Sama kogemus. Suht laastavad olid kõik need lühikest aega olnud “kasuemad”

#3633320:

Kes mõne kuuga juba järgmise, sellise puhul ehtsat armastamist pole olnud, ja pigem et ei hakkagi ealeski olema.

Ehtne armastus on sügaval sees mittefüüsiliselt olev toimivus, seostus kahe (võimalik ka rohkema) isiku vahel. Kui üks osapool järsku surnud, siis see seostus hävib, ja seostust võimaldav sisene toimivus või süsteem või kuidas iganes seda nimetada, saab sellepärast väga tugevalt häiritud, sest on olnud koostöös kellegi teise samalaadse sisese toimivusega. Selline siseselt tekkinud häireolukord ei saa mingil moel stabiliseeruda mõne üksiku kuuga (võibolla väljaaravtud kui vastavatlaadi värgiga eelnevalt korralikku kogemust), ja nii kaua kui ei ole stabiliseerinud ei saa ka tulla ehtsat ausat tahet ega soovi leida keegi muu.

See on sarnane kui näiteks luumurd, millepärast ei saa vastavat jäset kasutada kaua aega, ja siis läheb omakorda et lihased-koed uuesti treenida. Aga siinpuhul miski mittefüüsiline terviku keha osapool samalaadselt, ja sellele omane tervenemisaeg.

Kellel vastav sisene ehtne armastusaspekt on olemas ja toimib, neil läheb kauem võrreldes nendega kellel pole. Ja need kellel pole, üldiselt pole ka probleem leida uus kasvõi sama kiirelt kui nagu vahetaks sokke.

On erinevus kas tegu mehega, või meest imiteeriva inimkeha omava loomaga (aga kõik loomad muidugi pole “halvad”, nad lihtsalt on nagu on, aga proovida ikka eristada kes on kes omaduste poolest päriselt ja arvestada seda enda eluga suundumise puhul…).

Ehtne armastus, ja loomalik kiindumus — eri värgid.

Vaidlen vastu, armastus ei kao surnud abikaasa suhtes. Ka mahajätnud abikaasa osas ei kao, aga eluga tuleb edasi minna. See on halvimatest parim valik. Neid inimesi enam ei eksisteeri sinu elus. Et oodata kuni lein on üle läinud? Ma ütlen, et see ei lähegi üle ja uus kaaslane on teadlik otsus minna eluga edasi. Hindan selliseid inimesi.

Mujal teemades nimetatakse selliseid inimesi ebakindlateks klammerdujateks. Ei saa mõnda kuudki üksi hakkama. Jään selle juurde,et see on ebaterve ja hale.
Inimene võiks saada ikkagi ka üksi hakkama. Sellest räägitakse kõikjal. Terve suhte alus on terviklikkus ja endaga rahujalal ning heas kohas olemine,võime olla ka üksi õnnelik ja toimiv. Sellised paanilised lohutuseotsijad seda kindlasti pole ja selline suhe on juba algusest peale valedele alustele ehitatud.
Üks otsib teist,sest EI SAA üksi hakkama,ei tule üksi toime. Vajab teist inimest,et kuidagi üldse funktsioneerida. See ei ole normaalne nagu siin vägisi üritatakse väita. Ja see on ebaõiglane ja südametu ka selle uue suhtes,sest teda ei valitud kuna nii väga meeldis,vaid seda teda oli VAJA enda jalgel hoidmiseks.

#3633201:

See on tõesti selle pere isiklik asi ja mitte keegi, kes sellist asja läbi elanud ei ole, ei tohiks hukka mõista neid valikuid. Kaotasin 3 aastat tagasi abikaasa vähile (läks 6 kuuga alates diagnoosist), jäin 2-aastase lapsega üksi. 2 aastat pärast surma mõtlesin, et annan elule uue võimaluse ja käisin ka mõnega kohtingul, aga kuna endiselt on tunded kadunud abikaasa vastu nii tugevad ja paljalt mõte, et keegi teine mees võiks käest kinni hoida või kallistada, tekitab vastumeelsust, siis ilmselgelt niipea ma selleks valmis ei ole. Olen isegi kade nende peale, kes suudavad eluga edasi minna, mina ei suuda ega oska. Olen otsinud ka abi, kuid pole seda leidnud ja praegu pühendangi oma elu vaid oma lapsele. Loodetavasti ajaga siiski midagi muutub, sest ega ma üksikuks ka ei tahaks jääda.

Jah, ajaga muutub. Lihtsalt see ajaperiood ongi igal inimesel erinev. Ära võrdle ennast teistega ja ära piitsuta ennast lihtsalt sellepärast, et teised suudavad. Sa saad sellest aru, kui on õige aeg lahti lasta ja edasi minna. Aga kui on selline tunne, et väga tahaks edasi minna, aga miski takistab, siis soovitan sellist raamatut: Christina Rasmussen “Second firsts”. Mind aitas.

Meil on sinuga sarnane lugu. Meil läks aasta ja laps ei olnud veel kahene.

#3632814:

Elasin kaasa ühele noorele naisele, kes suri augustis vähki, siia jäi abikaasa ja kolm last. Nüüd vaatasin, et mehel juba uus naine, koos poseerivad jõulupildil. Kuidagi valus oli vaadata 🙁

Sellest tekkis ka küsimus, millal oleks õige leida uus kaaslane?

On muidugi valus vaadata. Pakun, et see uus naine oli valmis vaadatud juba naise eluajal või on mees nii “meeleheitel”, et krabab ära ükskõik, kelle. Ja sellel krabataval on ka teatav meeleheide vms või siis mõtleb nendele lastele, et emata ja pakub asendust (võibki sealjuures täiesti tore ja siiras inimene olla).

Mu oma tutvusringkonnast taoline lugu rääkida, daatumidki muide samad- naine suri (paar aastat tagasi) augustis vähki, peres kolm last (vanim elas juba eraldi) ja mehel oli jõuluajaks uus naine majas. Viimased kuud enne naise surma oli näha ja teada, et ega tervenemist enam ei ole. Oli olnud kuni lõpuni kodus, viimase aja täiesti voodihaigena. Surm mehe jutu järgi oli kergendus kõigile. Algklassiealistel lastel suurt leina ei olnud, ehk sellepärast, et ema olukorda nii ligidalt nägid. Jõuluks oli isal uus naine majas, lastega oli klapp kohe väga hea. Suhe kestis vaid paar kuud, selgus, et mehe puhul tegu valeliku alkohoolikuga. Õige pea uus naine. Neid kuu-aja-emasid on seal peres ikka ridamisi olnud. Mehe jutt naistele üks ja sama, tema oma lastele ema ei vajagi, lastega saab ta ise hakkama, tema vajab naist ja reisikaaslast. Õudne. Naisi ilmselt võluvad need emata jäänud lapsed, ja kui selgub, et mees joodik, siis uuel naisel jälle minek…

Naistele lihtsalt tundubki õõvastav see meeste moel armastamine ja meile meeldib pigem silmad kinni pigistada ja mõelda, et mehed armastavad samal moel nagu naised. Tegelikult enamasti see ei kehti. Meeste armastus ongi veidi teistmoodi, rohkem iseendaga seotud. Altruism on rohkem naiselik omadus.

Naistele lihtsalt tundubki õõvastav see meeste moel armastamine ja meile meeldib pigem silmad kinni pigistada ja mõelda, et mehed armastavad samal moel nagu naised. Tegelikult enamasti see ei kehti. Meeste armastus ongi veidi teistmoodi, rohkem iseendaga seotud. Altruism on rohkem naiselik omadus.

Mis asi see meeste iseendaga seotud armastus siis on? Enesearmastus? Kuidas saab TEIST inimest armastada mittealtruistlikult? Kui tunded teise vastu ei ole altruistlikud, siis see pole armastus. Tegelt ka! Armastus teise vastu on ju otseselt selle TEISEGA seotud, mitte endaga. See, millest sa räägid on vist see, et mehed armastavad seda, mis TUNDE naine neis endis tekitab. Ehk siis naise enda suhtes polegi eriti hoolimist ja armastust, vaid on armumine iseenda tundesse.

Asi pole selles, et üksi ei tuleks toime, aga üksiolek on lihtsalt vastik ja talumatu. Inimesed vajavadki teisi inimesi, see on loomulik.

Naljatilk. Sa ju kordad täpselt seda, mida ütlesin. Kui üksiolek on “vastik ja talumatu”, siis see tähendabki, et sa ei tule üksi toime! See tähendab seda, et sa ei oska üksinda õnnelik ja funktsionaalne, oma eluga rahul olla. Üksiolek ei tohiks olla kuidagi vastik või talumatu. Ja suhe peaks olema boonus. Kui üksi olemine on TALUMATU, siis sa lihtsalt vajadki teist toimimiseks, sest ei oska üksi olla. See pole tervetele ja õigetele alustele loodud suhe. Jääd üksi, siis kogu maailm variseb kokku ja jalad kaovad alt. Ebaterve.

Järjekordne sarnane lugu ja neid lugusid tuleb seal ca kord nädalas, sest mehed ei kannata oodata ja lapsed peavad toime tulema kahekordselt muutunud elukorraldusega, sest isa erektsioon on ometi kõige tähtsam:
https://www.reddit.com/r/AmItheAsshole/comments/kp9uu3/aita_for_telling_stepmothers_secret_to_her_parents/