Tänitavaid mehi on siiski väga palju, tunduvalt rohkem, kui naisi. Huvitav, et seda ei märgata. Meeste puhul avaldub see pigem vingumuses. Eriti 40+ vanuses ja järjest rohkem. Ja 50+ on juba suisa tigedad. Kuidagi ei osata vananeda, kui naised on endiselt tragid ja toimekad.
Tänitavaid mehi on siiski väga palju, tunduvalt rohkem, kui naisi. Huvitav, et seda ei märgata. Meeste puhul avaldub see pigem vingumuses. Eriti 40+ vanuses ja järjest rohkem. Ja 50+ on juba suisa tigedad. Kuidagi ei osata vananeda, kui naised on endiselt tragid ja toimekad.
See on siiski teine asi, kui vana ja põdur poriseb. Naised teevad seda praktiliselt pubekaeast peale kuni lõpuni. Ja mõni ime, kui mees varakult ära vajub, sest naine on oma tänitamisega närvid ära söönud. See on psühhoterror!
See on ikka üsna jama stereotüüp. On ikka küllalt rahulikke ja kannatlikke naisi ja ülikriitilisi, pidevalt õiendavaid eksemplare isegi noorte meeste seas.
Tänitavaid mehi on siiski väga palju, tunduvalt rohkem, kui naisi. Huvitav, et seda ei märgata. Meeste puhul avaldub see pigem vingumuses. Eriti 40+ vanuses ja järjest rohkem. Ja 50+ on juba suisa tigedad. Kuidagi ei osata vananeda, kui naised on endiselt tragid ja toimekad.
See on siiski teine asi, kui vana ja põdur poriseb. Naised teevad seda praktiliselt pubekaeast peale kuni lõpuni. Ja mõni ime, kui mees varakult ära vajub, sest naine on oma tänitamisega närvid ära söönud. See on psühhoterror!
40+ on vana ja põdur, mis jama sa räägid. Väga paljud mehed vinguvad, ükskõik kas poliitika, ülemuse, raha on alati vähe, nased on halvad, lapsed jonnivad, ilm on vilets, ainult nad ise on perfektsed. Sellised isendeid on ikka päris palju. Naised samal ajal tarbivad kultuuri, reisivad, kohtuvad huvitavate inimestega, käivad tööl, tegelevad hobidega. Ei ole aega viriseda ha vinguda, osatakse lõbusalt elu nautida.
Tänitajaid on mõlemast soost, see pole mingi naisspetsiifiline nähtus.
Ma pigem muretseks sinu asemel, su oma mehe pärast. Kui sul peaks kupli ära viskama, või mees sind nii välja vihastama,et karjud ta peale. Võid järgmine päev labidaga maha löödud olla ????♀️
Me naabrid võiksid meist ka nii kirjutada. Mitu punkti langeb kokku.
Mina naispool.
Ei ole kunagi varem näägutav naispool olnud, aga praegune abikaasa on üles kasvatatud väga võimuka ja enamasti naistest koosneva suguvõsa poolt. Need paar meest, kes olid, olid vabal tahtel suurema aja komandeeringus.
Suhte algusest peale ei suutnud mees võtta vastutust. Alguses oli see romantiline ja kas tähelegi oskasin panna selliseid pisiasju nagu see, et pidin ise kõik valikud tegema. Alustades sellest, mis saia osta ja lõpetades kodu ostmisega. Ta lükkas lõpliku valiku alati osavalt mulle.
Ajaga olen endalegi üllatuseks kasvanud kontrollfriigiks. Vedelevad sokid jne mind ei huvita, aga kui enda järelt kööki ei korista vms, ajab küll vihale. Lisaks on mul päevade ajal tohutult halb tuju hormoonide tõttu.
Sugulastega me ei suhtle mehe initsiatiivil. Minu ja tema ema vahel olid sellised lahkhelid, et polnud mõtet. Õnneks ei käi meie sugulased meid naabrite kaudu ka ahistamas. Kui käiksid, siis koliksime ilmselt.
Igapäevane suhtlus on meil tegelikult väga hea ja meil pole mingeid erilisi tülisid. Elame koos peaaegu 15a. Raskemad ajad jäid sinna esimesse kümnendisse kui alles kujunesime paarina.
PS! Kasvasin viie vennaga peres ja kõik mu sõbrad olid poisid. Kellelgi oli teooria, et näägutavad naised tulevad õdedega kasvanud peredest.
Mul on kamandav sõbranna. Ja ega ta taha kamandada, aga kui ta käske ja korraldusi ei jaga, siis jääb tõesti kodune elu seisma. Ta on ise tunnistanud, et kuidas ta tahaks mõnikord, et mees haaraks initsiatiivi ning ta võiks end lõdvaks lasta.
Mul on kamandav sõbranna. Ja ega ta taha kamandada, aga kui ta käske ja korraldusi ei jaga, siis jääb tõesti kodune elu seisma. Ta on ise tunnistanud, et kuidas ta tahaks mõnikord, et mees haaraks initsiatiivi ning ta võiks end lõdvaks lasta.
Täpselt seesama. Kui mees on mees, ei ole naine näägutaja. Näägutav/kamandav naine on mingil põhjusel pidanud võtma mehe rolli ka peres kanda. Vabatahtlikult ei tee seda ükski naine, aga mees võib selle näägutamise ära kannatada, et vastutus endal väiksem oleks.
Ma pigem muretseks sinu asemel, su oma mehe pärast. Kui sul peaks kupli ära viskama, või mees sind nii välja vihastama,et karjud ta peale. Võid järgmine päev labidaga maha löödud olla ????♀️
Minu vanemad on tänaseni üksteisega normaalselt suheldes hakkama saanud, ei näe põhjust, miks minu jaoks peaks sama võimatu olema. Saage aru, et on inimesi, kes ei viljele metslaslikku suhtlusstiili inimestega, kellest nad päriselt hoolivad. Ja selle saavutamiseks ei pea kuidagi eriliselt pingutama kui kodune eeskuju on olnud positiivne.
Hehh, paljud kätsatavad naised kujutavad ette, et ilma nendeta jääb elu seisma ja kõik pereliikmed on ilma nende kamandamiseta utud. Aga kui see võimukas naine ei annagi kunagi pereliikmetele võimalust ise otsustada, siis nad tõesti ei hakkagi kunagi vastutust võtma. Ah küll tema ajab kõik asjad korda. Nad on ära harjunud, et see kubjas tuleb ja ütleb, mida tegema peab. Jah nad ei teegi midagi, kui ette ei öelda. Mida rohkem sa oma lapsele ette ja taha ära teed, seda mannetum ja sõltuvam inimene temast ju kasvab, kes külmkapi kõrvale nälga sureb. Kamandav naine on ise tapnud oma mehe ja laste igasuguse algatusvõime ja initsiatiivi.
5+
Ma saan aru, et siinset kommentaatorid on moodustanud ringkaitse riiaka naise suhtes?
No meil on ka üks naaberpere, kus naispool on enneolematult riiakas. Miks koos elavad? Mees ütleb ainsa põhjusena, et laste pärast. Naine röögib ka laste peale, mees hoiab laste poole ja maandab kuidas oskab. Mees on selline vaikne, naine karjub nii et maja kajab. Küll on autol kindlustus lõppenud, küll mehel saapad porised. No põhjusi jätkub kamaluga.
Mul jäi ka silma, et kuidagi kaitsepositsiooni tõmbuti hulgi 🙂 aga ega need vingumürgituse naljad päris nullist ka tulnud pole.
See, kas üles on kasvatud pigem vendade või õdedega omab ilmselt vähem tähtsust kui see, milline on olnud ema ja vanaema(d). Nagu siit lugeda on, siis võimukate emade pojad on üles kasvanud otsustusvõimetute ja sussidena, kelle kõrval naine ainult karjudes ja kamandades toime tuleb, ise ilmselt adumata, et niimoodi kasvatab üles uue põlvkonna sussmehi, sest ega see pidev tänitamine ja näägutamine oma lastele märkamata või külge hakkamata jää….
Mul on kamandav sõbranna. Ja ega ta taha kamandada, aga kui ta käske ja korraldusi ei jaga, siis jääb tõesti kodune elu seisma. Ta on ise tunnistanud, et kuidas ta tahaks mõnikord, et mees haaraks initsiatiivi ning ta võiks end lõdvaks lasta.
Hehh, paljud kätsatavad naised kujutavad ette, et ilma nendeta jääb elu seisma ja kõik pereliikmed on ilma nende kamandamiseta utud. Aga kui see võimukas naine ei annagi kunagi pereliikmetele võimalust ise otsustada, siis nad tõesti ei hakkagi kunagi vastutust võtma. Ah küll tema ajab kõik asjad korda. Nad on ära harjunud, et see kubjas tuleb ja ütleb, mida tegema peab. Jah nad ei teegi midagi, kui ette ei öelda. Mida rohkem sa oma lapsele ette ja taha ära teed, seda mannetum ja sõltuvam inimene temast ju kasvab, kes külmkapi kõrvale nälga sureb. Kamandav naine on ise tapnud oma mehe ja laste igasuguse algatusvõime ja initsiatiivi.
Kas sa tõesti arvad, et kui iga päev lapse riided ja koolikoti ise valmis paned ja pakid, siis lapsel tekib üldse harjumus, vilumus nende asjade peale mõtelda? Kui sa ühel heal päeval peaksid kodust eemal olema, siis muidugi on laps täiesti peatu ja nõutu, kust ta midagi saab. Läheb kooli räsitud välimusega ja pooled asjad jäävad kotist välja.
Siin teemas räägitakse pigem olukordadest, kus naisel ei ole mitte mingit vajadust tänitada. Mees tuleb koju ja enne lahti riietumist saab miljon kraaksu kaela. Miks sa just nii teed ja miks sa naa ei tee. Kogu aeg peab naine igat pisiasja kommenteerima, vahele segama, õpetama, iroonitsema, laitma jne.
Siin teemas räägivad naised, kes pole kunagi pikalt elanud koos mehega, kes ise keeldub vastutust võtmast. Proovige. Ühel hetkel hakkad enda närvide säästmiseks juba ette otsustama. Olen enda mehega peaaegu 15a koos olnud ja korduvalt palunud tal ohjad enda kätte haarata. Rääkimata nendest kordadest, mil olen seda salaja teinud. Ta ei võta! Kui palun valida sel korral ise söögikoha, siis me ei lähegi sööma, sest ta ei tea kuhu minna võiks. Kui palun valida sihtkoht, kuhu lennupiletid osta, siis nädal enne reisi ta ikka alles otsustab jne. Asi ei ole poristes jalanõudes või pesemata nõudes, vaid reaalselt inimese võimetuses otsuseid vastu võtta.
Jah, emad on selles süüdi, kuna lapsepõlvest peale ei ole nende pojad tohtinud ise otsustada. Poegade naised peavad ka neid mustreid jätkama soovigu nad seda või ei. Meie peres on lapsed vägagi iseseisvad, aga ma ei ole sellest supernaise soost ka, et nii mehe kui laste sõltuvaks poputamisega hakkama saaksin. Mees on natuke õrnake, peavad lapsed seda iseseisvamad olema.
Minu enda peres ei olnud kontroll naiste käes ja minu eelmistes suhetes pole ka olnud. Olin ise see õrnake, keda poputati ja minu meelest nii võikski olla.
Tänitamine ja kätsatamine pole mitte kunagi eesmärki täitnud. Kui puuuduva uksenupu pärast tuleb mehega tänitada, tähendab ainult kaht asja: 1. mees ise ei ole initsiatiivikas; 2. naine ei ole suutnud piisavalt arusaadavalt ennast mõistetavaks teha.
Nii kohutavalt ebanaiselikuks peetakse öelda mehele rahulikult, kindlalt ja ennastkehtestavalt, teist poolt solvamata (see on õpitav, see pole mingi hookus-pookus): “Palun pane see kapi nupp hiljemalt homme õhtuks kella 22ks ära ning palun mõtle kohe läbi, kas ja mida sul selleks vaja poest osta on”
Pole vaja vihjata ja kaagutada. Ütled üks kord, viisakalt aga kindlalt. Nagu te lastega räägite, kui laps jonnib ja ei taha näiteks magama minna: “Hästi, nüüd vaatame veel selle multika lõpuni ja siis kohe lähed voodisse, eksole” – sa annad konkreetse tähtaja. Ja laps pole ka ju mingi alam olend. Lihtsalt sõnastad konkreetselt, ausatavalt, mida sa soovid.
Kui mees soovitut ei tee, siis järelikult ei oska nii kindlalt öelda, et talle ajudesse jõuaks. Kui ikka ei jõua, on tegemist mühaka ja tümikaga, mis on küll vähetõenäolisem kui see, et naine lihtsalt valib kaagutamise, vihjamise ja pirtsutamise konkreetse töökäsu andmise asemel”.
Kapinupp oli muidugi metafoor, see täpsustuseks sellele käole, kel olid juba sõrmed klahvidel, et kirjutada, miks sa ise ei vaheta.
Ei saa aru, miks paarisuhtes üldse keegi teisele osapoolele käske-korraldusi peaks jagama?
Ei saa aru, miks paarisuhtes üldse keegi teisele osapoolele käske-korraldusi peaks jagama?
Kas need nüüd korraldused on – need on ju iseenda soovide avaldamine vastaspoolele. Temal võib sellest kapinupust ju savi olla, aga palavalt arvmastatud naise soovi tahab ju iga mees täita. Või ei 🙂 ?
Aga kui juba peab hurjutama, korduvalt paluma, tänitama – siis oleks vast targem siiski konkreetselt öelda. Teine pool ei pea ju olema selgeltnägija, et teda häiriksid kõik samad asjad kui sind. Pole vaja oodata, kuni puuduv kapinupp ajab nii endast välja, et naine kukub käratsema. Oled aru saanud, et meest see ei sega, ta pole märganudki, sest tema seda kapi sageli ei ava – no tee suu lahti ja ÜTLE talle. Ütle rahulikult ja ennastkehtestavalt enne kui plahvatad ja tänitama kukud.
Kas see nüüd korralduste jagamine on – mina küll eelistaksin, kui mees mulle ütleks, kui ta sooviks täna hilja koju jõudes pannkooke, mitte hakklihakastet, mida ma muidu oleks teinud. Tore ju. Tema saab, mida tahab. Mina kulutan oma aega selleks, et teha seda, mida kallim sooviks, kui tal tõesti ülipikk tööpäev oli.
Oma soovide esitamine lugupidaval toonil pole mingi korralduste jagamine või kamandamine. Kui seda ei oska, seda saab õppida.
Nii kohutavalt ebanaiselikuks peetakse öelda mehele rahulikult, kindlalt ja ennastkehtestavalt, teist poolt solvamata (see on õpitav, see pole mingi hookus-pookus): “Palun pane see kapi nupp hiljemalt homme õhtuks kella 22ks ära ning palun mõtle kohe läbi, kas ja mida sul selleks vaja poest osta on”
Pole vaja vihjata ja kaagutada. Ütled üks kord, viisakalt aga kindlalt. Nagu te lastega räägite, kui laps jonnib ja ei taha näiteks magama minna: “Hästi, nüüd vaatame veel selle multika lõpuni ja siis kohe lähed voodisse, eksole” – sa annad konkreetse tähtaja.
Kui mees soovitut ei tee, siis järelikult ei oska nii kindlalt öelda, et talle ajudesse jõuaks. Kui ikka ei jõua, on tegemist mühaka ja tümikaga, mis on küll vähetõenäolisem kui see, et naine lihtsalt valib kaagutamise, vihjamise ja pirtsutamise konkreetse töökäsu andmise asemel”.
Näiteks see on mulle kui naisele täiesti vastuvõetamatu kooselu. Täpselt nagu sa ise siin väidad: NAGU TE LASTEGA RÄÄGITE. Vot selles ongi asja iva. Ma ei ole nõus elama mehega, kellega ma pean rääkima nagu lapsega, ma tahan enda kõrvale partnerit, kes ei ole minu suhtes nagu laps, vaid kes on minuga võrdne, ja ka näeb ja teeb asju minuga võrdselt. Ma ei elaks mehega, kelle suhtes ma pean harjutama/õppima mittenäägutavat enesekehtestamist ja kes asjade ärategemiseks vajab naise poolt millegi ütlemist.
Ma olen nõus elama (ja elangi) koos vaid sellise mehega, kes näeb katkist uksenuppu (jah, metafoor, ma saan aru) ja teeb selle ise korda, ilma et naine peaks selle nupu kohta üldse ühtegi sõna ütlema.
Näiteks see on mulle kui naisele täiesti vastuvõetamatu kooselu. Täpselt nagu sa ise siin väidad: NAGU TE LASTEGA RÄÄGITE. Vot selles ongi asja iva. Ma ei ole nõus elama mehega, kellega ma pean rääkima nagu lapsega, ma tahan enda kõrvale partnerit, kes ei ole minu suhtes nagu laps, vaid kes on minuga võrdne, ja ka näeb ja teeb asju minuga võrdselt.
Täpselt. Nii ka mina!
Aga ei mina ega ka sina ju nääguta oma meestega, me lahkume, kui ei meeldi.
Minu postitus oli naistele, kes aga kalduvad näägutama. Sina ei kaldu, seega see pole ju sulle vajalik õpetus üldse.
Lisan. Aga mees siski ei pea olema selgeltnägija. Kui su kahemeetrine mees ei ikka paraku ei näe sinuga võrdselt , et köögikardinad vajaksid lae alt kõrgelt vahetamist, siis sa ju ütled talle oma 1.49 kasvu juures, et palun, ma peseksin kardinad ära, palun võta need maha. Mitte ei vaiki, oota selgeltnägemist ja siis ei asu usinalt kaagutama?
Ei ole need vastutusest kõrvale hoidjad midagi alati võimukate emade lapsed. Meil abikaasaga on mõlemal olnud keeruline lapsepõlv, seda küll erinevatel põhjustel.Minust on see teinud võitleja: nt kui mul on puudus millestki, siis asun aktiivselt lahendusi otsima, vajadusel lähen läbi tulest ja veest. Mu abikaasa ja tema õde kasvasid kehvades tingimustes, saamatu ema käe all, tihti oli puudus toidustki. Minu loogika järgi võinuks neist kasvada võitlejad, kes teevad kõik, et ise elus läbi murda ja oma lastele parem elu kindlustada. Aga tuleb välja, et on ka teine võimalus- lihtsalt vaikselt ära kannatada, olla võimalikult nähtamatu. Mu abikaasa ja ta õde on kasvanud meistriteks ärakannatamises, selle asemel, et midagi ise ette võtta. Nad on väga hea iseloomuga, kannatlikud ja tasakaalukad, kuid üle kõige kardavad nad vastutust ja otsustamist.Kui aga peres kumbki pool ei otsusta, siis elu ei arene. Nii et, enne hinnangute andmist võiks mõelda, kelle õlgadel on selles peres vastutuskoorem ja kes liugleb kaasa. Mis puutub mõttesse, et kui küll nad otsustama hakkavad, kui vaid võimalus anda, siis seda ei juhtu, kuna kaasasündinud iseloom ja lapsepõlvest õpitud mustrid ei muutu.
Kui aga peres kumbki pool ei otsusta, siis elu ei arene.
Saan aru, et see kõlab uskumatult, aga teadmiseks riidlejatele, et seda saab väga edukalt ka normaalsel hääletoonil teha. Ei pea riidlema, ei pea tänitama, ei pea rääkima nagu alama olendiga. Otsuste tegemiseks ei ole vaja teist osapoolt halvasti kohelda.
Kui aga peres kumbki pool ei otsusta, siis elu ei arene.
Saan aru, et see kõlab uskumatult, aga teadmiseks riidlejatele, et seda saab väga edukalt ka normaalsel hääletoonil teha. Ei pea riidlema, ei pea tänitama, ei pea rääkima nagu alama olendiga. Otsuste tegemiseks ei ole vaja teist osapoolt halvasti kohelda.
5+
On ikka küllalt rahulikke ja kannatlikke naisi ja ülikriitilisi, pidevalt õiendavaid eksemplare isegi noorte meeste seas.
Mismoodi on rahulikkus ja kannatlikkus tänitamisega seotud? Mina ei ole rahulik ega kannatlik, aga ma ei tänita kunagi. See on madalama intelligentsiga naiste rida. See on psüühiline vägivald. Miks sellistega üldse elatakse?
Siin teemas räägivad naised, kes pole kunagi pikalt elanud koos mehega, kes ise keeldub vastutust võtmast. Proovige. Ühel hetkel hakkad enda närvide säästmiseks juba ette otsustama.
Ma läksin lahku sellisest mehest. Ei jaksanud.
Siin teemas räägivad naised, kes pole kunagi pikalt elanud koos mehega, kes ise keeldub vastutust võtmast. Proovige. Ühel hetkel hakkad enda närvide säästmiseks juba ette otsustama.
Ma läksin lahku sellisest mehest. Ei jaksanud.
Mõistan otsust, aga meil on tegelikult koos hea ja armastan teda väga. See, millest siin räägin, on ainult üks pisike osa suhtest ja see häirib teisi rohkem kui meid. Meil on nt suurepäraselt klappiv voodielu, ühiselt must huumor, pikad vestlusõhtud mida ootame ja naudime, ühised hobid jnejne. Samas ka eraldi elud olemas. Väljaspool kodu on mu mees edukas ettevõtja, oma valdkonnas tuntud. Mina käin tööl, et oleks midagi teha. Kodune juhtimine talle lihtsalt ei sobi.
Lisan. Aga mees siski ei pea olema selgeltnägija. Kui su kahemeetrine mees ei ikka paraku ei näe sinuga võrdselt , et köögikardinad vajaksid lae alt kõrgelt vahetamist, siis sa ju ütled talle oma 1.49 kasvu juures, et palun, ma peseksin kardinad ära, palun võta need maha. Mitte ei vaiki, oota selgeltnägemist ja siis ei asu usinalt kaagutama?
Sa väitsid, et mehega peab sellist asja arutama, nagu ta oleks laps. Selgelt, konkreetselt, nagu lapsele. Sellele ma vaidlesin vastu, sest mees ei ole laps ja ei tohiks seda ollagi.
Kui mul tekib plaan vahetada kardinaid, siis mainin mehele möödaminnes, et kuule, ma peseksin kardinad ära, kas võtaksid nad homseks alla. See aga ei ole mingi enesekehtestamise teema, mida veel lausa harjutama peab (nagu sa väitsid) ja mida peab ütlema nagu lapsele, seades konkreetseid kasvatuslikke piire. Seda öeldakse täpselt samamoodi nagu ma ütleksin, et tead, ma pesen homme toolikatted vist ära, oleks vaja, tuli selline isu. See, et mees saab teada minu ühelauselisest mainimisest, et ta võtab kardinad alla, on nii elementaarne, et ma ei saa aru, miks sa lastega rääkimise võrdluseks tõid.
Kui mul tekib plaan vahetada kardinaid, siis mainin mehele möödaminnes, et kuule, ma peseksin kardinad ära, kas võtaksid nad homseks alla. See aga ei ole mingi enesekehtestamise teema, mida veel lausa harjutama peab (nagu sa väitsid) ja mida peab ütlema nagu lapsele, seades konkreetseid kasvatuslikke piire.
Sa seda just täpselt teedki: sa annad mehele lahkelt, selgelt ja konkreetselt teada, millist käitumist sa temalt eeldad ja sa annad talle tähtaja.
See, et sina ei pea seda enesekehtestamiseks, või õigemini, et sul ei ole probleeme enesekehtestamisega, ei tähenda ju, et teistel pole. Loe seda teemat siin ja meenuta mõnd eelmist sarnast – naised ei saa suud lahti tehtud, et mehele konkreetselt öelda, mis on nende soov. Nagu sina seda oskad teha.
Nad eeldavad, et mees peaks nägema kõiki “puuduvaid kapinuppe” ise. Ja kui mees ei märka, siis pigem tänitavad, mitte ei sõnasta lihtsalt, viisakalt ja konkreetselt, nagu sina: palun võta kardinad homseks alla.
Sinul on enesekehtestamine käpas. Paljud naised ei saa üldse arugi, mis see on. Neile selgitasingi, mida tähendab konkreetne ja selge oma soovide kommunikeerimine.
Ja lapsed tõin ma sisse mitte mingite debiilikute võrdkujudena vaid võrdkujuna kaasinimesest, kellele pole vaja ajada tulemuse saavutamiseks pikka häma, piisab lahkest ja selgest lausest. Parem, nagu sa isegi viitad, koos konkreetse tähtajaga.
Sulle ja mulle seda enesekehtestamist tõesti pole vaja selgitada – sul see naturaalselt käpas, küll aga neile, kes eeldavad, et mees peaks õhust aimama, et kardinapesu on just sel nädalal ja kui ei aima, tuleb kiun üles võtta.
Mees ei lähe sellepärast ära, et seks on väga hea. Selle nimel võib paljutki alla neelata.
Kui mul tekib plaan vahetada kardinaid, siis mainin mehele möödaminnes, et kuule, ma peseksin kardinad ära, kas võtaksid nad homseks alla
Muud midagi, aga tingiv kõneviis on sellisel puhul nõme. “Palun võta need homseks alla” on palju parem, kui: “Kas sa võtaksid”
Sulle ja mulle seda enesekehtestamist tõesti pole vaja selgitada – sul see naturaalselt käpas, küll aga neile, kes eeldavad, et mees peaks õhust aimama, et kardinapesu on just sel nädalal ja kui ei aima, tuleb kiun üles võtta.
No mul ei ole enesekehtestamine käpas, selles asi ongi. Mu mees ei vaja minuga suhtluses mingit minupoolset enesekehtestamist, seda tahan öelda. Me oleme võrdselt arukad inimesed ja üks ei jaga teisele käske, ka mitte viisakas vormis. Kardinate pesemine on informatsiooni jagamine, mitte kummagi enesekehtestus. Aga kardinad ja uksenupp on üldse erinevad teemad, sest kardinapesu kohta pean ma mehele oma mõtteid teatavaks tegema (st infot vahetama), aga nupuga on see asi, et ma ei pea mehele midagi ütlema, mis kodus katki või vildakas on – ma ei pea üldse infot vahetama, sest mees ise näeb neid asju ja mina ei kehtesta ega tee mitte midagi. Kui nupp läheb katki (metafoor, jah, ükskõik misasi logiseb), siis mu mees märkab seda minuga võrdselt ja parandab nupu ära, mida ma siin kehtestama pean? Kardinad on ju teistsugune näide – see on minu mõte, mitte et kardinad on katki või silmnähtavalt plekilised.
Me oleme võrdselt arukad inimesed ja üks ei jaga teisele käske, ka mitte viisakas vormis.
Sa võid seda enda rahustamiseks nimetada, kuidas sa tahad, aga sinu enda toodud näites sa esitad mehele selge ülesande ning annad ka tähtaja.
Sa võid seda nimetada teabevahetuseks, tegevuskava täpsustamiseks, käsuks, palveks, sooviks, korraldamiseks, ülesandeks, küsimuseks, mõttekilluks või milleks iganes sul iganes on soov seda enda jaoks nimetada. Fakt on see, et öeldes: “kuule, ma peseksin kardinad ära, kas võtaksid nad homseks alla” sa annad mehele viisakalt teada oma soovist ning tähtaja, mille jooksul sa eeldad selle täitmist.
Sa võid seda nimetada teabevahetuseks, tegevuskava täpsustamiseks, käsuks, palveks, sooviks, korraldamiseks, ülesandeks, küsimuseks, mõttekilluks või milleks iganes sul iganes on soov seda enda jaoks nimetada. Fakt on see, et öeldes: “kuule, ma peseksin kardinad ära, kas võtaksid nad homseks alla” sa annad mehele viisakalt teada oma soovist ning tähtaja, mille jooksul sa eeldad selle täitmist.
No mis me vaidleme. Mees ei loe ju mu mõtteid, ma pean talle ütlema, et tahan kardinaid pesta. Meie väitus sai alguse sellest, et midagi on kodus katki (uksenupp), midagi on katki, mida ka mees on võimeline nägema ilma minu ütlemiseta. Sel juhul ma ei ütle midagi, sest minu mees ise näeb kõiki katkiseid asju. Sinu arvates aga peaks ma seda nuppu mehele ütlema ja lausa samamoodi nagu lapsi kasvatatakse, isegi seda lausa harjutades eelnevalt.
Ma ju juba eelnevalt ütlesin, et need näited on erinevad ja kardinateema ei ole nuputeemaga võrreldav olukord – ühel juhul on asi mehele näha, teisel juhul on tegemist minu mõttega. Miks sa demagoogitsed?
