Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )

Teema: Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas

Postitas:
rosinakypsis

Ajaviiteromaanidest olen pooleli jätnud “Võõramaalase” esimese osa.

I feel you sister! Raamatu idee mulle kohutavalt meeldis ning hilisem sari on ka köitvalt tehtud, aga seda lugeda – appi!! Täpselt sama selle “Videviku”-raamatusarja kohta – no kõik klassiõed lugesid ja olid armunud… Ei saanud mina aru.
Ja õnneks on hallid varjundid ka puutumata jäänud. Pärast üht siinset väga ilmekat arvustust ei julgekski seda vist lahti teha 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hemingway “Ja päike tõuseb” oli minu jaoks eht piinamisraamat oma mõttetu soigumisega. Üks vähestest raamatutest, mille olen üldse pooleli jätnud

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

No mis sa arvad, mida ma algklassis käies lugesin, “Hamletit”? Loomulikult käis see lause “Kalevipoja” kohta.

Anna andeks, ma lihtsalt purskasin naerma, kui ennist su kirjutatut lugesin – nii püüdlikult olid Eno Raud sulgudesse lisanud! Sellepärast arvasingi, et ehk tegid nalja. Et siis eepos ise meeldis, aga Raua versioon oli nõme?

Please wait...
Postitas:
Kägu

No mis sa arvad, mida ma algklassis käies lugesin, “Hamletit”? Loomulikult käis see lause “Kalevipoja” kohta.

Anna andeks, ma lihtsalt purskasin naerma, kui ennist su kirjutatut lugesin – nii püüdlikult olid Eno Raud sulgudesse lisanud! Sellepärast arvasingi, et ehk tegid nalja. Et siis eepos ise meeldis, aga Raua versioon oli nõme?

Ma ei ole tõesti eepost lugenud ega plaani ka seda teha. Mul on tollest lasteraamatust meeles ainult, et see oli vastik ja nõme lugemine ühe põngerja jaoks ning tekitas minus trotsi. Pole rohkem seda teost kätte võtnud. Ühegi teise raamatuga lapsepõlvest taolisi mälestusi pole, ainult sellega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Luo Guonzhong “Kolmevalitsus”. Kõik eelpool loetletud on selle kõrval poisikesed.
Hiina klassika 14. sajandist ja igal lehel ilmuvad uued nimed. Läbinärimine on tõeline Sisyphose töö.

Please wait...
Postitas:
javine

Kõige õudsem raamat, mida ma olen ennast lugema sundinud, on “Viiskümmend halli varjundit”.

Üsna piinlik oli ka Jefremovi “Andromeda udukogu”

Ristikivi on lihtsalt igav. Hädaga kõlbab lugeda küll.

Jefremovi “Andromeda udukogu” lugesin esimest korda lapsena, siis tundus põnev. Täiskasvanuna lugedes on suurepärane meelelahutus ja naljakas lugemine. Nagu “Purpurpunaste pilvede maa”. Väga vaevaliselt kulges Tolkieni seeria raamatute lugemine, olin sunnitud märkmeid tegema, et mitte järge kaotada. Lõpuks loobusin heaga, isegi see “Kolmevalitsus” oli põnevam. Hiina nimedega tuleb harjuda, siis enam nii hull ei ole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõige suurem piin oli Videvku saagad. Midagi nii jubedat ja haledat annab välja mõelda. Kahjuks oli seis selline, et tuli pikalt ühe koha peal olla ja need olid ainsad kättesaadavad raamatud (pikk bussireis). Lugesin, vaatasin aknast väja ja röökisin sisemuses, ja lugesin edasi. Igav oli muidu. Lõbutasin end sellega, et kujutasin ette kuidas provva Stephenie Meyeri toimetajaks hakkan ja ta ümber kirjutama saadan.

Viga oli selles, et Videviku esimene raanat, mis oli eesti keelde tõlgitud, oli ajudeta ajaviitekana täitsa ok lugemine ja suurepärane psühholoogine case study. Edasi lugesin inglise keeles, ja oi. Oi. Oi. Tõlk oli neiu ikka loetavaks mugandanud, algupärane olemus ei kõlvanud kuskile. Siini seest keerab. (Dramaatiline ohe, silmapööritus ja huuldehammustus)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enamik Hemingwayd. Proust. Cartland. Margaret Drabble’i Nõelasilma olen ca 5× kätte võtnud ja pärast mõnd lk jälle tagasi riiulisse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jaa, ma lisan siia need hallid varjundid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pole kunagi “Videviku” sarja ega Cartlandi raamatuid lugema hakanudki. Puhh ja Muumid jõudsid minuni siis, kui neid lastele lugema hakkasin. Kõige talumatum on mulle olnud “Väike Prints”, muud klassikat armastan väga. Isegi Kitzbergi “Külajutud” lähevad kord 10 aasta jooksul peale, Tammsaarest, Vildest ja Lutsust rääkimata. Coelho ei jätnud mingit muljet, ühe lugesin kiirelt läbi, rohkem ei viitsi. Kolmevalitsus meeldis, euroopa kirjandusklassika ka. Kaasaegset maailmakirjandust üritan ka jälgida. Ulmekirjandus ei istu eriti.
Nõelasilm oli väga hea.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kõige suurem piin oli Videvku saagad. Midagi nii jubedat ja haledat annab välja mõelda. Kahjuks oli seis selline, et tuli pikalt ühe koha peal olla ja need olid ainsad kättesaadavad raamatud (pikk bussireis). Lugesin, vaatasin aknast väja ja röökisin sisemuses, ja lugesin edasi. Igav oli muidu. Lõbutasin end sellega, et kujutasin ette kuidas provva Stephenie Meyeri toimetajaks hakkan ja ta ümber kirjutama saadan.

Viga oli selles, et Videviku esimene raanat, mis oli eesti keelde tõlgitud, oli ajudeta ajaviitekana täitsa ok lugemine ja suurepärane psühholoogine case study. Edasi lugesin inglise keeles, ja oi. Oi. Oi. Tõlk oli neiu ikka loetavaks mugandanud, algupärane olemus ei kõlvanud kuskile. Siini seest keerab. (Dramaatiline ohe, silmapööritus ja huuldehammustus)

Ma kirjutan kahe käega alla, ainult et pärast hallide varjundite lugemist tundub Videvik täitsa mõistlik teos. Sest need hallid varjundid on ikka NII õudne lihtsalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hallid varjundid, Videviku sari, Cartlandid – pole selle peale tulnudki, et neid võiks lugeda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
rosinakypsis

Hallid varjundid, Videviku sari, Cartlandid – pole selle peale tulnudki, et neid võiks lugeda.

Üks õhuke pehmekaaneline Cartlandi üllitis oli esimene raamat, mis mulle üldse kingiti (olin siis varases teismeeas) ja sellest on soojad mälestused. Romantilise hingega tüdrukule suurepärane valik – kuigi ülimalt elukauge. Enam lugeda ei tahaks. Seal need kangelannad ju nii abitud ja hingeldavad, ainult ootavad meest, kes nad päästaks. Aga Cartland ise pälvib ainult imetlust, ta kirjutas end põhimõtteliselt miljonäriks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Videviku saaga oli hea, Cartlandi ja Halle varjundeid ei ole lugenud.
Keskkooli ajal lugesin läbi enamuse siis sõimatud klassikutest, mõne autori omi isegi rohkem kui oli kohustuslik. Kõiki meie alevikuraamatukogus ei olnud, käisin linnast toomas. Tänu sellele avastasin, et vanadel väljaannetel on lõpus pikad kirjeldused. Nendest said minu eeskujulikud kodukirjandid. Ei teagi kas õpetaja oli nii juhm, et aru ei saanud või oli tal suva.
Samas ma ei ole kunagi muinasjutte lugenud, tean nende sisu ainult umbkaudselt.
Ei ole suutnud lugeda:
Meister ja Margarita
Sada aastat üksildust
Kalevipoeg
Kolm meest paadis, koerast rääkimata
Don Quijote
Švejk
Kindlasti on neid veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hemingway “Ja päike tõuseb” oli minu jaoks eht piinamisraamat oma mõttetu soigumisega. Üks vähestest raamatutest, mille olen üldse pooleli jätnud

Aww, üks mu lemmikuid 😀
Piinamisraamatute kolm eredamat mälestust (kõik kooliajast):
“Mäeküla piimamees” – imeõhuke raamat, aga no ei läinud kuidagi, lõpuks lõppu jõudes oli algus ammu meelest läinud ja pidin uuesti alustama 🙁 (oli kohustuslik kirjandus ja pidi kirjandi kirjutama)
“Mumuu” – üks kurvemaid lugusid ja veel kurvem, et põhineb reaalsel sündmusel
“Ogalinnud” – vihkasin neid tegelasi kõigest hingest, aga lugesin raamatu ühe jutiga läbi, et mitte järgmisel päeval edasi piinelda 😀
Üldiselt on mul rumal komme raamatudi mitte pooleli jätta, aga “Prantsuse leitnandi tüdrukut” polegi suutnud lõpuni lugeda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piibel – üritasin lugrda aga sellest nimede peatükist edasi ei jõudnud.

Mulle Vana Testament meeldis: kogu see arhailine ühiskonnakorraldus, mis sealt ilmneb, need sajad väljendid, mida me iga päev kasutame… Uus Testament jäi samas pooleli, ei olnud sellel minu jaoks võlu. Jeesus tundus nii igav – ja lõpp oli ju ka teada! 😛 Kui nii öelda tohib.

Uus Testament lõpeb maailma lõpuga ja see osa on küll tõesti väga segaselt kirjutatud, nii et kui sulle see teada on, siis võiksid inimkonnaga jagada, mu meelest nad siiani vaidlevad, mis sealt mingi rida tähendab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hallid varjundid, Videviku sari, Cartlandid – pole selle peale tulnudki, et neid võiks lugeda.

…Ja sa kuulutad seda siin teemas miks?
Teemaalgataja võiks sulle ka ühe “ära panna”, kuna küsitud oli ikkagi kogemustega lugejatelt, mis neile piina on valmistanud, mitte lihtsalt poosetajate kommentaare.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Luo Guonzhong “Kolmevalitsus”. Kõik eelpool loetletud on selle kõrval poisikesed.

Hiina klassika 14. sajandist ja igal lehel ilmuvad uued nimed. Läbinärimine on tõeline Sisyphose töö.

Mulle kunagi klassiõe isa jagas tarkust, kuidas seda lugeda. Võtad ruudulise kaustiku. Kirjutad kõik nimed sinna ühte tulpa. Tänapäeval võiks muidugi excelis teha. Kui teada saad, mis soost see inimene on, siis kirjutad selle järgmisse tulpa. Järgmisse tulpa kirjutad, kui saad teada, kes on kelle naine, mees, poeg või isa. Kui surma saab, tõmbad maha 🙂

Nii on täiesti loetav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enamik siin nimetatud raamatuid on ju suurepärased teosed, seega jääb arusaamtuks kuidas saab seda piinamiseks nimetada.
Piinamine oli nõuka-ajal ülikoolis Lenini teoste või NLKP ajaloo õpiku (kutsusime seda telliskiviks) lugemine, siis tuli igas töö ju Leninit tsiteerida. Tunnistan, et ka filosoofia eksamiteks ettevalmistamisel “Suurte mõtlejate” teoste lugemine oli raske, ilmselt ei olnud ma selleks sel ajal valmis ning enamuse filosoofide puhul sai nende maailmakäsitlus lihtsalt pähe tuubitud. Siiani mäletan seda Platoni koopateooriat vms. nimi oli.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna olin korduvalt raamatukogust igavaks osutunud raamatuid valinud, siis tegin netis suure uurimuse ja tirisin kevadel koju paksud/rasked Erik Valeuri põnevad kriminullid Mees majakas ja Seitsmes laps. Selle majakamehega olen suurte pingutustega jõudnud 139. leheküljele, 2x niipalju on seda veel. Rannas ja rõdul ikka lugesin, hiiiiiiglama veniv ja igav. Täna tirin mõlemad tagasi, teist ei hakka proovimagi.
Kas kirjanikele makstakse lehekülgede arvult?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Videvikust & hallidest varjunditest olen lugenud vaid juppe, jube oli. Hemingwayga saab mind ilmselt mõnusasti norskama.

Cooperi indiaanijutud olid uskumatu jama. Ei, me Virginiaga olime kuskil kolmanda klassi paiku Kadrioru kõige kangemad indiaanlased, aga meid pigem inspireeris Sinine lind. Mayne Reid tundus ka paraja peata ratsanikuna. Dumas’ musketäridest ma esimese osa sain suure vaevaga läbi, rohkem pole tahtnud proovida.

Kääbikuga läx nõnna õnnetult, et esimesel katsel ma tõesti olin liiga noor. Nägin 13. lehekyljel Guglunki pilti, hirm hakkas, peitsin teose teises toas raamaturiiuli kõige kaugemasse soppi, et SEE öösel ei tulex. Paar aastat hiljem olin juba julgem jänes, lugesin, leidsin inimese, kellelt ingliskeelsed järjed laenata.

Kui peax valima selle ainsa raamatu, mida yxikule saarele kaasa võtta, siis ysna tõenäoliselt olex see Jefremovi Andromeda. No meeldib, noh.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma mäletan, et keskkooli ajal pidin ma kõik klassikud endal “kurgust alla” suruma. Kõik eelmainitud, nagu “Faust”, “Meister ja Margarita”, “Kuritöö ja karistus”, “Dorian Gray”, “Hamlet”, “Jevgeni Onegin” jne jne. Camus’ ja Zola loomingut oli vist ka. Kõige naljakam oli see, et ma sain raamatute mõttest alati aru, oskasin kõigile küsimustele vastata ja olin alati kirjandusõpetajate lemmik, aga salamisi vihkasin kõiki neid raamatuid. Lugesin palju lapsest saadik ja olen keskmisest parema kirjandusliku taibuga, aga klassikat nautida millegi pärast ikkagi ei suuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Videvikust & hallidest varjunditest olen lugenud vaid juppe, jube oli. Hemingwayga saab mind ilmselt mõnusasti norskama.

Cooperi indiaanijutud olid uskumatu jama. Ei, me Virginiaga olime kuskil kolmanda klassi paiku Kadrioru kõige kangemad indiaanlased, aga meid pigem inspireeris Sinine lind. Mayne Reid tundus ka paraja peata ratsanikuna. Dumas’ musketäridest ma esimese osa sain suure vaevaga läbi, rohkem pole tahtnud proovida.

Kääbikuga läx nõnna õnnetult, et esimesel katsel ma tõesti olin liiga noor. Nägin 13. lehekyljel Guglunki pilti, hirm hakkas, peitsin teose teises toas raamaturiiuli kõige kaugemasse soppi, et SEE öösel ei tulex. Paar aastat hiljem olin juba julgem jänes, lugesin, leidsin inimese, kellelt ingliskeelsed järjed laenata.

Kui peax valima selle ainsa raamatu, mida yxikule saarele kaasa võtta, siis ysna tõenäoliselt olex see Jefremovi Andromeda. No meeldib, noh.

Huvitav, mulle lapsena need Cooperi asjad väga meeldisid, lugesin selle niigi kapsa sarja juba algkoolis veel tüki maad kapsamaks (no ikka oma 10 korda läbi). Sama “Kolme musketäriga” – lugesin esimest korda teises-kolmandas klassis, “Võõrsõnade leksikon” kõrval, et kohe järele vaadata, mida tähendab “intrigaan”, “kompromiteerima”, “ruineerima”, “katafalk”, “kalott” jne. Eks osad nüansid jäid segaseks, aga vanemana said selgemaks. Siiani vahel hea uneraamatuks lugeda, kui pole raamatukokku jõudnud v ammu miskit koju tellinud.
Aga minul seostub “Andromedaga” hoopis Crichtoni ulmekas, mis selle nime all eesti keeles ilmus (ka hea raamat), ingl k “The Andromeda Strain”. “Andromeeda udukogu” pole vist lugenudki.
Teemasse: “Kannatuste rada” oli üks tõsine kannatuste rada, mitu raamatut veel pealegi. Ei jõudnud kõiki läbi, vist esimestki mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul oli “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” üldse elu esimene korralik raamat, mida 5-aastaselt lugema hakkasin. Sellega läks ikka üsna kaua aga läbi sain!

Ei meenugi midagi sellist, mida otseselt piineldes oleksin lugenud. Šveijki lood olid lihtsalt nii absurdsed, Šveijk tundus sealt kõige normaalsem tegelane ja teised täielikud jobud olevat, jätsin pooleli. Kääbikut hakkasin lapsena lugema, ei jõudnud lõpuni. Kui praegu loeksin, siis arvaksin ehk teisiti.

Minu jaoks on piinamisraamatud vist sellised, kus ongi otsene piinamine või kellegi surm. Lugemisega läheb kaua, sest lausa füüsiliselt hakkab halb kui tegelaste piinlemist kirjeldatakse. Aga loen ikkagi lõpuni.

“d’Artagnan ja kolm musketäri” – see lõpp oli nii kurb. Vist esimene kord, kui raamatut lugedes lohutamatult nutsin. Olin siis ikka päris laps veel.

“Hüljatud” – üks lemmikraamatuid, lugesin varateismelisena ja siiamaani võtab värisema.

“Ristideta hauad” – see romaan oli masendav, painas mind veel pikka aega.

Videviku-sarja ja Halle varjundeid lugesin julgelt üle 30-aastasena. Meeldisid väga just seetõttu, et meenus, kuidas varateismelisena lausa neelasin igasuguseid raamatuid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teate, ma pean siia ühe veel panema. “Solaris”. On keegi lugenud seda? Muidu on väga põnev, aga siis tuleb järsku mingi krdi 5000 lk selle planeedi plasmaookeani kirjeldust. Mingi füüsikalis-keemilise terminoloogiaga … jura, vabandust. Olen mitu korda mõelnud, et kas selle teksti tootmiseks pidi enne mingeid hallutsinogeene manustama. Siis saab see kirjeldus otsa ja teos läheb jälle edasi nagu varem.
Kuidas tõlkija suutis, ma ei kujuta ette… Loodetavasti selle ookeaniosa eest maksti kolmekordset palka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et kohustuslik kirjandus vms võiks piin olla – aga vabatahtlikult ei pea ju ebameeldivat raamatut läbi lugema? Enamasti saab juba paari-kolme lehekülje järel, et ei ole loetav raamat ning edasi end piinama ei pea. Selliste raamatute üle ei ole järge pidanud, aga üks selline oli nt Forsyte’ide saaga, no ei olnud minu maitse. Aga eks ole teisigi, ei ole lihtsalt ennast nendega piinanud. Nils Holgersson on üks vähestest raamatutest, mis pooleli on jäänud pärast rohkem kui viie lehe lugemist. Otseselt ei mäleta, et jube piin oleks olnud, aga samas mitte ka nii huvitav, et lõpuni lugeda. Seda proovisin isegi kunagi hiljem uuesti lugeda, aga lõpuni ei jõudnud ka siis.
Jumalaema kirik Pariisis raamatu lugemisega läks ka aega ning esimest korda lugema asudes oli hea meel, kui selgus, et poolest õppeaastast on väliskirjandus asendatud Eesti kirjandusega ning see enam kohustusliku kirjanduse loetellu ei kuulu. Läbi lugeda suutsin alles pärast Pariisis käiku ja kiriku nägemist – siis tundusid need kirjeldused ka arusaadavamad ning huvitavamad/loetavavamad.
Siin mainitutest Coelho, Ristikivi, Hemingway – enamus loetust väga meeldib. Consuelot lugesin korduvalt, mingi hetk oli lausa lemmikraamat. Aga eks maitse üle ei vaielda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väike Illimar on lugemata, Mirjami triloogia ja Tõde ja õigus on nii pisteliselt läbi lehitsetud ja sisust ei mäleta suurt midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jubedad piinaraamatud on meeles koolipõlve kohustuslikust kirjandusest. “Vanamees ja meri”, “Ülesküntud uudismaa”, “Jumalaema kirik Pariisis”, “Tõe ja õiguse” I osa tulevad esimestena meelde. Piinamisega tehti algust esimeses klassis, siis pidime lugema Tammsaare jutukest “Poiss ja liblikas”. Hilisemast ajast “Mees, kes teadis ussisõnu”. See oli algul naljakas, aga päris lõpu jätsin lugemata. No kohe üldse ei meeldinud, aga närisin tükk aega sealt läbi, enne kui loobusin. Üldiselt mul pole eriti selliseid kannatusteraamatuid, sest ma jätan need lihtsalt pooleli. Nagu ka teatris tulen mittemeeldivalt etenduselt ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

“Tõde ja õigus”. Koolis oli kohustuslik esimene ja viies. No kui see esimene veel põhimõtteliselt kohati loetav oli, siis viies oli ikka täiesti soigumine. Ülejäänud keskkooli kohustuslik kirjandus mulle meeldis üldiselt. Remarque ja Hemingway olid just paras lugemine ennast otsivale noorele. Bulgakov on üleüldse väga hea. Ja Faust on üle kõige. Kusjuures muidu värsis raamatuid ei armasta. Sellega seoses meenub Kalevipoeg. Vot see oli piinarikas lugemine.

Üks raamat, mille lugemist kahetsen – Anvelti “Punane elavhõbe”. Lugesin juba mitu aastat tagasi ja siiani ei lähe need võikad kirjeldused meelest. Seda raamatut elava fantaasiag inimestele ei soovita.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ei saanud kunagi aru “Alice imedemaal” fenomenist. Lapsena oli hirmus igav ja täiskasvanuna üle lugedes ei pakkunud mingit elamust. Samas näiteks eelpool mainitud “Kuritöö ja karistus” mulle sobis.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 91 )


Esileht Hobinurk Piinamisraamatud – need, mille lugemine on piinarikas