<p class=”MsoNormal”>Poeg (19) õpib ülikoolis ning elab koos tüdruksõbraga (20) üürikorteris. Kuna kodu üürimine on väga kallis ja meil abikaasaga on kontol seisvad säästud, tuli mõte osta ülikoolilinna pojale korter. Praegu tundub see veidi hullumeelne, sest hinnad on laes, samas <u>vist </u>ei ole langust ette näha. Poeg oli ettepanekust ärritunud, veelgi enam tema elukaaslasest tüdruksõber (ka tudeng). Tundub, et nad võtsid seda kui oma ellu sekkumist. Samas maksame nende kodu üürimise eest meie ja üüri maksmine on kallis meie jaoks (tundub, et mitte noortele). Asi läks koguni nii kaugele, et noored teatasid, et kannavad üürikodu kulud kasvõi ise, kuid meiepoolne mõte ei sobi mitte. Ja kui soovime korteri osta, siis on see meie oma ja nemad sinna elama asuda üldse ei kavatse. Mida teie soovitate ses olukorras teha või mida teeksite?</p>
<p class=”MsoNormal”></p>
No mis siis viga, pole ju probleemi!
Esiteks ei hoiaks oma sääste kontol, vaid investeeriksin. Kas aktsiatesse või kui see teema võõras, fondidesse või kasvõi üürikinnisvarasse.
Ja lõpetaksin nende üürikorteri eest maksmise, selle ülejääva igakuise summa saaksin veel täiendavalt investeerimisse suunata.
Mis sa rapsid! Las hakkavad iseseisvat elu elama ja näevad ise, kui raske on ise majandada.
Ausalt öeldes ei saa probleemist aru.
Probleem oleks vastupidisel juhul, kui sinult ja su mehelt nõutaks korteri üürimist või veel enam ostmist:)