Mina tegelikult ei oleks kindel mitte milleski. Siin TA on toonud välja enda vaatenurga – kurb, et laps ära läks, keegi on õhtul joonud viina, lapse pükstes on augud, laps on ostnud süüa. Kõik. Tegelikult ju midagi muud teada ei ole. Meil (perekoolikatel) ei ole mingit voli kedagi joodikuks ja asotsiaaliks nimetada, meil ei ole selleks tegelikku alust.
Minul on terve normaalne perekond. Minu lapse kaardiga on ostetud süüa, minu lapse pükstes on olnud auke, me oleme mõnikord joonud kodus alkoholi…nii, ja mis siis?
TA võtku oma laps ette ja rääkigu temaga suud puhtaks – miks laps tahab seal peres olla, kas ta on õnnelik või mitte, kas ta tahaks TA juurde tulla. Võimalik, et vastused on üllatavad. Teismeline laps ikka pigem tunnistaks, kui talle kodu ei meeldi, eriti kui tal on valikuvõimalus. Miskipärast ta ema juures elamist ei vali – ja võimalik, et see ongi kogu teemaalgatuse põhjus – valu, et laps ei vali ema juures elamist.
Võimalik, et kõik ongi seal teises peres nii hirmus. Võimalik aga ka, et meile on antud ühe poole kallutatud versioon ja tegelik tõde on kusagil mujal. See asi, et ‘TA jutust KUMAB LÄBI see-ja-too’, on ebaadekvaatne, hinnanguline ja lahmiv arvamus suvalise Perekooli käo poolt.
Lihtsalt minu arvamus – et Perekool ei ole antud juhul kohtumõistja.
