Teema: Samade vanemate lastel erinev perekonnanimi

#4298110:

Üldiselt pannakse lastele alati isa nimi, mitte ema oma. Ei saa sellest põhimõttest aru – justnagu oleks ema lapsele vähem vanem kui isa? Isegi abielus erinevate nimedega olles peab lapsel alati nui neljaks olema isa perenimi, miskipärast. Kas keegi oskaks seda põhjendada?

Ei oska, sest minu ja tuttavate näitel on lastel just ema perekonnanimi

#4298453:

Üldiselt pannakse lastele alati isa nimi, mitte ema oma. Ei saa sellest põhimõttest aru – justnagu oleks ema lapsele vähem vanem kui isa? Isegi abielus erinevate nimedega olles peab lapsel alati nui neljaks olema isa perenimi, miskipärast. Kas keegi oskaks seda põhjendada?

Ei oska, sest minu ja tuttavate näitel on lastel just ema perekonnanimi

Meie naiste, õigemini emade hulgas on tihti kuulda, et milleks lapsele isa perekonnanimi, see ju mittevajalik relikt. Ja muudkui käiavad seda „iseteadva ja kaasaegse naise“ plaati. Kui esivanemad midagi välja mõtlesid, siis uute tuulte reformimine reformimise pärast teeb asja ainult hullemaks. Nagu äsjaloodud Tallinna koalitsioon, mis mõistlike muudatuste kõrval närib puruks ka endiste mõttekaid tegemisi. Nimede endist moodi määramisel on arusaadav põhjus, peamiselt ühesugune arusaadav selgus kõigi jaoks. Mõnedel vastiku abikaasa tõttu tema nime vihkama hakanud, kui seda kuulevad siis ihukarvad tõusevad püsti. Sellised muidugi ilma laiapinnalise küsitluseta kritiseerivad kõike meeste poole kaldu olnut siin elus.

Kunagi oli tava, et tornaadodele pandi naiste nimed. Rahvusvahelised naisteühendused tõusid eelmise sajandi keskpaiku tagajalgadele ja hakkasid nõudma, et miks purustavaid loodusõnnetusi ainult nende nimedega ehitakse? Normaalsed mehed andsid hulludele naisõiguslastele järgi ja lepiti kokku umbes nii, et kui on vesipüks, siis pandi Virve, aga kui tuulispask, siis Tarmo.  No vaadake nüüd, kui lolliks võivad mõned inimesed oma tahtmistega minna

Kui pere peab seda traditsiooni oluliseks, et pannakse lastele isa perekonnanimi, siis tore on, tehtagu nii. Kui aga vanemad otsustavad ühiselt hoopis ema perekonnanime kasuks, siis see on ju ka igati normaalne. Mu meelest küll ei peaks häbenema, et siis justkui “vallaslapsed” või mis iganes. See tundub kuidagi naljakas probleem tänapäeva kontekstis. Võib-olla on emal ilusam perekonnanimi näiteks või on ema jaoks oma perekonnanime edasi andmine olulisem ja isa jaoks ei ole. Igasugu põhjuseid võib olla. Ema- ja isa perekonnanime võiks vaadeldagi kui võrdseid nimesid ja valik on vanemate teha. Kui muidu otsustatud ei saa, tõmmaku loosi 😀 Tähtis, et pere ise rahul on, keegi ei survesta ega manipuleeri.

Siit loetust tundub, et ka laste erinevad perekonnanimed on probleem eeskätt teiste jaoks, kes traditsioonilisemate lahendustega harjunud. Võib muidugi juhtuda, et lapsed õpivad ka ise selles siis probleemi nägema, kui see neile kellegi poolt kätte juhatatakse.

Tean üht peret, kus tüdrukutele pandi ema perekonnanimi ja poistele isa oma. Peres on ka kaksikud poiss ja tüdruk ning nemad said ka erinevad perekonnanimed. Need kaksikud on vanemad kui Roosmaa ja Tammiksaare omad, veel vanemahüvitise-eelsest ajast – siis olid kaksikutel erinevad perekonnanimed veel lubatud.

#4298673:

#4298529:

Kui pere peab seda traditsiooni oluliseks, et pannakse lastele isa perekonnanimi, siis tore on, tehtagu nii. Kui aga vanemad otsustavad ühiselt hoopis ema perekonnanime kasuks, siis see on ju ka igati normaalne. Mu meelest küll ei peaks häbenema, et siis justkui “vallaslapsed” või mis iganes. See tundub kuidagi naljakas probleem tänapäeva kontekstis. Võib-olla on emal ilusam perekonnanimi näiteks või on ema jaoks oma perekonnanime edasi andmine olulisem ja isa jaoks ei ole. Igasugu põhjuseid võib olla. Ema- ja isa perekonnanime võiks vaadeldagi kui võrdseid nimesid ja valik on vanemate teha. Kui muidu otsustatud ei saa, tõmmaku loosi Tähtis, et pere ise rahul on, keegi ei survesta ega manipuleeri.

Siit loetust tundub, et ka laste erinevad perekonnanimed on probleem eeskätt teiste jaoks, kes traditsioonilisemate lahendustega harjunud. Võib muidugi juhtuda, et lapsed õpivad ka ise selles siis probleemi nägema, kui see neile kellegi poolt kätte juhatatakse.

Ei ole ainult teiste jaoks. Mina isiklikult ei oleks küll tahtnud, et ma olen oma vendadest erineva nimega, kuigi samad vanemad. Seda enam, kui ema ise ka kannab mehe perekonnanime või siis mingil hetkel vanemad abielluvad ja siis see üks laps on nagu valge vares peres omaette nimega.

Sellises olukorras võib valge varese tunne tekkida küll jah. Aga saan aru, et jutt käib pigem sellest, et vanemad on juba abielus ja erinevate nimedega. Ühe vanemaga jagaks laps perekonnanime igal juhul. Küsimus selles, kas see tekitab probleeme, et õel või vennal (nagu ka ühel vanematest) on teistsugune nimi. Et Tamm ja Kask on abielus, ühe poja nimi on Tamm ja teise nimi Kask.

#4298684:

#4298673:

#4298529:

Kui pere peab seda traditsiooni oluliseks, et pannakse lastele isa perekonnanimi, siis tore on, tehtagu nii. Kui aga vanemad otsustavad ühiselt hoopis ema perekonnanime kasuks, siis see on ju ka igati normaalne. Mu meelest küll ei peaks häbenema, et siis justkui “vallaslapsed” või mis iganes. See tundub kuidagi naljakas probleem tänapäeva kontekstis. Võib-olla on emal ilusam perekonnanimi näiteks või on ema jaoks oma perekonnanime edasi andmine olulisem ja isa jaoks ei ole. Igasugu põhjuseid võib olla. Ema- ja isa perekonnanime võiks vaadeldagi kui võrdseid nimesid ja valik on vanemate teha. Kui muidu otsustatud ei saa, tõmmaku loosi Tähtis, et pere ise rahul on, keegi ei survesta ega manipuleeri.

Siit loetust tundub, et ka laste erinevad perekonnanimed on probleem eeskätt teiste jaoks, kes traditsioonilisemate lahendustega harjunud. Võib muidugi juhtuda, et lapsed õpivad ka ise selles siis probleemi nägema, kui see neile kellegi poolt kätte juhatatakse.

Ei ole ainult teiste jaoks. Mina isiklikult ei oleks küll tahtnud, et ma olen oma vendadest erineva nimega, kuigi samad vanemad. Seda enam, kui ema ise ka kannab mehe perekonnanime või siis mingil hetkel vanemad abielluvad ja siis see üks laps on nagu valge vares peres omaette nimega.

Sellises olukorras võib valge varese tunne tekkida küll jah. Aga saan aru, et jutt käib pigem sellest, et vanemad on juba abielus ja erinevate nimedega. Ühe vanemaga jagaks laps perekonnanime igal juhul. Küsimus selles, kas see tekitab probleeme, et õel või vennal (nagu ka ühel vanematest) on teistsugune nimi. Et Tamm ja Kask on abielus, ühe poja nimi on Tamm ja teise nimi Kask.

Ka sel juhul eelistaks, et mul on õe või vennaga sama nimi. Vahet pole kas see on ema või isa perekonnanimi. Tänapäeva on väga suur tõenäosus, et vanemad ei jää igavesti kokku. Isad eemalduvad perest. No ja siis jääme näiteks ema ja õega kolmekesi koos elama, aga erinevalt neist olen mina isa perekonnanimega.

#4298529:

Kui pere peab seda traditsiooni oluliseks, et pannakse lastele isa perekonnanimi, siis tore on, tehtagu nii. Kui aga vanemad otsustavad ühiselt hoopis ema perekonnanime kasuks, siis see on ju ka igati normaalne. Mu meelest küll ei peaks häbenema, et siis justkui “vallaslapsed” või mis iganes. See tundub kuidagi naljakas probleem tänapäeva kontekstis. Võib-olla on emal ilusam perekonnanimi näiteks või on ema jaoks oma perekonnanime edasi andmine olulisem ja isa jaoks ei ole. Igasugu põhjuseid võib olla. Ema- ja isa perekonnanime võiks vaadeldagi kui võrdseid nimesid ja valik on vanemate teha. Kui muidu otsustatud ei saa, tõmmaku loosi 😀 Tähtis, et pere ise rahul on, keegi ei survesta ega manipuleeri.

<!– ezoic_video_placeholder-longer_content-288×162-999994-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-288×162-999994-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-240×135-999994-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-240×135-999994-nonexxxclearxxxblock –> Siit loetust tundub, et ka laste erinevad perekonnanimed on probleem eeskätt teiste jaoks, kes traditsioonilisemate lahendustega harjunud. Võib muidugi juhtuda, et lapsed õpivad ka ise selles siis probleemi nägema, kui see neile kellegi poolt kätte juhatatakse.

Mees, kes võtab naise nime, on suss. Ei tea ühtegi sellist meest, kes oleks nõus. Ühed vennad siiski kunagi olid (on), aga seal oli tegu venepärase nimega ja kuna oli nõukaaja lõpp, siis võis kuidagi seda mõista ka.

#4298736:

#4298734:

Mees, kes võtab naise nime, on suss.

See suss on sinu tunne sinu sees, mis on sinu probleem. Et sa teaksid.

Ehe näide tänapäeva isehakanud kogemusnõustajtest ja igasugu uhhuudest, tüüpiline mula. Mul ei ole mingit probleemi, minu arvamus on selline ja mul on õigus nii arvata. Lumehelbed näevad igas asjas probleemi, harjuge ära, et niisama võib ka arvamust avaldada. Ei pea mehelikuks meheks meest, kes võtab naise perenime. Kõik. Täpselt sama, nagu arvan, et karamellikissell on vastik. Probleemi ei ole, arvamus on ja kogu lugu.

#4298802:

#4298749:

Probleemi ei ole, arvamus on ja kogu lugu.

Sinu probleem on, et sa hakkad halvustama.

Oma arvamuse välja ütlemine pole halvustamine, kui keegi end selle arvamuse pärast halvasti tunneb, on see tema probleem. Maailmas on tuhandeid arvamusi, mis ei meeldi mulle, kas pean end seetõttu halvasti tundma ja arvaja peale solvuma? Ei pea. Enesekindel inimene ei tee väljagi- kui mees, kes on võtnud naise nime, on enda teo õigsuses veendunud ja on enesekindel, siis see, et mina teda sussiks pean, ei lähe talle karvavõrdki korda. Ära kujuta igal sammul ette, et tuleb solvuda igal juhul, isegi sinu jaoks vale silmavaate peale, ei tule. Tegele oma asjadega ja ole enesekindel.

#4298734:

#4298529:

Kui pere peab seda traditsiooni oluliseks, et pannakse lastele isa perekonnanimi, siis tore on, tehtagu nii. Kui aga vanemad otsustavad ühiselt hoopis ema perekonnanime kasuks, siis see on ju ka igati normaalne. Mu meelest küll ei peaks häbenema, et siis justkui “vallaslapsed” või mis iganes. See tundub kuidagi naljakas probleem tänapäeva kontekstis. Võib-olla on emal ilusam perekonnanimi näiteks või on ema jaoks oma perekonnanime edasi andmine olulisem ja isa jaoks ei ole. Igasugu põhjuseid võib olla. Ema- ja isa perekonnanime võiks vaadeldagi kui võrdseid nimesid ja valik on vanemate teha. Kui muidu otsustatud ei saa, tõmmaku loosi Tähtis, et pere ise rahul on, keegi ei survesta ega manipuleeri.

<!– ezoic_video_placeholder-longer_content-288×162-999994-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-288×162-999994-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-240×135-999994-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longer_content-240×135-999994-nonexxxclearxxxblock –> Siit loetust tundub, et ka laste erinevad perekonnanimed on probleem eeskätt teiste jaoks, kes traditsioonilisemate lahendustega harjunud. Võib muidugi juhtuda, et lapsed õpivad ka ise selles siis probleemi nägema, kui see neile kellegi poolt kätte juhatatakse.

Mees, kes võtab naise nime, on suss. Ei tea ühtegi sellist meest, kes oleks nõus. Ühed vennad siiski kunagi olid (on), aga seal oli tegu venepärase nimega ja kuna oli nõukaaja lõpp, siis võis kuidagi seda mõista ka.

Ja mida sa selle nn võltsmehelikkusega (fa-fa ma küll mingi naise perekonnanime ei võta) kompenseerid? Väikest tilli ja õhukest rahakotti? Lihtsalt teadmiseks, mehelikud mehed just ongi need, kes sellistest asjades oma mehelikkust ei lase kõigutada.

#4298820:

#4298805:

#4298802:

#4298749:

Probleemi ei ole, arvamus on ja kogu lugu.

Sinu probleem on, et sa hakkad halvustama.

Oma arvamuse välja ütlemine pole halvustamine, kui keegi end selle arvamuse pärast halvasti tunneb, on see tema probleem. Maailmas on tuhandeid arvamusi, mis ei meeldi mulle, kas pean end seetõttu halvasti tundma ja arvaja peale solvuma? Ei pea. Enesekindel inimene ei tee väljagi- kui mees, kes on võtnud naise nime, on enda teo õigsuses veendunud ja on enesekindel, siis see, et mina teda sussiks pean, ei lähe talle karvavõrdki korda. Ära kujuta igal sammul ette, et tuleb solvuda igal juhul, isegi sinu jaoks vale silmavaate peale, ei tule. Tegele oma asjadega ja ole enesekindel.

Lisaks veel õigustad halvustamist.

Sa ikka ei saa aru, et halvustamisega ei ole siin midagi pistmist.

#4298717:

#4298700:

Kui palju te ise oma perekonnanime üle juurdlete? Tegelikult ei mõtlegi selle üle.

Mina küll olen päris palju selle üle mõelnud. Minu isa oli vallaslaps, sai ema perenime, aga tegelikult käis ta oma isaga ikkagi kogu aeg läbi. No ja ma olen ikka mõelnud, et tegelikult oleks ma pidanud olema ju vanaisa nimega. Võimalik, et ma mõtlesin selle peale, sest see vanaema nimi oli nii nõme ja mind mõnitati sellepärast.

Nüüd olen abielus ja jälle nimega jama. Võtsin mehe nime. Nimi on iseenesest ok, aga mingit seost ei ole mehel ka selle nimega, sest see on ta võõrasisa nimi. Jälle tunnen, et nagu miski on valesti. Nagu pole ikka õige see nimevärk.

Võimalik, et mõtlen üle, aga nii ma tunnen. Rahustage mind maha 🙂

Miks su isa oleks pidanud vanaisa nimega olema, kui ta oligi ju vallaslaps?

#4299052:

#4298841:

#4298820:

#4298805:

#4298802:

#4298749:

Probleemi ei ole, arvamus on ja kogu lugu.

Sinu probleem on, et sa hakkad halvustama.

Oma arvamuse välja ütlemine pole halvustamine, kui keegi end selle arvamuse pärast halvasti tunneb, on see tema probleem. Maailmas on tuhandeid arvamusi, mis ei meeldi mulle, kas pean end seetõttu halvasti tundma ja arvaja peale solvuma? Ei pea. Enesekindel inimene ei tee väljagi- kui mees, kes on võtnud naise nime, on enda teo õigsuses veendunud ja on enesekindel, siis see, et mina teda sussiks pean, ei lähe talle karvavõrdki korda. Ära kujuta igal sammul ette, et tuleb solvuda igal juhul, isegi sinu jaoks vale silmavaate peale, ei tule. Tegele oma asjadega ja ole enesekindel.

Lisaks veel õigustad halvustamist.

Sa ikka ei saa aru, et halvustamisega ei ole siin midagi pistmist.

ja jah, sussiks nimetamine oli mõeldud tunnusena.

See ei ole ei tunnustamine ega halvustamine, see mees on minu jaoks suss. Kellegi jaoks on ilma autota mees imelik, kellegi jaoks on korteris elab mees mõttetu. See on selle inimese arvamus ja ei pea kuidagi häirima seda, kes on nii otsustanud ja teinud enda arust õigesti.

#4298734:

Mees, kes võtab naise nime, on suss. Ei tea ühtegi sellist meest, kes oleks nõus

Tean mitut täitsa eeslasest meest, kes abielludes on võtnud lisaks ka naise perekonnanime. Saanud liitnime. Tean meest, kes võttis oma naise perekonnanime, sest tema isa pettis avalikult ja rämedalt temaa ema ja lisaks valetas, varastas ja isegi lõi. Ta ei tahtnud isa perekonnanime edasi anda.
Lisaks tean meest, kelle perekonnanimi polnud tänapäeval kõlaliselt kuigi kaunis ja lisaks ei piiranud teda omakorda lastekodulapsest vallasemale, kas peagi pärast sünnitust suri, sündinud lastekodulapsena ka mingi “esivanemate nimi”. Ütleme, et ta perekonnanimi oli Karv või Punn. Võttis naise perekonnanime, mis on tavaline Eesti perenimi nagu Mägi või Kuusk. Ükski neist meestest pole suss või mis see sinu sõnavaras nüüd oligi. See et sina neid ei tunne, ju sa tunned üldse vähe inimesi.

#4299172:

Nimi on ikka oluline osa inimese identiteedist ja selle andmine lapsele tuleks korralikult läbi mõelda.

Üks kõige jaburam nimelugu pärineb mu enda tutvusringkonnast. Naine abiellus, võttis mehe perekonnanime, varsti lahutasid, naine jättis pärast lahutust mehe perekonnanime alles. Sellest suhtest last ei sündinud. Mitu aastat hiljem sai naine teise mehega lapse. Selle mehega nad ei abiellunud ega koos ei elanud. Ühine sündinud laps sai aga ema perekonnanime, mis tähendab seda, et laps kannab oma ema eksmehe perekonnanime, millega tal ei ole absoluutselt mingit seost.

ikka üliväga veider, kuidas mõnele meeldib probleeme tekitada.

nimi ei ole eksmehe omand. üsna kindlasti on peale selle eksmehe veel mitmeid ja mitmeid sama perenimega inimesi, kel ei ole selle konkreetse  lapsega mingit seost.