ja liigagi paljud leitakse surnuna või tõsiselt vigastatuna.
Kes nii on leitud?
Mida sa nüüd öelda tahad? Et jaa, surnuna leitakse lapsi küll, ent vigastuna (ei kergelt ega tõsiselt) mitte kunagi?
Vigastatuna leitud lapsi tean ka ise päris mitmeid, lihtsalt need juhtumid ei jõua ajakirjandusse või neist ei räägita. Samuti pannakse sotsiaalmeediasse enamasti üles vaid napp teade: “Laps leitud elusana”, ent ei mainita, kas/kui suured olid tema vigastused.
Me ei ela Tallinnas. Kool on kodust konkreetselt 500 m. Mis vastaskäimine? Laps on 2,5a alates käinud seda teez – lasteaed on kooli kõrval. Oleks veider nüüd vastas käia, seda enam, et laps ju tegelt aasta juba üksi külapeal käinud ja reeglitest kinni pidanud. Probleemid alles alates 02.09.
Kui nüüd on probleemid järsku tekkinud, siis tuleb ka sinul taktikat muuta ja vajadusel vastas käima hakata, midagi pole teha. Senikaua käid, kuni laps õpib, et vanemale tuleb teatada, kui sõbra poole mängima läheb. Ja kui vanem helistab, siis tuleb vastu võtta. Kui “unustab” telefoni pärast tundide lõppu hääletu peale ja läheb küla peale hängima, siis järgmine päev kärutad beebiga tundide lõppemise ajaks kooli juurde lapsele vastu.
Meie peres on pereliikmed üksteisele kättesaadavad ja teatavad alati, kui keegi kuskile läheb/kauemaks jääb – vanusest olenemata. Mina ise teatan alati perele, kui jään pärast tööd kauemaks linna, nt lähen sõbrannaga kohvikusse. Muidu mu abikaasa otsiks mind ja oleks mu pärast mures. See ei ole mitte mingi “jälitamise”, vaid elementaarne turvalisuse teema.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Valetamine läheb lapsel mingi hetk üle, kuid valetamisest tekkinud probleemid maailma tajumisel annavad elu lõpuni tunda. Ei oska teemaalgatajale midagi soovitada. Laps peaks tundma, et ta on teinud valetades midagi jubedat. Liberaalperversses ühiskonnas aga laps seda niimoodi ei taju, hakkab ainult ema peale kaebama.
Lihtsalt nii p…ses on kogu see ühiskond oma ämeerika võltsväärtustega. Teemaalgatajast on mul lihtsalt inimlikult väga kahju.
Päris hirmus. Mitte hukkamõistmise mõttes, vaid mu oma värske koolilapse puhul kardan umbes samas suunas liikumist. Ja ei ole meil mingi hullu range kord ja nüüd kättevõidetud vabadus. juba eelmisel suvel sai laps üksi ringi liikuda – siis pidas väga hästi reeglitest kinni + tajus ka ise ohtikke olukordi, nt helistas ja küsis, kas tohib minna mingisse x-kohta, kuhu ma ei lubanudki.
Aga nüüd kui koolis – ma ei teagi, telefon on samamoodi pidevalt hääletu peal. Koguaeg seletame, et pangu hääl peale. Vingub, kui koju kutsume – no ta ikka tuleb, sest lõpuks teeme päris karmi häält. Kuna telefon hääletu, siis olemegi pidanud talle ise järgi minema, positsioneerimine peal.
Ja muudkui seletame, miks on vajalik. Sama asi, peale kooli tule koju, vaheta riided, vaata, kas midagi vaja õppida – alles siis sõpradega kuhugi. Okei, tahad jääda kauemaks noortekeskusesse (asub koolimajas) – palun helista ja ütle, ma hakkan ju muretsema (olen ise LHP-l ja nö näen kohe, kui laps ei tule koju).
Ja siis mõtlen, kas teistel vanematel ongi savi, nt suvel siis värsked 7-aastsed võisid tõesti pimedani õues olla, või siis tegelikult on ka täpselt samad probleemid, et lapsed lihtsalt ei lähe koju, telefonid hääletu peal jne.
kas on mingit äppi, mille kaudu saaksin lapse telefonil ise heli sisse lülitada? ???? Suht nõme, kui näen, et laps on nt x sõbranna juures ja siis pean selle sõbranna emale helistama, et palun ütle mu lapsele, et ta helistaks mulle…
Jah, esimese klassi kohta on see kirjeldus tavapäratu küll, midagi on teil lappes.
Mis te siis 6.-8. klassis teete, kui tavaliselt lastel see hängimise iga peale tuleb?
Elementaarne distsipliin on jäänud aegade algusest kehtestamata.
Miks sa lapsel koolis järel ei kai v koolibussil vastas? Kodus mõnus mugav?
Ma nii väiksena toin kōik kohe koju ära.
Me ei ela Tallinnas. Kool on kodust konkreetselt 500 m. Mis vastaskäimine? Laps on 2,5a alates käinud seda teez – lasteaed on kooli kõrval. Oleks veider nüüd vastas käia, seda enam, et laps ju tegelt aasta juba üksi külapeal käinud ja reeglitest kinni pidanud. Probleemid alles alates 02.09.
Vabandust, aga miks sa tuled siia nõu küsima ja kurtma, kui normaalne piiride kehtestamine 8-aastasele ja vanemakohustuste täitmine on “veider”. Ja, et noh, aasta aega on juba lastud asjal lohiseda nagu jumal juhatab ja nüüd oleks ka imelik midagi muutma hakata? Päriselt või? Kasvata nüüd selgroog endale ja hakka lapsevanemaks. Jah, sinu töö ongi enda lapsele piirid seada ja ennast kehtestada. Sinu töö on katsetada, millised meetodid toimivad. Ja sinu töö on ka karistada, kui vaja peaks olema. Õigused ja kohustused käivad ikka käsikäes, ka lapse jaoks. Mis teil veel teismeaes saama hakkab, kui sa juba praegu ei julge lapsele piire kehtestada ja lapse nüüd kasvatama hakkamine oleks “veider”. Või lootsid siit saada vastuseid, et see kõik on normaalne ja lase edasi?
Kas sa oskad kirjrldad, mis on tolle lapse õigused.
Ei tohi sõpradega suhelda. Ei tohi trennis ega hobiringis läia. Ei tohi õues olla. Ei tohi arvutis mängida.
Vangil on ka rohkem õigusi.
Teemaalgataja kirjeldab, et tema 8-aastane laps veedab tunde kuskil teadmata kohas – sõpradega? Kellegi juures? Mänguväljakul? Täpselt ei tea ju, sest telefonile ei suvatse vastata ega tagasi helistada, valetab ka. Nagu kuulda oli, siis on tal olemas ka nutitelefon ja tahvel. Aasta aega on juba külapeal ringi hulgutud ka. Minu arvates sellel lapsel muud polegi, kui õigused. Lapsevanem tema eest igal juhul ei vastuta, piire ei sea ja nüüd on lõpuks sellest ise ka aru saanud, et veidi on kehvasti, sest laps on sõnakuulmatu ja vihastab, kui peab enda tegemistest aru andma ning koju tulema.
Aga algus seegi, et probleemi olemasolu on kohale jõudnud. Lihtsalt nõu kuulda võtta ei taha teemaalgataja, kui mitmed ütlevad, et lapsel tuleb järel käia koolis, et ta hulkuma ei saaks kuskile ja alles siis, kui telefonile IGA kord vastab ja vastuvaidlemata koju tuleb ja teada annab kus, kellega ta on, saab edaspidi lubada omaette ringiliikumist. Usaldus peab olema!
Sellega olen nõus, et lapsel peaks laskma turvaliselt ja eakohaselt arendavaid tegevusi teha ehk trenn ja hobid peaksid olema, hoiaks ka õhtud aktiivsed, pole aega kuskile hulkuda. Aga jällegi, vanema laiskus, lohakus, sest enamik 8-aastaseid endale ise ikkagi huvitegevusi leida ja end sinna registreerida ei oska. Ja oh seda õnnetust, kui peaks veel last hakkama sinna trenni viima-tooma (iroonia, eksole..). Sellepärast ma pahandasingi, et ema peaks nüüd siiski jalad kõhu alt välja võtma ja oma lapsevanema kohustusi täitma hakkama. Kõigepealt reeglid paika. Siis kontrollida, et reeglite täitmine toimib. Ja hulkumise asemele asendustegevused (trennid, hobid). Siis pole vaja ka kedagi millegi eest karistada.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Valetamine läheb lapsel mingi hetk üle, kuid valetamisest tekkinud probleemid maailma tajumisel annavad elu lõpuni tunda. Ei oska teemaalgatajale midagi soovitada. Laps peaks tundma, et ta on teinud valetades midagi jubedat. Liberaalperversses ühiskonnas aga laps seda niimoodi ei taju, hakkab ainult ema peale kaebama.
Lihtsalt nii p…ses on kogu see ühiskond oma ämeerika võltsväärtustega. Teemaalgatajast on mul lihtsalt inimlikult väga kahju.
Minu näitel- mind ei “sussutatud”, vaid oli väga karm kord, kui olin laps/teismeline. Eriti karmiks mindi minuga teismelisena ja kuskile sünnipäevadele etc mind ei lastud. Hakkasingi valetama. Elasin toona ühiselamus ja tegin musta alati valgeks. Kõik koolipeod ja sünnipäevad ma kas olin “võistlustel” või oli mul “klassiga mingi üritus”. Tegelt käisin hoopis kuskil mujal. Suvel olin ōe juures “linnas”, kui samal ajal tegelikult käisin ja ööbisin poisi juures. Ja see, et ma täit tōtt oma vanematele ei räägi, kestab siiamaani – ka täiskasvanuna. Niiet see sussutamisjutt pole ka päris õige.. minu arust valetavad need lapsed palju vähem, kellel kodus leebem kord.
Tahan kirjutada emale, kes kritiseerib siin teist ema kellel on kodus beebi ning ei saa oma vanaema lapsega enam tegeleda nii nagu ennem – peres on uus tita, kes vajab tähelepanu ja lähedust. Mõnel beebil on väga julmad gaasivalud, mõni magab ainult ema rinnal, mõni ärkab öösel iga tunni tagant jne jne. Sa ei tea kunagi kui kurnatud ja kurb võib olla ühe beebi ema- just siis kui ta saab ööpäevas ainult mõned tunnid magada ja kurbus närib hinge, et ülejäänud lapsed jäävad tähelepanuta. Mina olin meie kolmanda beebi sünni järel täiesti zombi, beebil olid gaasivalud esimesed 11 kuud ja need olid nii jõhkrad, et minu kõik energia kulus sellele, et lohutada/kussutada/tissitada oma kannatavad beebit. Usun, et beebi esimene eluaasta on turvalise kiindumissuhte väljaarenemisel määrava tähtsusega ja sellel ajal tuleb oma beebile pakkuda maksimaalselt lähedust ja hellust ning turvatunnet.
Isegi parima tahtmise juures ei oleks suutnud ma minna vanemate lastega kinno- ma oleks seal lihtsalt magama jäänud, ka peale seda kui beebiga arsti juures käies autoroolis magama jäin siis loobusin ka sellel perioodil auto juhtimisest.
Vanemad lapsed olid 10 ja 8 – sellel perioodil olid nad päris omapäi, sõime suht ebatervislikult ja püüdsime lihtsalt hakkama saada. Ma loodan, et nad mingit traumat ei saanud. Praegu käime ja teeme üksühele koos igasuguseid asju ja oma väikest venda armastavad ja nunnutavad nad ka hoolega (suur hirm oli, et hakkavad teda süüdistama oma lapsearuga, et emmel nende jaoks enam aega pole). Nad said palju iseseisvamaks ja ma südamest loodan, et nad ei kahelnud hetkeks ka mitte, et nende ema neid armastab üle kõige siin maailmas!
Sa said pühast vaimust kolm last, ühtki teist lapsevanemat silmapiiril polnud?
Lapsehoidjat ei märganud appi palgata?
Mina ei arva, et peaks sulle kaasa ohkima, kui ise teadlikult oma elu nii ummikusse tahad elada.
Teised küsivad ja saavad abi, võtavad selle kolm tundi uneaega segamatult oma raske imiku kõrvalt, leiavad need 15 min vanematele lastele, et nende päeva kohta kuulata.
Kolm last pole ilmaime, paljudel on rohkem.
Tore, et teil praeguseks kõik joones.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Sellise maailmavaatega inimesele ei julgekski midagi usaldada.
Mina olen oma last “sussutanud” (temast hoolinud ja tema arvamusega arvestanud) ja ta ei ole üle pea kasvanud.
Kas siin on inimesi, kes mäletavad kui nad ise lapsed olid? Telefone polnud. Kas see, mida me arvame õnnelikuks lapsepõlveks-läksid hommikul välja ja hea kui söömise ajaks koju tulid, oli ikka õnnelik lapsepõlv, täis avastusi ja sõpradega mängimist või oli see hulkumine. Hulkumine selles halvas tähenduses. Ja me vanemad üldse hoolimatud me suhtes.
Lapsi usaldati ja nad teadsid väga hästi, mida tohib ja mida ei tohi. Ise tegid ja ise vastutasid. Teemaalgataja laps teeb, aga vastutuse võtab vanem, loomulikult laps tunneb, et teda ei peeta kellekski ega usaldata karvavõrdki.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Sellise maailmavaatega inimesele ei julgekski midagi usaldada.
Mina olen oma last “sussutanud” (temast hoolinud ja tema arvamusega arvestanud) ja ta ei ole üle pea kasvanud.
Nüüd on siis need, kes liberaalsuse vastu, juba “sellise maailmavaatega, kellele ei julgekski midagi usaldada”.
Sa ei tea, mida su kodus nunnu laps su selja taga teeb. Kui teaks, oleksid üllatunud. Mina tean, kui raisus tänapäeva noored on.
Inimesega, kelle kogu elu taandub “maailmavaatele”, pole millestki rääkida.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Valetamine läheb lapsel mingi hetk üle, kuid valetamisest tekkinud probleemid maailma tajumisel annavad elu lõpuni tunda. Ei oska teemaalgatajale midagi soovitada. Laps peaks tundma, et ta on teinud valetades midagi jubedat. Liberaalperversses ühiskonnas aga laps seda niimoodi ei taju, hakkab ainult ema peale kaebama.
Lihtsalt nii p…ses on kogu see ühiskond oma ämeerika võltsväärtustega. Teemaalgatajast on mul lihtsalt inimlikult väga kahju.
Minu näitel- mind ei “sussutatud”, vaid oli väga karm kord, kui olin laps/teismeline. Eriti karmiks mindi minuga teismelisena ja kuskile sünnipäevadele etc mind ei lastud. Hakkasingi valetama. Elasin toona ühiselamus ja tegin musta alati valgeks. Kõik koolipeod ja sünnipäevad ma kas olin “võistlustel” või oli mul “klassiga mingi üritus”. Tegelt käisin hoopis kuskil mujal. Suvel olin ōe juures “linnas”, kui samal ajal tegelikult käisin ja ööbisin poisi juures. Ja see, et ma täit tōtt oma vanematele ei räägi, kestab siiamaani – ka täiskasvanuna. Niiet see sussutamisjutt pole ka päris õige.. minu arust valetavad need lapsed palju vähem, kellel kodus leebem kord.
Sa olid raisus laps juba enne seda karmi korda. Oled raisus täiskasvanud laps siiani.
Tänapäevaste laste õigustega ei saa enam lastelt distsipliini nõuda. Vaadake enda ümber: igal pool avalikes kohtades on röökivad jm halvasti käituvad lapsed. Sellest on liberalismis saanud norm. Tulevikus elamegi nende kasvatamata psüühikahäiretega matside hulgas.
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Sellise maailmavaatega inimesele ei julgekski midagi usaldada.
Mina olen oma last “sussutanud” (temast hoolinud ja tema arvamusega arvestanud) ja ta ei ole üle pea kasvanud.
Nüüd on siis need, kes liberaalsuse vastu, juba “sellise maailmavaatega, kellele ei julgekski midagi usaldada”.
Sa ei tea, mida su kodus nunnu laps su selja taga teeb. Kui teaks, oleksid üllatunud. Mina tean, kui raisus tänapäeva noored on.
Inimesega, kelle kogu elu taandub “maailmavaatele”, pole millestki rääkida.
Paned inimeste korteritesse piilukaameraid, pervert?
sina123 polegi veel Venemaale kolinud?
Nendel sõpradel on ju ka vanemad. Kas TA siis neid oma lapse sõprade vanemaid ei tunne ja nendega üldse ei suhtle, et 8-aastane muudkui sõprade juurde läheb mitmeks tunniks ja keegi midagi ei ütle selle kohta? Kas need vanemad on siis sellega rahul, et nende lapsel pidevalt käib külas sama 8-aastane laps?
Kõigepealt võiks TA õppida kõiki lapse sõpru ja nende vanemaid tundma, kellega ta laps suhtleb ja kelle juures tema laps käib. Alustaks sellest, et võtaks kõikide vanemate kontaktid ja lepiks vanematega kokku, kuidas laste omavaheline suhtlemine ja külaskäimine välja nägema peaks, et ei oleks nii, et laps pidevalt külas jõlgub.
Loomulikult tuleb siis ka oma kodu lapse sõpradele avada, samuti lapse sõpru endale koju aegajalt külla lasta. Pole ju mõeldav, et saadad enda lapse külla ja ise kedagi endale külla ei kutsu ega lase.
Lapsele tuleb just näidata, et sa tead, kus ta on ja kellega. Seda on lihtsam teada, kui ise ka lapse sõprade vanematega suhtled ja neid tead.
sina123 polegi veel Venemaale kolinud?
Ja milliste psüühikahäirete all sinu liberilaps kannatab?
Sina polegi milleski süüdi.
Väga paljud lapsed tänapäeval valetavad. Valetavad nii endale kui ka lähedastele. See on see laste sussutamiskasvatuse tagajärg. Kasvavad üle vanemate pea. Siis, kui kuskil vanuses 20+ mõistus pähe jõuab, hakkavad soiguma, et kui palju vigu nad lapsena tegid. Jäävadki vingatsiteks elu lõpuni, sest nad on kasvanud teadmistega, et “ni hea on olla laps!” ja “lastel on õigused, vanematel on kohustused”.
Liberaalsus tapab kogu inimlikkuse. Tulevikus elamegi selliste keskel.
Sellise maailmavaatega inimesele ei julgekski midagi usaldada.
Mina olen oma last “sussutanud” (temast hoolinud ja tema arvamusega arvestanud) ja ta ei ole üle pea kasvanud.
Nüüd on siis need, kes liberaalsuse vastu, juba “sellise maailmavaatega, kellele ei julgekski midagi usaldada”.
Sa ei tea, mida su kodus nunnu laps su selja taga teeb. Kui teaks, oleksid üllatunud. Mina tean, kui raisus tänapäeva noored on.
Inimesega, kelle kogu elu taandub “maailmavaatele”, pole millestki rääkida.
Paned inimeste korteritesse piilukaameraid, pervert?
PK on hullem kui vaimuhaigla. Siin on keegi, kes arvab, et järeldusi selle kohta, mis lapsel kodus toimub, saab teha vaid kaamera abil.
No aga see ongi liberaalsuse tagajärg ja ülim eesmärk – teha maailmast üks suur vabakäigu vaimuhaigla.
Vaadake ringi oma kultusriigis USA-s. Seal on linnades kümnete kilomeetrite kaupa hullumeelsete ja narkomaanide telklaagrid ja kõik on täiesti chill ja normaalne.
Lapsi usaldati ja nad teadsid väga hästi, mida tohib ja mida ei tohi. Ise tegid ja ise vastutasid. Teemaalgataja laps teeb, aga vastutuse võtab vanem, loomulikult laps tunneb, et teda ei peeta kellekski ega usaldata karvavõrdki.
Antud konkreetsel juhul on jutt sellest, et 8-aastane hulgub suhteliselt hilja õhtul kusagil ringi, keeldub vanematele teatamast, kus ta on ega vasta isegi ema helistamisele.
Ausalt, kui minu abikaasa minuga samamoodi käituks, ei saaks me perena enam edasi kesta. Küsimus ei ole absoluutselt selles, nagu ei tohiks laps või täiskasvanu (või kestahes pereliige) õhtuti kuskil väljas käia. Vaid küsimus on selles, et pereliige kaob ette teatamata ära ja jätab kodused muretsema. Teiseks, äkki oli perel planeeritud õhtul mingi kindel tegevus, nt üheskoos teatrisse minek? Ja nüüd kõik ootavad, sest üks inimene on suvatsenud lihtsalt ära kaduda.
koolis peabki telefon hääletu peal olema. ju lihtsalt unustavad pärast tunde selle heli peale tagasi panna.
Huvitav, kas seda määrata ei saa, mis kell hääl tagasi tuleb?
Tegelikult peaks saama küll. Mu eelmisel xiomil oli küll selline võimalus, et saad määrata “don’t disturb” vms ajavahemiku, kus see režiim siis võttis kõik teavituste hääled maha.
Vanemad on erinevad. Selles teises teemas, kus laps pidevalt külas käib peale kooli,suhtub ema palju rahulikumalt sellesse. Muretsedes vaid seepärast et ega teisele perele see koormaks muutu. Või on vahe selles et tema laps teatab ja on telefoniga kättesaadav.
Käib õhtuses vahetuses koolis.
Mis kool see veel selline on kus 8a käib?
Su laps ei karda ega austa sind. Paika pole teda pannud ja lased tal teha mida soovib. Üks päev käitub nii, kui järgmine päev ka julgeb, siis järelikult sa ei reageerinud. Kes teil kodus reegleid teeb? Hetkel laps.
Appi mu 8a tütar on sõnakuulmatu. Valetab süüdimatult tühiseid asju. Näiteks : mida koolis sõi või kus ta parasjagu peale kooli on.
Olen korduvalt rääkinud ja kokkuleppeid teinud. Peale kooli ei lähe külla, vaid enne tuleb koju jne. Peab alati helistama, kui plaanis ikkagi mängukal sõpradega olla peale kooli.
2. klassi minnes on laps lihtsalt hulkuma hakanud. Päris mitu korda ma isegi ei tea, kelle juurde ta külla on läinud. Telefonile ei vasta ja ise ka ei helista.
Kui olen telefonitsi ta kätte saanud, siis lubab koju tulla, mida ta muidugi tunni jooksul ei tee, kuni ma mitu korda olen helistanud ja pahaseks juba saanud. Koju jõudes on ta hoopis kuri ja pahane minu peale.
Päris ärritav käitumine. Tuleb koju siis kui heaks arvab , tihti on kommikott vms ostetud, kuigi on enda rahakott kodus olnud. Palun järgmine päev sõbrale tagastada, seda muidugi ei tehta. Väidab , et ei ole vaja maksta. Kohutav käitumine. Kus ma olen vea teinud, et tütar nüüd nii isepäiseks järku sai?
Pole sel aastal huviringidesse või trenni saanud veel teda panna. Käib õhtuses vahetuses koolis.
Mida teie sellise käitumise peale teekiste? Tahvli võtsin karistuseks ära ja tel.aeg on ka 1h. Ikka ei mõju..
Vähese vitsa viga
Piirangud peale (tahvlit ei saa tundigi päevas, kui on hulkunud), mobiiltelefoniks paarikümne eurone nupula, hulkumine või liikumisest mitteteavitamine võrdub koduarestiga jne. Lisaks pange tagasi kuhugi trenni ja andke talle mingi eesmärk. Hetkel tundub, et lapsel mõjutatav loomus, vabam kodune kasvatus (pahandusele ei järgne karistust) ja liialt palju vaba aega käes.
Soovitan mure korral ka arstiga suhelda ja uurida tõesti kas ATH või autismi võimalikkust. Viimane võib tütarlastel alles 8-12 eluaasta vahel märku anda ja need lapsed vajavadki tavalisemalt suuremat struktuuri oma ellu.
