Teema: Söömisest sõltuvuses

Kui sa selle kõige juures normkaalus oled, siis pole probleemi.

Mitte eriti peale enda ohjeldamise, kättevõtmise, korralekutsumise-sul on söömine nadingukese e. sõltuvus sellest nagu mõnel alkohol, suitsetamine, muud mõnuained jne-pead vaid ise end aitama, keegi teine sind aidata ei saa.

#4039131:

Kas on variant, et leiad midagi, mis köidab veelgi rohkem? Kui su huvi on muul asjal, ei tule söömine meelde. Ajapikku keha harjub ja ei tule niigi meelde see söömine. 10 aasta pärast läheb heal juhul sisse üks eelroog ja rohkem ei mahu, ei taha, paha hakkab. Alustada on raske, magu ka ilmselt välja veninud praegu.

See on väga tüüpiline jutt, mida korrutatakse toidusõltlasele. Tegelikult see ei toimi absoluutselt. Või kui, siis lühiajaliselt.

Asi ei ole ainult mao välja venimises ja kokkutõmbumises. Jah, vähem süües, mõne aja pärast kõht ei mahuta füüsiliselt enam nii palju. Toidusõltlasel on aga asi kinni ajus. Ta võib mõneks ajaks oma mao “kokku tõmmata”. Mõne aja pärast aju sunnib jälle sööma. Kõht võib täiesti täis olla, aga aju käsib süüa.

Nii on ju ka nutisõltuvusega. Mu lapsel on nutisõltuvus. Väliselt nagu,  kui pole ülekaalus ei  ole nagu probleemi ka nutisõltuvusega.  Probleem on seespool. Peas. Ta tahaks sellest vabaneda, aga ei suuda. Mõte käib aina selle ümber, et jääb milleski ilma või on lihtsalt hea tunne kui saab  tiktoke vaadata. Lülitab oma mõtted välja. Aga jääb huvi tundmata muude asjade vastu elus.

Minul on sama asi praegu. Kosun nagu pärmipätsike.

Kunagi lugesin, et aju ei saa aru kas on nälg või janu, ta lihtsalt saadab signaali. Kui tuleb tahtmine  midagi suhu pista siis tihtipeale võtan veepudeli ja  lonksu vett hoopis.

Samuti tuleb lihtsalt toiduained paremate vastu välja vahetada. Mul kahjuks on kodus mees, kes toob  saiakesi, komme jms.  Eriti raske on kui need asjad on sul nina ees. Aga võibolla siis rohkem just tükeldada endale kapsast ja kaalikat.

Rohkem kodust väljas käia kõndimas. Minu elu on üpriski palju minu aias ja krundil. Plaan hakata tegema pikemaid jalutuskäike väljapool.

Täna prindin oma paksu käevarre pildi välja, mida nägin pildi peal nädalavahetusel ja riputan külmkapi uksele 🙂

TA olen – täitsa mitu huvitavat mõtet siin. Miks toit annab heaolu tunde – sest ega mu elus palju muud huvitavat ei ole kah. Nii et üks suund mida teadlikumalt mõelda ongi tõesti see, et mis veel selle hea tunde annaks. Millised tegevused oleksid toredamad kui söömine. Üks osa mu hädast on kindlasti ka lihtne harjumus, harjumus midagi pidevalt närida – just panin tähele, et pool tundi peale hommikusööki juba panin kurgitüki suhu. Kurk ei tee kurja, aga mul on lihtsalt harjumus midagi kogu aeg suhu toppida, siin pole tühja kõhuga midagi tegemist. See on ilmselt tõesti enda kontrollimisega välja harjutatav. Ja see kapede kandmise asi on kah täitsa lahe jutt tegelikult, aga no mul pole meditsiinilist põhjust neid kanda, nii et ma kisuks nad ilmselt vahepeal ära ja sööks ikka.

#4039261:

Ja see kapede kandmise asi on kah täitsa lahe jutt tegelikult, aga no mul pole meditsiinilist põhjust neid kanda, nii et ma kisuks nad ilmselt vahepeal ära ja sööks ikka.

Eks see siia oli jah rohkem kui natuke naljakas näide. Aga nagu näha, siis sellised ranged reeglid toimivad, kui on vaja end millestki võõrutada. Eks söömisega on see eriti keeruline. Toit on ju igal pool, suvel ja sügisel vaatab isegi õues sulle otsa (marjad, õunad, kurgid jne).

Tundub, et teile meeldib siin rohkem heietada, kui kohutavalt sõltuvuses te ikka olete, mitte leida lahendusi mõttetu õgimise lõpetamiseks. “Mul ka, mul ka…”

#4039374:

Aga teistpidi, miks stressad oma sõltuvusega? Paljud suitsetavad, joovad, naudi mida sa teed, miks sa tahad olla keegi teine kes sa ei ole?

Et miks ma tahan olla normaalkaalus või? Muidugi saab iga inimene vaid ise end aidata, see aga ei tähenda, et ei võiks uurida, kuidas keegi teine sama murega inimene on toime tulnud.

Mina vähendasin karmilt oma vaba aja ekraaniaega. Elustasin oma kaua unaruses kudumishobi. Samal ajal saab kuulata raadiot või podcaste või vähenõudlikuma kudumise juures telekat vaadata. Plussiks on see, et ei taha kudumistöö ajal toiduga sehkendada ega käsi määrida. Nii ma siis nikerdan vaikselt jõulukinke ja hambad seisavad paigal. Kaal on ka vähenenud.

Olen selle üle lõputult mõtelnud, kuna sama probleem on mind lapsest peale saatnud ja eeldan, et saadab elu lõpuni, igavesti lahendan seda ja võitlen. Vaevalt et sellele on ühte lahendust, korraks töötab üks asi, siis teine asi, aga mitte miski pole olnud püsivalt efektiivne.

Mõned asjad, mis on läbi elu eri aegadel töötanud:

– sportimine. Mitte kaalulangetuse eesmärgil, vaid just söögiisu kontrollimise eesmärgil. Mõned inimesed väidavad, et neil spordi tegemine ajab isu üles, minul vastupidi. Jah, väga vähe süüa aktiivselt sporti tehes ei tohi, aga – (vähemalt mina) ei saa ka väga palju süüa! Esiteks kuna väga täis kõhuga lihtsalt ei saa sporti teha. Kui õhtusse on planeeritud sörk või mõni rühmatrenn või rattasõit või mis iganes aktiivne liigutamine, siis see tähendab kokku päris mitut tundi, mille jooksul lihtsalt ei ole mõeldav üle süüa, sest ülesöönuna (vähemalt mina) sporti teha ei saa. Pärast sporti jällegi mina väga palju ja suurt sööki ei taha (mõned ütlevad, et tahavad). Arvan, et mul see on seotud emotsioonidega. Ilma tühja kõhu tundeta sööma ajab mind mingi seletamatu täitmatuse tunne, millegi puudu olemise tunne. “Tahaks nagu midagi head…” Ja tundub, et toit on siis see “midagi head”, mis tühjuse täidab – aga ainult hetkeks muidugi. Järgmisel hetkel on jälle vaja. Kui olen sporti teinud, seda millegi puudu olemise tunnet pole, sport täidab tühjuse ära piltlikult öeldes. Ma ei ole mingi bioteadlane, aga märksõnad on serotoniin ja dopamiin, nö õnne või hea enesetunde hormoonid, mida saab 1) spordist 2) antidepressantidest. Veel siit-sealt. Sporti teinuna olen stabiilsem, rahulikum, teen vähem rumalaid valikuid, sh toidu osas.

– märkamine, et teatud toiduained on sõltuvusttekitavamad kui teised. Tüüpiliselt kui tuuakse võrdlus alkohooliku/suitsetaja/narkomaani ja toidusõitlase vahel, siis öeldakse, et üks suur erinevus toidusõltlase kahjuks on, et toidust päris loobuda ei saa, erinevalt alkoholist, tubakast, narkootikumist. Need saab päriselt oma elust välja jätta, aga sööma peab igaüks. Aga sain ühel hetkel aru, et – ma ei saa ära jätta kogu toitu, aga ma saan ära jätta teatud toidud, mis mõjuvad mulle kõige laastavamalt. On selliseid toite, mille söömist ma lihtsalt ei suuda lõpetada (minu jaoks eelkõige soolane-rasvane toit, paljudele hoopis magus kraam). Näiteks friikartuleid või pitsat või ka pähkleid ma  lihtsalt söön lõputult. Senikaua kui on, senikaua söön. Kuni olen reaalselt pikali maas ja nutan, sest kõht on arutult täis ja on valus. Samas ma ei ole iialgi üle söönud kaerahelbeputru või aurutatud köögivilja. Kalorite mõttes viimaseid ei saagi üle süüa, aga ka selles mõttes ma ei söö neid kunagi üle, et sööks kõhu katki. Katsungi siis rohkem keskenduda neile mitte sõltuvust tekitavatele toitudele, ja teiste suhtes olen väga ettevaatlik – katsun neid süüa ainult siis, kui tean, et neid on ainult piiratud kogus saada. Nt sõpradega väljas olles saan kambapeale pitsat süüa, sest tean, et sealt jagub mulle üks-kaks lõiku (oht on kahjuks siiski, et pärast sõpradest lahknemist lähen üksi edasi sööma, pitsa ajab hamba verele ja siis lihtsalt peab sööma veel ja veel…). Kindlasti üksi omale koju pitsat osta ei tohi, läheb käest ära. Muidugi tegelikult kahjuks ikka ostan. Aga kui mul on hea periood, kus asjad on kontrolli all, siis just see aitab, et väldin teatud ohtlikke toite. Kui võimalik, ei too neid omale koju. Üksi elades saab nii, perega kahjuks juba raskem, sest teistel jälle oma tahtmised ja vajadused.

Aitab, sai niigi liiga pikalt, neid väikseid asju ja nippe ja mõistmisi, mis on aidanud, on veel ja veel. Aga kõik aitab ainult ajutiselt, kui on elus hea periood ja saan toitumisele ja tervisele keskenduda. Stressiperioodil laguneb taas kõik laiali. Ja muidugi toitumisprobleemide põhjused ja mehhanismid on kindlasti erinevad inimestel, mul on niimoodi, teistel võibolla teistmoodi.

#4039459:

mida sa üldse sööd? Kas kiudaineid ja häid süsivesikuid on piisavalt?

Ise olen pannud tähele, et kui söön hommikul jogurtit mee ja marjadega, tahaks kahe tunni pärast juba “midagi”. Aga kui panen sellele müsli ja/või helbed lisaks, või kasvõi kamajahu, siis ei mõtle neli tundi toidule.

Kõike söön. Ma olen kindel, et asi pole selles, et midagi toidust puudu oleks. Ikka kupli all on mul midagi sassis seoses toiduga.

#4039528:

Kõike söön. Ma olen kindel, et asi pole selles, et midagi toidust puudu oleks.

Loomulikult on sul toit tasakaalust väljas, kui sul kohe peale söömist jälle söögiisu on. Kirjuta ühe päeva näide, mida ja kui palju sa nö toidukordadel sööd.

#4039538:

#4039528:

Kõike söön. Ma olen kindel, et asi pole selles, et midagi toidust puudu oleks.

Loomulikult on sul toit tasakaalust väljas, kui sul kohe peale söömist jälle söögiisu on. Kirjuta ühe päeva näide, mida ja kui palju sa nö toidukordadel sööd.

Pole see, keda tsiteerid, aga mina olen ajuti küll mõnda aega väga tasakaalustatult toitunud. Jah, enesetunne oli palju parem kui muidu. Aga nõrkushetkedel annab pea käsklusi – söö! Söö kõike head, mis meelde tuleb!