Teema: soovitusi sünnitusest üle saamiseks

#3958760:

Endal pole valudega probleeme olnud, aga kas keegi oskab öelda kui valus peaks valu olema, et epiduraali antakse? Või on erinevatel inimestel erinev valulävi- et mis minu jaoks tundus valutu, siis mõnel teisel oleks juba surm silme ees? Ei mõtle oma küsimusega midagi halba????

Üldiselt nad ikka annavad epiduraali. Aga on teatud välistused – kas siis meditsiinilist laadi emast sõltuvad (allergiad vmt), aga ka kui täisavatus on või on väga lähedal, ka siis enam ei anta. Mina nt esimesel sünnitusel sain, aga ülejäänud kahel – kui küsisin, siis öeldi, et sorry, hilja juba. 30-40 min hiljem oligi laps(ed) sündinud. Vahetult enne presse lähebki kõige hullemaks, kui valud on väga tugevad ja väga tihedad (just 20-30 sek vahedega), aga siis tõesti enam epiduraali ei tehta

#4017661:

#4016203:

Ei tea kes seda poliitikat dikteerib, et peab nui neljaks loomulik sünnitus olema. Maailmas on ju palju riike, kus loomulikku sünnituse planeerijat jõllitatakse nagu pooletobist, sest enamvähem kõik lapsed saadakse keisriga ja see on riiklik poliitika. Jah see on veidi teine äärmus, aga me võiks midagi vahepealselt harrastada, et kellel olid esimesega jubedad üleelamised, siis need saavad järgmiseks keisri ise valida. Teoorias peaks iga järgmine lihtsam olema, aga ajaloost teame, et naised surid sünnitustel olenemata sellest mitmenda lapsega tegu.

Jep, sama mõte. Kes ainult soovib võib sünnitada kodus, loomulikult, ilma valuvaigistite-arstite jne abita ja taguda vastu rinda, et oi maailma kõige loomulikum asi. Aga reaalses elus on kõik inimesed väga erinevad ja mingisugune valik võik siiski olla. Kõikidele ei sobi üks ja sama lähenemine sünnituse osas. ???? Head emad on ka need, kes ei taha loomulikult sünnitada ega imetada jms…

Teaduslikult on tõestatud vaginaalse sünnituse mitmeid eeliseid keisri ees (kui pole just eluohtliku olukorraga tegu), imetamisest rääkimata. Hea ema on see, kes lapse heaolu enda omast esikohale seab. Keiser ei ole lihtsam väljapääs – kui vaginaalne sünnitus on max ööpäev vahelduvat valu (enamikel siiski oluliselt vähem) ja selleks on palju tehnikaid ja vahendeid, millega seda vähendada, siis keisriga valutad vahel nädalaid – tegu on suure operatsiooniga, millega võib esineda mitmeid komplikatsioone nii vahetult peale keisrit ja ka edaspidises elus kui nt soovid veel lapsi saada. Emaka kokkutõmbed keisrijärgselt – ei soovita vaenlaselegi! Ja mis selle imetamisega on? Tõesti oma lapse heaolu nimel on kahju vaeva näha? Uurige veidi, millest RPA-d koosnevad… Miinustage terviseks, aga kui ma kuuleksin, et mu ema isegi neid kahte asja ei suutnud minu jaoks teha, oleks mul küsimused, et miks ta üldse bioloogilise(d) lapse(d) pidi saama ja neid ei adopteerinud? Iga naine ei pea bioloogilisi lapsi saama ja need, kes neid protsesse kardavad, võiks aidata neid, kes vanemateta.

Olen eelmine kägu, vabandust kirjavigade pärast, läksin nii hoogu, ei lugenud enne saatmist teksti üle.
Tahtsin veel lisada, et eriti rumal on see adopteerimise jutt, justkui jagataks kuskil hordide viisi beebisid kõigile, kel sünnitamise ees hirm…

Emadus ei ole kohe üldse nii must-valge asi ja kellegi asi pole teiste valikuid hukka mõista või vähemväärtuslikuks pidada.

Kägu,
2 loomulikul teel sündinud ja ühe lapsendatud lapse ema

#4065309:

#3958760:

Endal pole valudega probleeme olnud, aga kas keegi oskab öelda kui valus peaks valu olema, et epiduraali antakse? Või on erinevatel inimestel erinev valulävi- et mis minu jaoks tundus valutu, siis mõnel teisel oleks juba surm silme ees? Ei mõtle oma küsimusega midagi halba????

Üldiselt nad ikka annavad epiduraali. Aga on teatud välistused – kas siis meditsiinilist laadi emast sõltuvad (allergiad vmt), aga ka kui täisavatus on või on väga lähedal, ka siis enam ei anta. Mina nt esimesel sünnitusel sain, aga ülejäänud kahel – kui küsisin, siis öeldi, et sorry, hilja juba. 30-40 min hiljem oligi laps(ed) sündinud. Vahetult enne presse lähebki kõige hullemaks, kui valud on väga tugevad ja väga tihedad (just 20-30 sek vahedega), aga siis tõesti enam epiduraali ei tehta

Selle epi saamisega on see ka, et meeskond, kes seda teeb, võib olla samal ajal keisril ja siis läheb sellega aega. Ise ootasin ka ja kui uksest tulid lõpuks, tänasin jumalat ???? Ja kui epi mõjub nii nagu peab, siis on sünnitamine lebo ots ????

#4095380:

#4094248:

#4017661:

#4016203:

Ei tea kes seda poliitikat dikteerib, et peab nui neljaks loomulik sünnitus olema. Maailmas on ju palju riike, kus loomulikku sünnituse planeerijat jõllitatakse nagu pooletobist, sest enamvähem kõik lapsed saadakse keisriga ja see on riiklik poliitika. Jah see on veidi teine äärmus, aga me võiks midagi vahepealselt harrastada, et kellel olid esimesega jubedad üleelamised, siis need saavad järgmiseks keisri ise valida. Teoorias peaks iga järgmine lihtsam olema, aga ajaloost teame, et naised surid sünnitustel olenemata sellest mitmenda lapsega tegu.

Jep, sama mõte. Kes ainult soovib võib sünnitada kodus, loomulikult, ilma valuvaigistite-arstite jne abita ja taguda vastu rinda, et oi maailma kõige loomulikum asi. Aga reaalses elus on kõik inimesed väga erinevad ja mingisugune valik võik siiski olla. Kõikidele ei sobi üks ja sama lähenemine sünnituse osas. ???? Head emad on ka need, kes ei taha loomulikult sünnitada ega imetada jms…

Teaduslikult on tõestatud vaginaalse sünnituse mitmeid eeliseid keisri ees (kui pole just eluohtliku olukorraga tegu), imetamisest rääkimata. Hea ema on see, kes lapse heaolu enda omast esikohale seab. Keiser ei ole lihtsam väljapääs – kui vaginaalne sünnitus on max ööpäev vahelduvat valu (enamikel siiski oluliselt vähem) ja selleks on palju tehnikaid ja vahendeid, millega seda vähendada, siis keisriga valutad vahel nädalaid – tegu on suure operatsiooniga, millega võib esineda mitmeid komplikatsioone nii vahetult peale keisrit ja ka edaspidises elus kui nt soovid veel lapsi saada. Emaka kokkutõmbed keisrijärgselt – ei soovita vaenlaselegi! Ja mis selle imetamisega on? Tõesti oma lapse heaolu nimel on kahju vaeva näha? Uurige veidi, millest RPA-d koosnevad… Miinustage terviseks, aga kui ma kuuleksin, et mu ema isegi neid kahte asja ei suutnud minu jaoks teha, oleks mul küsimused, et miks ta üldse bioloogilise(d) lapse(d) pidi saama ja neid ei adopteerinud? Iga naine ei pea bioloogilisi lapsi saama ja need, kes neid protsesse kardavad, võiks aidata neid, kes vanemateta.

Ei, hea ema ei sea alati endast ettepoole.

Kui emal on vaginaalse sünnituse ees surmahirm, siis ongi vastutustundlik oma vaimne tervis seada ettepoole nendest kasudest, mis vaginaalse sünnitusega kaasnevad, ja valida variant B, sest tänapäeval ei kujuta ka keiser endast kuigivõrd suuremat terviseriski ei lapsele ega emale ja kombinatsioonis surmahirmuga võib vaginaalne sünnitus osutuda nii emale kui lapsele ohtlikumas.

Lapse heaolu sõltub väga tugevalt ema heaolust, nii muidu elus kui ka sünnituse hetkel, ema koostöövõimelisus ja aktiivsus, positiivsus, võime hingata, mis tagab sündivale lapsel eparema hapnikuvarustuse jne on kõik olulised komponendid, mida ei saa pimesi “loomulik sünnitus on ainus õige asi!” raiudes sellest äärmiselt komplekssest valemist, mida sünnituskogemus eri naiste jaoks eri põhjustel tähendada võib, välja arvata.

Olen ka n-ö loomuliku sünnituse (ja imetamise) poolt, loomulikult olen, aga päris kindlasti pole see, kui mõni teine naine ei suuda imetada või vaginaalselt sünnitada miski, mis määrab selle, kas ta on “õige ema” ja väärt lapsi saama või ei. Lapsevanemaks olemine on lihtsalt nii tohutult palju rohkemat kui see üks – sündimise – päev. Vanem, kes tundis sünnituse ees surmahirmu ja valis keisri, millel on üksnes väga veidi suuremad terviseriskid võrreldes vaginaalse sünnitusega (millel on ju KA riskid ja seda suuremad riskid, mida enam krambis on ema!), võib kogu ülejäänud elu asetada lapse heaolu enda omast ettepoole. Ja olla väga, väga hea ema.

Vaginaalse sünnituse ees surmahirm on üliväikesel protsendil naistest. Selle diagnoosib psühhiaater, kas on vastav diagnoos või on lihtsalt soov asjaga kiiremalt ühele poole saada, end mitte alt välja venitada vm põhjused. Sama ka imetamisega. Reaalselt naisi, kes imetada ei saa, on 1-2%, ülejäänud kas ei üritagi või annavad esimeste takistuste juures alla, kuna alguses on raske ja siis väidavad, et nemad on need kes imetada ei saa. Ise olen imetamisnõustajana tööd teinud 12a ja olen siiani näinud kaht naist, kes tõesti ei saanud, hoolimata pingutustest. Seevastu kordades ja kordades rohkem naisi, kes väitsid et ei saa, aga tegelikult ma teadsin, et nad pole kahe konsultatsiooni vahel last rinnale pannud, kuigi mulle väitsid, et on. Oleks nad koostööd teinud, poleks neil imetamisega probleeme peale esimest nädalat.

#4096703:

#4096620:

#4095380:

#4094248:

#4017661:

#4016203:

Ei tea kes seda poliitikat dikteerib, et peab nui neljaks loomulik sünnitus olema. Maailmas on ju palju riike, kus loomulikku sünnituse planeerijat jõllitatakse nagu pooletobist, sest enamvähem kõik lapsed saadakse keisriga ja see on riiklik poliitika. Jah see on veidi teine äärmus, aga me võiks midagi vahepealselt harrastada, et kellel olid esimesega jubedad üleelamised, siis need saavad järgmiseks keisri ise valida. Teoorias peaks iga järgmine lihtsam olema, aga ajaloost teame, et naised surid sünnitustel olenemata sellest mitmenda lapsega tegu.

Jep, sama mõte. Kes ainult soovib võib sünnitada kodus, loomulikult, ilma valuvaigistite-arstite jne abita ja taguda vastu rinda, et oi maailma kõige loomulikum asi. Aga reaalses elus on kõik inimesed väga erinevad ja mingisugune valik võik siiski olla. Kõikidele ei sobi üks ja sama lähenemine sünnituse osas. ???? Head emad on ka need, kes ei taha loomulikult sünnitada ega imetada jms…

Teaduslikult on tõestatud vaginaalse sünnituse mitmeid eeliseid keisri ees (kui pole just eluohtliku olukorraga tegu), imetamisest rääkimata. Hea ema on see, kes lapse heaolu enda omast esikohale seab. Keiser ei ole lihtsam väljapääs – kui vaginaalne sünnitus on max ööpäev vahelduvat valu (enamikel siiski oluliselt vähem) ja selleks on palju tehnikaid ja vahendeid, millega seda vähendada, siis keisriga valutad vahel nädalaid – tegu on suure operatsiooniga, millega võib esineda mitmeid komplikatsioone nii vahetult peale keisrit ja ka edaspidises elus kui nt soovid veel lapsi saada. Emaka kokkutõmbed keisrijärgselt – ei soovita vaenlaselegi! Ja mis selle imetamisega on? Tõesti oma lapse heaolu nimel on kahju vaeva näha? Uurige veidi, millest RPA-d koosnevad… Miinustage terviseks, aga kui ma kuuleksin, et mu ema isegi neid kahte asja ei suutnud minu jaoks teha, oleks mul küsimused, et miks ta üldse bioloogilise(d) lapse(d) pidi saama ja neid ei adopteerinud? Iga naine ei pea bioloogilisi lapsi saama ja need, kes neid protsesse kardavad, võiks aidata neid, kes vanemateta.

Ei, hea ema ei sea alati endast ettepoole.

Kui emal on vaginaalse sünnituse ees surmahirm, siis ongi vastutustundlik oma vaimne tervis seada ettepoole nendest kasudest, mis vaginaalse sünnitusega kaasnevad, ja valida variant B, sest tänapäeval ei kujuta ka keiser endast kuigivõrd suuremat terviseriski ei lapsele ega emale ja kombinatsioonis surmahirmuga võib vaginaalne sünnitus osutuda nii emale kui lapsele ohtlikumas.

Lapse heaolu sõltub väga tugevalt ema heaolust, nii muidu elus kui ka sünnituse hetkel, ema koostöövõimelisus ja aktiivsus, positiivsus, võime hingata, mis tagab sündivale lapsel eparema hapnikuvarustuse jne on kõik olulised komponendid, mida ei saa pimesi “loomulik sünnitus on ainus õige asi!” raiudes sellest äärmiselt komplekssest valemist, mida sünnituskogemus eri naiste jaoks eri põhjustel tähendada võib, välja arvata.

Olen ka n-ö loomuliku sünnituse (ja imetamise) poolt, loomulikult olen, aga päris kindlasti pole see, kui mõni teine naine ei suuda imetada või vaginaalselt sünnitada miski, mis määrab selle, kas ta on “õige ema” ja väärt lapsi saama või ei. Lapsevanemaks olemine on lihtsalt nii tohutult palju rohkemat kui see üks – sündimise – päev. Vanem, kes tundis sünnituse ees surmahirmu ja valis keisri, millel on üksnes väga veidi suuremad terviseriskid võrreldes vaginaalse sünnitusega (millel on ju KA riskid ja seda suuremad riskid, mida enam krambis on ema!), võib kogu ülejäänud elu asetada lapse heaolu enda omast ettepoole. Ja olla väga, väga hea ema.

Vaginaalse sünnituse ees surmahirm on üliväikesel protsendil naistest. Selle diagnoosib psühhiaater, kas on vastav diagnoos või on lihtsalt soov asjaga kiiremalt ühele poole saada, end mitte alt välja venitada vm põhjused. Sama ka imetamisega. Reaalselt naisi, kes imetada ei saa, on 1-2%, ülejäänud kas ei üritagi või annavad esimeste takistuste juures alla, kuna alguses on raske ja siis väidavad, et nemad on need kes imetada ei saa. Ise olen imetamisnõustajana tööd teinud 12a ja olen siiani näinud kaht naist, kes tõesti ei saanud, hoolimata pingutustest. Seevastu kordades ja kordades rohkem naisi, kes väitsid et ei saa, aga tegelikult ma teadsin, et nad pole kahe konsultatsiooni vahel last rinnale pannud, kuigi mulle väitsid, et on. Oleks nad koostööd teinud, poleks neil imetamisega probleeme peale esimest nädalat.

Ja mille järgi sa seda “teadsid”?

Selle põhjal, mida õppinud olen nii erinevatelt koolitustelt, raamatutest, enda imetamiskogemuste pealt kui väga paljude nõustamiste. Imetamisnõustajale valetada nii lihtsa asja kohta on sama, nagu arstile öelda, et võtsid antibiootikume, kuigi tegelikult on verepilt hullemaks läinud. Inimese füsioloogia toimib teatud mõttes ikkagi väga sarnaselt ja kui naine, kel rinnas piim on iseenesest olemas, väidab, et ta tõesti pani last nii tihti rinnale nagu oli soovitatud, siis ei ole seda seal järgmisel korral vähem, vaid palju rohkem. Nii lihtsalt naise keha töötab. Olen isegi ühe adopteeritud beebi kasuemal piima rinda saanud, kuigi ta eelmisest imetamisest oli üle 3a möödas. Piisas sellest, et rinnast esialgu paar tilka tuli ja edaspidi järjepidevalt beebi rinnale pani. Tema tegi koostööd ja hakkas imetama, kuigi polnud seda last üldse ise sünnitanudki.

#4097721:

#4097128:

Nii lihtsalt naise keha töötab. Olen isegi ühe adopteeritud beebi kasuemal piima rinda saanud, kuigi ta eelmisest imetamisest oli üle 3a möödas.

Inimeste kehad siiski töötavad erinevalt. Nii nagu mõni viljastub kergelt, tee ainult korra seksi ja olemas. Teine jälle ei viljastu ka suure meditsiinilise abiga. Samasugused erinevused on meil iga keha funktsiooniga.

Igal pool oma spetsiifikad. Viljastumisega tegelevad teised spetsialistid, see on keerulisem teema, kus mõjutajaks oluliselt rohkem organeid ja hormoone. Imetamisel on mõjutajaid oluliselt vähem ja paljude teadusuuringutega on kindlaks tehtud kui suur protsent naisi tegelikult pole võimelised imetama. Isegi kui see protsent ülespoole ümardada, on nende naiste arv, kes väidavad et nemad pole suutelised, umbes 7x suurem. Kusjuures neil tuleb rinnast piim, mis iseenesest välistab nende kuulumise selle 1-2% naiste hulka, kes ei saa. Hätta jäädakse piima juurde tekitamisel st et last ei panda rinnale, kuna tüütu/valus/ebamugav vms. Pumbaga ka ei viitsita jännata. Hiljem öeldakse, et proovisin isegi imetamisnõustajag, aga isegi tema ütles et ma ei saa. Jah, me lohutamegi naisi, isegi kui näeme et nad ise absoluutselt vaeva ei näe ja meiega koostöö asemel meile näkku valetavad, et seda tegid. Südames aga on hing täis, et järjekordne ema, kes oma lapse heaolust ja teiste ajast ei hooli. Noorele emale seda muidugi ütlema ei lähe.

Tead, sina, imetamisnõustaja, mine põrgu ausõna. Mul oli rindadel vasospasm ja soor ning käisin eeskujulikult imstamisnõustaja juures ultrahelimassaažis ja järgisin kõiki nõuandeid, aga ikkagi sain imetada ainult 4 kuud. Lõpetasin tohutute süümepiinadega imetamise, sest iga kord see kuradi nõustaja ajas sarnast juttu nagu sina. Tundsin ennast läbikukkujana täielikult. Kui ma vaid saaksin aega tagasi kerida ja selle haige inimese kukele saata oma pushimisega…

#4096620:

Sama ka imetamisega. Reaalselt naisi, kes imetada ei saa, on 1-2%, ülejäänud kas ei üritagi või annavad esimeste takistuste juures alla, kuna alguses on raske ja siis väidavad, et nemad on need kes imetada ei saa. Ise olen imetamisnõustajana tööd teinud 12a ja olen siiani näinud kaht naist, kes tõesti ei saanud, hoolimata pingutustest. Seevastu kordades ja kordades rohkem naisi, kes väitsid et ei saa, aga tegelikult ma teadsin, et nad pole kahe konsultatsiooni vahel last rinnale pannud, kuigi mulle väitsid, et on. Oleks nad koostööd teinud, poleks neil imetamisega probleeme peale esimest nädalat.

Võibolla nad väidavad, et “ei saa”, kuna valitsevas dogmaatilises õhkkonnas pole lubatud öelda, et ma EI TAHA. Või ma EI JAKSA või et see pingutus pole minu jaoks seda väärt, sest mul on muid kohustusi ja prioriteete ka, näiteks suuremad lapsed. Ema enda tervise, une, seljavalude tõttu kompromissidele minek pole aksepteeritav nagunii, kuigi just ema heaolust tuleks alustada.

Mul hakkasid käed värisema, kui lugesin selle nn imetamisnõustaja postitusi siin teemas. Tuli meelde kogu see trauma, mille haiglas olles läbi elasin, kui samuti oli probleeme lapse rinnale saamisega. Ja need imetamisnõustajad! Millised ebameeldivad inimesed! Täpselt sellise suhtumisega nagu siin teemas, et tema teab ja tema teab, emad kõik on lollid ja laisad. Juhendada nad ei osanud. Üks juhendas mind nii, et võttis kiirelt mu rinnanibu ja toppis imikule suhu ja vaatas siis mulle otsa stiilis “ei ole ju raske ää?”. Mul ei olnud sellest mingit abi ega kasu, langesin aina sügavamale masendusse.

Ma kahjuks ei kohanud haiglas ÜHTEGI meeldivat imetamisnõustajat ja imetamise sain korda alles kodus rahulikus ja turvalises keskkonnas, kus need hullud ringi ei sahminud ja mind nibudest ei sikutanud.

Hiljem analüüsisin, et kes üldse need imetamisnõustajad on. Et mis selle termini taga tegelikult peitub. Ma arvan, et ma ei pane palju mööda, kui tegemist on tavaliste ämmaemandatega, kellele on juurde poogitud imetamisnõustaja staatus, sest paberites peab ju kirjas olema, et haiglas sellised olendid töötavad. Mingit koolitust nad imetamise kohta nad kindlasti pole saanud ja ma arvan täiesti kindlalt, et nad pole läbinud ka ühtegi PSÜHHOLOOGIA ega SUHTLEMISOSKUSE koolitust. Nad on suvakad ämmaemandad, nii et ärge lootke neilt palun palju.

Lisan veel soovituse teile, nn imetamisnõustajad. Kui te teeksite tagurpidipsühholoogiat ja selle asemel, et käia ja taguda, et kõige tähtsam on laps saada rp jooma, võtaksite asja hoopis vabamalt ja ütleksite noorele emale, et pole hullu, ka rpa lapsed kasvavad terveteks ja tugevateks, siis langeks ema stressitase tunduvalt ja palju rohkem oleks just rp lapsi kui rpa lapsi.

#4100552:

Mul hakkasid käed värisema, kui lugesin selle nn imetamisnõustaja postitusi siin teemas. Tuli meelde kogu see trauma, mille haiglas olles läbi elasin, kui samuti oli probleeme lapse rinnale saamisega. Ja need imetamisnõustajad! Millised ebameeldivad inimesed! Täpselt sellise suhtumisega nagu siin teemas, et tema teab ja tema teab, emad kõik on lollid ja laisad. Juhendada nad ei osanud. Üks juhendas mind nii, et võttis kiirelt mu rinnanibu ja toppis imikule suhu ja vaatas siis mulle otsa stiilis “ei ole ju raske ää?”. Mul ei olnud sellest mingit abi ega kasu, langesin aina sügavamale masendusse.

Ma kahjuks ei kohanud haiglas ÜHTEGI meeldivat imetamisnõustajat ja imetamise sain korda alles kodus rahulikus ja turvalises keskkonnas, kus need hullud ringi ei sahminud ja mind nibudest ei sikutanud.

Hiljem analüüsisin, et kes üldse need imetamisnõustajad on. Et mis selle termini taga tegelikult peitub. Ma arvan, et ma ei pane palju mööda, kui tegemist on tavaliste ämmaemandatega, kellele on juurde poogitud imetamisnõustaja staatus, sest paberites peab ju kirjas olema, et haiglas sellised olendid töötavad. Mingit koolitust nad imetamise kohta nad kindlasti pole saanud ja ma arvan täiesti kindlalt, et nad pole läbinud ka ühtegi PSÜHHOLOOGIA ega SUHTLEMISOSKUSE koolitust. Nad on suvakad ämmaemandad, nii et ärge lootke neilt palun palju.

Lisan veel soovituse teile, nn imetamisnõustajad. Kui te teeksite tagurpidipsühholoogiat ja selle asemel, et käia ja taguda, et kõige tähtsam on laps saada rp jooma, võtaksite asja hoopis vabamalt ja ütleksite noorele emale, et pole hullu, ka rpa lapsed kasvavad terveteks ja tugevateks, siis langeks ema stressitase tunduvalt ja palju rohkem oleks just rp lapsi kui rpa lapsi.

Mulle on jäänud mulje, et spetsiaalselt naiste tervisega seotud arstialadel töötab üldse palju ilma igasuguse empaatiavõimeta inimesi, või vähemalt patisentide vastu neil empaatiat ei ole. Ma ei tea, kas need on sellised alad, mis ka millegipärast tõmbavad ligi veidi sotsiopaatseid inimesi, kes saavad siis end jumalana tunda või mis värk on.

Mina imestan, et hambaarsti juures lasevad kõik tuimestuse teha, aga sünnitus, mis on kõikide muude valudega võrreldes kümme korda suurem, peaks paljude arvates tingimata ilma valuvaigistiteta toimuma. Miks te hambaarsti juures valu üle ei hinga ja häid mõtteid ei mõtle. On ju samuti mõtestatud valu – saab katkine hammas jälle terveks.

#4096620:

#4095380:

#4094248:

#4017661:

#4016203:

Ei tea kes seda poliitikat dikteerib, et peab nui neljaks loomulik sünnitus olema. Maailmas on ju palju riike, kus loomulikku sünnituse planeerijat jõllitatakse nagu pooletobist, sest enamvähem kõik lapsed saadakse keisriga ja see on riiklik poliitika. Jah see on veidi teine äärmus, aga me võiks midagi vahepealselt harrastada, et kellel olid esimesega jubedad üleelamised, siis need saavad järgmiseks keisri ise valida. Teoorias peaks iga järgmine lihtsam olema, aga ajaloost teame, et naised surid sünnitustel olenemata sellest mitmenda lapsega tegu.

Jep, sama mõte. Kes ainult soovib võib sünnitada kodus, loomulikult, ilma valuvaigistite-arstite jne abita ja taguda vastu rinda, et oi maailma kõige loomulikum asi. Aga reaalses elus on kõik inimesed väga erinevad ja mingisugune valik võik siiski olla. Kõikidele ei sobi üks ja sama lähenemine sünnituse osas. ???? Head emad on ka need, kes ei taha loomulikult sünnitada ega imetada jms…

Teaduslikult on tõestatud vaginaalse sünnituse mitmeid eeliseid keisri ees (kui pole just eluohtliku olukorraga tegu), imetamisest rääkimata. Hea ema on see, kes lapse heaolu enda omast esikohale seab. Keiser ei ole lihtsam väljapääs – kui vaginaalne sünnitus on max ööpäev vahelduvat valu (enamikel siiski oluliselt vähem) ja selleks on palju tehnikaid ja vahendeid, millega seda vähendada, siis keisriga valutad vahel nädalaid – tegu on suure operatsiooniga, millega võib esineda mitmeid komplikatsioone nii vahetult peale keisrit ja ka edaspidises elus kui nt soovid veel lapsi saada. Emaka kokkutõmbed keisrijärgselt – ei soovita vaenlaselegi! Ja mis selle imetamisega on? Tõesti oma lapse heaolu nimel on kahju vaeva näha? Uurige veidi, millest RPA-d koosnevad… Miinustage terviseks, aga kui ma kuuleksin, et mu ema isegi neid kahte asja ei suutnud minu jaoks teha, oleks mul küsimused, et miks ta üldse bioloogilise(d) lapse(d) pidi saama ja neid ei adopteerinud? Iga naine ei pea bioloogilisi lapsi saama ja need, kes neid protsesse kardavad, võiks aidata neid, kes vanemateta.

Ei, hea ema ei sea alati endast ettepoole.

Kui emal on vaginaalse sünnituse ees surmahirm, siis ongi vastutustundlik oma vaimne tervis seada ettepoole nendest kasudest, mis vaginaalse sünnitusega kaasnevad, ja valida variant B, sest tänapäeval ei kujuta ka keiser endast kuigivõrd suuremat terviseriski ei lapsele ega emale ja kombinatsioonis surmahirmuga võib vaginaalne sünnitus osutuda nii emale kui lapsele ohtlikumas.

Lapse heaolu sõltub väga tugevalt ema heaolust, nii muidu elus kui ka sünnituse hetkel, ema koostöövõimelisus ja aktiivsus, positiivsus, võime hingata, mis tagab sündivale lapsel eparema hapnikuvarustuse jne on kõik olulised komponendid, mida ei saa pimesi “loomulik sünnitus on ainus õige asi!” raiudes sellest äärmiselt komplekssest valemist, mida sünnituskogemus eri naiste jaoks eri põhjustel tähendada võib, välja arvata.

Olen ka n-ö loomuliku sünnituse (ja imetamise) poolt, loomulikult olen, aga päris kindlasti pole see, kui mõni teine naine ei suuda imetada või vaginaalselt sünnitada miski, mis määrab selle, kas ta on “õige ema” ja väärt lapsi saama või ei. Lapsevanemaks olemine on lihtsalt nii tohutult palju rohkemat kui see üks – sündimise – päev. Vanem, kes tundis sünnituse ees surmahirmu ja valis keisri, millel on üksnes väga veidi suuremad terviseriskid võrreldes vaginaalse sünnitusega (millel on ju KA riskid ja seda suuremad riskid, mida enam krambis on ema!), võib kogu ülejäänud elu asetada lapse heaolu enda omast ettepoole. Ja olla väga, väga hea ema.

Vaginaalse sünnituse ees surmahirm on üliväikesel protsendil naistest. Selle diagnoosib psühhiaater, kas on vastav diagnoos või on lihtsalt soov asjaga kiiremalt ühele poole saada, end mitte alt välja venitada vm põhjused. Sama ka imetamisega. Reaalselt naisi, kes imetada ei saa, on 1-2%, ülejäänud kas ei üritagi või annavad esimeste takistuste juures alla, kuna alguses on raske ja siis väidavad, et nemad on need kes imetada ei saa. Ise olen imetamisnõustajana tööd teinud 12a ja olen siiani näinud kaht naist, kes tõesti ei saanud, hoolimata pingutustest. Seevastu kordades ja kordades rohkem naisi, kes väitsid et ei saa, aga tegelikult ma teadsin, et nad pole kahe konsultatsiooni vahel last rinnale pannud, kuigi mulle väitsid, et on. Oleks nad koostööd teinud, poleks neil imetamisega probleeme peale esimest nädalat.

Uskumatu, et imetamisnõustaja saab olla nii tagurlik, väiklane ja õel ???? Vaesed naised, kes sinusuguse otsa kogemata satuvad ☹️????

#4108302:

Mina imestan, et hambaarsti juures lasevad kõik tuimestuse teha, aga sünnitus, mis on kõikide muude valudega võrreldes kümme korda suurem, peaks paljude arvates tingimata ilma valuvaigistiteta toimuma. Miks te hambaarsti juures valu üle ei hinga ja häid mõtteid ei mõtle. On ju samuti mõtestatud valu – saab katkine hammas jälle terveks.

Leidsid nüüd küll asja, mida võrrelda 😀

Esimesel sünnitusel kasutasin isegi münda valuleevendusvarianti. Teised lapsed olen sünnitanud ilma leevendusteta. Aga vat hambaarstil ei näe ma lihtsalt pointi piinelda. Kord sattusin vanakooliarstide juurde, kes tuimastamise peale vangutasid päid, süstisid midagi, millel mingit efekti polnud ja said veelkord päid vangutada, et kuidas üks sünnitanud naine küll hambapuurimist ei talu…

Sa võrdled võrreldamatut, ma ütlen ! 😀

Ja ei, pole masohhist, et naudiks sünnitusvalusid. Lihtsalt… Sünnitades on see valu ikkagi teist laadi. See on keha enda loomulik protsess. Valud suunavad tegelikult naist sünnitusega toime tulema, õigel ajal mingeid asju tegema. Nt epiduraaliga ei pruugi üldse naine aru saadagi, millal tuhud on, ei ole, millal võiks sügavamini hingata, millal kaasa pressima.. KTG all pidevalt olla ja ainult teiste juhendamisest sõltuda on ka mu meelest päris kehv seis. Seega ma iga kell eelistan ise teada ja tunnetada, kaugel protsess omadega on.  Ja tegelikult lapse sünd ise ongi ju see, mis lõpuks selle valu ikkagi unustama paneb. Enamjaolt ongi see nii.

Hammast puurides ausaltöeldes ei huvita muu, kui hammas tagasi kordapoole saada. Ei näe mingit mõtet sellisel lühikesel protseduuril end traumatiseerida lasta. Suts ära ja saab arst ka rahus oma tööd teha. Sünnitus on aga asi, millega peab suures osas naine ise toime tulema. Arst ei saa päris igas faasis töö lihtsalt üle võtta ja ise naise eest sünnitada.

Ei vaata üldse viltu, kes on otsustanud sünnitustel valu vaigistada. Kui see päriselt ka midagi kergendab, lihtsustab, siis miks mitte. Samas valutustamine võib tekitada vale arusaama, et mitte ükski protsess pole siis valus. Sünnitusvalud suurenevad tavaliselt järk-järgult, nii et jaksab kohaneda, mitte pauh, kohe on nii hull, et viska või pilt kotti. Jah, ka neid näiteid on, aga ma räägin siin normaalselt kulgevast ise alanud sünnitusest. Aga mõelda, et valuvaigisti enam mingil hetkel pole efektiivne ja järsku tajuda valusid sünnituse lõpufaasis on veel hullem tripp. Esimese lapse sünnil kogesin seda. Edaspidi enam ei soovinud.

Kokkuvõtteks ei oska soovitada muud, kui lihtsalt tegeleda oma hirmudega. Viia end kurssi sünnilugudega. Esimese sünnituse puhul on kõige raskem osa see, et sa pole iial seda kogenud. Raske võib olla tulla toime valudega ja protsessis aru saada, kaua see kõik kestab jne. Minu kogemustes: esimest ei osanud karta, teist kartsin, kolmandat ootasin väga ega kartnud kogu sünnituse vältel midagi. Valus oli kõigil kordadel. Aga elan. Ja sünnitustest traumaatilised mälestused on ainult arstide tegudest, mitte sünnitusest endast. See on ainus põhjus, miks ma leian, et sünnitoetaja, doula, eraämmakas või kesiganes proff sul kõrval on. Sest sünnitaja ise ei ole päris sellises olukorras ja positsioonis, kus arstide otsuseid ja valikuid küsimuse alla seada või teist arvamust taibata kelleltki küsida. Paraku kõik sünnitushaigla ämmakad ei ole meeldivad. Ja seoses sellega meenub, et see oligi mu ainus hirm siiski kolmandal sünnitusel. Et arste ja ämmakaid kahjuks valida ei saa, tuleb hakkama saada nendega, kes tööle satuvad. Osalt ikkagi ka nende teha, kas sünnitus on naise jaoks pigem meeldiv kogemus või ei.

#3957875:

Mina sünnitasin selle aasta jaanuaris. Tegemist oli sünnituse esilekutsumisega ning valu oli õudne. Individuaalne ämmaemmand ise pakkus epiduriaali. Seega ka mina soovitan võtta tasulise ämmaemanda.

Seepärast oligi valu õudne. Loomuliku kuluga sünnituse korral kaitseb keha end ise ja oskab valuga paremini toime tulla.